Anime kui žanr ja Miyazaki Hayao animafilmid selles kontekstis

Jaapani popkultuuri üks võimsamaid ikoone, mis on mõjutanud juba aastakümneid maailma noortekultuuri, on anime ehk jaapani animatsioon. Ehkki anime varaseimaks teoseks peetakse 1917. a valminud paariminutilist sketšilaadset lühifilmi, kujunes see žanr koos oma spetsiifiliste vormi- ja sisukaanonitega välja 1960-ndatel aastatel ning kogus laiemat tuntust väljaspool Jaapanit alles paarkümmend aastat hiljem. Anime mõjutajaks on kahtlemata olnud jaapani koomiks manga, mille stilistikale pandi alus juba 19. saj lõpus, mil selle žanri kui “jutustavatest piltidest koosneva narratiivi” esimesteks viljelejateks olid puugravüüri (ukiyo-e) kunstnikud Katsushika Hokusai oma sketšidega liikuvatest inimestest (Hokusai manga, avaldatud 15-köites 1814-1878) ja Utagawa Kuniyoshi karikaturistlikud seeriad inimesesarnaste kassidega (1830-40-ndatel aastatel). Gravüürimeistrite töödest on nii manga kui anime žanrisse üle võetud kujutisi ümbritsev must piirjoon, kuid juba 1970-ndatel aastatel kujunes välja animele omane stilistika, mille üheks tunnuseks on nn anime-silm.

Anime temaatika haare on lai, ulatudes nunnudest Pokemonidest kuni superkangelaste ja robotiteni välja. Paljud anime-tegelased on algselt loodud manga-seeriate või mängukonsoolide tarbeks ning alles hiljem üle kantud animesse kui filmimeediumi, mida levitatakse nii telekanalites kui ka veebikeskkonnas seriaalidena. Sellisel taustal torkab iseäranis silma anime kui tervikliku maailmaga täispikk multifilm, mille väljapaistvaks esindajaks on manga- ja animekunstnik ning režissöör Miyazaki Hayao. Miyazaki läbilöögi-filmiks oli “Tuulteoru Naushika” (Kaze no tani no Naushika, 1984), mille järel ta osales uue filmitootja Studio Ghibli loomises, millest kujunes tema järgmiste suurte animelugude tootmisbaas.

Folkloorielementide kasutamine Miyazaki filmides

Hayao Miyazaki täispikkade anime-filmide puhul on arvatud, et need tihti inimese ja looduse konfliktist kõnelevad sotsiaalkriitilised, ent alati fantaasiarikkad maailmad on läbinisti välja mõeldud, kuid tegelikkuses kasutab Miyazaki sageli motiive ja tegelasi Jaapani folklooripärandist, neid vajaduse korral oma filmide jaoks tõlgendades ja kohandades. Nii näiteks on tihti tema animede üheks oluliseks kõrvaltegelaseks jaapani ennustaja itako võrdkujuna vana naine, kes annab olulist infot või jutustab ammuunustatud loo. “Tuulteoru Naushikas” on selleks pime meedium, kes räägib inimeste konfliktist loodusega ja selle apokalüptilistest tagajärgedest, sarnane tegelaskuju leidub ka “Mononoke-printsessis” (Mononokehime, 1997) ning teisteski Miyazaki filmides. Just “Mononoke-printsess” on Miyazaki filmidest see, kus esimest korda oli rohkelt vihjeid Jaapani folkloorile, kasvõi näiteks rahvausundis metsade valitsejaks peetud vägeva metssea seestumine (tatari) raudse püssikuuli tabamusest, sest Jaapani folklooris nimelt usutakse, et raud on materjal, mis kutsub esile vaimude viha. Samas filmis on Miyazaki andnud füüsilise vormi sellistele šintoistlikus folklooripärandis tavapäraselt kujuta vaimudele, nagu näiteks mononoke ja kodama, kellest esimene on salapärane inimmaailma häiriv vaimolend ning viimane iidse puu vägi.

Ka Miyazaki ühes varasemas animes “Minu naaber Totoro” (Tonari no Totoro, 1988) võib leida rohkelt viiteid jaapani folkloorile: seal ilmuvad lastele mahajäetud majas salapärased kuro-kurosuke’d (folklooris pimedusetondid keu-kegen), lapsi sõidutab imearmas kassibuss (nekobasu; kujumuutjast kassi ehk bakeneko üks võimalikke transformatsioone) ja budistlikust traditsioonist tuntud kuus laste kaitsepühaku Jizō kuju kohas, kus leitakse üles kadunud väikelaps Mei. Kuid 2001. a valminud ja järgneval aastal rohkelt rahvusvahelist tunnustust võitnud (muuhulgas Berliini filmifestivali Kuldne Karu ja USA filmiakadeemia parima animafilmi Oscar) täispikk anime “Vaimudest viidud” (Sen to Chihiro no kamikakushi ehk otsetõlkes “Seni ja Chihiro kamikakushi”) on Miyazaki Hayao filmograafias üks selliseid teoseid, mille temaatika on võetud otseselt Jaapani folkloorist.

Miyazaki filmi vaimumaailm

“Vaimudest viidud” süžee on iseenesest ülimalt lihtne: üks kümneaastane tüdruk Chihiro satub kummalisel kombel vaimude maailma ning peale erinevaid katsumusi õnnestub tal lõpuks sealt pääseda. Kuid filmi režissööril Miyazaki Hayaol on talle omasel kombel õnnestunud see esmapilgul lihtlabane õnneliku lõpuga lugu muuta tänu sissepõimitud motiividele Jaapani folklooripärandist ja sealsete tegelaste omapärasest tõlgendusest eriti huvitavaks vaadata neil, kes on selle Jaapani kultuuritahuga kursis. Järgnev essee püüab juhtida tähelepanu mõnedele aspektidele, mis näiteks jaapani vaatajale ei jää märkamata, kuid mille mõistmine muudab selle filmi mitmekihiliseks ja seega nauditavamaks.

Filmi lugu algab sellega, kui Chihiro vanemad pööravad auto ekslikult kõrvalteele, sattudes kummalisse inimtühja paika, mis vanemate arvates on mahajäetud teemapark. Kohe filmi alguses on märke, mis viitavad piirile vaimude maailmaga ehk kekkai’le¹, kuid mida tüdruku vanemad oma ignorantsuses eiravad: nad astuvad väravahoonesse, mille ees on sammaldunud piiritähis.

Nad ei pööra sellele tähelepanu, tõenäoliselt seetõttu, et nad on oma urbaniseerumises niivõrd kaugenenud traditsioonilisest kultuurist, et lihtsalt ei oska märgata neid hoiatavaid tähiseid, ehkki nende tütar vaistlikult püüab sellest kohast eemale hoida. Säärasele inimasustuse ja vaimude valla piirile, milleks Jaapani folklooris on sild või mõne veekogu (järv, jõgi, meri) kallas, aga ka mägi, tavatseti panna erinevaid tähiseid, et anda teada, kust edasi sattus inimene talle võõraste vaimude² (kami’de) meelevalda. Sellised paigad on traditsiooniliselt nö hämaraks tsooniks, kus inimeste ja vaimude maailm läheb sujuvalt teiseks üle ning kus inimesel on ohtlik viibida. Jaapani folklooris on ka väravahoone üsna tavaliseks kummituskohaks, mis võis olla elupaigaks väravat läbivat inimest ründavatele deemonitele (oni).

Chihiro satub eksikombel veidrasse vaimude maailma, kelle kogunemispaigaks on omapärane kümblusmaja, mis sarnaneb keskaegsele kindlusele. Sinna viib sild, mis on piiritähistajaks inimeste ja vaimude maailma äärel. Peagi näeb inimeste maailmas nähtamatuks muutunud Chihiro vaimude tulekut laevadel üle vee. See on otsene viide marebito’ks (“harukordne külaline”) hüütud kaugelt ookeani või mägede tagant külastavatele šintoistlikele vaimudele, keda usuti aastavahetuse paiku kaasa toovat kingitusi ja teadmisi, et siis jälle lahkuda. Selliseks säilinud marebito traditsiooniks Jaapanis on veel Akita prefektuuris (Ida-Jaapan) namahage pidustused, keda ka Miyazaki filmis on näha kümblusmaja “külaliste” seas – need on sarvilised deemonid õlgedest ürpides, kes käivad aastalõpus majast majja vitsakimbuga sõnakuulmatuid lapsi otsimas.


Samas astub laevalt maha veel teisigi kummalisi karaktereid, nagu näiteks iidse õukonnatantsu bugaku zōmen-maskidega tegelasi ja teisigi vaimolendeid, kellele režissöör on andnud vahest veidra või siis lausa naljaka välimuse (nt tibu-vaimud). Jaapani shintō usundis arvatakse olevat “kaheksa musttuhandet kami” ehk lugematu arv vaimolendeid, keda tavaliselt piltidel ei kujutata – see ongi lubanud filmi autoril lasta oma fantaasial lennata neile jumalatele välist kuju luues.

Laevalt üle vee saabuvad külalised suunduvad üle silla kümblusmajja ühtse rongkäiguna, millele võib Jaapani folklooripärandist samuti leida mitu tõlgendusvarianti. See kummaline protsessioon on justkui shintō traditsioonis kami’de iga-aastane kogunemine kuukalendri kümnendal kuul ehk kannazuki’l (“jumalateta kuu”), mil jumalad jätavad maha oma alalised pühamud üle kogu Jaapani selleks, et osaleda rituaalides Izumo peapühamus. Kuud, mil terve Jaapan on ilma jumalateta, nimetatakse Izumos vastupidiselt “kuuks, mil jumalad on kohal” (kamiarizuki). Kui tõmmata paralleeli Miyazaki animega, siis seal kogunevad vaimud kümblusmajja, kus nad lasevad end puhtaks küürida, mis on tegelikult sümboolne puhastusrituaal (misogi või harae). Sellise tõlgenduse kasuks kõneleb filmis “lugupeetud roisu-külaliseks” (O-kusare-sama) hüütud jõejumaluse puhastamine reostusest, milles ühtlasi väljendub Miyazaki anime ühiskonnakriitiline alatoon.

Teisest küljest meenutab selline vaimude rongkäik üle silla kuulsat “saja tondi marssi” (hyakki yagyō), mil tontide hordid liikusid Heiani ajajärgul (794-1185) piki Ichijō tänavat läbi Kyōto linna, tekitades elanike hulgas õudu ja paanikat, sest igaüht, kes selle kohutava rongkäigu teele ette jäi, tabas surm.

Sellisele tõlgendusele viitab Miyazaki filmis see, et anime peategelast Chihirot hirmutab vaimude nägemine ning ta peab kümblusmajja sisenema nii, et need teda ei märkaks. Niisiis võib kokkuvõttes tõdeda, et Miyazaki animes “Vaimudest viidud” on tegemist shintō jumaluste öise marsiga kümblusmajja puhastusrituaalile, ühendades siin niiviisi nii šintoistliku “jumalata kuu” traditsiooni kui ka legendaarse tontide protsessiooni jooned.

Yubaba kümblusmaja kui ühiskonna kõverpeegel

Vaimude maailm, kuhu väike tüdruk Chihiro end peidab, on jaapani traditsioonilise kuumaveeallikatega (onsen) külalistemaja sarnane asutus, millele on Miyazaki viidanud mitmeti, nii sissepääsu kohal rippuvale kardinale kirjutatud märgiga “yu” (o-yu on teine nimetus onsen’ile), aga ka sealse üldise atmosfääri ja lipitsevalt aupaklike teenindajate näol.

Selle omapärase maailma valitsejannaks on kõigi poolt kardetud nõid Yubaba (tõlkes “kümblusmaja moor”), kes resideerub hoone kõrgeimal korrusel, samas kui keldrikorrusel asub vanne küttev katlaruum. See on kujundlik allegooria Jaapani vertikaalsele ühiskonnale, kus eri “korrustel” tegutsevad Yubaba teenrid, sümboliseerides ühiskonna klassilist mitmekesisust ja hierarhiat. Siin kerkib esile jällegi filmi režissööri irooniline allegooria Jaapani ettevõttest, kus uustulnukale (kelleks filmis on Chihiro) saab osaks kõige kontimurdvam töö ja kaaslaste pidev nöök.

Yubaba selle kümblusmaja ühiskonna tipus on võimas nõid, kes harrastab oma teenritega manipuleerida. Filmi režissöör on tunnistanud, et Yubaba karakteri loomisel oli eeskujuks Ärtuemand loost “Alice imedemaal”, kes teatavasti jagab kategoorilisel toonil käsklusi ja laseb pidevalt oma sõnakuulmatutel alluvatel päid maha raiuda.

Ka Yubabale ei julge keegi vastanduda, kartes langeda tema nõiduse ohvriks. Siiski peavad jaapani folklooriuurijad nagu nt Noriko Reider (oma raamatus Japanese Demon Lore 2010) Yubaba prototüübiks üksildases mägionnis elavat yamauba (“mäemutt”), kes meelitab sinna rändureid, et need siis tappa ja nahka panna.

Yubaba võrdlus yamauba’ga, kes Jaapani folklooris klassifitseerub oni’ks, on üsna kohane, kuigi deemoni tüüpiliseks tegutsemisviisiks peetud ohvrite õgimist animes otseselt ei demonstreerita. Aga siiski leiab filmis vihje Yubaba kannibalistlikule loomusele: ta muudab inimesi (nagu nt Chihiro vanemad) sigadeks, et nende lihaga ise maiustada ja oma külalistele piduroaks pakkuda. Või vähemasti niiviisi ähvardab ta toimida.

Üllatuslikult on Yubabal ka laps – super-beebi Bō, kelle eest Yubaba lausa naeruväärsuseni emalikult hoolitseb, valetades talle koguni, et väline maailm on pisikutest saastatud ja seetõttu on ohtlik sellega kokku puutuda. Sellist kummalist Yubaba ja Bō vahelist suhet on eelpool mainitud Noriko Reider samuti võrrelnud yamauba ja tolle gigandist lapse Kintarōga – sellele viitab Kintarō niudevööle kirjutatud märgi “kin” (jpn k “kuld”) eeskujul Bō põllele maalitud nimemärk “bō”³. Reider märgib veel ka seda, et nii nagu yamauba’l puudub abikaasa, pole ka Yubabal filmis meespartnerit – ta on vananev üksildane naine, kes on hullupööra sisse võetud oma maimukesest.

Ehkki supertite Bō puhul on nähtud paralleele jaapani kangelase Kintarōga, sarnaneb ta isegi rohkemgi ühe kolliga Jaapani folkloorist – selleks on Konaki-jijii ehk “lapsehäälega nuttev vanamees”, kes eluneb ligipääsmatutes mägedes ning meelitab ligi teelisi väikelapse nuttu matkides. Kui siis teekäija tõttab lapse kuju võtnud kolli lohutamiseks embama ja sülle võtma, hakkab ta paisuma, muutub raskeks nagu kivi ning klammerdub lohutaja külge ega taha enam lahti lasta – sedasi pressib ta aitajal eluhinguse välja. Sellest tulenevalt oli vanas Jaapanis kombeks mägedesse mahajäetud last nähes temast eemale hoida. Miyazaki filmis on välja pakutud silmnähtavalt sarnane tõlgendus: Chihiro sattub Bō tuppa, kus titt nõuab, et tüdruk temaga mängiks, üritades teda seejärel vigastada ja lämmatada. Seejuures on huvitav fakt, et mõlemaid – nii yamauba kui ka Konaki-jijiid – seostatakse laste kadumisega mägedes, mis on järjekordne vihje kamikakushi’le kui vaimude (antud juhul oni ja tondi) poolt röövimisele.

Peale Yubaba ja tema tite eluneb kümblusmajas kirju seltskond, kelle hulgas samuti leidub äratuntavaid viiteid folkloorist teada tegelastele. Üheks selliseks on muidugi Yubaba maagiaõpilane ja käsilane Haku, kelle tõeline olemus selgub alles filmi lõpupoole – tema on tegelikult draakonist jõevaim⁴, kes on lihtsalt Yubaba nõiduse lõksu jäänud. Samuti hüplevad kümblusmaja valitsejanna eluruumides ringi kolm mõistatuslikku pead, kelle loomisel on Miyazaki ilmselgelt inspiratsiooni saanud folkloorist tuntud häirijast tondist odori-kubi’st: need on tapluses maharaiutud kolme samurai pead, mis püüavad üksteise otsa karates oma kamraade endiselt alistada.

Põnev tegelane kümblusmaja ühiskonnas on katlakütja Kamaji, kelle välisest kujust lähtudes on mitmed folklooriuurijad väitnud, et ta on tegelikult tsuchigumo ehk maaämblik. Folklooris on tsuchigumo kummaline olend, keda peeti keisrivõimule allumatuks ja sellele isegi vastanduvaks. Omamoodi on see nii ka Kamajiga, kes oma vaiksel moel astub Yubaba ülemvõimule vastu, aidates Seni ja Hakut, kui need on nõiamoori trikkide tõttu hätta sattunud.

Teisalt võib aga väita, et Kamaji kujusse on koondatud hoopiski jaapanlaste koldevaimu Kamado-kami karakter, millele viitab see, et ta on kümblusmaja katlakütjana ka sealse tuleaseme valvuri rollis. Pealegi on Kamaji nimi juba iseenesest vihje kamado’le kui küttekoldele. Jaapani folklooris kaitseb koldevaim kodukollet oni’de eest ning kui arvesse võtta, et Yubaba on oma olemuselt deemonlik vaim (yamauba ehk oni), siis võib-olla just seetõttu Kamaji kaitsebki vaimudemaailma eksinud tüdrukut Yubaba nõiduse eest.

Miyazaki filmi üheks keskseks tegelaseks on müstilisena mõjuv vaikiv oni – Kaonashi ehk “näota”, kelle Chihiro ekslikult lubab kümblusmajja sisse. Arvatavasti on see tüdruku inimlik kaastunne, mis teistel kümblusmaja elanikel puudub, aga mis tõmbab oni’t ligi. See deemonlik olend on ilmselt onryō, vaim, kes on sattunud budistlikku vahemaailma, sest tema eest on jäetud vajalikud palved lugemata või on pidamata kombekohane matusetseremoonia. Usutakse, et selline vaim hakkab elavaid jälitama ja võib koguni pugeda koduloomade sisse, kes seejärel omanikule ohtlikuks muutuvad. Kuid “Vaimudest viidud” loos on ta näota ablas oni, kes õgib oma ohvreid ühe ampsuga (oni hitoguchi) – see on budistliku deemoni ehk oni üheks põhiliseks tunnusjooneks. Ta otsib tüdrukuga kontakti tolle kaastundliku loomuse tõttu võib-olla lootuses, et too on võimeline tema heaks midagi tegema (nt lugema palvet vms).

Näota vaimu oni-loomusele viitab paljudest vanadest lugudest tuntud joon, et ta on võimeline end maskeerima kellekski teiseks – rääkima võõra häälega või meelitama endale ligi kullaga, ehk teisisõnu – ahvatlema sellega, mis ohvrile meeltmööda, seejuures tema nõrkusi ära kasutades. Ta paisub ja muutub järjest aplamaks, pistes üksteise järel nahka kümblusmaja töötajaid.

Kui Chihiro pakub talle võlukäkki, mille ta sai tänutäheks puhtaks küüritud shintō jõevaimult, siis see osutub tema jaoks “liiga puhtaks”, lausa toksiliseks, sest sel on šintoistliku ohvriannina puhastav toime. Miyazaki on siin osavalt vastandanud šintoistliku ja budistliku maailmavaate, lastes shintō kami väel (mida sümboliseerib võlukäkk) hävitada budistlikust maailmast pärit oni jõu. Selle võitluse tulemusena Kaonashi oksendab oma ohvrid välja (samuti puhastumisele viitav tegevus) ning muutub taas jõuetuks ja kurvaks vaimuks – just selliseks, millisena Chihiro kui rikkumata meelega laps teda näeb.

Kamikakushi folkloor

Selle filmi jaapanikeelne pealkiri (tlk “Seni ja Chihiro kamikakushi”) viitab huvitavale nähtusele Jaapani folklooripärandis, mille kohta on arvukalt nii kirjalikult kui suusõnaliselt edasi antud pärimusi – kamikakushi’le (sõnasõnalt “vaimude poolt ära peidetud”), mis sisuliselt tähendab seda, et inimene vastu tahtmist ületab vaimudemaailma piiri ning jääb sinna seniks, kuni üleloomulik vaim ta inimeste maailma tagasi toob. Kamikakushi lugusid on Jaapani folklooris kahte tüüpi, millest ühed räägivad teismeliste poiste või budistlike munkade kadumisest, kes hiljem leitakse üles veidrast kohast (nt lae vahelt või üksildase mäe tipust) kummalises olukorras (ihualasti või hobusesõnnikuga määrdunult jmt) ning kes siis on saanud seletamatult täpseid teadmisi kaugetest aegadest ja maadest või üleloomulikke võimeid (nt oskavad lindude-loomade keelt) oma ajarännakutel nt tengu’de⁵ või muude üleloomulike olendite seltsis või üksikutel juhtudel jäävadki akontaktseks pärast neid hullumiseni viinud kogemusi. Tuntuimaks näiteks sellisest vaimude poolt röövimisest on ühe teismelise noormehe Torakichiga aset leidnud juhtum 19. saj algusest, mille kirjutas üles tema lugu uurinud teadusemees Hirata Atsutane. Kuid hoopiski teist laadi kamikakushi lood kõnelevad tüdrukutest ja naistest, kelle tavaliselt röövib müstiliselt sädelevate silmadega pikka kasvu ja karvane yamabito (“mägimees”) ning kes seejärel on sunnitud tolle orjaks või naiseks hakkama, sünnitades talle lapsi. Kamikakushi naisi ei lubata enam koju, neid nähakse kasimata välimuse ja sorakil juustega aastaid hiljem tavaliselt vaid korra oma kodukülas, kuid lähedaste juurde ei naase need naised enam kunagi.

Usutakse, et kamikakushi puhul on määrava tähtsusega nii aeg kui koht, mil see muutub tõenäoliseks: enamasti toimuvad vaimude poolt inimröövid sügiseti või talvel, ohtlikuks ajaks on hämarik (sest siis hakkavad vaimud liikuma) ja kohaks on tavaliselt mõni nn piiriala (kekkai) kahe maailma vahel. Vanasti oli hämarikutundidel lastel keelatud mängida peitust (kakure-asobi ehk kakurembō), kus lapsed valivad endi seast ühe oni (kuri vaim või deemon) ja peidavad end ära, kuni oni neid ükshaaval üles leiab. Peituse puhul seisneb oht selles, et kuna hämaras hakkavad ringi liikuma igasugused vaimolendid (ka oni’d), siis võib lapse “leida” mitte mängukaaslane, vaid nö “päris” oni. Niisiis, hämaras peitust mängides on oht ületada piir elavate ja vaimude maailma vahel ning mõni vaim (oni) võib inimese röövida omil eesmärkidel: kas enese lõbustamiseks nagu tengu’d seda teevad munkade tögamisega või orjaks nagu yamabito’de naisohvrite puhul. Kamikakushi pärimuses on hämmastav see, kuivõrd täpselt on inimese kadumise loos veel sajandeid hiljemgi teada aeg, koht ja röövitu nimi, mistõttu need lood jätavadki pigemini tõestisündinud ammuste legendide kui rahvajuttude mulje.

Chihiro erakordne kamikakushi-lugu

Miyazaki Hayao animet “Vaimudest viidud” on peetud ühe tüdruku täiskasvanuks sirgumise looks, kuid seda võib tõlgendada hoopiski folkloori kontekstist lähtudes: Yubaba kui oni vangistab Chihiro vaimudemaailma, kuhu too eksis juhuslikult, ühelt poolt olles sõnakuulmatu oma vanematele, kui ta neist lahku läks võõras paigas, kuid teiselt poolt just vanemate süül, kes oma last ignoreerisid. Seega tundub, et tegemist on klassikalise kamikakushi juhtumiga, kus antud juhul laps justkui mängis peitust oma vanematega ja sattus üleloomuliku vaimu vangistusse. Kamikakushi saab teoks sel hetkel, kui kümblusmaja pidaja Yubaba sunnib Chihiro oma teenistusse, võttes temalt ta nime – Chihirost saab Sen.

Nimi on oluline inimese identiteedi kandja ning vana Jaapani traditsiooni kohaselt vahetati oma nime siis, kui inimese elus saabus pöördeline eluetapp (nt ajaloost on teada luuletajaid ja õukondlasi, kes täiskasvanuikka jõudes ja hiljem mungaks hakates vahetasid elu jooksul korduvalt nime). Inimese nimi on ka seotud nö sõnade väega ehk kototama’ga, mis tähendab seda, et teatud sõnadel on maagiline jõud⁶. Niisiis, nime kaotamisega kaotab Chihiro tegelikult iseenda selles vaimudemaailmas. Yubaba röövib temalt nimega koos ka tema sisemise väe, mida on filmis kujutatud nii, et moor oma nõidusega kustutab osad Chihiro nimemärkidest, jättes alles vaid ühe. Nime kaotades on Chihiro lõksus ja temast saab kümblusmaja ühiskonna osana lihtsalt Sen (tlk “tuhat”). Seejärel algab Chihiro eneseotsing, sest ta peab teada saama, kes ta tegelikult on: pääseteeks vaimudemaailmast on meenutada oma tegelikku nime. Seega, Miyazaki tõlgenduses on kamikakushi identiteedi kaotus: inimene ei tea enam, kes ta ise on, ent samas on ta ka teiste jaoks justkui surnud.

Kuid Chihiro kamikakushi’st teeb erakordse loo see, et Chihiro tuleb ise sellest olukorrast välja. Tema traagika seisneb selles, et teda ei otsi mitte keegi – ta vanemad on muudetud sigadeks ning hoopis tema peab nad päästma. Kui tavaliselt asub terve kogukond kardetavalt kamikakushi ohvriks langenud last otsima, siis Chihiro ülesanne on keerulisem: ta peab end ise üles leidma. Niisiis, Chihiro lugu on tegelikult fantaasia sellest, mis juhtub kamikakushi lastega tänapäevases maailmas, kus vanemad on niivõrd hõivatud omaenese asjadega, et ei märkagi, kui nende laps (vaimude poolt) röövitakse. Seejuures seletab Miyazaki Chihiro imepärast pääsemist tema kindlameelse tegustemise viljana, millele teda tõukab ta vanematega juhtunu: laps päästab iseenda ja ka oma vanemad tänu oma armastusele nende vastu. Erakordseks muudab Chihiro kamikakushi loo ka see, et ta ei ole naastes hullunud nagu tavaliselt tüdrukutega juhtub, aga ta ei räägi ka oma vanematele, mis temaga juhtus vaimude maailmas, nii nagu seda tavaliselt kamikakushi’st naasnud poisid teevad. Niisiis on Miyazaki Hayao oma filmiga pakkunud välja täiesti ainulaadse kamikakushi variandi, mida Jaapani folkloor ei tunne.

___________________________
¹ Kekkai on nii jaapani shintō-usundis kui budismis püha maa-ala, mis on kas piiratud shimenawa köiega (budismieelses shintō’s rituaalide toimetamise koht, nt koobas või vana puu, kuhu taevased vaimud tulid ajutiselt peatuma) või koopataoline eraldatud paik (budismis nt tempel või klooster kui üsamaailm, kus sai segamatult harrastada vaimseid praktikaid). Mõlemal juhul on kekkai täidetud vaimse energiaga, mis põhjustab inimese metamorfoosi või uuenemise.

² Jaapani rahvausundis võib eristada mitut liiki vaimolevusi, kelle ilmumisviis ja koht ning ka võimalik objekt on erinevad. Kami’d on šintoistlikud vaimolevused, keda tihti tõlgitakse erinevatesse keeltesse kui “jumalad”, ent kes omavad teatud neutraalset väge (s.o. ei ole oma olemuselt ei halb ega hea) ning kellega inimesed peavad hästi läbi saama, selleks vastavaid rituaale tehes ja ohvriande annetades. Teine kategooria vaimolendeid marebito’d (“harukordsed külalised”) on šintoistlikus maailmavaates vaimud, kes aeg-ajalt külastavad inimesi (vastupidiselt kami’dele, kelle poole inimene saab ise pöörduda nt pühamus). Seevastu oni (“kuri vaim”, “sarvik”, tihti tõlgitakse kui “deemon”) on budistlikest põrgutest pärit sarviline vaim, kes piinab seal inimhingi ja ähvardab inimesi ka öisel ajal, mil piir teispoolsusega on nõrk. Oni’deks peeti Vana-Jaapanis tihti teistsuguseid inimesi, nt mägedes eraldatuses elavaid rauamaagi kaevureid, välismaalasi ja isegi lapsi, kel sündides mingisugune silmnähtav füüsiline kõrvalekalle. Jaapani tondid (yōkai) on folklooris pigemini lihtrahva hirmude kehastused ning need ilmutavad end teatud paikades (nt risttee külapiiril jõe läheduses või mahajäetud tempel) kindlal ajal (öösel 2-3 vahel) ning ei vali oma ohvreid. Kuid kummitused (yūrei või o-bake) on Jaapani variandis äratuntavalt valges ürbis, sorakil juustega ja jalgadeta surnud inimese vaevatud vaimud, kes on sellesse maailma nö “kinni jäänud” armukadeduse või mõne muu hingepiina tõttu ning ilmutavad end tavaliselt kindlale temaga seotud isikule. Kummitusega mõnevõrra sarnased on nö “näljased vaimud” (onryō), kes kuuluvad küll budistlikku folkloori ning vaenavad elavaid seetõttu, et nad on jäetud ilma surmajärgsetest riitustest, mis tagaks neile hingerahu.

³ Bō’ks kutsutakse hellitavalt väga õrnas eas poisslapsi. Eestikeelne vaste võiks sellele hellitusnimele olla näiteks “põnn”.

⁴ Erinevalt teistest Aasia kultuuridest on Jaapani draakon alati seotud veega, eelkõige just jõgedega; ta on jõevaim, kelle poole pöördutakse palvetega saata vihmavett põldudele.

⁵ Tengu on enamasti pika nina ja punetava näoga mägipreestri (yamabushi) riietuses olend, kes eluneb mägedes ja keda usutakse valdavat erakordset võitluskunstide oskust. See on Jaapani folklooris trikitav tegelane, kellele pakub lõbu nt jahimeeste lõksude lõhkumine ja nende eksitamine mägiradadel, kuid erilist nõrkust tundub ta omavat just budistlike preestrite ja munkade vastu, keda ta igal võimalusel püüab naeruvääristada ja häirida.

⁶ Tänapäevalgi valitakse hoolikalt lapsele nime, võttes arvesse nii hiina märkide tähendust kui ka nimemärkide üldist kriipsuarvu, sest usutakse, et mõningad kombinatsioonid toovad inimesele õnnetust.