Seda ja teisi H. P. Lovecrafti jutte saab lugeda Raulk Sulbi kokkupandud H. P. Lovecrafti parimate juttude mahukast kõvakaanelisest kommenteeritud kogumikust «Cthulhu kutse», mis ilmus kirjastuses Viiking novembris 2017.


Olen uurinud linna kaarte suurima hoolega, kuid pole Rue d'Auseili ometi enam kordagi leidnud. Need kaardid pole olnud ainult tänapäevased kaardid, sest ma tean, et nimed muutuvad. Vastupidi, ma olen kõik selle kandi muistised põhjalikult ette võtnud ja isiklikult läbi uurinud kõik piirkonnad sõltumata nende nimedest, mis võiksid vastata tänavale, mida mina tean Rue d'Auseili nime all. Kuid hoolimata kõigest, mida ma olen teinud, jääb alandavaks tõigaks, et ma ei suuda leida maja, tänavat ega isegi ümbruskonda, kus ma metafüüsika üliõpilase viletsa elu viimaste kuude jooksul kuulsin Erich Zanni muusikat.

Ma ei pane imeks, et mu mälu on liimist lahti, sest minu kehaline ja vaimne tervis sai Rue d'Auseilil elutsemise ajal tõsiselt rikutud, ja ma mäletan, et ma ei viinud sinna ühtki minu vähestest tuttavatest. Kuid see, et ma seda kohta enam ei leia, on ühtaegu ebatavaline ja jahmatamapanev, sest see asus ülikoolist pooletunnise jalutuskäigu kaugusel ja torkas silma iseärasuste poolest, mida keegi, kes seal on viibinud, vaevalt suudaks unustada. Ma pole kunagi kohanud ühtki isikut, kes oleks Rue d'Auseili näinud.

Rue d'Auseil kulges piki tumedat jõge, mida ääristasid järsuseinalised ähmaste akendega laohooned ja mille kaldaid ühendas massiivne tumedast kivist sild. Selle jõe ääres oli alati hämar, justkui oleks naabruses asuvate tehaste suits päikese alailma kinni katnud. Veel õhkus jõest ilgeid lehku, mida ma pole mujal ealeski tundnud ja mis võivad aidata mul seda ühel päeval üles leida, sest ma tunneksin need otsekohe ära. Teisel pool silda olid kitsad sillutatud rööpmelised tänavad ja siis tuli tõus, algul astmeline, kuid Rue d'Auseilini jõudes uskumatult järsk.

Ma pole kunagi näinud teist nii kitsast ja järsku tänavat kui Rue d'Auseil. See oli peaaegu kalju, kõigile liiklusvahenditele suletud, koosnedes mitmes kohas trepiastmetest ja lõppedes tipul luuderohuga kaetud kõrge müüriga. Tänavasillutis oli ebaühtlane, kohati kiviplaadid, kohati munakivid ja kohati hingitseva rohekashalli taimkattega paljas maapind. Majad olid kõrged, teravaviilulised, uskumatult vanad ja ogaralt tahapoole, ettepoole või küljetsi kaldu. Vahel puutusid paar vastastikust maja, mõlemad ettepoole längakil, tänava kohal võlvina peaaegu kokku ja loomulikult takistasid need valgusel alla maapinnale jõudmast. Piki tänavat viis mitu õhusilda ühest majast teise.

Selle tänava elanikud jätsid mulle veidra mulje. Algul arvasin ma, et see tuleb sellest, et nad olid kõik vaiksed ja kinnised, kuid hiljem jõudsin ma järeldusele, et nad olid kõik väga vanad. Ma ei tea, kuidas ma sellisele tänavale elama sattusin, ent kui ma sinna kolisin, polnud ma õieti mina ise. Olin elanud paljudes vaestes kohtades, kust mind rahapuuduse tõttu välja tõsteti, kuni viimaks sattusin tollele röötsakil majale Rue d'Auseilil, mida pidas halvatud Blandot. See oli kolmas maja tänava lõpust ja kõigist teistest tublisti kõrgem.

Minu tuba asus viiendal korrusel; see oli seal ainus elanikuga tuba, sest maja oli peaaegu tühi. Ööl, mil ma saabusin, kuulsin ma kõrgelt ülalt katusekorruselt kummalist muusikat ja järgmisel päeval pärisin vanalt Blandot'lt selle kohta järele. Ta rääkis mulle, et see oli üks vana saksa gambamängija, imelik tumm mees, kes kirjutas oma nimeks Erich Zann ja kes mängis õhtuti ühe odava teatri orkestris, ning lisas, et Zanni kihk öösiti peale teatrist naasmist mängida oli põhjuseks, miks ta oli valinud selle kõrge ja eraldatud katusekambri, mille aken oli tänaval ainus koht, kust sai vaadata üle otsamüüri paistvat mäenõlva ja panoraami.

Sellest alates kuulsin ma Zanni igal ööl ja ehkki tema mäng mind ärkvel hoidis, lummas mind tema muusika kummalisus. Ise sellest kunstist vähe teades olin ma ometi kindel, et ühelgi tema helindil polnud vähimatki seost muusikaga, mida ma olin varem kuulnud, ja ma järeldasin, et ta oli ülimalt originaalne geniaalne helilooja. Mida kauem ma teda kuulasin, seda lummatum ma olin, kuni ma nädal hiljem otsustasin vanamehega tutvust sobitada.

Ühel õhtul, kui Zann parajasti töölt naasis, peatasin ma ta koridoris ja ütlesin talle, et tahaksin temaga tutvuda ja juures olla, kui ta mängib. Ta oli väike, kõhn, vimmas kuju, kellel olid kulunud rõivad, sinised silmad, groteskne saatürlik nägu ja peaaegu kiilas pea, ja minu esimeste sõnade peale näis ta ühtaegu vihastavat ja kohkuvat. Siiski pani mu ilmne sõbralikkus ta viimaks sulama ja ta andis mulle vastumeelselt märku järgneda talle üles mööda pimedat, kriuksuvat ja vankuvat pööningutreppi. Tema tuba, üks kahest järsult astendatud katusekorrusel, asus lääneküljes, vastu kõrget müüri, mis moodustas tänava ülemise otsa. Tuba oli mõõtmetelt väga suur ja näis oma erakordse lageduse ning laokiloleku tõttu veelgi suuremana. Mööblist olid seal ainult kitsas raudvoodi, räpane kätepesulaud, suur raamatukapp, väike laud, rauast noodipult ja kolm vanamoelist tooli. Noodilehed olid põrandal korratult hunnikus. Seinad olid paljastest laudadest ja polnud tõenäoliselt kunagi krohvi näinud, kuna tolmu ja ämblikuvõrkude rohkus jättis mulje, nagu olnuks see koht pigem hüljatud kui asustatud. Ilmselt paiknes Erich Zanni ilumaailm mingis ettekujutuse kauges ilmaruumis.

Mulle istumiseks märku andnud, sulges vanamees ukse, lükkas suure puuriivi ette ja süütas küünla. Siis eemaldas ta gamba koide näritud kattest ja, selle kätte võtnud, istus kõige vähem ebamugavale toolile. Ta ei kasutanud noodipulti, vaid lummas mind valikut pakkumata ja peast mängides rohkem kui tunni viisidega, mida ma polnud ealeski varem kuulnud; viisidega, mis olid kindlasti tema enda loodud. Muusikas võhikul on võimatu kirjeldada nende täpset olemust. Need olid midagi fuugade taolist, millel olid ülimalt kütkestava tämbriga korduvad passaažid, kuid mis olid minu jaoks tähelepanuväärsed selle poolest, et neis puudusid täiesti need kummalised noodid, mida ma olin varasematel kordadel all oma toas kuulnud.

Ma olin need kummituslikud noodid meelde jätnud ja neid tihti omaette valesti ümisenud ja vilistanud, nii et kui mängija viimaks poogna käest pani, palusin ma teda mõned neist ette kanda. Kui ma oma palvega alustasin, minetas kortsuline saatürlik nägu tülpinud rahulikkuse, mis oli seda mängu ajal vallanud, ja paistis väljendavat sedasama viha ja kohkumuse pentsikut segu, mida ma olin märganud, kui vanameest esimest korda kõnetasin. Raugaea kapriisidesse üpris kergelt suhtudes püüdsin ma hetke rakendada veenmist ja üritasin isegi virgutada oma võõrustaja kummalist meeleolu, vilistades paari viit, mida ma olin eelmisel ööl kuulnud. Kuid ma ei jätkanud selles vaimus kauem kui vaid hetke, sest kui tumm moosekant vilistatud meloodiad ära tundis, moondus tema nägu äkitselt täiesti tabamatust ilmest ja tema pikk külm luider käsi sirutus välja, et mu suu sulgeda. Seda tehes ilmutas ta jällegi oma veidrust, heites ehmunud pilgu ettetõmmatud kardinatega üksiku akna poole, otsekui peljates mõnda sissetungijat – topelt absurdne pilk, sest pööningukorrus asus kõrge ja ligipääsmatuna kõigi ümberkaudsete katuste kohal ja see aken oli tervel järsul tänaval ainus koht, kust võis näha üle mäeharjal oleva müüri nagu majapidaja oli öelnud.

Vanamehe pilk tõi mulle meelde Blando’t sõnad ja mõningase tujukusega tundsin ma soovi heita pilk välja, künkaharja taguste kuuvalgete katuste ja linnatulede peadpööritavale panoraamile, mida ainult too pentsik moosekant kõigi Rue d'Auseili asukate seast näha võis. Ma suundusin akna poole ja olin ebamääraseid kardinaid juba kõrvale tõmbamas, kui tumm üürnik veelgi suurema hirmunud raevuga kui enne mulle peale tungis, osutades sedapuhku peaga ukse suunas ja üritades samal ajal mind närviliselt mõlema käega sinna tirida. Mul sai oma võõrustajast põhjalikult kõrini ja ma käskisin tal mind lahti lasta ja ütlesin talle, et lahkun otsemaid. Tema haare lõdvenes ja kui ta nägi minu tülgastust ning solvumist, näis tema enda viha lahtuvat. Ta tugevdas oma lõdvenenud haaret, kuid sedapuhku sõbralikul moel, surus mu toolile ja läks siis mõtlikul ilmel üle toa prahise laua juurde, kus kirjutas pliiatsiga võõramaalase vaevalises prantsuse keeles hulga sõnu.

Kiri, mille ta lõpuks mulle andis, anus lepitust ja andestust. Zann kirjutas, et ta oli vana, üksildane ja piinatud kummalistest hirmudest ning närvihäiretest, mis tulenesid tema muusikast ja muudest asjadest. Talle oli pakkunud heameelt, et ma tema muusikat kuulasin ja ta soovis, et ma teine kordki tuleksin ja tema veidrusi tähele ei paneks. Kuid ta ei saanud oma kummalisi viise kellelegi mängida ega võinud taluda, kui ta neid kelleltki kuulis, samuti ei võinud ta taluda, et keegi tema toas midagi puudutaks. Kuni meie vestluseni koridoris polnud ta teadnud, et ma võisin tema mängu oma tuppa kuulda, ja küsis nüüd minult, kas ma ei lepiks Blandot'ga kokku ja võtaks toa madalamal korrusel, kus ma teda öösiti ei kuuleks. Ta kirjutas, et maksab üürivahe kinni.

Istudes ja jõledat prantsuse keelt dešifreerides muutusin ma vanamehe vastu leebemaks. Ta oli kehaliste ja närvivaevade ohver nagu minagi ja minu metafüüsika õpingud olid õpetanud mulle heasüdamlikkust. Keset vaikust kostis akna poolt nõrk heli – ilmselt oli aknaluuk tuule käes lõksatanud ja miskipärast võpatasin ma peaaegu sama ägedalt nagu Erich Zann. Kui ma olin lugemise lõpetanud, surusin ma niisiis oma võõrustaja kätt ja lahkusin kui sõber.

Järgmisel päeval andis Blandot mulle kallima toa kolmandal korrusel, eaka rahalaenaja ja auväärse mööblipolsterdaja toa vahel. Neljandal korrusel ei olnud kedagi.

Ei läinud kaua aega, kui ma avastasin, et Zanni innukus minu seltskonna järele ei olnud nii suur, nagu see oli tundunud, kui ta keelitas mind viiendalt korruselt madalamale kolima. Ta ei kutsunud mind endale külla ja kui ma ise läksin, näis ta rahutu ja mängis tuimalt. See oli alati öösiti – päeval ta magas ega lasknud kedagi sisse. Minu sümpaatia tema vastu ei kasvanud, ehkki näis, et pööningukamber ja kummaline muusika avaldasid mulle veidralt lummavat mõju. Mul oli iseäralik kihk vaadata tollest aknast välja, üle müüri ja nähtamatu nõlva neid veiklevaid katuseid ja torne, mis pidid seal hajali asuma. Ükskord läksin ma teatrietenduse ajal, kui Zann ära oli, üles katusekorrusele, kuid uks oli lukus.

Mida mul aga teha õnnestus, oli pealt kuulata tumma vanamehe öist mängu. Algul läksin ma harilikult kikivarvul üles tuttavale viiendale korrusele, seejärel muutusin ma piisavalt jultunuks, et ronida mööda viimast kriiksuvat treppi terava viiluga katusekorrusele. Seal, kitsas koridoris, kinnikaetud lukuauguga riivis ukse taga, kuulsin ma tihti helisid, mis täitsid mu ebamäärase õudusega – õudusega täis ähmast imestust ja hägust salapära. Asi polnud selles, et helid oleksid olnud jubedad, sest need polnud seda, vaid selles, et neis oli värelusi, mis ei seostunud millegagi sellel maakeral, ja selles, et need omandasid teatud vaheaegadega sümfoonilise kõla, mille puhul ma ei suutnud hästi kujutleda, et seda võiks tekitada üksainus mängija. Kahtlemata oli Erich Zann pöörase energiaga geenius. Nädalate möödudes muutus mäng meeletumaks, vana moosekant aga omandas süveneva kurnatuse ja salasuse ilme, mida oli hale vaadata. Ta keeldus mind nüüd mistahes ajal sisse laskmast ja vältis mind iga kord, kui me trepil kohtusime.

Siis, ühel ööl, kui ma ukse taga kuulatasin, kuulsin ma, kuidas gamba kiunumine paisus kaootiliseks helide paabeliks, põrgulikuks segaduseks, mis oleks pannud mu kahtlema omaenda vankuvas mõistuses, kui tolle riivistatud ukse tagant poleks kostnud kurb tõendus, et õudus oli tõeline – jube, ebaselge karje, mida võib kuuldavale tuua ainult tumm ja mis vallandub üksnes kõige kohutavama hirmu ja ahastuse hetkedel. Ma koputasin korduvalt uksele, kuid ei saanud mingit vastust. Külmast ja hirmust võbisedes ootasin ma seejärel pimedas koridoris, kuni kuulsin vana moosekandi jõuetut katset tooli najal põrandalt üles tõusta. Uskudes, et ta oli peale minestushoogu äsja teadvusele tulnud, koputasin ma uuesti, hõigates samal ajal rahustavalt oma nime. Ma kuulsin, kuidas Zann akna juurde komberdas, nii luugi kui raami sulges ja siis ukse juurde koperdas, mille kõhklevalt lahti tegi, et mind sisse lasta. Seekord oli tema rõõm minu sealoleku üle tõeline, sest kui ta haaras mu kuuest nagu laps haarab ema seelikust, säras tema moondunud nägu kergendustundest.

Haletsusväärselt vabisedes surus vanamees mu toolile ja vajus ise teisele, mille kõrval põrandal lamasid räpakalt tema gamba ja poogen. Ta istus mõnda aega loiult, veidralt noogutades, kuid jäi paradoksaalne mulje, nagu kuulaks ta pingsalt ja hirmunult. Pärastpoole näis ta rahunevat ja, läinud laua taha tooli juurde, kirjutas ta lühikese sedeli, ulatas selle mulle ja naasis laua juurde, kus ta asus rutakalt ja ühtesoodu kirjutama. Kiri anus mind, et ma halastuse nimel ja minu enda uudishimu pärast ootaksin seal, kus ma olin, kuni ta koostab saksa keeles täieliku ülevaate kõigist nendest imedest ja õudustest, mis teda ahistasid. Ma ootasin ja tumma mehe pliiats lendas.

Vahest tund aega hiljem, kui ma üha ootasin ja vana moosekandi palavikuliselt kirjutatud lehed üha kuhjusid, nägin ma, kuidas Zann võpatas otsekui jubeda vapustuse aimdusest. Ta vaatas ettetõmmatud kardinatega akna poole ja kuulatas judisedes. Siis tundus mulle peaaegu, et ma kuulsin ka ise heli, kuid see polnud õudne heli, vaid pigem harukordselt madal ja lõputult kauge muusikanoot, mis andis märku mängijast mõnes naabermajas või eluasemes teispool kõrget müüri, millest ma polnud kordagi saanud üle vaadata. Sellel oli Zannile kohutav mõju, sest, pliiatsi käest pillanud, tõusis ta ühtäkki püsti, haaras oma pilli ja hakkas rebestama ööd kõige pöörasema mänguga, mida ma olin eales tema poogna alt kuulnud.

Oleks kasutu kirjeldada Erich Zanni mängu tol jubedal ööl. See oli õudsem kõigest, mida ma olin iganes kuulma juhtunud, sest nüüd võisin ma näha tema näoilmet ja taibata, et sedapuhku oli ajendiks paljas hirm. Ta üritas lärmi teha, midagi eemale tõrjuda või summutada – mida, ei suutnud ma kujutleda, ehkki ma tundsin, et see pidi olema õudustäratav. Mäng muutus fantastiliseks, joovastunuks ja hüsteeriliseks, kuid säilitas ometi viimseni ülima geniaalsuse tunnused, mida see vanamees valdas. Ma tundsin meloodia ära – see oli teatrites menukas pöörane ungari tants – ja jäin hetkeks mõtlema, et see oli esimene kord, mil ma üldse kuulsin, kuidas Zann mõne teise helilooja teost mängis.

Meeleheitliku gamba kiunumine ja vingumine paisus üha valjemaks ja valjemaks, pöörasemaks ja pöörasemaks. Mängija nõretas jubedalt higistades ja väänles nagu ahv, vaadates ühtesoodu meeletult ettetõmmatud kardinatega akna poole. Ma võisin tema meeletutes viisides peaaegu näha, kuidas varjutaolised saatürid ja bakhanaalid tantsisid ja tiirlesid hullunult läbi sügavike täis pulbitsevaid pilvi ja suitsu ja äikest. Ja siis tundus mulle, et ma kuulsin üht kiledamat, püsivamat nooti, mis ei kostnud gambast, üht tasast, kaalutletut, sihikindlat, pilkavat nooti kaugelt taamalt läänest.

Sel silmapilgul hakkas aknaluuk lõgisema ulguvas öötuules, mis oli väljas tõusnud otsekui vastuseks metsikule mängule sees. Zanni kriiskav muusikariist ületas nüüd iseennast, tuues kuuldavale helisid, mille kohta ma poleks kunagi arvanud, et üks gamba võib neid kuuldavale tuua. Lahtipääsenud luuk lõgises valjemini ja hakkas vastu akent taguma. Siis purunes klaas lakkamatute hoopide käes kildudeks ja sisse sööstis jäine tuul, pannes küünlad hubisema ja krabistades paberilehti laual, kus Zann oli alustanud oma õudse saladuse üleskirjutamist. Ma vaatasin Zannile otsa ja nägin, et ta polnud teadvuslikus olekus. Tema sinised silmad olid punnis, klaasistunud ja tuhmid ja meeletu mäng oli muutunud sõgedaks mehaaniliseks seletamatuks orgiaks, mida ükski sulg ei suuda isegi kirjeldada.

Äkiline iil, tugevam kui eelmised, haaras käsikirja ja kandis selle akna suunas. Ma järgnesin lendavatele lehtedele meeleheitlikult, kuid need olid kadunud, enne kui ma purustatud ruutudeni jõudsin. Siis meenus mulle mu ammune soov vaadata välja sellest aknast, ainsast aknast Rue d'Auseilil, kust võis näha müüritagust nõlva ja taamal laiuvat linna. Oli väga pime, kuid linna tuled põlesid alati ja ma lootsin neid seal keset vihma ja tuult näha. Kui ma sellest kõige kõrgemast aknast välja vaatasin, sellal kui küünlad hubisesid ja hullunud gamba oma öötuulega ulgus, ei näinud ma ometi all laiumas mingit linna ja meeldejäänud tänavatel ei kumanud ühtki sõbralikku tuld, vaid seal oli ainult otsatu ruumi pimedus; ettekujutamatu ruumi, mis oli tulvil liikumist ja muusikat ja millel polnud maa peal midagi sarnast. Ja kui ma õudusest haaratuna seal seisin ja vaatasin, puhus tuul surnuks mõlemad küünlad igivanas kõrge viiluga katusekambris, jättes mind metsikusse ja läbitungimatusse pimedusse, kus minu ees olid kaos ja põrgulik segadus ja mu taga tolle öö peale ulguva gamba saatanlik hullus.

Omamata midagi, millega tuld läita, taarusin ma pimeduses tagasi, põrkasin vastu lauda, lükkasin ümber tooli ja leidsin viimaks käsikaudu tee kohani, kus pimedus kiljus vapustavast muusikast. Ma võisin vähemalt üritada päästa ennast ja Erich Zanni, olid siis jõud mu vastas millised tahes. Korraks tundus mulle, et mind riivas midagi jäist ja ma karjatasin, kuid minu karjet polnud üle tolle jubeda gamba kuulda. Ühtäkki tabas pimedusest mind hullunult saagiv poogen ja ma mõistsin, et olin mängija ligiduses. Ma kobasin ettepoole, puudutasin Zanni tooli korjut ja leidsin siis ta õla ning raputasin seda, katsudes teda mõistusele tuua.

Ta ei reageerinud, kuid ometi kiunus gamba vaibumatult edasi. Ma tõstsin oma käe tema pea juurde, mille mehaanilise noogutamise ma suutsin lõpetada, ja karjusin talle kõrva, et peame pagema öö tundmatute olevuste eest. Kuid ta ei vastanud mulle ega kahandanud oma kirjeldamatu muusika raevukust, ja samal ajal näis, nagu oleksid tuulehood pimeduses ja kaoses läbi terve katusekambri tantsinud. Kui mu käsi tema kõrva puudutas, hakkasin ma judisema, kuigi teadmata, miks – teadmata miks, kuni ma katsusin liikumatut nägu; jääkülma, jäigastunud, hingetut nägu, mille klaasistunud silmad jõlllitasid mõttetult tühjusse. Ja siis, läbi mingi ime, leidnud ukse ja suure puuriivi, sööstsin ma pööraselt eemale tolle neetud gamba koletislikust ulgumisest, mille raevukus aina suurenes, kui ma minema tormasin.

Hüpates, lenneldes, lennates alla mööda neid lõputuid treppe läbi pimeda maja; tormates arutult välja kitsastele, järskudele ja igivanadele tänavatele täis astmeid ja röötsakil maju; klobistades astmetest alla ja üle munakivide alumiste tänavate ja kanjoniseintega lehkava jõe poole; ähkides üle suure tumeda silla laiematele, viisakamatele tänavatele ja bulvaritele – kõik need kohutavad muljed saadavad mind üha. Ja ma mäletan, et tuult ei olnud ja kuu paistis ja kõik linna tuled vilkusid.

Vaatamata minu kõige hoolikamatele otsingutele ja uuringutele ei ole ma sellest saadik suutnud Rue d'Auseili leida. Kuid mul pole sellest päriselt kahju – ei sellest ega ettekujutamatutes sügavikes kaotsi läinud tihedalt täiskirjutatud lehtedest, mis ainsana oleksid võinud seletada Erich Zanni muusikat.

Tõlkinud eesti keelde Mario Kivistik

Esmailmumine: Mardus nr. 4/1991

«Erich Zannist ja tema tänavast»
Raul Sulbi

Lühijutt «Erich Zanni muusika» (inglise keeles 3480, eesti keeles 2790 sõna) on Lovecrafti loomingus üks omapärasemaid ja ebatüüpilisemaid tekste. Jutt on kirjutatud ilmselt detsembris 1921 ning esimesena ilmus see amatöörajakirjas National Amateur märtsis 1922. Weird Tales avaldas loo kordustrüki mais 1925 ja uuesti novembris 1934. Need aga polnud selle loo ainsad taastrükid kirjaniku elu ajal: «Erich Zanni muusika» on Lovecrafti üks enimavaldatud jutte, selle esimene raamatupublikatsioon oli Dashiell Hammetti koostatud legendaarses antoloogias «Õudused öös» (Creeps by Night; 1931) ja selle erinevate pealkirjade all ilmunud kordustrükkides («Moodsad õudusjutud» (Modern Tales of Horror; 1932)). 24. oktoobril 1932 avaldas loo üle terve lehekülje Briti ajaleht Evening Standard. 1939. aastal võeti lugu mõistagi kirjaniku esimesse suurde valikkokku «Kõrvalseisja ja teised». Samuti oli see esimene kirjaniku jutt, mis 1956. aastal jõudis koolilugemikku «Lühijutt» (The Short Story).

Kirjanik ise pidas seda üheks oma suurimaks õnnestumiseks, mis oli tema meelest ehk isegi liiga täiuslik: lugu pole ülekirjutatud ja ülearu üksikasjalik nagu Lovecrafti tekstid pahatihti olema kippusid. Erich Zanni aknast avaneva häguse õudusmaastiku kirjeldus samas välistab võimaluse, et lugu oleks alakirjutatud. Kummalisel kombel oli «Erich Zanni muusika» ainus Lovecrafti tekst, mis meeldis 20. sajandi II poole vahest suurimale inglise õuduskirjanikule Robert Aickmanile.

Loo tegevus tundub toimuvat Pariisis, kuigi ühtki otsest kinnitust sellele ei ole. Prantsuse kirjanduskriitik Jacques Bergier väitis hilisemail aastail, et oli kirjanikuga tolle elu lõpuperioodil kirjavahetuses ning küsis tema käest, kuidas õnnestus tal nii autentselt ja mõjusalt edasi anda Pariisi kõrvaltänavate atmosfääri, millele Lovecraft olla vastanud, et «reisis Pariisi unes, koos Poe’ga». Ilmselt on tegu apokrüüfilise looga, sest puuduvad igasugused tõendid, et Bergier oleks Lovecraftiga kunagi kirjavahetuses olnud. Küll on kirjanik ise kirjas kolleeg Frank Belknap Longile kinnitanud, et lugu baseerub osaliselt unenägudel: «See pole tervikuna unenägu, aga ma olen unedes näinud Rue d’Auseili laadseid ulmelisi tänavaid».

Sõna ‘Auseil’ ei tähenda prantsuse keeles tegelikult midagi, nagu pole saksa keeles olemas nime ‘Zann’. On arvatud, et see tänavanimi pidi viitama fraasile ‘au seuil’, mis tähendab ‘lävepakul’ ja peaks viitama, et Erich Zanni tuba ja muusika on omamoodi lävepakuks reaalse ja ebareaalse maailma vahel. Kummaline on lugu ka Zanni mängitava pilliga, mida loos läbivalt nimetatakse sõnaga ‘viol’. Pikka aega arvati, et see on lihtsalt luuleline vorm sõnast ‘viiul’, kuid ühes hiljem avastatud kirjast tuleb välja, et Lovecraft nimetas Zanni korduvalt tšellistiks ja mõtles selle sõna all tšellolaadset pilli viola da gamba ehk gamba, mida mängiti jalgade vahel, mitte käes ja lõua all nagu viiulit. Nii ongi nüüd loo eestikeelses uusväljaandes 1991. aasta tõlkes eksisteerinud viiul asendatud gambaga.

«Erich Zanni muusika», «Erich Zanni viiuli» jmt nimesid kannab kümmekond muusikapala, alates metalbändide albumitest kuni konkreetsete rockilugudeni. Jutu põhjal on valminud kaks lühifilmi (1980 ja 2016), kirjutatud järjelugusid, avaldatud pala illustreeritud kujul kuni selleni välja, et Charles Strossi «The Laundry Filesi» romaanisarjas eksisteerib kellegi Erich Zanni valmistatud inimluudest viiul, mis mängides neelab alla oma ohvrite hingi.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
November 2017 (23)
Peatoimetaja veerg 11/17
Raamatuarvustus „Lihtsad valikud“
Intervjuu: Triinu Meres
Raamatuarvustus: Valikuid tegelikult polnud
„Merivälja“ - ulme või esoteerika?
Mõtisklus „Merivälja“ lugemise järgselt
Muusikaarvustus: Langenu
Palju õnne: Andrzej Zulawski
Mänguarvustus: Elder Scrolls Online
Väike PÖFF
Filmiarvustus PÖFFilt „Aplus“
Stranger Things 2
BaltiCon 2017
Ulmest ja ulmekirjutamisest Viljandi Gümnaasiumis
Ulmkonnakroonika 11/17
Uudiskirjandus 11/17
Jyrka karvustused 11/17
Juttudest 10/17
Õrrik: Erich Zanni muusika
Jutt: Vii mind kus palju valgust
Jutt: Supermeheks saamine
Jutt: Hommikukohv
Tõlkejutt: Viimsepäeva rapsoodia
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0082)