Jõulumöll on möödas ning Reaktor pakub enne aastavahetust veel võimalust rahulikult maha istuda ja lugeda mõnusat Eesti ulmet. Sel kuul täienesid ka Eesti kirjanike read Krafinna ning Maniakkide tänava näol, kes astusid lõpuks Eesti Kirjanike Liitu. Tundub, et oli igati soodne kuu.

Loe edasi...

Jack McDevitt on USA’s elav ulmekirjanik, kelle töid pole veel paraku eesti keelde tõlgitud, kuid kes alates oma esimese romaani The Hercules Text ilmumisest aastal 1986 on avaldanud kokku 20 romaani ja hulganisti lühijutte. Tema teosed on regulaarselt olnud Nebula auhinna nominentide nimekirjas, ta on võitnud Nebula romaaniga Seeker ja lisaks veel ridamisi teisi ulmeauhindasid. Käesolev ülevaate eesmärk on lühidalt tutvustada autorit ja tema romaaniloomingut REAKTORi lugejale. Olen tuginenud peamiselt internetist kättesaadavatele allikatele ja isiklikule lugemusele.

Loe edasi...

Jack McDevitt on Ameerika ulmekirjanik. Tema tuntuimate teoste hulka kuuluvad Alex Benedicti lood (hetkel seitse lugu, sealhulgas Talent for War, Nebulaga pärjatud Seeker, Devil's Eye ja Coming Home) ja Akadeemia sari (Engines of God, uusim osa Starhawks). Lisaks palju eraldiseisvaid romaane ja lühijutte. Ulmekirjanduse BAASi vaadates jääb mulje, et Benedict on populaarsem kui piloot Hutch. Järgneb intervjuu Jack McDevittiga, et tema isikut lähemalt tutvustada ja natuke tema tööst rääkida.

Wikipediat oskavad kõik kasutada – aga võibolla siiski Eesti lugejatele paar sõna sinu kohta?
Minu huvi ulme vastu tekkis nelja-aastaselt. Isa viis mind vaatama Flash Gordoni ja Buck Rodgersi 1939. aasta sarifilme. Mis mulle meeldisid. Esimest korda üritasin romaani kirjutada, kui olin umbes üheksa-aastane. Pealkirjaks oli Marsi kanalid. Minu nende aastate eriline lemmik: Ray Bradbury Marsi kroonikad.

Loe edasi...

Detsembrikuu teine reedel Tartus ja Õlleministeeriumis oli nagu iga kuu teine reede. Ulmefännide kogunemise, õllejoomise ja muu pläraga. Oli? Aga näe polnud. Sest sellele reedele järgnes laupäev, mis kandis endas pidulikumat sorti üritust kirjanike majas.

Reaktoripoisid tähistasid ajakirja kolmandat sünnipäeva, kirjastus Fantaasia aga väärikat teismeiga - aastat 15. Nii võttiski kõigepealt sel tähtsal sündmusel sõna Eva Luts. Rääkis kirjastuse sünniloost ja plaanidest. Seejärel sai sõna Ats ehk Siim Veskimees ehk... no las ta olla. Poliitikast me ulmeüritusel ei räägi :) Ei räägi ka siin. Ats rääkis samuti paar sõna edasistest plaanidest, veidi rohkem hiljuti trükivalgust näinud raamatust. "Haldjaradade ahvatlusest".

Pärast Atsi kõnelesid Reaktori-poisid. Metsavana rääkis vana loo sellest, kuidas nad Saaremaal käisid ajakirja konseptsiooni ja nime välja mõtlemas. Aga vanad lood on just need, mis loovad sideme tänase ja eilse vahel.

Loe edasi...

Kosmoselahinguid leidub teadusulmes kõikjal. Tavaliselt näevad need välja väga sarnased Teise maailmasõja aegsetele merelahingutele: hävitajad vuhisevad ringi ja võitlevad omavahel, samal ajal kui suured lahingulaevad üksteist surmavate kiirtega pommitavad. Kuid tegelikult on see tõenäoliselt päris kosmoselahingu väga ebarealistlik kirjeldus. Ma olen kindel, et ma ei ole ainuke, kes on mõtisklenud: „Aga mismoodi kosmoselahing päriselt välja näeks?” Siinses essees üritan sellele küsimusele oma parimate võimete kohaselt vastata. Nende jaoks, keda põhjalikumalt huvitab, on seda küsimust varemgi lahatud, aga mulle tundub, et antud essees on mitu viga, olulisimana järeldus, et kosmoses sõdides muutub varjatus väga oluliseks. Esmalt, vaatame kosmose keskkonda ja uurime, mida tuleb selles sõdides silmas pidada.

Märkus: selle essee juures jään oma oletustega tänapäeva teaduse teoreetilistesse piiridesse.

Loe edasi...

Viimastel aastatel on algupärane noorsookirjandus kõvasti hoogu juurde saanud (tõlkekirjandusest pole mõtet rääkidagi). Eriti silmatorkav on "üleloomulikke" elemente sisaldavate teoste ilmumine raamatupoe lettidele. Muidugi ilmuvad endiselt koolielu, esimesi armumisi, suhteid sõprade ja vanematega käsitlevad raamatud, kuid miks mitte neid klassikalisi "roogasid" vürtsitada näiteks mõne viirastuse, deemoni või muu saatanasigitisega. Kui maailmakirjanduses mängivad labürintides armunäljas vampiirid oma videvikumänge, siis miks ei võiks meie kirjanduses Tallinna tänavatel mõni teismeline libahundipoiss ringi lipata.

Meie paranähtusi sisaldava noorsookirjanduse vedurijuhiks on vastuvaidlematult Reeli Reinaus (vedurijuhi abiks Airika Harrik ning konduktoriteks Kersti Kivirüüt ja Heidi Raba). Reinausi uusim teos "Deemoni märk" tutvustab meile üht "tavalist" Tallinna gümnaasiumineiut Mariat, kes üllatus-üllatus on tegelikult nefilim ehk poolingel.

Loe edasi...

Detsember juhtub meie kultuuriruumis olema sihuke vastik kuu, kus raha kipub tihtipeale nappima. Kõik need kingitused, mis lähedastele osta tuleb, ning jõululaud, mis vajab katmist. Sageli ei jää raha isegi enam lauamängude ostmiseks ning kuigi mõne võib ju jõuluätt kuuse alla poetada, on sellele lootmajäämine täis riske, kuna lauamänguritel kipub olema mängude osas tihtipeale võrdlemisi spetsiifiline maitse. Seega, et raha kokku hoida, kuid sellegipoolest endale mõni hea mäng soetada, püüame selles Reaktori-numbris vaadata mõningaid tasuta internetiavarustes saadaolevaid mänge, mille soovijad võivad endale välja printida ning suurema lõikumise-kleepimiseta lauale panna.

Dune Express (2009)


Dune Express, nagu nimigi ütleb, on osake Frank Herberti Düüni saagast ning kajastab tegevusi kuulsal planeedil Arrakis, kus mängijate kätesse antakse Artreidese, Harkonneni, Gildi, Bene Gesseriti ning Fremeni väed. Mäng on mõeldud kahele kuni viiele mängijale ning kestab vaid 15 minutit.

Loe edasi...

2004. aasta 23. novembril ilmus nüüdseks juba legendaarne võrgumäng World of Warcraft. Mõni nädal enne kümnendat juubelit anti välja selle viiendat järjekorranumbrit kandev lisapakett “Warlords of Draenor”. Kümme aastat on kõrge vanus igale mängule, isegi pikaealiste toodete poolest tuntud Blizzardi puhul. Kas WoW suudab veel tänapäeva maailmas läbi lüüa? Üle seitsme miljoni inimese, kes firmale igakuiselt raha maksma nõustuvad, ütlevad “jah”. Sellise kasutajateportfelliga on WoW jätkuvalt absoluutne turuliider, olles olnud esikohal sisuliselt algusest peale. Saavutuse erilisust aastal 2014 rõhutab see, et MMO-turg on üha enam keskendunud (kuu)tasuta mängudele. Minu arvates kinnitab see lihtsat tõsiasja, et kui tahad kvaliteeti, siis valmistu selle eest ka pappi välja köhima.

Loe edasi...

Estcon 2001

Eesti ulmehuviliste neljas aastakokkutulek Estcon 2001 toimus 14.–15. juulini Aegviidu lähedal Mustjõel. Traditsiooniliselt oli kavas mitmed ettekanded, vestlusring, ulmeauhinna Stalker võitjate väljakuulutamine ning iseenesestmõistetavalt fännide omavaheline vaba suhtlus. Aukülalistena võtsid üritusest osa ulmekirjanik Indrek Hargla ning tõlkija ja kriitik Juhan Habicht. Kogunemine oli laupäeval, 14. juulil kell 12 Aegviidu raudteejaama kõrval asuva toidupoe parklas. Sealt suunduti Mustjõe puhkemajja, kus ka Estcon toimus.

Loe edasi...

Ulmestaar


Mirjam Proos on Reaktori uus toimetaja, täpsemalt on ta seda tööd teinud juba viimased paar kuud, ning ka käesolevas numbris leiab kaks tema tõlgitud teksti (intervjuu Jack McDevittiga ning artikli kosmoselahingute kohta). Enda kohta ütleb Mirjam, et ta hakkas ulmet lugema kuuendas klassis ja siis läks kaubaks kõik, mis kohaliku (laste)raamatukogu ulmeriiulis oli. Näiteks Mardused, F-sarja raamatud jne. Ulmeühing ja Eesti ulmeskeene kerkis Mirjami silmapiirile esimest korda 2004. aastal, siis, kui ta sattus larbi juurde - ehk siis dragon.ee ja see vähene, mis sinna ulmikutest ära paistis. Toona pidas Mirjam pigem paremaks hoida madalat profiili. Seetõttu jõudis ta Estconile esmakordselt alles 2014 aasta suvel ning seal tärkas ka mõte liituda Reaktori toimetusega.

Loe edasi...

Kirjastus Pegasus



Narnia kroonikad
C.S. Lewis
Tõlkinud Andry Ervald, Aldo Randmaa

Clive Staples Lewis, keda tema sõbrad kutsusid Jackiks, sündis 1898. aastal. Oxfordi professorid Lewis ja tema hea sõber J.R.R. Tolkien, “Sõrmuste isanda” triloogia autor, moodustasid klubi, millel nimeks The Inklings, ning kus kord nädalas vesteldi, vaieldi kirjanduse üle ja loeti ette äsjakirjutatud lugusid. Lewise armastus muinasjuttude, müütide ja legendide vastu on pärit tema lapsepõlvest ning ta uskus, et fantaasia on parim vahend, mille abil saab lapsi panna kogema rõõmu ja õpetada tegema vahet hea ja kurja vahel.

Rännakud maailma lõppu, fantastilised olendid ja eepilised lahingud – mida veel ühelt raamatult tahta? Clive Staples Lewise „Lõvi, nõid ja riidekapp“, mis ilmus 1950. aastal, on just selline raamat. Lewis kirjutas juurde veel kuus raamatut ja koos hakkasid need kandma uhket nime „Narnia kroonikad“. C. S.

Loe edasi...

Permeetripatrulli jaoülem vanemseersant Michaela „Mike“ Reiley:
Võimalik, et kõik, kel vähegi aru peas, on ammu ära läinud. Ma mõtlen Maalt lahkunud. Näiteks Kuule, Marsile, orbitaalidele, Saturni ja Jupiteri kuudele. Isegi need hullud, kes on kolonisatsiooniüksustega võtnud ette sajanditepikkuse teekonna lähimatesse tähesüsteemidesse, tunduvad mulle üdini ratsionaalsete inimestena. Nad ei tea, kas sealt on lootust leida asustamiskõlblikke maailmasid, aga vähemalt on neil lootus. Mina istun Wildcat’i pesa Värava juures kivirahnu otsas, mu ees laiub kõle tühermaa, mu kohal lasub raske matina triibuline Nebraska taevas ning lootust ei terenda kummastki.

Täna me ei lennuta rakette;
Täna kõik näib vaikne, rahulik veel.
Täna vaenlast ei ole teel,
on vaid tuul ja meelepete…

Tuulest aetud liiv ja tolm tekitavad lenneldes-pööreldes iseloomulikku nühkivat heli.

Loe edasi...

Peksime parasjagu rahulikult üksteist. Kuigi olin valmis kõigeks, keris ajatsükkel end tavapärase järellainetuse poole. Strateegilist muutust ei paistnud tänagi tulevat, kuna igapäevaste lubatud trikkide arsenal oli ammendunud.

“Mida sa undad seal, Tsewang?” hõikas puhmas kulmudega tõmmu habemik Raashiid Haider oma kirjult vaibalt kõhnale vastasele, kes ilmaruumis esoteerilises budistlike ornamentidega kaunistatud templis hõljus. “Mees, võta midagi ette! Sa oled niigi end nurka mänginud. Veel mõned sajad miljonid kadunud ajud ja jäädki üksi näppu lutsima.”

Tsewang ei vastanud läbi uneleva udu midagi mõistlikku, vaid soigus jätkuvalt armastusest, hoolivusest või sallivusest. Pareerisin hoolega seltskonna ainsa naissoost kaunisolendi, hindust Ravati Sharma, surmavaid hoope ning ei suutnud samal ajal ülejäänud kahele kaaslasele suurt tähelepanu pöörata.

Loe edasi...

1.

Juba mõnda aega olin elanud üksinda. Mu väike korter asus kehvas piirkonnas, tõtt-öelda isegi väga viletsas. Mõnes tsiviliseeritumas kandis asuvate korterite üürihinnad käisid mulle aga kaugelt üle jõu. Minu kasina kodukese lähedal asus väike armetu lasteaed, mille mänguväljaku turnimisredelid olid ammusest ajast roostes; paar keldripoodi ja tohutu palju labürintidena keerlevaid kõrgeid korrusmaju. Korterit ennast võinuks nimetada pigem kolikambriks kui korteriks. Igatahes polnud see just kõige veetlevama välimusega: puidust seinad olid läbinisti pehkinud, niisamuti põrand. Eelmine üüriline oli heaks arvanud ühe katkise akna ette naeltega lauad lüüa ning keegi teine kangelane kirvega ukse sisse augu peksta. Akendest nõrgus aeg-ajalt suure vihmaga vett sisse ja vannitoas pidin hoidma mitut pange katuses olevate aukude all. Ükskord, kui mind ennast vihma ajal kodus pangesid vahetamas polnud, ujutus terve vannituba üle ja alumised naabrid tulid kaebama, et vesi on neile kööki voolanud.

Loe edasi...

Õhtune taevas oli värvunud punaseks. Päike oli märkamatult horisondi taha kadunud, kuid verine valgus varjutas ikka veel künkanõlva. Räbaldunud pilved keerdusid üle kaarja silmapiiri ja heitsid kõrgelt halli. Metsas oli kõik vaikne.

Nõlval puhkas hiiglaslik veok, porikihiga kaetud, laaditud poolenisti täis munakujulisi õisikuid. Tuhmvalged balloonid, sees gaas, ainus järelejäänud energiavaru. Viimastel nädalatel oldi õisikuid otsitud ahastamapaneva vaevaga. Taimed olid otsakorral. Nad ei kasvanud enam aastaid kimpudena kuuskede all, vaid peitusid hajali üle metsade, varjatuna, kõige üksildasemates eraldatud kohtades. Enamik, mis leiti, oli vaid tühjad kolded, kust õisikud olid juba ära nopitud. Terveid gaasitaimi polnud enam ammu leida.

Jaan kõndis üle sahiseva maapinna veoki juurde, avas ukse, istus ja vaatas läbi autoakna jändrikke kuuski, ainsat puuliiki, mis veel kasvas. Kuivanud kuused kõrgusid kogu nõlval, nende all laiumas vaid roostekarva sammal.

Loe edasi...

Novembris kuulutati Reaktori vahendusel välja orkide ja orkisõprade jaoks Ran Throquati jutuvõistlus. Aasta kõige pimedamaks päevaks, mis oli juttude esitamise tähtajaks, laekus viis tööd, mille vahelt tegi ˛ürii (Ove Hillep, Metsa Vana, Vincent Arckharum aka Taruk ja Artur Räpp) peale tõsist mõtisklemist otsuse:
Parimaks ja peaauhinna vääriliseks tunnistati Aive Kaldra jutt "Emand Burzili lugu Kuuõgijast".
Ove Hillep valis oma eripreemia vääriliseks Joonas Ariva jutu "Ran Throquat".

Kõik laekunud jutud olid kirjutatud lennuka fantaasiaga ja andsid orkide maailmale, mida haldjad on oma terava keelega nii palju laimanud, palju ausama pildi. Kaks parimat juttu said aga tõe selgitamise tõsise tööga kõige paremini hakkama.

Pärast ˛ürii otsust täiendati jutte pisut mõne koma ja sõnaga ning tulemust saategi käesolevast Reaktori-numbrist lugeda.

Loe edasi...

Liivakivisse uuristatud Näljakoopa keskel põles visinal lõkketuli, püüdes tulutult jagu saada virnast märgadest puurontidest ja levitades ümberringi rohkem vingu kui soojust. Päris koopa sügavuses, tagaseina ääres istus rohmakal asemel emand Burzil, liiga vana, et ihaldada teistega koos väljas jahti pidada ja liiga võimukas, et keegi julgeks teda selleks sundida. Aeg-ajalt kostis üle koopa terav naksatus nagu piitsaplaks, pannes nihelema Burzili pea kohale kogunenud magavad nahkhiired – nahkrüüd paikava vanamoori kõverad kollased kihvad olid jälle kord läbi hammustanud vahatatud niidi, mida ta rüü parandamiseks kasutas.

Lõkke ääres mängisid kutsikad „Kuuõgija“ mängu. Kümmekond neist liikus ringis kätest kinni hoides päripäeva, püüdes joosta nii kiiresti, et ringist väljapoole jääval Kuuõgijat mängival tegelasel poleks võimalik kedagi neist puudutada. Ringi keskel seisis Kuud kehastav kutsikas, kes ei paistnud oma rolliga eriti rahul olevat.

Loe edasi...

Lugu Kuuõgijast, ühest kõige imelikumast orkide jumalusest, sai alguse paar tuhat aastat tagasi. Piirkonnas, kus praegu Kuuõgijat kummardatakse, ei olnud siis orke – selliseid, nagu me neid praegu tunneme, – olemas. Siis rändasid maal ringi orkide esivanemad ehk Kadunud Rass. Nii nagu nimi ütleb, ei ole enam Kadunud Rassi olemas. Tänapäeva orkid sarnanevad väga Kadunud Rassiga, ainult selle vahega, et Kadunud Rass oli suurem ja tugevam, aga väheke aeglasem. Arvatavasti aeglus saigi neile hukatuslikuks. Ürikute järgi ei töötanud nad ka koos nii nagu orkid täna. Aga kes seda enam nii täpselt mäletab?

Vanades ürikutes on aga kirjas, et ühel niiskel suvepäeval oli Laulev Rüütel koos mitme ülikuga, nende sõjameeste ning kannupoistega, metsas jahikäigul. Ühel hetkel hakkasid hobused perutama ja koerad haukuma. Ei läinud kaua, kui nõlva tagant leiti kustunud lõkke ja karu korjuse juurest viimane Kadunud Rassi esindaja leiba luusse laskmas. Üllatus oli mõlemapoolne.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
Peatoimetaja veerg 12/14
Jack McDevitt - 20 romaaniga läbi linnutee
Intervjuu: Jack McDevitt
Õlleministeeriumist kirjanikke majja ja tagasi ehk Kaks ühes
Essee realistlikust kosmosesõjast
Raamatuarvustus: Deemoni märk
Tasuta ulmelistest lauamängudest
Mänguarvustus: World of Warcraft Warlords of Draenor
Estcon 2001 ja 2003 pildis
Ulmkonnakroonika 12/14
Kirjastuste uudised 12/14
Jutt: Kasutusvalmis
Jutt: Nõnda kõrvalda kurjus enese keskelt
Jutt: Kalliskividega nuga
Jutt: Said endale viimase augu
Ran Throquati jutuvõistlus
Jutt: Emand Burzili lugu Kuuõgijast
Jutt: Ran Throquat
Koomiks: Arlayna
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0235)