Das Kulturkonflikt
J. J. Metsavana

Lugu esimestest inimestest Kuul – ja need on estronaudid! See pole ent utoopiline eestluse võit hüpoteetilises tulevikuühiskonnas, pigem on Johannes, Arved ja Konstantin šerpad, kes teevad fotosid esimestest inimestest, kes jõuavad Everesti tippu. Kuule saabuvateks edmundhillaryteks on sakslased eesotsas raumfahrer härra Schwartziga. Sakslaste ja eestlaste vahel pole suurt armastust ja Kuul toimub nii mõndagi.

Tekstis on kenasti näha J. J. Metsavana stiili mõned põhielemendid. On karakteripõhisus (mõni teine oleks esimese lehekülje sündmuste juures piirdunud sõnadega „Kapsel maandus. Mehed väljusid,”, Metsavanal saab sellest kolme eestlast ilmestav vestlus – sündmust pole, aga toimub palju), iroonia (ajaloolist hetke mitte ei dokumenteerita, vaid sellest tehakse täiemõõduline fotosessioon), tehnoloogiaõhin (sündmused ja lahendused) ning anakronistlikkus (kogu see ironsky'lik „natsid Kuul oma Lugeritega”).

See on selline tore, eelkõige muheledes kirjutatud ja muheledes loetav tekstike. See pole ambitsioonikas, meenutades pigem pikemat näpuharjutust. Fotosessioon oli lahe irooniline vahepala tekstis, muidu ei oska nagu midagi öelda ei kiituseks ega laituseks. Stabiilse kirjutamislaadi ja kirjutustaseme näide. Ma pole sugugi õige inimene kommenteerima Metsavana tekste – mul on tunne, et neile kuluv vaev ja kujutlusvõime läheb minust natuke mööda, nii läheb mul suurem osa tagasiside andmise võhmast autoritele, kelle kirjutisi olen vähem lugenud või loen esimest korda. Uue autori puhul tekib defineerimise püüd, soov kuidagi kaardistada – Metsavana puhul pole iga tekst katse oma loomingulist käekirja ümber kujundada. Ega peagi olema – tal on oma käekiri ja see töötab igati kenasti. Pole üleni minu teetassike, aga asi toimib ja on stabiilne.

6,5/10

Tunneli lõpus
Dani Adler

Terve hulk inimesi püüab toime tulla post-zombi-apokalüpsis. Nad viibivad koopas vee ääres, mis on hästi kaitstav ja kust nad käivad iga mõne aja tagant ka varusid täiendamas. Seltskond koosneb hulgast inimestest – Tom, Brad, Sam, peategelane ja jõhkravõitu, ent kasulik Jared. Ühel hetkel kohtutakse Banksi, Sarah ja Weiweiga. Kas lisandunud peade hulk tähendab seda, et rohkem on tööjõudu või on rohkem abivajajaid? Küsimus on õhus ja väljas uimerdavad zombid...

Ma olen kunagi kirjutanud, et zombikirjandus pole minu teetassike, aga see jutt ongi žanri poolest pigem postapo. Selline žanr võib esmapilgul tegeleda üldjoontes tuttavate teemadega – tsivilisatsiooni hääbumine, egoismi ja empaatia vahel valimine, rasked valikud – ja ega „Tunneli lõpus” otseselt püüagi jalgratast leiutada. See on küllalt stiilitruu postapokalüptiline tekst.

Postapokalüptilise kirjanduse põhilisi märksõnu on küünilisus ehk kuivõrd on tekstimaailm võtnud omaks või muutnud paratamatuseks raskete ja jõhkrate valikute tegemise. On ka lugusid, mille tegelased püüavad rasketes oludes luua midagi kaunist, rõõmsat või edasiviivat – Emily St. John Mandeli „Jaam Üksteist” räägib näiteks teatritrupist „Rändav Sümfoonia”, mis püüab tuua rõõmu igasse linna, kuhu rändab. Skaala teises otsas võiks ehk olla „Mad Max” või siis „Elavad surnud”, kus maksab tugevama õigus.

„Tunneli lõpus” asetub sellele künismiskaalale kuidagi veidralt. Ühelt poolt on lugu meeleheitest – see algab püstolilasuga kesk ööd. Gary enesetapp. Need on justkui lootusetud olud, kust puudub väljapääs. Ühtlasi on see küüniline lugu rasketest valikutest. Selle mulje jätavad kõik Jaredi sõnavõtud ja hoiakud. Antud oludes tunduvad peategelase moraalijäänukid kuidagi kohatud – Jaredi pragmaatiline lähenemine inimeludele ja allesjäänud ressurssidele ajavad teda ennastki kimbatusse. Jared on selgelt mõeldud olema psühhopaat, aga esitatud meeleheiteolukorras ja ülejäänud maailmaolukorra künismis mõjusid Jaredi valikud mulle põhjendatult. Peategelane mõjub kuidagi vagatsevalt oma kontekstivälise eetikaga – oleks veel, et tal oleks mõni positiivne programm või edasiviiv mõte, aga ei.

Võib-olla suhtun ma tegelastesse natuke südametult, kui arvan, et Jaredi julmus on kogu oma pragmaatilisuses põhjendatud, ent need tegelased jäävadki kahjuks natuke siluettideks. Mis eristab Bradi ja Tomi? Bradi kohta öeldakse: „Ta näojooned meenutasid Tomi omasid, aga ta oli noorem ning temas puudusid Tomi juhiomadused,” mis annab mõista, et neid ei eristagi eriti miski peale selle, et kui keegi jagab selles seltskonnas korraldusi, pole jutumärkide järel mitte Brad, vaid Tom. Jaredi ja peategelase järel on ülejäänud eelkõige taustategelased, kelle seast eristus Weiwei, aga mitte tegude või kirjelduste, vaid nime poolest. Kuivõrd postapo materjaliks on viimase piirini viidud inimesed, on kahju, et nad ei omandanud erilist individuaalsust. Aidanuks see, kui neil olnuks mitmekesisemat dialoogi või tegevust.

Samas tuleks öelda, et tegemist on igati normaalselt kirjutatud stiilipuhta postapoga. Lugedes on tunne, et näiteks lootuse kaotanud meeleheide on igati korralikult välja kirjutatud. Puuduvad ka pikad ja liiga põhjalikud monoloogid sellest, mis juhtunud on ja kuidas maailm on selliseks kujunenud. Kirjutusstiilis on midagi väga sümpaatset – sündmuste järgnevus ja neist kirjutamine on funktsionaalne, lugemine kulgeb hästi. Tekst on huvitavalt kirjutatud. See huvitav olemise mulje jääb alles ka ülaltehtud kriitika kiuste.

7/10

Pahupidi liblikaefekt
Fred Elhi

Toomas ja Josias on kaks venda, kes otsustavad minna džunglisse puid raiuva firma omaniku Ritspitsi juurde jutuga tuttuuest tehnoloogiast, mis meeletult suurendaks käivet. Mida härra Ritspits aga ei tea, on see, et kaks venda otsustavad masinate külge kinnitada lõhkeained. Nimelt on tegemist ökoterroristidega. Ühel hetkel leiavad nad džunglist mahajäetud küla – ja ühe veidra eseme. Siis läheb asi Toomase jaoks meeletuks...

Selle loo juures on minu meelest kõige sümpaatsem selle süžee, kõige laiduväärsem selle väljakirjutus. Selle ideedest ja loo kulgemisest jääb kuidagi tunne, et tekstimaailm ja tundmus selle taga on olemas moel, mis pole vaid käsitöö. Juurde oleks veel vaja kirjanduslikke käsitööoskusi, et tekst saaks täpsemaks ja läbimõeldumaks. Stiili juures oleks vaja rihtida sihikut, täpsustada seda, mis mõjub maitsekalt ja huvitavalt, mis läheb aga kuidagi kurale. Nagu koostisosad oleksid õiged, aga nendega opereerimine kuidagi veidi mööda.

Näiteks mulle meeldib peategelase ja ta venna vaheline kiindumus. Kui peategelase partner olnuks naine, olnuks see kõik kordi klišeelikum. Midagi on vankumatus platoonilises truuduses sümpaatset. Mis on aga tõrvatilgaks ses meepütis – selle truuduse väljendamise viisid. Minu meelest selline väljaütlemine nagu „Olen sinuga lõpuni,” (kui tuua üks viimaseid näiteid nende omavahelisest dialoogist) kõlab arhailiselt ja kuidagi... tahaks kasutada sõna „romantiliselt”, aga mitte paarisuhtes olemise mõttes, et „romantiline paar”, vaid rüütliromansilikus mõttes: näen selles soovi Teietada oma ligimesi, kergitada tervituseks kübarat ja pidada kirjavahetust sulepeaga. See on stiiliregister, mis ei mõju ökoterroristide puhul loomulikult.

Ma ei ütle ka seda, et ökoterroristid peaks olema meremehe suuvärgiga või allahakbaaritsema iga mõne minuti tagant, aga Josiase ja Toomase suhtlemises on midagi ebaehedat ja raamatulikku. Või mitte raamatulikku, mitte ka novellilikku, vaid ikkagi rüütliromansilikku. Aga mine sa tea – võib-olla peabki nende suhtluse idealistlik laad peegeldama nende idealistlikku vaimu (vägivallaakti kõrvalt on tegemist ju loodusarmastajatega), mispuhul mu kriitika on tingitud möödalugemisest, võimetusest lugeda välja autori kavatsus.

Mõnele võiks näida, et olen noppinud tekstist ühe pisiasja, mille kallal nuriseda. Mulle jäi siiski silma. Üldiselt on tekstis midagi, mis mulle sümpatiseerib. Sündmused on igati huvitavad. Ka see on hea, et tegelased on erinevad. Mulle lihtsalt näib, et asi võiks... noh, kuidas teisiti öelda – võiks olla veidi paremini kirjutatud.

6,5/10
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
September 2017 (15)
Peatoimetaja veerg 9/17
Alternatiivsed rollimängusüsteemid
AniMatsuri 2017
Palju õnne, Jean-Pierre Jeunet
Raamatuarvustus: Naomi Noviku „Välja juuritud“
See. (It, Stephen King)
Raamatuarvustus: Tuuli Tolmov „Aristarkhovi meetod“
Kirjastuste uudised 9/17
Ulmkonnakroonika 9/17
Tallinna kirjutamistuba
Jyrka karvustused, august 2017
Augusti Reaktori juttudest - Tõnis Hallaste
Katkend romaanist „Merivälja“
Jutt: Valguse võimendamine ergastatud kiirguse abil
Jutt: Reevesi ema
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0076)