Kaklejate kaitsjanna

Nagu kõik suured linnad nii hõlmas ka Neu Berliin suure maa-ala kui ka tõusis kõrgele maapinna kohale. Päike polnud veel nii kõrgel, et kullata pilvelõhkujate katuseid, kui odav eraauto politseijaoskonna parklasse sõitis. Auto kuulus Paul Harkerile, sitke kehaehitusega nooremuurijale. Auto parkinud avas ta ukse, astus välja ja kohendas pikkade käistega särki ja seadis siis sammud lifti poole.
Esimese korrusel ootasid lifti mõned mundrites politseinikud, kes olid pettunud, et lift üles sõitis. “Ei meiesugustel asja üles ole,” ütles üks konstaabel. Teine lisas:
“Ei tea kas see on mõni tähtis uurija neljandalt?”
Neljandal asus mõrvaosakond ja sinna Paul ei sõitnud. Ta väljus kolmandal korrusel ja põrkas kokku pikas mantlis mehega. Paul naeratas mornile mehele ja see ütles talle mantlihõlmu koomale tõmmates:
“Mine osakonna sekretäri juurde, Paul. Tal on kedagi vaja välja saata ja kõigil teistel on liiga kiire.”
Mees vaatas koridori mööda kaugenevale Paulile järele ja mõtles, et teine on pagana muretu. Ta ise ei kandnud igapäevaseid rõivaid ja häbenes mantli alla peidetud ülikonna madalat kvaliteeti.
Tavaliselt kihas nooremuurijate tööruum meestest, kuid täna neid polnud. Paulile meenus hetkeks mingi feministlik artikkel ja ta muigas. Paar naistöötajat osakonna peale polnud põhjus oma sõnavalikut muuta.
Laudadel vedelesid paberid, millel ilmselt peeti arvet asitõendite üle. Keegi pidi ju ka nende juhtumistega tegelema, mille puhul polnud veel otsustatud, millisele osakonnale nad üle antakse või kas kuriteo koosseis üldse leidub. Paul astus laudadest mööda ja jõudis sekretäri nurgani.
“Mis meil siis on?” küsis ta ilmetu näoga keskeale lähenevalt mehelt.
“ Osakonna raadios teatati mingist kaklusest,” ütles sekretär. “Vaata osapooled üle ja tee esialgsed ülekuulamised ära.” Ta ei vaadanud Paulile silma otsekui kartes, et näeb seal liigse õpetamise eest etteheidet.
“Maja 28 Pine’i tänaval.”

*

Pine’i tänav asus Temakeseks kutsutud jõugupealiku territooriumil. James Stout kartis teda väga ja lihaselisele mehemürakale ei mahtunud pähe, et keegi võiks tahta tikkuda tema bossi mängumaadele. Võõrad tulid röövima üht tänava väikest poodi ja James oli käskinud juhil auto selle sama poe juures peatada. Nüüd seisis BMW tänava ääres, kaks meestejõuku olid rivistunud üksteise vastu ja nad laiali ajanud konstaablid näppisid närviliselt oma kumminuiasid.
Saabus odav Opel ja James pööras hetkeks pilgu temast veelgi nürimeelsema pilguga mehelt, kelle näo ta oli üles tagunud. Autost väljunud Paul ei avaldanud talle muljet ja ta pöördus mõttes tagasi selle juurde, kuidas need gorillad Temakest ei kartnud. James oli Temakest vaid eemalt näinud. Naine oli olnud mähitud pikka hõlsti, mille sügav kapuuts nägu varjas. James täitsa uskus, et Temake kandis kogu aeg maski, nagu temast räägiti.
Vastsaabunud kõrend tutvustas end nooremuurijana ja hakkas küsimusi esitama: “Kuidas tüli alguse sai?”
“Ta oli selle ära teeninud. Keegi ei tiku vahelt võtma Temakese territooriumil,” teatas James.
“Temake? Kas see femme fatale on üldse olemas?” Paul taipas, et teda vaatab kuus paari mõistmatuid retsidivistide lõustu ja ütles:
“Noh, see naine? Kõigi nende lugude põhjal tundub, nagu oleks tegu kummitusega.” Jamesi poolsest rivist kostis põlglikke hääli.
“Vaata, mis sa endale lubad, kollanokk.” Paul pööritas silmi.
“Temake lööb su kasti.” Nooremuurija pani käed murelikkust teeseldes põskedele.
“Temake … sind… Temake veel alles …” Paul purskas naerma.
“Ähvardamine teid kohtusse sattumast ei päästa,” ütles Paul rõõmsameelselt ja vaatas Jamesi tumedasse näkku. “Õiglus…”
“Temake on sealpool õiglust,” ütles James ülbelt. “Vaata, poisike, see pole sul siin kool, sa võid saada kuuli enne kui näed, kes sind lasi.”
“Aitab,” ütles konstaabel vastumeelselt. “Sellisel toonil uurijaga rääkimise eest võime teid kohe aresti viia. Me võtsime kõigilt aadressid ja kellel dokumente polnud, nende aadressid kontrollisime migratsiooniametist. Kas soovite neid küsitleda… Paul?”
“Paul jah. Ma lähen veidi sinnapoole, saatke nad ükshaaval minu juurde. Esimesena las tuleb see filosoof.”
Peagi saatiski konstaabel Jamesi Pauli juurde ja uurija asus afroameeriklast küsitlema. “Nii et nad kippusid teie emanda territooriumile?”
“Jah, need gorillad ähvardasid müüjat noaga, näed selles poes seal.”
“Ja see daam sealt maksab oma osa Temakesele ilusasti ära?” Paul oli põnevil, et tal oli nii erilise kurjategija asjadega tegemist.
Küsimus ei meeldinud Jamesile. “Ma juba ütlesin, et Temakese asjadesse nina ei topita.”
“Ole nüüd, see ei lähe ju kuskile kirja.”
“Ikkagi paned sa liiga palju pärides oma munad mängu, valge poiss. Võib-olla kohtume põrgus.”

Vaenlasega silmitsi

Paul ulatas protokolli sekretärile ja läks siis kahel pool tööruumi olevate laudade vahelt läbi arvutilaua juurde. See paiknes kitsa ruumi põikseina ääres ja sellel oli vaid kolm arvutit. Ei, nende osakonda just üle ei tähtsustatud, nentis Paul.

Teda huvitas, mis oli kaudselt kaklusse puutuva jõugujuhi kohta jaoskonna andmebaasis kirjas.

Nimi: Veronica Ghast..
Sündinud: Suurbritannias.
Andmed varasema elu ja Veronica Ameerikasse saabumise kohta olid napid.
Hüüdnimed: Temake, Tema kõrgeausus.
Paulile meenusid jutud, et Veronica juuresolekul tema Temakeseks kutsumine pidi halvasti lõppema. Hüüdnime Tema kõrgeausus olevat naine endale ise valinud.
Tõestamata kahtlused: seotus narkokaubanduse, röövimiste, räkiti ja illegaalse tehnoloogia sisseveoga, altkäemaksude pakkumine ehitus- ja äritegevuses ebaausate eeliste saavutamiseks.
Süüdi mõistetud: pistise pakkumine väikeses ulatuses, juhtum …
Õigeks mõistetud: süüdistus pistise andmine suures ulatuses …

Paul klõpsas juhtumi numbril.
Juhtum nr. … Veronica Ghast linna vastu.
Juhtum nr. … Veronica Ghast linna vastu. Veronica Ghasti süüdistati, et ta olevat pakkunud altkäemaksu eesmärgiga saada endale Maple’i tänava keskne krunt kaubanduskeskuse püstitamiseks.

Paul luges pool tundi, siis tuli tal veel korra välja sõita ja peale seda oligi tema vahetuse lõpp käes. Ta sõitis koju, parkis auto madala kortermaja ette ja keeras auto ukse lukku. Ta oli Opeli ostnud kasutatuna ja nagu ta ilma erilise pahameeleta oli avastanud, ei töötanud autol lukustuse kaugjuhtimine.
Oli varane sügis ja hämarus alles hakkas laskuma. Paul nautis sooja tuult ja vaatas mõõdukalt huvitatud pilguga lähenevat autot. See oli musta värvi Rolls Royce, mis aeglustas temaga kohakuti jõudes kiirust. Mis siis nüüd, mõtles Paul ja siis oligi auto läinud.
Sissekäigu poole minnes Paul judistas end. Tema alateadvus oli fikseerinud autos istunud kummalises hõlstis saleda kogu.

*

Thomas Fox polnud poeröövlitega tülinormist heaks kiitnud. Ta ei tahtnud, et Temakese tähelepanu liialt Pine’i tänavale pöörduks.
Kui teised Jamesi auto peale istusid, teatas Thomas rohmakalt, et tal on mujale asja ja sõitis Garaažiroti juurde.
Seal, Roti peakorteri tegeliku eesmärgi varjamiseks üles seatud autokerede vahel arutas ta Roti ja tema meestega, kas õhtuse sissemurdmise peaks ära jätma.
“Temake ei oska seda kindlasti sinuga seostada,” ütles Garaažirott oma kummaliselt piiksuval häälel. “Pealegi langeb kahtlus nendele poeröövlitele, mõeldakse, et nad on sellele kandile silma peale pannud.”
Thomas lasi end veenda ja tagus ülejäänud õhtu Roti meestega kaarte. Ta oleks hea meelega ka kaardimängus petnud, aga ta teadis kui kõvasti garaažimehed mutrivõtmega äigavad.
Numbrimärgita autos sõitsid nad Pine’i tänavale. Autost välja ronides mõtles Thomas, et ka määrdunud auto marki oli peaaegu võimatu ära arvata.
Pine’i tänav oli öösel valgustamata. Siin ei olnud ei kesklinna värvilisi neoontulesid ega ontlikumate äärelinna rajoonide tuhme viiekümnendaid meenutavaid tänavalampe. Pimedal tänaval möödus neist mustanahaline mees, kes ajas meestekampa märgates selja sirgemaks ja surus käed rusikasse. Peagi oli kohalik neist möödas ja mehed hingasid rahulikumalt. Nad läksid mööda poest, mis oli päevaste sündmuste algpõhjus, ja keerasid järgmise maja kõrvalt tagahoovi.

Oli ime, et seal elas pere, kelle juurde tasus sisse murda. Isegi Thomase sugused teadsid, et jõukad inimesed elasid mujal, kus soove sai raha eest täita seadust rikkumata ja tervist kahjustamata. Raha oli kolinud Pine’i tänava naabrusse, ilma et sealsed elanikud oleks osanud seda aimata.

*

Pauli muretus ei olnud seni tähendanud riskivalmidust. Ka öösel ei arvanud ta riskivat, kui sõitis enda lõbuks Pine’le, et heita Temakese territooriumile veel üks pilk. Kui kaugtulede valgus joonistas välja tee ääres seisva kogu, sai Paul põnevust rohkem, kui ta oli soovinud.
Paul oli mõne nädala eest sattunud küsitlema kahtlast garaažiomaniku, keda kutsuti Garaažirotiks. Pine’i äärde pargitud halvasti remonditud masin oli väga sarnane autoga, mida ta oli küüru hoidva kleenukese vanamehe garaažis näinud.
Paul keeras kõrvaltänavasse, parkis auto sinna ja jalutas Pinele tagasi. Nähes, et tänaval kedagi ei ole, liikus ta poenurga juurde ja piilus kõrvaltänavasse. Seal midagi nägemata möödus ta järgmisest majast ja sai järgmise tagahoovi juures põnevama vaatepildi tunnistajaks.
Tagahoovi eraldas kõrvaltänava majadest lippaed. Selle tagant paistis taskulambi valgust. Paul laskus kükakile ja liikus seina äärt mööda aiani. Ta kergitas end veidi, et üle aia piiluda.
Taskulambiga väike meesterühm oli ühe tagaakna juures. Nad olid ametis akna eest klaasi ära lõikamisega. Paul ootas, et tal oleks kindel põhjus sekkuda ja ütles siis end sirgu ajades:
“Käed üles.”
See meestest, kes oli iminapa abil klaasi maha tõstnud, proovis jooksu pista. Paul tulistas hoiatuslasu aia sügavusse.
“Väga hea,” ütles ta, kui põgeneja peatus. “Ja nüüd kõik siiapoole.”

*

Arestikambris küsis ta mehelt, kelles ta oli ühe Temakese käsilase ära tundnud:
“Päevane ots läks teise kamba ja politsei kohaletuleku tõttu aia taha, jah?”
Mees, kes hoidis jääkotti pea vastas, ei vastanud midagi. Paul jätkas:
“Või tahtsite sõpradega ilma Temakese õnnistuseta veidi teenida?”
“Mida vähem Temake asja segatakse, seda parem meile mõlemale,” torises mees. Ilmselt ta arvestas naise mainega teiste politseinike seas.
“Seda me veel näeme, mis kellelegi hea on,” ütles Paul rõõmsatujuliselt ja rüüpas topsist kehva kohvi.

Mutandid

Paul polnud kunagi olnud arvutientusiast. Sestap polnud ta oma raha arvutile kulutanud ja oma uue hobiga, Veronica Ghasti tegevuse ja isiku uurimisega, otsustas ta tegelda romantilisel viisil - ajalehtedes tuhnides.

Raamatukogus viis ta tellitud lehed erakabiini ja süvenes lugudesse pealkirjadega nagu “Naismiljonär kahtluse all hiidpistise pakkumises” ja “Ghast: ärinaine või korruptant”. Kogu selle vaeva peale sai ta teada prokuröri, kes esindas linna Maple’i tänava kohtuasjas, nime.
“Tim Abroid,” kordas ta nime märkmikku kirjutades, pani siis lehepaki kõrvale ja lukustas kabiini puiduimitatsiooniga ukse. Raamatukogu sellel korrusel polnud kohvikut ja Paul läks treppi mööda korruse võrra allapoole. Polnud hullu, talle meeldiski mõtlemise ajal kõndida.
Järjekorras märkas Paul naist, kes oli riietatud rohelisse trikoosse ja kandis maski. Pauli näole ilmus huvi, see oli talle esimest korda näha supermeest mujal kui ajakirja veergudel.
Kui Paul oli laps, olid supermehed tegelased fantaasiakoomiksite lehekülgedel. Sedamööda kuidas Paul sirgus, kasvas suurlinnades kuritegevuse hulk ja selles sõjas astusid ühel hetkel kuritegevuse poolele erakordsete võimetega inimesed. Otsekui loodusseaduse järgi –tegelikult oligi Pauli keskkooli ekstsentriline bioloogiaõpetaja pidanud seda loodusseaduseks- hakkasid mõne aasta möödudes mõned supervõimetega inimesed kandma kostüüme ja superlurjustele vastu astuma.
Alles eelmine kuu oli Paul sattunud sirvima mingit naisteajakirja, kus feministlik autor väitis, et supermehe mõiste on seksistlik. Seksi peale aga nooremuurija rohelises trikoos naist jälgides ei mõelnud. Too oli väga kõhn, peaegu rindadeta, kuid Paul eelistas vormikaid naisi, mees oli nõus leppima rasvkoega ka mujal peale rindade.
Naine märkas, et mees teda vaatab ja uuris Pauli vastu. Siis jõudis järjekord Paulini, ta esitas tellimuse – “Viini kohv ja mereandidega salat.”- ja ta ei näinud naist enne, kui ta tema laua juurde tuli.
“Kas ma võin siia istuda?” Paul tõstis silmad ja noogutas. “Ma arvan, et olen teid politseijaoskonna fuajees näinud,“ jätkas naine. „Minu super…isiku nimi on Sisalik. Kas te olete uurija?”
“Uurija jah, madalamas auastmes. Ja teie olete ilmselt käinud politseijaoskonnas kurjategijate jahtimisel tehtu kohta seletuskirju kirjutamas.”
“Tõsi. Nooremuurijatel vist millegi väga põnevaga ei tule tegemist?”
Paul tundis end kergelt riivatuna ja teda ärritas ka see, et naine polnud endast rääkides kasutanud sõna “supermees”.
“Praegu on mul midagi käsil, mis supermeestele võiks sobida,” valetas ta naise poolt välditud sõna rõhutades. “Miski, mis võib viia politseid Temakese jälile.”
“Kas politsei tegeleb tõesti Tema kõrgeaususega tõsiselt?” Paul sai tooni tõsidusest aru, et naine ei kasutanud Veronicale vähem meeldivat hüüdnime irooniliselt.
“Aga miks ka mitte?”
“Supermeeste –Sisalik peaaegu neelas selle sõna lõpu alla- seas räägitakse ka temast muljetavaldavaid lugusid. See, kes Kõrgeaususega norib, peab arvestama mitte ainult inimestest ja mutantidest käsilastega, vaid ka robotitega.”
Mutandid, mõtles Paul. Üks joob minu vastas praegu gaseeritud vett.

*

Avarasse mantlisse mähitud Igor Krutilov seisis Pauli maja juures. Ta jälgis nooremuurija kodukanti sellest peale, kui Veronica Ghast kuulis, et Paul oli öösel Pine’il sissemurdjad arreteerinud.

Kui James Stout talle uudishimulikust võmmist rääkis, ei olnud Veronica pikalt solvunud, et idioodist rusikakangelane tema vastu nii tühise asja pärast huvi tundis. Tema kõrgeaususe autunnet oli kerge riivata ja ta oli Pauli koguni oma silmaga üle vaadanud.
Järgmisel hommikul oli ta oma ärritumise üle vaid naernud ja oli otsustanud nime Paul Harker igaveseks oma peast pühkida. Siis oli ta näinud ajalehes artiklit röövist, tema territooriumile kuuluva tänava nimi tõmbas ta tähelepanu ja ta nägi pilti. Mees pildil oli tuttavlik ja päevakangelase nimi pildi all ei jätnud enam mingeid kahtlusi.
Igor ei teadnud jälgitavast just muud, kui et ta peab silmas pidama, kas mees õhtuti äärelinnast lahkub. Nähes Pauli Opeli poole suundumas, läks Igor ja käivitas nurga taga oma auto.

Paul oli Pine’il varitsemisest saadik mõelnud, miks ta oli tookord relva kaasa võtnud. Talle oli meenunud limusiin ja ta oli ajanud kõik selle mulje kaela, et seal sees istus enda nägu varjav kogu. Nüüd arvas ta, et oli seda kõike ette kujutanud, kokkupuude Temakese meestega ja et räägiti Veronica kombest nägu varjata,. Kuigi öösel arreteeritud mees oli kakluse ajal olnud Temakese jõugus, ei olnud ta tahtnud mõnda advokaatidest, keda Temakesega seostati.
Paul arvas, et Temakesel polnud nooremuurija vastu mingit huvi, ent ometi tundis ta Maple’ile väljudes, kui tühi oli seekord tema põuetasku. Murelikult astus ta väljasurnud looma luudena kerkiva kaubanduskeskuse toestussõrestiku poole ja soovis, et poleks ehitusplatsi külastamist lükanud õhtu peale. Oktoobrihämarus tihenes veelgi, kui talle meenus, et tal polnud õnnestunud saada ühendust Tim Abroiga. Nagu välja tuli, oli prokurör õnnetult kukkudes surma saanud.

*

Igor armastas kakelda. Ta armastas seda veel rohkem sellest saadik, kui ta oli Veronica Ghastiga sõlminud lepingu, mille eest ta sai legaalse immigrandi paberid.
Veronica las tema keha kiiritada ja tulemuseks polnud halvaloomulised kasvajad, vaid tugevamad lihased ja muutunud nahk. Sellest peale oli Igoril mugavam kanda mantlit, kui leida särke või džempreid, mis ta paisunud lihaste peale mahuks.
Kaklemine polnud ainus, mis Igorile meeldis. Ta pidas lugu talle arusaadavatest naljadest ja ta ei pahandanud, kui teda kurjategijate seas Jõehobuks hüüti. Praegugi pani selle meenutamine teda muigama ja ta paljastas oma kiiritamise järel hõredaks jäänud hambad. Siis hakkas ta Pauli, kes seisis ehitusplatsi ääres, poole astuma. Ta ei liikunud eriti kiirelt ega ka vaikselt. Uurija pöördus tema poole vaatama.
Kaua sa ei vahi, mõtles mutant ja võttis löögiks hoogu.
Paul jõudis kummarduda ja rusikas vuhises tast üle. Paul viskus kõrvale, kui mutant teda jalaga lõi, jäi hiljaks ja paiskus kaugemale kui oli plaaninud maanduda. Selle tõttu põrkas ta maaga kokku kõvemini, kui oodanud oli. Ta nihestas käed. Valu ei lasknud tal kätele toetuda. Ta keeras end selili ja lennutas end kõhulihaste jõul jalule.
Jõehobu tegutses kiiremini, oli juba peaaegu Pauli kõrval. Paul seisis ehitusploki seinaga kohakuti ja ta lennutas end vaateaknaks mõeldud laia akna kaudu ehitisse, kasutades aknaservale toetumiseks vähem valusat kätt. Ta varises prahile ja jäi valu tõttu natukeseks ajaks kõverasse.
Raske mutant liikus kiirustades kuid aeglasemalt kui tavaline inimene. Ta astus akna juurde ja vaatas sisse. Paul oli juba püsti. Ta haaras suruõhuga töötava puuri. Mutant taganes ja tera vaid riivas ta kätt. Rebitud käise alt tuli nähtavale halli värvi paks nahk, mida puur ei suutnud päriselt läbistada. Haavatud mutant norsatas nagu mingi suur loom.
Metalltalad kõrgusid ehitusploki kohal. Paul vaatas põiktala, tõstukit selle kõrval ja hakkas siis puuri õhuvoolikut kokku lappama.
Jõehobu jälgis Pauli samas, müürist veidi eemale hoides. See andis Paulile aega koos puuriga müürile ronida ja tõstuki juurde kõndida. Jõehobu ei lasknud teda silmist ja liikus lähemale, just Paulile vajalikku kohta.
Paul puuris esimese tõstukitrossi läbi ja nägi, kuidas Jõehobu tabasid alla pudenevad tööriistad.
Jõehobu astus veidi kõrvale ja mörises: “Kavalpea.”
Siis lõikas Paul teise trossi läbi ja raske tõstuk varises mutandile kaela. Üks asi, mida Igor ei olnud armastanud, oli taktikaliselt mõelda..
Paul vaatas alla mutandi kogule ja temas mässasid vastuolulised tunded. Paul oli oma elu päästmiseks lömastanud teise olendi, kelles oli elu. Elu, mis jooksis sureva Igori silme eest läbi. Sinna kuulusid töötu alkohoolikust isa, impeeriumimeelsete poliitikute ja mitte kellelegi lojaalsete ärimeeste vaheline võitlus, kõigi võimalustega ahvatlev meretagune imedemaa ja enda keha Veronica Ghastile maha müümine.
Surija küll armastas nalju, aga mitte nii absurdseid.

Teaduse ohver

Igori tapmise järgsed päevad püüdis Paul rutiini matta. Õnneks oli ta taibanud sündmuskohalt kaduda ja keegi ei seostanud tema nihestatud kätt mutandi surmaga ehitusplatsil. Õhtuti aga ei saanud Paul vältida oma teole mõtlemist. Jõehobu kohalolek ei saanud olla juhus, see oli Veronica Ghast, kes mutandi talle kannule saatis. Mõeldes Tim Abroile, kelle surm oli õnnetuseks maskeeritud, otsustas Paul, et tuge pole tal võimudelt loota. Tuli ise Veronicale vastu astuda.
Juba siis, kui ta oli Veronica Ghasti uurimist alles mänguna võtnud, oli ta külastanud naise linnast välja jäävat villat. See oli massiivne kividest hoone, millele olid koguni mõned lossitornid ehitatud. Ta leidis, et hoone meenutab talle gooti arhitekti, kellele on irooniline ajarändur toonud tulevikust kingiks gooti romaani, tööd.
Nädal peale mutandi surma ootas Paul politseijaoskonna keldrikorrusel politseilabori sulgemist. Hajameelsed laborandid olid pidevalt unustanud lasta labori katkist koodlukusüsteemi parandada ja kasutasid selle asemel tabalukku. Kui viimane kitlikandja lahkus, avas Paul traadiga luku ja tõi ära ühe laborandi poolt täiustatud pootshaagipüssi prototüübi.
Seekord ta ei sõitnud linnast välja metrooga ja ei võtnud sealt bussi. Nüüd, kus ta teadis, et tema ja naise vahel on sõda, kartis ta kummalisel kombel vähem. Ta sõitis autoga metsasalusse Veronica villa lähedal, parkis auto sinna, ootas pimeduse laskumist ja läks siis jala sihtkohta.
Kindluseks ehitatud villa ümber polnud kõrget müüri. Aeda, mille metsikus oli juba eelmine kord Pauli üllatanud, ümbritses käsitsi laotud kivimüür. Millegipärast seostus see Pauli jaoks Šotimaaga.
Ta viskas kivi üle müüri, olles valmis varjatud signalisatsiooniseadmete käivitumiseks. Midagi sellist ei juhtunud. Paul läks üle niitu meenutava muru maja juurde, vinnas end pootshaagiga ühele aknalauale ja võttis põuest Thomas Foxi klaasinoa. Ta oli selle unustanud asitõendite lattu viia ja Veronica juurde sissetungi plaanides oli talle meelde tulnud, et ta hoidis seda jaoskonnas laua sahtlis.
Ka aknal puudus signalisatsioon. Tuba akna taga oli sisustamata ja ei pakkunud Paulile huvi. Ta väljus toast ja läks vasakule, kus koridor jätkus pikemalt. Siis kuulis ta hääli ja tõmbus ogalise raudrüü varju. Hääle järgi otsustades kiirustasid koridori lühema otsa poole naine ja temaga aupaklikul toonil kõnelevad mehed. Paul ootas, kuni nad raudrüüga kohakuti jõudsid ja jälgis siis draakonikujutistega kaunistatud hõlstis Veronicat ning tema valgetes kitlites saatjaid. Veronica ja tema kaaskond sisenesid ühest uksest koridori vastasseinas.
Paul sörkis peaaegu hääletult seina äärde ja nihkus siis ukse poole. Nüüd on kindlasti mutandid mängus, mõtles ta ja paotas ust, olles valmis seda lahti rebima.
Laoruumina näiv tuba oli tühi. Paul vaatas kola vahel ringi ja kiikas üle suure kasti, mille tagant paistis šaht. Peidetud lift, otsustas ta, ja seadis end valvesse toanurka.
Saabus veel üks teadlasevälimusega mees, kes väikese puldiga plõksutades lifti tagasi üles kutsus. Paul haaras temast kinni. Valu käes pani teadlase ette kummarduma ja tema kätt väänav Paul lõi talle vasaku käe käeseljaga kaela pihta.
See läheb talle teenistuse ja järgmiste aastate vabaduse maksma, mõtles Paul enda kohta, kui ta liftiga alla sõitis.
All pöördus üks teadlastest avanevast liftiuksest sisse vaatama ja hüüatas. Veronica pööras ringi ja Paul nägi metallmaski silmapilusid end vaatamas. Nagu kolju, mõtles Paul.
“Kes pagan sina…” tahtis teadlane öelda, aga Veronica peatas ta. Ta plõksutas oma käes oleval puldil ja Paul viskus liftist välja, et mitte vangi jääda.
Pult ei mõjutanudki lifti. Pauli käest haarati tugevalt kinni, ta pööras pead ja nägi raudrüüks maskeeritud robotit. Selleks oli siis neid raudrüüsid vaja, mõtles Paul.
Naine lähenes talle ja tema kaetud näoga kogu muutis usutavaks kõik, mis Paul Tema kõrgeaususest kuulnud oli.
“Mida sa minuga ette võtad?”
“Ma ei kavatse kõnesid pidada,” ütles Veronica. “Olin niigi liiga dramaatiline, kui end sulle toona autos näitasin.” Ta pööras pead ja ütles teadlastele:
“Tulge kaasa, ma lasen metallikolakatel ta reaktorisse viia.”

*

Esimesed nädalad peale kiiritamist lasi Veronica Pauli kiirguskindlas kambris jälgida. Tekkinud mutatsioonid ei tundunud talle kasulikuna ja robotid viisid uurija ööpimeduse varjus linna prügimäele. Nõrkenud Paul oli robotite hoole all olnud vaevu teadvusel. Sorteerimata jäätmete keskel kaotas ta teadvuse lõplikult ja ta ei ärganud veel mitme nädala jooksul. Muutused muteerunud kehas aga jätkusid.

Partnerlus

Paul avas silmad. Ta tundis end ikka veel nõrgana ja tal ei olnud oma viimastest kogemustest mälestusi peale katkendlike piltide Veronica villas luuramisest ja teda ründavast robotist. Nooremuurija ajas end püsti, tema kehalt varises maha kilekott pooleldi söömata lõunasöögi jäänustega. Ta hakkas koperdama sinnapoole, kus kuulis prügiauto häält ja mõtles ise, miks kodutud teda leidnud polnud. Imelikul kombel ei paistnud neid üldse kusagil.
Autojuht võpatas teda nähes ja vehkis tõrjuvalt käega. Paul lõi kurnatusest tuikuma ja toetus auto vastu. Mees avas vastumeelselt autoukse ja küsis vuntside alt pominal:
“On teil halb?”
“Näen ma nii välja,” püüdis Paul naljatada ja mees näitas talle rahakoti vahelt peeglit. Niigi kurnatud Paul vajus šokist kokku. Ta nägu oli täiesti sisse langenud ja silmakoopad olid muutunud sügavateks aukudeks.
Edasiste tundide jooksul registreeris ta teadvus vaid mõned pildid: haiglauks, põranda inetu ruuduline mosaiik ja tema ümber sagivad jalad.
Ta tuli teadvusele haiglavoodis.

*

“Ma ei ole midagi sellist näinud,” ütles arst ja käskis Paulil riidesse panna. “Teie keha on ülimalt kõhetunud, samas teie kehakaalu langust ei seleta isegi sellega. Võib-olla peaks teile röntgenuuringu tegema.” Paul lausa nõudis seda ja ta juhatati teise kabinetti.
Paul oli nööbid lahti jätnud, nii sai ta röntgenimasina jaoks kiiresti lahti riietuda. Ta seisis masinasse ja lasi seejärel arstil endale fotosid näidata.
“Kas näete,” ütles arst pildile osutades. “Väga ebaharilik, teie luudesse on ilmunud õhuruumid nagu lindudel.”
Mõnda aega arutasid nad seda imelikku nähtust ja siis läks ta mööda lohutut kulunud kattega koridori tagasi oma arsti juurde, et enda olukorrast rääkida, olukorrast, mis oli koridori seisukorraga võrdselt masendav.

*

Paul kosus haiglas veel mõned nädalad ja lahkus sealt ühel trööstitu ilmaga novembriõhtul, taskus invaliidipaberid. Pimeduses lihtsalt peab olema valguskiir, otsustas ta ja tegi järgmiseks päevaks tegevusplaani. Ta ei lähe kohe tööle oma lõplikkust töövõimetusest rääkima, vaid otsib Sisalikku ainsast kohast, kus ta naist näinud oli.
Järgmisel päeval sõitiski ta metrooga kohale. Tema istekoha juures peatus kontrolör ja mõru muigega näitas Paul oma invaliidsustõendit.
Sel korral ta Sisalikku ei näinud.
Päevad läksid ühetaoliselt, vaheldust tõi ainult ühel hommikul sadanud kerge lumevaip. Paari päeva pärast oli see sulanud ja Paul otsustas, et see on hea enne. Ta oli siiani raamatukogu külastanud iga kolme päeva tagant, sel päeval aga lõi Paul käega sellele, et ta oli alles eelmisel päeval oodanud surnud sõnade keskel üht elavat hinge.
See oli õige otsus, sest juba kohviku poole minnes nägi ta Sisalikku sellest väljumas –nii et naisele meeldis just see söögikoht- ja Paul hõikas naist. Kui kutsutu tema poole tuli, mõtles Paul, et nüüd oli tema saatuse tahtel palju kõhnem kui naine. Seekord märkas ta silmade värvi maskipiludes –roheline.
“Kas me oleme… See olete teie?” Rohelistes kalliskivides paistis äratundmine.
Paul palus tal kohvikusse tagasi pöörduda ja seletas seal oma kehalist seisukorda.
“Ja te tahate öelda, et see lihtsalt juhtus?” küsis Sisalik, olles valmis irooniliseks muutuma. “Kallike, te olete mingil põhjusel mutanteerunud. Tahaksite nüüd ka oma muteerumise põhjuse mulle ära rääkida?”
Toimunust rääkimiseks kulus Paulil pooltund. Sisalik nõjatus plastseljatoele ja küsis:
“Te siis tahate, et mina midagi Temakesega ette võtaks?”
“Ei, ma tahan teiega liituda.”
“Mis võimeid te siis minu aitamiseks kasutaks? Võimet lennata igast saadud löögist ruumi teise otsa või?”
Paulil oli olnud aega asjad läbi mõelda. Ta seletas.

*

Sisalik saatis mehi kiirete löökidega ruumika garaaži betoonpõrandale, aga vaenlasi üha jätkus. Nurgas keerutas Garaažirott närviliselt sõrmi.
“Kas sellise haardega kurikaelal poleks aeg enda ja oma elamise välimust parandada?” küsis Sisalik, vaevu määrdunud tunkesid kandva mehe poole vaadates. Veel kaks tööriietes kaaki sai jala- ja käehoope.
Garaazirott ei vastanud midagi. Ta viskas veel püsti olevatele käsilastele mutrivõtmeid pihku. “Võti number tuhat?” küsis Sisalik ühel mehel mutrivõtme käest väänates ja teda sellega kergelt lagipähe koputades. Erinevalt käelöökidest tegid mutrivõtmed naise käeselgadele tõsisemalt haiget, kui ta lööke tõrjus, ja kaks vaenlast said Sisalikust kinni kahmata.
Paul oli senini seda kõike jälginud lae alt. Osavusega, mida ta oli treeninud vastukaaluks kaotatud jõule, oli ta kohe kakluse algul, kui tähelepanu oli Sisalikul, garaaži sissepääsu juures mööda seina üles roninud. Küünised, mis olid kinnitatud Pauli planeeritud kostüümi külge, kulusid muude otstarvete kõrval ka selleks ära. Nüüd leidis mees, et on aeg sekkuda. Ta pudenes laest alla –õigemini hõljus. Kostüümi käte ja kehaosa vahele kinnitatud hõljuknahad kandsid teda sama hästi kui proovihõljumistel.
Rohkem ehmatusest kui jalalöögist lasi üks meestest Sisaliku lahti. “Kes kurat sina oled ja mis küüneviilid sul sõrmenukkide külge kinnitatud on?” küsis ta.
Pauli jalg sähvatas kurjategijale kubemesse ja kostüümi küünised tekitasid päti käele verised vaod.
“Need on minu kihvad, seega olen ma ööloomade hulgas haruldane olend, Vampiir,” teatas Paul ja vigastada saanud kurikael varises maha. Vampiiri kostüümi terasküünised särasid peaaegu puhtalt, enamik neil olnud uinutist ringles maha varisenud mehe vereringes.
Üllatusmoment ja ühe Garaažiroti käsilase rivist välja langemine kallutasid vaekausi kangelaste kasuks. Peagi tegi Sisalik kõik vastased kahjutuks ja oma kokkuklopsitud autoloksuga põgeneda üritav Rott avastas, et Vampiiri “kihvad” olid ta auto kummid läbi torganud.
Sisalik kiskus mehe masinast välja. Vampiir astus ta kõrvale ja küsis:

“Kas see oli piisav tõestus, et minust on abi?” Sisaliku suule ilmus kummaline naeratus nagu oleks naine midagi meeldivat mõelnud.
“Eksam sooritatud. Oleme valmis Tema kõrgeaususele vastu astuma.”.


Illustratsiooni autor Levar Lõhmus


Lõppakord

Paul avastas oma mutatsiooni kohta ikka veel uusi tõsiasju. Ta oli juba harjunud sellega, et ta nägi pimedas paremini kui varem. Nii ka sel ööl, kui ta teist korda Veronica villasse tungis. Ta läks kiiresti üle niiduimitatsiooni ja jõudis Veronica villa seina juurde. Kostüümi küünte tõttu polnud tal enam pootshaaki vaja. Tuttavast aknast sisse vaadates avastas ta endal uue võime.
Veronica oli lossi sisse seadnud laservalve. Üle toa jooksid tavalise inimese silmale nähtamatud kiired ja Paul nägi neid punaste pingul niitidena.
Mõned minutid mööda lage turnimist, milleni signalisatsioonikiired ei ulatunud, ja ta oli toast väljas koridoris. Seina ääres seisis tuttav kogu. Paul ei hakanud riskima sellega, et valverobot on välja lülitatud. Ta laskus “raudrüü” õlgadele ja lõikas selle kaelajuhtmed läbi. Tee läbi koridori oli nüüd vaba. Liftiruumis laservalvet polnud.
Ainus kohal olev teadlane tundis oma kaela ümber käsivart ja häält sisistamas:
“Räägi vaikselt, muidu ma murran su kaela.” Haare kaela ümber nõrgenes. “Kus on Veronica?”
“Te ei mõista. Temake võib mind surnuks piina…” Mees vakatas, kui Pauli haare tugevnes. “Temake on selles koolis, mille vastu ta nii palju huvi tunneb.” Paul oletas, et unerohi oli küünistelt robotit kahjutuks tehes maha hõõrdunud. Ta uimastas teadlase käeselja löögiga.
Sisaliku voolujoonelise masina juurde tagasi jõudes istus Vampiir sisse ja ütles:
“Mäletad, kuidas sa Tema kõrgeaususe kohta ajalehe artikleid uurides ütlesid, et ta huvitub Hope’i põhikoolist ainult hea mulje jätmiseks?”
Naine noogutas. “Noh, tundub, et nii see pole.”
Sisaliku auto oli erinevate firmade kaudu tellitud osadest naise enda poolt kokku pandud. Selle voolujooneline kere, mida rattad praegu osavalt kurvidest läbi kandsid, meenutas veidi rohelist Porschet. Vampiir mõtles, et lisavarustuste juhtnupud on naiselikult elegantsed ja pööras siis pilgu aknast välja, kus parkimiskoht näis neile vastu liikuvat. Peagi olid nad autost väljas ja lahkusid parklast, mis asus Oaki tänava naabruses. Nad keerasid Oakile, kus kool kohe kätte paistis.

*

“Aitab juba, peaasi, et see on püsti,” ütles Veronica Ghast kärsitult. Jutt käis esemest, mille asendit ta käsilased kohendasid kooli juba valmis valatud keldripõrandasse tehtud süvendis. See oli kerakujuline metallese, mille ülemises osas olid väikesed metallklappidega kaetud avad.
“Pange nüüd plaat paika.” Käsilased võtsid plaadi, mille materjal meenutas betoonplaati, ja tahtsid sellega hakata süvendi poole minema.
“Stopp, me pole seda imeasja veel uurinudki,” kostis mehe hääl. See oli Paul, kellele oli superkangelase karjäär osa ta rõõmsameelsusest tagasi andnud.
Temakese käsu peale sööstsid mehed Vampiirile lähemale. Viimane tegi hüppe ja hõljus üle seinaplokkide kuhja. Kui jälitajad ümber üksteise peale asetatud plokkide jõudsid, Viskus plokikuhja varjus olnud Sisalik neile otsa.
Temake lähenes ettevaatlikult kaklejatele ja jäi distantsilt vaatama. Nähes kahe võitleja edu –Sisalik lõi parasjagu kahe ründaja pead kokku- klõpsutas ta pulti, saates signaali oma rüütlitele. Need ilmusid Temakese veokist ja suundusid saatuse vääramatusega kangelastepaari suunas. Temakese mehed vedelesid maas ja Vampiir pühkis demonstratiivselt kätelt tolmu.
Sisalik püüdis kahe roboti vahelt välja lipsata ja üks neist haaras ta kinni. Robotite müür sulgus kangelaste umber ja veel enne, kui masin, mis oli Sisaliku ühe käe vangistanud, ta teise käe kätte sai, oli ka Vampiir kinni võetud.
Temakese viipe peale kandsid robotid kangelastepaari põrandas oleva süvendi juurde.
“Ma ei ole kindel, et meie kohtumine ei lõppe teie võiduga, Temake,” ütles Paul, pannes Veronica maski varjus pahameelest nägu krimpsutama. “Võib-olla te räägiks nüüd oma plaani ära?”
“Midagi ma ei räägi teile,” ütles naine, kes pidas ennast Tema kõrgeaususeks.
“Pole vaja mõistatada,” ütles Sisalik, kelle käsi üks Temakese meestest kinni sidus. “Ta tahab tulevasi õpilasi kiiritada.”
“Mina? Riskida laste tervisega mõne kasuliku mutatsiooni pärast?” küsis Veronica irooniliselt. Paulil ja tema partneril polnud aimugi ilmetest maski all, mille kõrval kolp oli ilmekuse tipp.
“Siduge nad kinni,” ütles ta oma käsilastele, kui robotid olid supermehed oma kindlasse haardesse saanud. “Esimene täisannus kiirgust “ei vallandu” kahe tunni pärast –Sisalik taipas, miks metallist keral olid ülaosal liikuvad klapid- ja teil ei saa nii palju õnne olema, et teie edaspidised mutatsioonid oleks tervisele ohutud.”
Kui kangelased olid kinni seotud, lasid robotid neil maha variseda. Siis suleti kleeplindiga nende meeleheitlikud suud ja nende käed seoti jalgade külge.

*

Öövaikuses ei andnud miski aimu aja möödumisest. Vampiir oli loobunud kellaaega mõistatamast ja jätkas oma lootusetut tegevust. Kõik, mis ta teha sai, oli lasta süljel suhu valguda, et sellega niisutada kleeplinti, ja seejärel keelega lindile pressida. Keel kippus tuimaks jääma ja mitmesajandat korda ei andnud lindiserv järele. Vampiir oli väsimas ja kui suu järjekordselt sülge täis sai, liigutas ta keelt väga aeglaselt. Keel surus millimeetri ja veel ja veel. Siis lindiserv liigatas. Vampiir hingas sügavalt sisse ja surus ja surus. Kui üks suupool oli vaba, oli ta mõneks ajaks hingetu, et siis puhuda lindiserv suust eemale ja puristada sõnu suust.
Veronica oli lasknud ´tema kindad ära võtta ja keldrinurka visata. Neid vaadates oli Pauli peas küpsenud plaan..
“Mpsd… saad sa mind –sügav hingetõmme- müksata?” Sisalik pööras tema poole oma modellinäo. Juba ammu ei mõelnud Paul sellest irooniliselt kui ajakirja kaanepildile kuuluvast, vaid see oli sõbra nägu. Pärast seda, kui Paul oli igaviku pikkusena tunduva ajavahemiku jooksul talunud surmahirmu ja lootusetuse tunnet, näis naine ilma igasuguse irooniata talle imeilus. Maskipilust vaatasid Vampiiri kaks küsimärki. “Noh, ma kaalun nii vähe. On vaja, et ma veereks oma kinnaste juurde.”
Sisalik painutas end, algul ebapiisavalt, aga lõpuks tabasid tema põlved Vampiiri. Pallina üle põranda veeredes tänas Paul jumalat, et naine nii painduv oli. Vaevalt, et keegi teine, olles tõuguna kokku surutud, oleks tema müksamisega saanud nii kiiresti hakkama.
Kinnaste juurde jõudes tabas Pauli paanika, sest ta jäi vedelema valele küljele. Sisalik oleks sellega hakkama saanud, mõtles ta üha külge vahetada üritades ja ta saigi kümme minutit hiljem end teisele küljele keeratud. Vampiir hakkas nööre vastu kindaterasid hõõruma.

*

Kaitsekostüümides kiiritusrühma mehed tõstsid ettevaatlikult Veronica põrgulikku seadet põrandasüvendist välja. Kiirituskindel mahuti oli juba valmis pandud. Paul jälgis nende tegutsemist. Järjekordse politseiauto vilkuri tuli valgustas teda, kui ta endas selgusele jõudis.
“Temakese tegevusele peab lõpp tulema.” ütles ta
“Mis mõttes…?” Sisalik taipas. “Supermehed enamasti ei tapa.”
“Ma olen korra tapnud. Siis kui ma polnud veel Vampiir. Sa mine võta auto ja vaata, kas pääsed Veronica maja juurde.”
“Aga sina?”
“Küll ma saan,” viipas Vampiir Sisalikule, et ta läheks ja seadis siis sammud koolist eemale.
Ühte varem saabunud politseiautosse istus juht. Vampiir ootas, kuni politseinik pööras ust kinni tõmmates pilgu lingile, ja kükitas siis ning hiivas end auto alla. Sõit viis politseijaoskonna poole. Neile sõitis vastu erirühma soomustatud masin. Parasjagu kui patrullauto oli sellest mööda saanud, ronis Vampiir pagasiluugile ja sealt katusele. Ja sealt hõljus ta erirühma autole järele.
Kui erirühma buss hakkas villale lähenema, nägi Vampiir selle katuselt teisi erirühma masinaid. Maja juures käis tulevahetus. Teades naise kuratlikku loomust oli ta veendunud, et enam Veronicat majas pole.
Kõrvalteelt keeras linna poole viivale teele määrdunud Volkswagen. Selle juht ei meenutanud Paulile Veronicat mitte millegi poolest peale tema soo. Enda meikimata nägu peeglist vaadates muigas keskeale lähenev naine irooniliselt. Põrnika esipaneeli varjus võttis võimas raadio vastu politseiautode teateid ja naine teadis, et teda ei jälitata. Ta sirutas retuusidesse kätketud reisi..
Veronical polnud päris õigus - Vampiir, kes lennutas oma kerged luud hüppega õhku, jälitas teda siiski. Tuulehoog lendnaha all kandis ta autole järele. Vampiir langes pagasiruumile ja laskus sealt auto alla. Ta viibis seal mõne minuti, ise hoolega rattaid vältides.
Kui kangelane end teele poetas, ei olnud auto pidurivoolik enam töökorras.

*

Sisalik jälgis lähenevat väikest autot. Mõnesaja meetri kaugusel pudenes masina alt välja kogu ja ajas end sirgu. Naine tundis ta ära ja pööras tähelepanu tagasi teisele autole. Ja kergitas kulme. Lähitulede valguses nägi ta põrnika roolis kirjata t-särgis tädikest ja Sisaliku aju pani ühe ning ühe kokku. Aga miks oli Paul käinud auto all? See osa Sisaliku mõistusest, mis oli planeerinud auto, milles ta nüüd istus, teadis vastust juba enne küsimuse esitamist.
“Kas soovite küüti,” küsis ta Vampiiri juures peatudes. Mees ronis peale.
Sisalik oli pinge langetamiseks esitanud naljatleva küsimuse, kuid siiski ei suutnud ta peas keerelnud mõtet mõnda aega välja öelda. Lõpuks tegi ta seda.
“See oli pidurivoolik, eks? Kas sa nii käidki naistega ümber, kes sulle küüti pakuvad?”
Paul ei suutnud midagi öelda, süükoorem oli tema jaoks liiga ränk. Sisalik taipas seda ja tahtis talle käe ümber panna. Kohmakalt lükkas Paul selle kõrvale
Kusagil ööpimeduses ootas oma aega järgmise hommiku idu. Hakkas sadama kerget lund.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
November 2017 (23)
Peatoimetaja veerg 11/17
Raamatuarvustus „Lihtsad valikud“
Intervjuu: Triinu Meres
Raamatuarvustus: Valikuid tegelikult polnud
„Merivälja“ - ulme või esoteerika?
Mõtisklus „Merivälja“ lugemise järgselt
Muusikaarvustus: Langenu
Palju õnne: Andrzej Zulawski
Mänguarvustus: Elder Scrolls Online
Väike PÖFF
Filmiarvustus PÖFFilt „Aplus“
Stranger Things 2
BaltiCon 2017
Ulmest ja ulmekirjutamisest Viljandi Gümnaasiumis
Ulmkonnakroonika 11/17
Uudiskirjandus 11/17
Jyrka karvustused 11/17
Juttudest 10/17
Õrrik: Erich Zanni muusika
Jutt: Vii mind kus palju valgust
Jutt: Supermeheks saamine
Jutt: Hommikukohv
Tõlkejutt: Viimsepäeva rapsoodia
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0085)