Septembris toimus Tallinnas ulmekirjutamistuba lausa kaks korda – 7. ja 21. septembril. Enamus kirjutajaid kasutasid võimalust argipäevast eemale saamiseks ning kirjutasid oma pikki jutte või lausa romaani kaalukategooriasse minevaid tükke edasi. Seega, ei maksa karta, et ulmekirjutamistoad toimuvad range sisekorraeeskirja alusel ja igakordne temaatika on raudbetooni valatud. Kes soovib, võib kogu aja nurgas oma pikka juttu viimistleda, kuid soovi korral on meil alati paar loosikasti-teemat pakkuda, et uusi väljakutseid leida.

Margus Makke: Lurinal



Üleeile sai selgeks, et meie plaanid ei ole paraku mitte midagi väärt. Mis sest, et nood olid võrreldes teistega parimad. Meie plaan oli kasutada perimeetri kaitseks okastraati. Ilus plaan küll kuid selle realiseerimiseks nappis vahendeid. Õnnestus teha vaid mõned meetrid okasnööri. Kui tahtsime seda paika seada, sai selgeks, et seda ei ole kuidagi võimalik lauka ümber vähegi kasulikult asetada. Kui proovisime seda lihtsalt samblale panna, sattus vist üks osa laukale liiga lähedale ning üsna kohe sai vaid jälgida, kuidas meie vaevaga saadud okasnöör lurinal laukasse kadus.
See juhtus neli päeva tagasi.
Aga ikkagi on vaja seda laugast piirata. Seega tuli kiiresti leida uus plaan. Ja taas tundus meie plaan parim - nimelt teritatud vaiad.
Mnjah, plaan on hea, aga mida pole, on vaiad, mida teritada. Ümbruskonnas ringi luusides saime vaid mingid putke moodi asjad, mille teritamisest lootsime abi saada. Noh tegime neid orasid siis terve posu.
Üritasime siis neid ümber lauka samblasse lüües perimeetrit luua, kuid Ivanov äsas ühe ora vist valesse kohta ning järgmisel hetkel kadus ta imeliku korinat meenutava röhatusega meie silmist. Veidi aja pärast hakkas laugas laienema ja kõik orad said lauka osaks.
See juhtus kolm päeva tagasi.
Veel ei heitnud me meelt. Tegime taas ajurünnaku, kuidas see kuradima laugas saaks ikkagi ümbritsevast isoleeritud. Ja taas võitis minu idee - kaevata kraav.
Labidaid või muid kaevamiseks sobivaid instrumente peale käte meil polnud. Rühmasime siis lauka ümber nagu mutid. Seekord mõtlesime lauka ja perimeetri vahele jätta oma arust piisava vahe - nii viis kuni kuus meetrit.
Tundus, et kraavi kaevamine läheb jõudsalt. Mattias ja Nora viskasid oma sodi lauka poole, mina teisele poole. Peaaegu kogu üleeilse päeva müdistasime ja tundsime juba heameelt, et asi hakkab õnnestuma, kuid just õhtu eel, kui olime juba lauka ümber perimeetrit peaaegu valmis saamas. Kostus võigas krooksatus, millele järgnes Nora kile karjatus, mis muutus kiirelt mulisevaks ning sellele järgnes kohe ka Mattiase röögatus. Kuna Mattias ja Nora olid oma vahel igaks juhuks köiega ühendatud, siis kadusid nad mõlemad.
Enam ma plaane ei tee. Pole mõtet. Istun juba teist päeva kaevamisest tekkinud vallil ja värisen julgemata oimugi liigutada, et see vall ei mureneks ning mind laukasse ei poetaks.

Urmet Lepasson: Voolik



Ülikonnas härrasmees astus mu ette, viipas käega, et seisma jääksin. Võttis hõlmast välja kokku rullitud peenikese vooliku ja andis ühe otsa minu kätte. Ei osanudki midagi nagu öelda – hoidsin voolikust kinni ja vahtisin, kuidas härra seda lahti keris. See oli päris pikk, ulatus uksest välja ja nurga taha. Kallutasin ühe jala peal, et paremini näha. Mingit sotti ei saanud. Kuulsin siis jubedat kolinat ja voolikust purtsatas minu särgi peale musta vedelikku. Pillasin selle ehmatusega maha, kuid oli juba hilja.
Nurga taga võttis masin tuurid üles ja hakkas hirmsalt õhku imema. Voolik võttis mul varbast kinni ja imes mindki sisse.
Enne pimedust nägin veel, kuidas mu keha põrandale vajus.
„Täna viimane keha,“ ütles ülikonnas mees. „Tee kiiresti, Juss.“

Urmet Lepasson: Kõrs



Eesti riik on läbi ajaloo demonstreerinud võrratut alaväärsuskompleksi, mis kannustab valitsusi tegema ekstravagantseid investeeringuid, et näidata suurtele onudele – näe, me oleme ka, noh, olemas või nii. Sellist innovatsiooni üritas Eesti näidata oma vaakumtoruga läbi Soome lahe, mis osutus suurepäraseks viisiks paarteist inimest ühekorraga teise linna viia.
Tulid suured pealkirjad: „Eesti on transpordi tulevikuriik“, „Kosmos merepõhjas“ ja „Uus peatükk inimajaloos“.
Nõnda, nagu vaakumtoru imes inimesi läbi lahe, imes ta ka rahakotte tühjaks – seda nii reisijatelt kui omanikelt. Algul oli nõudlus transportkapsli järele suur, järjekorrad olid alati tohutu pikad ning ooteaeg Helsingisse altmerd saamiseks võttis aega võrdselt laevasõiduga ülaltmerd. Et olukord laheneks, hakati pileteid pakkuma eelmüügist, jättes vabad kohad kehvematele planeerijatele. Need muidugi pidid veelgi kauem ootama, kuna tihtipeale olid sõidud tunde ette broneeritud.
Siis juhtus esimene õnnetus. Kapsel oli päeva viimast sõitu tegemas, mis tähendas tavaliselt seismiskohtade müümist. See polnud küll kõige parem mõte, kuid reisijad pidi ju ära vedama.
Keset reisi jäi aga kapsel seisma. Seiskus imemismootor, tekkis mingi viperdus. Kolmkümmend inimest jäid sügavale merepõhja kinni. Kapslit saadeti lükkama hädaabimasin, mis oma vanamoodsa paiskmootoriga reisijad tunde hiljem sihtkohta toimetas.
Reisijad olid ellu jäänud hapnikumaske jagades, kuid mitmed pidid pärast aega haiglas veetma.
Sellega keelati seisjate lubamine kapslitesse, mitte et paljud oleks tahtnud enam selle surmalõksuga sõita. Vahel võidab aga mugavus, nii et töö käis vana rada pidi edasi.
Ja siis juhtus teine õnnetus. Tallinna poole sõitval kapslil ütlesid pidurid üles ja kapsel lendas paraja maa üle maalilise vanalinna otse Tammsaare parki. Elu kaotasid kõik reisijad ja mõned möödakäijad, kuid enim kaotas vaakumtoru, mis pandi kinni kuni sellele on lisatud tõsised ohutusuuendused.
Valitsusel, kes kaudselt selle jama eest vastutas, tuli suurepärane idee, kuidas tragöödia muuta võimaluseks oma riigi innovaatilisust demonstreerida. Kapsli lennus ei näinud helgemad pead mitte õnnetust, vaid jumalikku inspiratsiooni. Põlve otsas tehtud arvutused panid füüsikuharidusega majandusministri pakkuma, et praegu kulukat toru saaks kasutada inimeste kosmosesse lennutamiseks. Koostati uued plaanid, kus toru ots suunati taevasse – Eestist pidi saama kosmoseriik!





Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
September 2017 (15)
Peatoimetaja veerg 9/17
Alternatiivsed rollimängusüsteemid
AniMatsuri 2017
Palju õnne, Jean-Pierre Jeunet
Raamatuarvustus: Naomi Noviku „Välja juuritud“
See. (It, Stephen King)
Raamatuarvustus: Tuuli Tolmov „Aristarkhovi meetod“
Kirjastuste uudised 9/17
Ulmkonnakroonika 9/17
Tallinna kirjutamistuba
Jyrka karvustused, august 2017
Augusti Reaktori juttudest - Tõnis Hallaste
Katkend romaanist „Merivälja“
Jutt: Valguse võimendamine ergastatud kiirguse abil
Jutt: Reevesi ema
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0083)