Et miks üldse rääkida (:)kivisildniku valuraamatutest? Miks rääkida Reaktoris? Aga miks mitte, kui teine raamat on sisuliselt düstoopia, kus tegutseb keegi Redik Soar. Muuseas, Redik Soar ei ole niisama nimi. Nimelt tegutses Saaremaal kirjanik ja ajakirjanik Karl Kider (1882 Valjala - 1946 Kodasoo Harjumaal), kelle pseudonüümiks oli Redik Soar. Ei tea, kas ajaloolise isiku katus sõitis, küll aga teeb seda (:)kivisildniku (anti)kangelase oma.
Lausa niimoodi, et Redik Soar hakkas prohvetiks. Igal prohvetil on aga teatavasti järgijad. Mida hullem sõnum, seda rohkem pooldajaid. Või umbes nii.

Valuraamatu esimene köide "Liivlased ja saurused" keskendub eestlaste väljasuremisele. Ka see on sisuliselt antiutoopia. Aga eestlastel (:)kivisildniku hinnangul suurt muud muud valikut pole. Lihtsalt suretatakse välja. Kui ka ise surra ei taha. Seega, väärikas on üldsuse tahtele (mis iganes see üldsus ka poleks) vastu tulla ja ise tegu ära teha. Mis see siis ära ei ole.
Kommentaariks: kui vähegi ollakse kursis sellega, mida (:)kivisildnik räägib väsimatult nii raadios kui lehes, siis ei saa see väide väljasuremisest olla kellelegi üllatuseks. Üks väike rahvus sureb välja siis, kui ei hoolitseta tema kultuuri eest, tema keele eest. Selle eest, mis on oluline ja millest räägib ka põhiseadus. Kui pole kultuuri, pole ka rahvust. On riik riigis, omaenda seadustega. Ja kaos on parim võimalikest variantidest.

Nii mõnelgi pool on välja toodud, et (:)kivisildniku valuraamatu esimene köide paistab silma tasakaalukuse, mõtlikkuse ja filosoofilisusega. See kibe tõde, kirjaniku tõde, mis võib olla prohvetlik, on valus. Peabki olema. Ma olen kaugel sellest, et mõelda kirjasõnast kui võimsast abivahendist, mis võiks tuulutada kellegi olulise pead, aga võiks ju... Vähemalt mõtlema panna. Ja kui see kõik on kirja pandud ühes parimas vormis, millega inimene saab end kirjalikult väljendada, on sel raamatul peale sõnumiväärtuse ka kunstiline väärtus eksole. Kunst kunsti pärast on üks mõttetumaid inimtegevuse liike, enamasti. Niisiis tuleb seda ümbritsevat olu, mis paratamatult inimesse tulvab, korrastada. Igaüks teeb seda omal moel. Kirjanik? Tema kirjutab.
(:)kivisildnik paneb pealtnäha kiretult kirja oma mõtted, mis valdavad teda kui ta jalutab Vana-Pärnus. Surnuaias, kaarsillal. Kõikjal on hääbumine. Aga miks hääbuda ilma trummipõrinata, kui seda on võimalik teha võimsalt, nii võimsalt, et eesti soo hääbumine oleks maailmaajaloo sündmus. Selline, mis seljataks saurused, tühja neist liivlastest. Tekstinäide:

(:) liivlastele järgi
kui me oleme
õiged eestlased
siis me läheme
liivlastele järgi
ja liivlastest mööda

väljasuremine
on seksikas
väljasuremine
on trendikas
väljasuremine
on tark valik
/.../

targem sülitab
endale näkku
targem ronib
esimesena
puu otsa tagasi

aga mis põhiline
targem sureb välja

ja vajadusel
kraabib targem
endale ise
mulla peale
/.../
(lk 55-58)

Valuraamatu teine köide keskendub, nagu eelpool oli juba juttu, prohvet Soarile. Tema tegemistele ja tegematajätmistele. Raamat (:)Soari evangeelium on ilus. Teistmoodi ilus kui "Liivlased ja saurused". Kui esimene oli illustreeritud peamiselt fotodega, siis siin on navitrolla pildid. Niisiis saab rääkida, et sel raamatul on kaks autorit: (:)kivisildnik ja navitrolla.

Võib ka rääkida, et raamatul on kolm autorit: nimelt lisandub jutustaja ja see, mida jutustatakse. Tegu on niisiis mitte klassikalise luuleraamatuga, kus tekstid nagu haned jooksevad üksteise sabas, vaid nagu proosateosega, kus jutustusel-romaanil on algus-arendus-keskpaik ja lõpp. Ning peategelane, kõrvaltegelased, asjad, mis juhtuvad ja mis juhtumata jäävad.

Kui hakata kuskile jooni tõmbama, siis tegu on düstoopiaga ehk antiutoopiaga. Ehk maailmaga siis, kui eestlased on edestanud sauruseid ehk välja surnud. Aga on üks hull saarlane, kes juhib pealtnäha põrguvägesid, tegelikult loomastunud inimesi. Ta ise on üks põrgusigidik, see, kelleks on teda kujundatud. Lapsepõlv ja nooruspõlv jäävad hämaraks, aga teod räägivad enda eest. Võibolla tegematajätmised isegi rohkem. Tekstinäide:

(:)prohver soari vaimsest pärandist

on säilinud veel kolm luuletust
mille saamislugu on kas unustatud
või mille kohta on säilinud mitmeid
üksteisele vastukäivaid või koguni
ebaloogilisi ja ebausklikke seletusi

igal juhul on need
ilusad luuletused
täis sügavat usutõde
ja vaimukirkust
ning me võime
neid tarvitada matustel
/.../
A
pärast seda hirmsat kristlikku
veretööd
peaks armas jeesus tagasi astuma
B
nõrganärviliste koht
ei ole sellel planeedil
C
konutab inimene mere kaldal
sel inimesel on vähk ja ta
veel hoopleb sellega
(lk 87-89)