Juunikuu heitlikust, kuid siiski palavast ilmast hoolimata, on tuumahiidu pidevalt töös hoitud ning tuleb tunnistada, et küberpungist me selle suve hakul ikka lahti ei saa. Kirjandusfestivali Headread raames külastas Tallinna ulmemaailma vanameister Charles Stross, kelle vestluse Mart Kalvetiga me nüüd küberavarustesse paiskame, ning teisalt saab lahatud meie enda kohalikku, seni vaid ühe Stalkeriga pärjatud, tuntud kirjaniku Maniakkide Tänava uut raamatut. Raivo Ird lahkab aja ning ruumi tõdesid ning mõistatab, kuhu kadus lapsepõlve lihtne maailm ning mis ootab meid ees.

Kuid ka mänguritel ei tasu pead norgu lasta - R. D. Noper tutvustab wõrgu-põhilist "Fallen London"-it ning lähemalt saab vaadata ka "Troonide mängu" lauamängu teist väljalaset.

Juttude koha pealt oleme rõhunud sel kuul kvaliteedile mitte kvantiteedile.

Loe edasi...

Zombikirjanikuna kuulsust kogunud Maniakkide Tänavalt ilmus äsja uus ja sootuks teistsuguses stiilis raamat: „Mehitamata inimesed“. Peategelased lugeja jaoks siiski päris võõrad pole - „Euromandi“ jutukogu nimoloost ja „Täheaeg11“-s ilmunud jutust „Kaelani vaakumis“ meelde jäänud häkker ja tema armastatu Sirts on taas sattunud eluohtlike sündmuste keerisesse.
Nagu tagakaanelt lugeda võib, kirjeldatakse sünget tuleviku-Eestit pärast tuumakatastroofi. Vähe sellest, et põhimõtteliselt pool meie kodumaast on muutunud elamiskõlbmatuks, ülejäänud poolt peavad ellujäänud jagama hiina ja vene rahvusest immigrantidega. Kuigi sisukokkuvõte jääb üsna napiks, lubab esikaanel kujutatud võitlusstseen seiklusi ja põnevust ning kirjaniku senist loomingut arvestades võib loota ka parajal hulgal sünget surmateemat.

Raamat algab ülimalt kurva sündmusega: häkker peab viimsele teekonnale saatma oma kalli Sirtsu, kellel on nagu heal tüdrukul ikka, veel kaks nime: preili Mai-Tea Midagi ja Jelena.

Loe edasi...

Maniakkide Tänav ei ole Eesti lugejatele kindlasti tundmatu. Juba tema esimene romaan "Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi" (Fantaasia 2003) leidis palju fänne ning rohkelt äramärkimist. Kirjanik, luuletaja ning muusik. Tema kirjanduslik ampluaa on olnud võrdlemisi lai - kirjutanud on ta zombigorest küberpungi ning fanaasiakirjanduseni. Samuti on tema lugusid avaldanud kõik Eesti ulmeperioodikad: Algernon, Mardus, Täheaeg, rääkimata meie tagasihoidlik ajakirjast, mille erinevates numbrites on kokku 4 tema lugu. Ta tegeleb ka Tartu ulmekirjutajate motiveerimise ning inspireerimisega ning tema algatusel sai loodud ka Reaktor.

1. Kes sa oled, Maniakkide Tänav? Miks just selline selline pseodonüüm ja kes peitub hirmuäratava varjunime taga.

Olen Maailmade Õgija... Vereojade Isand... või noh, tegelikult ei ole. Maniakkide tänav pidi olema mu esimese jutukogu pealkiri, kuid esimene jutukogu ilmus mul alles 2011 ja loomulikult ei suutnud ma nii head nime lihtsalt vaka all vedelemas hoida. Nii võtsingi ta pseudonüümina kasutusele. Kõlab veidi lõbusamalt ka kui Agu Tänav mille all ilmus mu esimene jutt 1996. aastal.

Loe edasi...

Ulmeajakirjade teemaliste lugude sarja järjekord on taas mitteingliskeelse ajakirja käes, aga mingid mõtted vajavad väljaütlemist ja seepärast tuleb alljärgnev tekst pigem selline üldine.

Olen sageli kuulnud arvamust, et milleks üldse ulmeajakirju vaja, et avaldaks paar raamatut rohkem ja kõik oleks rahul. Jah, eks aasta jooksul ajakirjas ilmunud jutud saab tõesti paari raamatuga ära avaldada, kuid raamatusse ei sobi jooksev kriitika ja paljud artiklid. Raamatus pole kohta ka kirjaveerule, ulmeuudistele ja reeglina ka illustratsioonidele. Rääkimata sellest, et ajakiri on mõneti ajalik nähtus, et nimi juba selline. Oma parematel päevadel maksis ka ulmeajakirja number sedavõrd vähe, et iga koolipoiss võis selle oma taskurahast osta. Raamatud on alati kallimad.

Jah, riikides, kus ulmeajakirju pole, ilmuvad ulmejutud sageli tehnikaajakirjades, populaarteaduslikes ajakirjades, jutulehtedes, lasteajakirjades, või siis meeste- ja naisteajakirjades.

Loe edasi...

Estcon on Eesti ulmefännide iga-aastane kokkutulek, mis toimub reeglina juulikuu eelviimasel nädalavahetusel looduskaunis kohas. Erinevalt muu maailma conventionitest toimub Estcon välitingimustes ning sellest tulenevalt pole ettekanded sedavõrd akadeemilised, programm niivõrd tihe ja suurt rõhku pannakse ka kultuursele lõõgastusele. Estconil osalejatel on suurepärane võimalus kohtuda eesti ulmekirjanikega: Veiko Belials, Meelis Friedenthal, Indrek Hargla, Leo Kunnas, Siim Veskimees, Maniakkide Tänav ja teised.

Esimene Eesti ulmehuviliste aastakokkutulek Estcon '98 toimus 25.-26. juulil 1998. a. Tõrvaaugu puhkebaasis Aegviidu lähedal. Üsna mitu korda on Estconi peetud Järvamaal, Nahkmetsas, Väätsa jahimajas ning sellessamas paigas toimunud Estcon 2002 kajastav kokkuvõte peaks andma ammendava ülevaate kohast, ulmefännidest ja nende kokkutulekust.

Loe edasi...

Neljapäeva, 30. mail, vestles Viru keskuse Rahva Raamatu müügisaalis kirjaniku Charles Strossiga paljudele muusika- ning ulmehuvilistele tuttav Mart Kalvet. Vanameistri oli meie väikesesse riigikesse toonud kirjandusfestival Headread, mis toimus 29. mai - 3. juuni Tallinnas. Kohale oli tulnud tagasihoidlik seltskond - umbes 20 inimest. Reaktor toob ära neljapäevasel vestlusel toimunu, tõlkides selle nii hästi-halvasti videolindilt eesti keelde.

Mart Kalvet: Daamid ja härrad — „Accelerando“ ja „Vürstkaupmeeste“ autor, mr Charles Stross (aplaus).

Alustame “Vürstkaupmeestega”, mis nüüdseks koosneb juba kuuest romaanist, kuid tundub siiski vaid millegi tohutult suurema sissejuhatusena. Kas sa kirjutama hakates teadsid ka, kuhu see välja jõuab ning kui pikaks sari kujuneb?

Charles Stross: Jah ja ei.

Loe edasi...


Teretulemast, maitsev lugeja...
Oled jõudnud lugema kirjatükki, mille eesmärgiks tutvustada Langenud Londoni imelist maailma... Daamid ja härrad ja need-kes-pole-veel-otsustanud... Astuge edasi...

Fallen London on veebimäng, kus tegevus toimub - nagu nimi ütleb - Langenud Londonis. Londonon nimelt juba viies linn, mille Basaari Meistrid - ja pole tark küsida täpsemalt, kes nad on - endale... ostsid. Ütleme, et ostsid. Hinda pole, samuti, tark küsida. Meistritele ei meeldi uudishimulikud. Ostsid ja.. viisid alla. Alla? Jälle küsimused.

Viies linn? Küsite, millised olid eelnevad? Sellest eriti ei räägita... üht-teist on siiski teada, näiteks, et Neljanda Linna elanikud arvasid väga hästi hobustest... ja selle linna keskel oli hõbedane puu. Müüdid räägivad, et Kolmanda Linna ostsid Meistrid tuhat aastat tagasi ja seal oli viis kaevu...

Loe edasi...

Kui George Raymond Richard Martin (nüüdseks tuntud kui GRRM) 70-ndate algul oma kirjanikukarjääri alustas ei osanud keegi aimatagi, et see edukaks võib osutuda, kui ükski 42-st ulmeajakirjast tema lugu avaldada ei tahtnud. Nüüdseks on George kirjutanud terve hunniku novelle ning virna romaane ega luba sellele veel lõppu... Üks on aga kindel – GRRM on end „Jää ja tule laulu“ saagaga kirjutanud jäävalt kirjandusajalukku. Ja mõni ime. Tema Westerose-teemalisi raamatuid on müüdud üle 15 miljoni eksemplari ning tõlgitud rohkem kui 20-sse keelde. Jääb vaid loota, et sari ka lõpule jõuab…

Esiteks olgu öeldud, et antud arvustus on mängu teise väljalaske (Second Edition) kohta - esimene ilmus aastal 2003 ning artikli sisuks olev 2011. aastal.

Loe edasi...

Läbi terve inimkonna ajaloo on maailm tõenäoliselt väga harva muutunud nii kiiresti kui praegu. Viimastel aastakümnetel, mille tunnistajaks ma täiesti juhusliku kohalviibijana sattunud olen, on toimunud väga suured muutused nii meid ümbritsevas maailmas, kui ka inimeste arusaamises sellest. Muuhulgas ei rohkemat ega vähemat kui täielik revolutsioon ainelise tegelikkuse mõistmises akadeemilise teaduse poolt. Väga raske on aga sealjuures öelda, kumb on muutunud rohkem, kas maailm ise või meie vaatenurk asjadele ning kummal juhul on tegemist põhjuse ning kummal juhul tagajärjega.

Minu lapsepõlves arvuteid ei olnud ja televiisor oli mustvalge. Kassi ja hiire multikad olid minu lemmikud, aga neid nägi ainult vahel harva Leopoldi ja Onu Raivo saates „Kõige suurem sõber“. Kui tantsutrenni jõulupeol Pärnu linakombinaadi klubis näidati terve videokassett „Tomi ja Jerryt“ järjest, siis oli see elu tipphetk.

Loe edasi...

Suvi pole veel piisavalt kuum. Seega domineerivad pildimängus sel korral tuldsülgavad elukad.


Küsimus loomulikult, millestest filmidest nad pärit on? Õiged vastused saatke taas kord teele toimetuse pildimängumeilile (pilt@ulmeajakiri.ee). Kokku on võimalik saada neli punkti. Vastata saab kuni 25. juulini.

Loe edasi...

Eesti ulmetähed



Raul Sulbi on Eesti ulmemaastikul vägagi tuntud kuju: kauaaegne Estconi korraldaja, "Täheaja" koostaja, kriitik, toimetaja, ajakirjanik. Harva näeb teda suuremalt sõna võtmas, kuid see, mis ta ütleb, on ütlemist väärt. Raul oli ka 7 aastat (1998-2005) Algernoni toimetuse koosseisus, kuid tõmbus ulmeseltskonnast tasapisi eemale. Seda suurem rõõm oli näha teda eelmisel aastal taas Estconil, kuigi sel korral ka kokkutulekule ei jõua. Jääb vaid loota, et järgmisel aastal.

1. Mida praegu loed?
Hetkel on pooleli suurmeister Jack Williamsoni esimest kuut loomeaastat (1928–1934) kaardistav kogumik «The Early Williamson» (1975), milles on lisaks hämmastavalt värsketena mõjuvatele pulpajastu juttudele suurepärased memuaarkillud nende kirjutamisest, inspiratsiooniallikatest, ajakirjatoimetajatest, honoraride suurusest jmt.

Loe edasi...

Kirjastus Fantaasia




Kogu maailma valgus
Veiko Belials

Veiko Belialsi nimi ei vaja Eesti lugejale tutvustamist, ulmet on ta avaldanud muljetavaldavad 20 aastat. Kummatigi on viimasest raamatust möödas 7 aastat ja seda tühikut täidabki käesolev kogu, kuhu koondatud uusi jutte võib üldiselt liigitada teaduslikuks fantastikaks.

Kogumiku lood on väga eripalgelised, Belials mängib vormi ja sisuga - kõrvuti Ray Bradbury stiilis hõllandustega on nii küber- kui tuumapunki; viimast saab lugeda vaid muigega suunurgas. On suurepäraselt teostatud kummardusi suurtele meistritele ja tuttavate narratiivide omanäolist läbikirjutust.

Belials on arvatavasti Eestis kõige rohkem teiste ulmeautoritega koos kirjutanud ja nii on ka selles raamatus J. J. Metsavanaga kahasse kirjutatud kosmoseseiklused, kus tabatud külma sõja aegset nõukogudepoolset meeleolu.

Veiko Belials on lubanud, et ta järgmine kogu sisaldab fantaasia- ja ülejäärgmine õudusjutte.

Loe edasi...

Sel aastal toimus HÕFFil esmakordselt ka lühifilmide võistlus, mille võitja saab maineka Melies d’Argent auhinna Haapsalus ning nomineeritakse seeläbi aasta parima lühifilmi auhinnale Melies d’Or. Filme oli täiesti seinast seina – ainukeseks ühiseks jooneks oli filme läbiv õudus, kuid sellegi tase oli ebaühtlane. Žüriisse kuulusid Eesti kirjanik ning stsenarist Indrek Hargla, Korea filmifestivali Seoul-Stockholm endine juht Johannes Palmroos ning Soome filmikriitik Eero Tammi.

Festivalil esitati ka ühel või teisel põhjusel võistlusest välja jäänud lühifilme. Mis põhjusel need välja jäid, on korraldajate südametunnistusel, kuna ka sealses programmis oli vaatamist mõnuga.

Cosmos - võistlusprogramm


Vertical Village/Vertikaalküla
Norra

See 15-minutine Johan Berqvist’i lühifilm räägib kahest vanainimesest, kes elavad ühes pirakas kõrghoones, millega ei paista kõik päris korras olevat.

Loe edasi...

Seekordses numbris on kaks juttu, millest üks on kolmekümneleheküljene ja teine on vaevu leheküljene laast. Mõne sõnaga ka mõlemast tekstist lähemalt.

"Neeljad" ehk pikem, on üks neist, mis saadeti Täheaega, kuid ei vastanud nende nõuetele. Autor sai ise tagasisidet, et see polevat olnud piisavalt ulme, ja see on mõneti mõistetav väide. Tegemist on olmeulmega, mis on tugevalt kaldu olme poole - saab ka väita, et suurt osa tekstis olevat saaks ka lahendada mitteulmeliste vahenditega. Selles tekstis ei saa ulmelisust siiski pidada puht dekoratiivseks vahendiks. Kuid nõustuda võib sellega, et tekst peamiselt keskendub tegelastele kokkupuutes ulmelisega selmet vaadelda ulmelist ennast.
Autor kirjutab Neeljatest vihjeliselt, jättes siia palju tõlgendamisruumi lugejale ja, kui hästi läheb, juurdekirjutusvõimalust ka iseendale. Kuivõrd mulle endale meeldis Neeljate idee, siis loodan, et mingil määral leiaks see edaspidi lõplikumat lahendamist.

Loe edasi...

Kõrge klaashoone alumise korruse pangakontori uksest astus sisse Rambo.

Vaikne vihmasabin, mis oli kestnud terve õhtupooliku, oli kastnud märjaks mehe T-särgi ja mustad kräsujuuksed ning tänavatolmu sisse kogunenud lombid pritsinud poriseks tema teksasääred. Panga hele valgus pani sätendama peenikesed veepiisad tema käsivartel ja kummist põsenukkidel. Üksikud möödakäijad, kes otsisid, silmad maas, kuivemat kõnniteepinda, ei pööranud tähelepanu fiktiivsele eriüksuslasele, kes musta kinnastatud käega panga ukse enda järel kinni tõmbas.

Ametlik pangapäev oli juba läbi. Panga suur teenindussaal oli suletud ja hilistele külastajatele mõeldud õhtukontoris istus vaid üks klient – keegi kaabu ja portfelliga meesterahvas, kelle probleemi lahendamine tema vastas istuvale telleriõpilasele ilmselgelt üle jõu käis. Vanem härrasmees seletas midagi ärritunult ning koputas seejuures sõrmega enda ette laiali laotatud dokumentidele.

Loe edasi...

Pauh! Kogu surnuaed oli vaid hetkega muutunud haigutavaks kraatriks ja uusaastat tervitas kirevate saluutidega võimas kondirahe. Surnuaia naabruses asus punker, mille nurga taga põit tühjendav nahktagiga kiilakas tegelane pomises omaette: „Ökokatastroof,“ ning sumpas läbi sügava lume tagasi tuppa. Õhku lastud surnuaia kohal lendlesid lumehelbed ja varesed. Kondid hakkasid taas lume alla mattuma. Kuid üks kääbas kobrutas, justkui jookseksid selle all tohutusuured sipelgad.

Ja ennäe imet: sõjakangelase polkovnik Sergei Sergejevitš hauakivi vahetust lähedusest kaevas ennast rusude alt välja kondine ja paari puuduva sõrmega käsi. Aeglaselt roomates otsis see üles sääreluud, selgroo, ribikondid... Kui keha ennast lõpuks istukile ajas ja pea kaela otsa kruvis, pääses esimesena kuuldavale ropp venekeelne sõim fritsude arvel koos ilmekate soovitustega, kuhu nad oma miinid pista võiksid.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Peatoimetaja juuniveerg 2013
Raamatuarvustus: Mehitamata inimesed
Intervjuu: Maniakkide Tänav
Kui ulmeajakirju (enam) ei ole?
Estcon 2013 tulekul
Vestlus: Charles Stross
Langenud Londoni müstiline maailm
Lauamänguarvustus: Troonide mäng
Hüvasti, kellavärgiga universum!
Juunikuu pildimäng
Juunikuu ulmkonnakroonika 2013
Juunikuu kirjastuste uudised 2013
HÕFFi lühifilmid
Kommentaarid juunikuu juttudele
Jutt: Neeljad
Jutt: Polkovnik Sergei Sergejevitši näärid
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0221)