Novembri alguses tegin ühe tagasihoidliku kommentaari FB grupis Eesti(keelne) ulme hargnevas jutulõngas, kus Heli Illipe-Sootak arutles teemal, et tihti tarbitakse 100%-list ulmet, andmata endale üldse aru, et see, mida loetakse on tegelikult ulme; ja sealjuures veel isegi võetakse sõna viisil, mis ulmekirjandust isegi justkui põlastab. Mõtlen, et see on sobiv siin veelkord ära tuua:

„Ma võtan nüüd ühe õige pika orgi ja torkan hästi ettevaatlikult herilasepessa...

Tegelikult olen ma natuke segaduses: kui ma vaatan Hargla "Raudrästiku aeg" kaant, siis seal seisab ilusasti kriminaalromaan. Kui ma vaatan "Merivälja" bännerit FB lehel siis on seal ilusasti kirjas põnevusromaan. Mingid hämavad terminid nagu ’Muinas-Eesti’ ja ’müstiline’ ei muuda üldse tõsiasja, et raamatut ei reklaamita ulmena.

Ma saan 100% aru sellest, et kirjanikul, kes oma tööst peab ära elama, ongi vaja raamat maha müüa ka neile, kes sõnas 'ulme' laia kaarega mööda käivad, aga kui ei saa kapist välja tuldud, siis pole ka mõtet väga imestada, et inimesed ei adu, et näe - need raamatud ongi see päris ulme. Võibolla oli ikkagi Raul Sulbil õigus kui ta tõi kuuldavale oma legendaarse Estconi-karjatuse: "See ei ole ulme!"? Sest kui autor ja kirjastaja (turundaja) ei pane kaanele "ulmeromaan" vaid kiriminaal- või põnevusromaan, siis äkki need raamatud polegi tõesti ulme? Kui me ise justkui oma asja häbeneme või lihtsalt majanduslikel kaalutlustel hämame, siis nö võhik jõuabki järelduseni, et noh, vaatamata "ulmelisele elemendile" oli täitsa hea põnevusromaan :D Või et raamat kuulub sellisesse natuke hämarasse ˛anrisse nagu ulme, kui meenutada Jan Kausi kurikuulsat väljendit Triinu romaanivõistluse töö kohta?“


Loomulikult oli mul vaata et suisa moraalne kohustus pärast seda Tartus Õlleministeeriumis lunastada „Merivälja“ eksemplar. Ei õnnestunud kahjuks Helile süümekaid tekitada, et hinda veelgi alla kaubelda niigi soodsalt kirjastuse-hinna-tasemelt. Autor oli ka lahkelt nõus sinna oma „käejälje“ jäädvustama ja õigupoolest adusin alles järgmisel hommikul kodus, et asi näeb kangesti sedamoodi välja justkui oleks Hargla iseendale autogrammi andnud… Või veel hullem – et olen ise endale Hargla autogrammi vormistanud. Midaiganes…

Alguses lugemine ei edenenud väga. Aga siis võtsin nädalavahetusel selle tõsisemalt ette ja lugesin tellisemõõtu romaani kolme-nelja jutiga ära.

Esimene emotsioon? Ausalt öeldes natuke segadust tekitav. Nii kummaline kui see ka pole, siis olen ma suutnud üles kasvada keset 1980-90 aastaid, nii et kogu see Merivälja kamm pole üldse minuni jõudnud. Või siis olen lihtsalt unustanud. Kusjuures kogu see UFO-maania, mis 80ndate lõpus ja varajastel 90ndatel möllas, ulatus ikka Kesk-Eestisse ka, mitte ei olnud üksnes suurte linnade privileeg. 1997. aastal olin ma usinasti ametis keskkooli lõpetamise ja armumise ja muude noorele täiskasvanule oluliste asjadega. Võib-olla siis selle pärast…?


Mis värk on?

Alustuseks tegelased: nooruke tütarlaps Karin, kes laekub Elvast Tallinnasse ja sattub töökuulutusele vastates Meriväljale ühe invaliidi hooldajaks. Abielupaar Anna ja Julius näikse olevat jõukad tegelased, mees on siis hooldust vajav invaliid, naine näikse alguses olevat selline lõdva püksikummiga wannabe-babe, aga olgu siis spoilerina öeldud, et päriselt nagu pole kah. Naabriks on seal üks peast soe näitlejanna Liisalotta koos oma poja Erichiga. Lisaks veel ajaloolane Ummel, kes on Erichi isa. Surnumatja Indrek ja tema ärikast naine Inga, pankur Taavi ja tema kaasa Ülle. Ja muidugi narkarist kunstnik Risto. Lisaks kamalutäis kõrvalisemaid tegelinskeid. Päris üheselt selget peategelast justkui polegi. Olgu – minu jaoks personaalselt saab peategelaseks Karin. Ilmselt pole mõtet väga põdeda spoileri üle, et Karin on nõid: tal on võime näha inimeste aurat/biovälju ja seda mõjutada.

Tegevus läheb käima selle ümber, et keegi helistab selle seltskonna erinevatele liikmetele ja nõuab, et need teeksid üht-koma-teist ja kui ei tee, siis tema paljastab mingi nende tumeda saladuse. Ehk siis läbi suurema osa romaani on veel üks tegelane – Väljapressija.

Ja saladusi seal Merivälja-külas juba jagub. Kes kellega magab, kes keda petab, kes on päriselt kõnevõimetu invaliid või pole seda teps mitte, mis värk oli ühe ennemuistse viiulivirtuoosiga, kes lisaks kõigile ülejäänud Merivälja objektiga seotud müsteeriumitele jäljetult haihtus, kas surnumatja ja tema naise poolt müüdav ese on ikka päriselt maaväline objekt või on see kõigest võltsing ja nii edasi kuni lõpuks samm-sammult hakkab tõde päevavalgele kooruma.

Teine emotsioon – pole põhjust põdeda, et Heli raamatu hinda alla ei lasknud. Igal juhul on tegemist lugupidamist vääriva eksemplariga meie koduses raamaturiiulis.

„See ei ole ulme!“

Tagasi selle alguse juurde, et kas siis on ulme või on müstiline põnevik või misasi see siis on? Tegelikult on see justkui tükike ellu äratatud täiesti peast põrunud ja segaseid 90ndaid. Seal on just seda jabur-innukat püüdlust end kõigest „nõuka-aegsest“ lahti rebida. Detailide täpsuse üle pole muidugi suuremat mõtet arutleda.

Paratamatult pean aga tõdema, et sedapuhku jätab Hargla romaan täpselt sellise mulje, et kirjanik on valmis kirjutanud põneviku, millele on külge poogitud müstika-elemente, et see jätaks endast trendika mulje. Olgu – sõnaühend „maagiline realism“ jätab endast vähemalt minu jaoks mulje, justkui oleks tegemist mingi narkotripiga ja antud romaani kontekstis sobiks hästi iseloomustama kunstnik Ristot ja tema maalimisi. Seega iseloomustaksin „Meriväljat“ kui suhteseepi, mis on läbi põimitud mõistatuste lahendamisega ning garneeringuks on lisatud väike üleloomulik element nõiduse ja maavälise objekti näol.

Ehk siis kui Raul peaks seekord Estconil huikama: „See ei ole ulme!“, võiksin vabalt tema kooriga liituda. „Meriväljas“ puudub see „miski“, mis muudab minu jaoks teose ulmeks. Tegelikult on see umbes sama palju ulme kui Luua-Viki jutud Kaika-Lainest ja rohelistest mehikestest linnataguses võpsikus.

Proovides sõnastada seda „miskit“, mis puudu jääb, jõuan ma paratamatult oma mõttes tuntud väljendini „show, don’t tell“. Enamikku sellest, mis „Meriväljas“ on päriselt ulme – kuidas kunagi ennemuiste (võib-olla) maandus (kukkus alla) Meriväljale maaväline objekt (võib-olla tulnukate tähelaev), miks see moreenikihistuste alla mattus, kuidas selle juhuslik avastamine tegelikult oli ja mismoodi käis see salajane väljakaevamine, kuidas oli tundmatuga kontakteerumine ekstrasensi silme läbi kogetud ja mismoodi KGB seda kõike varjas, asjaosalisi kõrvaldas ja miks mitte kõrval-liinina ka viiuldaja juhtum, mis on 110% ulme; ning lõpetuseks objekti saatus varajastel 90ndatel – kõike seda Hargla üksnes mainib lakooniliselt. Aga näha tahaks! Kogeda…

Oluline on selle juures aga järgmine: erinevalt ülalnimetatud Luua-Viki juttudest on „Merivälja“ ilukirjandus. Hästi teostatud ilukirjandus. Sai palju kriitikat ulme vähesuse üle. Olgu siis veelkord korratud – minu meelest on „Merivälja“ hea kirjandus. Parasjagu siis kui ma hakkan üsna kindlalt arvama, kes oli Väljapressija, pakub autor mulle selle isiku ise ka välja, üksnes selleks, et mulle mõned leheküljed edasi selgeks teha, et ma siiski arvasin valesti. Üllatusi oma tegelaste ja nende käekäikude osas pakub Hargla kuni päris viimaste lehekülgedeni välja. Ja millise suure vandenõuteooriaga Eesti ajaloost ta Merivälja objekti veel seob, jäägu juba igaühe enda avastada.

Sildistamisest ja teadlikkusest

Lõpetades ringiga taas selle alguses viidatud FB postituse juures… Ma mõtlen, et kui end ulmekirjanikuna identifitseeriv autor paneb raamatukaanele sildi ’kriminaalromaan’ või ’põnevusromaan’ pole selles midagi taunitavat. Kui mina teaksin, et sellise sildi kasutamine kergitab läbimüügi 500 eksemplarilt nt 5000 või 50 000 eksemplarini, ei lööks ma risti ette ega mõtleks ülearu pikalt.

Ja ulmikud võivad pidada peenikest (või üleolevat või heatahtlikku vmt) naeru, et näe, kus on tavakirjanduse austajad – loevad ka tegelikult ulmet. Edu neile…
Edu Harglale.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
November 2017 (23)
Peatoimetaja veerg 11/17
Raamatuarvustus „Lihtsad valikud“
Intervjuu: Triinu Meres
Raamatuarvustus: Valikuid tegelikult polnud
„Merivälja“ - ulme või esoteerika?
Mõtisklus „Merivälja“ lugemise järgselt
Muusikaarvustus: Langenu
Palju õnne: Andrzej Zulawski
Mänguarvustus: Elder Scrolls Online
Väike PÖFF
Filmiarvustus PÖFFilt „Aplus“
Stranger Things 2
BaltiCon 2017
Ulmest ja ulmekirjutamisest Viljandi Gümnaasiumis
Ulmkonnakroonika 11/17
Uudiskirjandus 11/17
Jyrka karvustused 11/17
Juttudest 10/17
Õrrik: Erich Zanni muusika
Jutt: Vii mind kus palju valgust
Jutt: Supermeheks saamine
Jutt: Hommikukohv
Tõlkejutt: Viimsepäeva rapsoodia
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0081)