Mis on kirjutamise juures kõige olulisem? Mis on see üks aspekt, mis trumpab kõik teised? Panen ette, et selleks on salvestamine. Ka kõige kaasahaaravama loo ning põnevaima peatüki kirjutamisest pole suuremat tolku, kui see sülearvuti asfaltile pillamisega või voolukõikumisega üles öelnud kõvakettal kaotsi läheb.

Probleemi lahendamiseks käin välja programmi Dropbox. Tegu on teenusega, mis peamiselt mõeldud erinevate arvutite vahel andmete jagamiseks ja sünkroniseerimiseks, kuid töötab ka suurepärase varukoopiate loojana. Põhimõtteliselt tekitab programm su kõvakettale erilise kausta, mille sisu kopeeritakse nii Dropboxi serverisse, kui ka teistesse arvutitesse, mille sa oma kontoga sidunud oled (ühe arvutiga sidumise korral vaid serverisse). Hoia oma kirjatükid Dropboxi kaustas ja iga kord faili sulgedes tekitatakse sellest võrku tagavarakoopia.

Viimasel ajal olen märganud, et varukoopiad tehakse lausa igal salvestamisel ja faili polegi vaja sulgeda, aga see sõltub suuresti kasutatavast tekstiredaktorist. Lisaks on olemas ka võimalus faili varasemaid versioone alla laadida. Kustutasid ühe suure lõigu ära? Panid vahepeal oma tekstiredaktori kinni ja nüüd kahetsed? Kõik ei pruugi veel sugugi kadunud olla. Logi aga Dropboxi lehele sisse ja vaata, kas vana versioon on veel seal alles. Väga kaugele küll tagasi minna ei saa, kuid see on kõvasti parem, kui üldse mitte.

Tähtis on ka teada, et Dropboxi konto tegemisel on seda mõttekas teha läbi kellegi viite – sedaviisi saavad nii viitaja kui ka viite kasutaja oma kontole oluliselt ruumi juurde. Otse kodulehelt registreerides selliseid hüvesid ei saa. Kui sul endal sõpra pole, kellelt viidet küsida, siis on Reaktori toimetus ka alati valmis tasuta ruumi juurde saama. Siin on meie viited:

higgins: http://db.tt/1xSnZYz
Reaktor: http://db.tt/TQumdoli

Teiseks on kirjutades väga olulisel kohal ka organiseeritus. Mõtted kipuvad ikka tulema suvalistest asjadest ja seostest, kuid kuidas seda kõike organiseerida? Programm nimega Freemind sunnib kõiki märkmeid kirja panema struktureeritult. Sa ei lihtsalt saa märkida üles ideed, mis ei ole eelnevate mõtetega kuidagi seoses, sest see on tehniliselt võimatu. Toon siinkohal näite romaanimõtete kirjapanekust.

See on muidugi vaid algus. Programmi käivitades on aga kõik lisatud tekstid ühe värvi ja sama kirjasuurusega. Kui sulle värviline variant rohkem meeldib, siis olen lihtsalt kasutanud Format menüüst Autolayout käsku. Nagu näha, siis saab erinevatele mõttelõngadele lisada ka sümboleid ja numeratsiooni. Kirjutada erinevad mõtted üksteise alla ja siis neid võrrelda, seejärel märkida millist kasutada otsustasid. Enne kui sa arugi saad, võivad su märkmed olla juba hiiglaslikus mahus, kuid head ülevaadet omad neist sellegipoolest:

Lisaks tegelastele ja süžeele on Freemindiga ka lihtne pidada arvet möödunud päevade ning toimunu kohta. Kui tegelane räägib mõne aja eest toimunud sündmustest, pole midagi lihtsamat kui võtta lahti Freemind kaart ja vaadata sealt mitme päeva eest see täpselt juhtus. Ei mingit dokumendis kaevamist ja mõistatamist, et mitu päeva möödunud on! Samas päevade loendit ma süžeega ühte faili panna ei soovita. Või tee vähemalt nende jaoks täiesti eraldi haru. Ühesõnaga on mõttekam süžee ja tempo mõttekaardid lahus hoida, sest muidu läheb kõik taas segaseks.

Siinkohal mainin ka ära, et hetkel pakutavas stabiilses versioonis 0.9.0 on väike bugi, mis ei luba avada Freemind 0.8.0 ja varasemate versioonidega loodud mõttekaarte. Enamikele uutele kasutajatele ilmselt probleeme ei tekita, aga kui sul on varasemast kuskil mõned Freemindi failid, siis soovitan tõmmata programmi beeta. Lingatud versioon pole küll kõige värskem, aga olen seda mitu kuud probleemideta kasutanud ja seega tean, et see on hea.

Aga ma ei taha mingit puud! Ma tahan vabavormilist suhtekaarti!

Kes keelab?

Cmap Tools'i alla laadimiseks tuleb küll end registreerida, aga mind nad kunagi spämminud ei ole. Teine võimalus on lihtsalt guugeldada ja leiad ka alternatiivseid allalaadimiskohti, kus end regama ei pea.

See on nii mittemidagiütlev! Ma tahan pilte!

Aga palun.

Programmil endal küll kahjuks piltide suurusega mängimise liidest ei ole, niisiis tuleb kõik soovitud pildikesed enne ise õigeks suuruseks lõigata ning Cmapi andmete kausta kleepida. Siis tuleb programm taaskäivitada, et ta pildid üles leiaks. Natuke tüütu, aga see eest saab ilusad suhtekaardid. Irfanview on igasuguseks kiireks lõikamiseks ja suuruste muutmiseks mugav tööriist. Fotošopi kvaliteediga ta neid pilte küll ei renderda, aga meie suhtekaardi jaoks kärab küll.

Cmap Toolsile on olemas ka alternatiiv nimega VUE, mille puhul ei pea pilte varasemalt valmis lõikama ja nende suurust saab programmi sees mudida. Lisaks on VUEsse ka pilte lihtsam lisada (programmi ei pea taaskäivitama, et ta uued pildid üles leiaks ja kasutatud pildid võivad asuda kettal kus iganes), küll aga kipuvad lõikamata pildid olema erinevate proportsioonidega ja seega jääb kaardist pärast ebaühtlasem mulje. Lisaks tekib võimalus, et kaart katki läheb, kui kettal kaustu ringi tõstad või pilte ümber nimetad. Siin peab lihtsalt vaatama, mis kellele oluline on, ja ühe välja valima.

Nii, nüüd oleme täiesti ära organiseeritud. Me teame kes on kes, kus ja millal ning meil on tekstiredaktoris juba kaheksakümmend lehekülge teksti. Siis tekib vajadus midagi eestpoolt kontrollida. Mida me teeme? Kerime kuuskümmend lehekülge üles? Siis vaatame, et vajalik sündmus peaks olema ikkagi hiljem ja kerime kakskümmend lehte alla tagasi? Otsime tekstikoha välja? Siis kontrollime?

Noh, see meetod töötab, aga on tüütu. Ja mis siis, kui pilgu pealeviskamisest ei piisa? Kui on vaja võrrelda? LibreOffice ja Word on küll mõlemad väga toredad, aga nad pole sellise ülesande jaoks lihtsalt optimeeritud. Appi tuleb yWriter.

Nagu näha, siis yWriter jaotab kirjutatava romaani peatükkideks ja peatükid omakorda stseenideks. Nii et põhimõtteliselt pole ju midagi uut? Seda me teeme ju nagunii? Põhimõtteliselt küll, aga kuna iga stseen on eraldi üksus ja selle saab eraldi aknana avada, muutub kahe stseeni kõrvutamine kordades lihtsamaks. Kirjelduste kontrollimiseks ei pea kuhugi kruttima, kerima, ega otsima. Avad kaks stseeni ja paned need kõrvuti.

Kirjutamiseaken ise on lihtne, aga funktsionaalne. Ei mingeid kellasid ja vilesid, mis tähelepanu hajutada võivad. Unusta reavahe suurus, šrift ja vormistus. Neile asjadele mõtled siis, kui oma romaani ekspordid. Praegu kirjuta! Lihtne.



Lisaks saab ka sisestada andmeid tegelaste kohta. Sedaviisi on alati üks tsentraalne koht, kust mõne tegelase kirjeldust, silmavärvi või tema muid olulisi aspekte kontrollida. Sarnased lahtrid on ka paikade ning esemete kohta, kuid neid läheb vähemalt minul küll üliharva tarvis.

Olles sisestanud mitmeid tegelasi, hakkab tekkima neist ka ülevaade. Ülevaateaknast selgub iga tegelase vaatevinklistseenide arv. Näed kohe, kellega on kõige rohkem stseene ja seda on mitme vaatevinkliga romaanide puhul hea silmas pidada.

Programmiga on ka väga lihtne arvet pidada päevas kirjutatud sõnade arvu üle -- see käib täiesti automaatselt. Seda isegi siis, kui hüplikult ja erinevatesse peatükkidesse juurde kirjutad -- selge number on alati vasakul all paremas nurgas näha. Lisaks saab vaadata ka kirjutatud sõnu päevade lõikes -- need numbrid on ikka väga halastamatud, kui laisk oled olnud, aga teinekord on jälle väga tore vaadata, kui nädal aega ilusad suured numbrid reas.

Kõigest hoolimata on yWriteril kaks puudust:
1) Poolelioleva teose ja suure tegelastepagasi ühekorraga sisestamine on surmtüütu, niisiis on sellega lihtsam alustada täiesti uut projekti. Sedaviisi sisestad sa andmed jooksvalt ja tegevuse puisus ei anna tunda.
2) Programmiga kaasa tulevat näidisprojekti uurides ei saa tegelikult ülevaadet kui tohutult kasuliku tööriistaga on tegu. Mõistmiseks peab seda reaalselt kasutama.

Plusse on aga jällegi mitmeid. Programm teeb tekstist automaatseid tagavarakoopiaid, niisiis on põhimõtteliselt võimalik minna tagasi täiesti ükskõik millisesse kirjutamispäeva ja leida see kustutatud tekst või varasem sõnastus. Ehkki siinkohal peaks ka mainima, et kustutamine kui selline pole yWriteris kuigi vajalik. Alati saab tekstilõigu tõsta eraldi stseeni ja siis panne sellele kasutamata/unused märke. Sedaviisi muutub see tekst niiöelda nähtamatuks, aga on samas alati kättesaadav. Kui nüüd hoida yWriteri kirjutamisfaile veel Dropboxis, võid olla suhteliselt kindel, et sul iial midagi kaotsi ei lähe.

Ja isegi kui see programm sulle lõppkokkuvõttes ei meeldi, pole midagi lihtsamat, kui kogu oma tekst sealt .rtf formaati eksportida ning vana meetodiga jätkata.

Olgu ka öeldud, et mäkimaailmas on samalaadseks tooteks programm nimega Scrivener, millest hiljuti ka Windowsi versioon valmis treiti. Kuna Scrivener pole aga tasuta, siis käesoleva artikli raames me sellel pikemalt ei peatu.

Minu viimaseks soovituseks pole aga mitte otseselt arvutisse paigaldatav tarkvavara, vaid hoopis sõnaraamat. Sünonüümisõnaraamat. See soovitus ilmselt lahtiseletust ei vaja.

Head kirjutamist!