Olen juba aastaid PÖFFihuviline olnud, kuid alati on argisemad eluprobleemid minu külastuste arvu miinimumini tirinud. Ka see aasta ei ole erand, ning vaatamata Reaktorile antud tasuta piletitele (aitäh!) olen artiklinupu kirjutamise hetkel jõudnud ainult kahele seansile.

Halastamatu
The Villainess, "Ak-Nyeo"
Ulmeline? Kui, siis hästi õrnalt, pigem vandenõuteooriane. Kõige kiirem sisuline kokkuvõte oleks, et Lõuna-Koreas on agentuure, mis värbavad enda ridadesse kenasid neiusid, annavad neile uue identiteedi ja suure püssi, millega ebameeldivaid inimesi maha lasta. Kusjuures filmi lõpuni jääb segaseks, kas tegu on agentuuride kokkupõrgetega, või allub mõni nendest agentuuridest ka riigivõimule. Rahapatakaid nurgas ei põletatud, ning bürokraatiat oli vähe, vist oli ikka lihtsalt maffia. Märulit ja verd sai ohtralt, kuid kahjuks oli kaameramees otsustanud, et kõige ägedam filmimisvõte oleks kaamera nööri otsa siduda ja siis seda maksimaalsel kiirusel ringi keerutada ja loopida. Samuti jäi segaseks küsimus, kas see film pidi olema liha või kala – esimesed pool tundi oli kõva madinat, taheti uut Oldboy’d teha, siis oli tund aega ulgumapanevalt piinlikku romantikat ning lõpuks jälle pool tundi madinat. Esimest korda kogesin tunnet, et „film ei olnud halb, aga ma olen õnnelik, et see lõpuks läbi sai”.


ELU VÜRTS
PÖFF SHORTS RAHVUSLIK VÕISTLUSPROGRAMM


Teine seanss, millele ma jõudsin, oli üks PÖFFi paljudest lühifilmikomplektidest. Ja kahetsema ma ei pidanud – ulmet siia jagus.



Küberkaheksajalgade rünnak.
Attack of the Cyber Octopuses.


Kas b-kategooria filmide b-kategooriline paroodia on liiga kaugele minek? Minumeelest küll. Pikema ja parema tutvustuse sellest on kirjutanud Ove juba varem.
Minu hinnang sellele on kahjuks aga hävitav. Kahjuks on üliparoodiad nagu Kung Fury ja Italian Spiderman tõsiseltvõetavamad. Jah, visuaalidele on raha ja rõhku pandud, korraks suudetakse isegi noir tekitada, kuid kogu sisu on üks TvTropes’i lõik teise järel. Tegelased on papist karikatuurid, kellele tuleb kaasa tunda, sest sa tead juba peast, mis arhetüüpne tegelane ta olema peaks. Kusjuures, seansile järgnenud vestluspaneelil tunnistas Nicola Pioveson ise ka, et filmi kõige nõrgemaks küljeks sai lõpuks šüžee. Jääb ka muidugi moraalne küsimus, et kas kickstarteri raha eest Jaapanisse lennata, et 30 sek tänavapilti filmida, on annetatud raha õige kasutamine. 2/10 puhtalt visuaali eest.

Taasta side

Ei olnud ulme. Selle eest aga täiesti korralik krimka. Noor poiss saadetakse esimesele missioonile narkoparuniga äri tegema, selle käigus kohtub ta oma isaga, keda ei ole 20 aastat näinud. Dialoogid olid eestlaste kohta harjumatult mittepuised ja ülepingutamata, täiesti mõnus oli vaadata, võis lausa ära unustada, et tegu on üsna väikese eelarvega tehtud filmijupiga. Kiidan. 8/10

Varakevad, Pobeda ja Isa – ei olnud ulmelised, seega ei hakka Ulmeajakirja andmemahtu nende peale kulutama. Kõige tugevam nendest oli Pobeda, mida soovitaks isegi vaadata.

Lembri Uudu.
Lembri Uudu töötas Pähkla külakolhoosis traktorijuhina. Päras Nõukogude Liidu kokkuvarisemist saadeti kolhoos laiali. Uudu suri ja suurem osa Pähkla küla elanikke kaotas töö. Kuid mõnikord võtab aega, enne kui inimene aru saab, et on tegelikult juba surnud.

Juba tutvustus kõlab ulmeliselt. Tegelikult ei saaks öelda, et Uudu oleks päris puhtalt žanriline ulmefilm. Pigem kasutatakse seda sõnumi edastamise vahendina. Nimelt on Uuduks siin filmis kaamera, mis külastab erinevaid Pähkla külakolhoosi endiseid töötajaid, kes pöörduvad kaamera poole, pakuvad Uudule õlut, silitavad hardalt tema nägu, räägivad oma elust, laulavad, ning küsivad siiralt, kuidas elu ka teispoolsuses on. Kogu 25-minutine lühifilm on aga ülivõrdeliselt kiidetav – inimesed, keda külastatakse on soojad ja siirad, ning suhtuvad kaamerasse ja seeläbi ka vaatajasse, kui ammukadunud sõpra, kes pudeli veini eest oli nõus vagusid ajama, ning kes alati külaelanikele vigureid tegi ja rõõmu tõi.

Äramärkimist väärib selle filmi juures kõige rohkem kaameratöö, mis annab filmile selle fantastikanoodi, ilma milleta see ei oleks ulmeline. Kaamera üheskoos vaatajaga liigub unelevalt, ilma kiirustamiseta läbi põõsaste ja üle aedade, ilma kordagi aeglustamata või kasvõi rohukõrt painutamata, Libiseme kummitustena üle mustvalge maastiku, läbi inimeste aedadest, ustest ja väravatest, otse nende argielu keskele, kus meid küll ära tuntakse, kuid enam päriselt omaks ei peeta. Kõige teravamalt lõi südamesse eelviimane stseen, kus memmeke küsib kaameralt-Uudult, mida teispoolsusest oodata ja kas Uudu ka seal oma krutskeid teeb. Kaamera hüppab seejärel kõrvale, ning näitab memmekest täiesti üksinda ja tühjal trööstitul taustal. Film lõpeb tühjas silopatareis laulu ja tantsu saatel – Uudu vaim tuli ju külla.

Kõige parem on aga, et Uudut saab ERRi lehel veel üle poole aasta jooksul järgi vaadata
10/10



Mida veel vaatama minna?

Kuna Reaktori ilmumise hetkel on paar päeva PÖFFi veel jäänud, siis annan mina endast parima, ning üritan veel järgmisi filme vaatama jõuda:

Värav
The Gateway, "Brama"


„Julgeks öelda, et sellist filmi Tšornobõli katastroofist ja selle pärandist pole te veel näinud. On see fantastiline must komöödia? Või hoopis õudusfilmi elementidega apokalüptiline tragöödia? Mine võta kinni. Parajalt pöörane igatahes ”

Gogol

„Öö kõige pimedam aeg enne koitu.
Kasakad, nõiad, merineitsid, uppunud naised ja teised Dikanka elanikud astuvad silmitsi oma looja Nikolai Gogoliga (Aleksander Petro), noore kirjatsuraga St Petersburgist, kes kannatab salapäraste raevuhoogude all ja suudab suhelda teisest maailmast pärit olenditega. ”


Vampiirisavi
Vampire Clay, "Kyuketsu Nendo"


Kõige klassikalisem Jaapani b-kategooria õudukas, mille sisu etteaimamiseks (ma arvan vähemalt) piisab vaid pealkirjast. Tulevad noored, voolivad savi, siis voolitakse kollid ja siis kollid söövad õpilased ära. Kindlasti kummardus Tokyo Gore Police’ile.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
November 2017 (23)
Peatoimetaja veerg 11/17
Raamatuarvustus „Lihtsad valikud“
Intervjuu: Triinu Meres
Raamatuarvustus: Valikuid tegelikult polnud
„Merivälja“ - ulme või esoteerika?
Mõtisklus „Merivälja“ lugemise järgselt
Muusikaarvustus: Langenu
Palju õnne: Andrzej Zulawski
Mänguarvustus: Elder Scrolls Online
Väike PÖFF
Filmiarvustus PÖFFilt „Aplus“
Stranger Things 2
BaltiCon 2017
Ulmest ja ulmekirjutamisest Viljandi Gümnaasiumis
Ulmkonnakroonika 11/17
Uudiskirjandus 11/17
Jyrka karvustused 11/17
Juttudest 10/17
Õrrik: Erich Zanni muusika
Jutt: Vii mind kus palju valgust
Jutt: Supermeheks saamine
Jutt: Hommikukohv
Tõlkejutt: Viimsepäeva rapsoodia
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0082)