Minu jaoks juba seitsmes AniMatsuri algas reedel peale tööd koos härra Reaktori peatoimetaja Riho, tema elukaaslase Mariliisi ja Mariliisi vennaga Tartusse sõiduga. Auto oli paksult kola täis laotud, sest nii minu naine kui Riho elukaaslane on aktiivsed cosplay harrastajad. Õigupoolest sai meie kola laotud auto peale juba kolmapäeval. Pidime Rihoga mõlemad nentima, et cosplaga tegelev naine muudab iga animega seonduva ürituse logistiliseks väljakutseks. Kaks cosplayga tegelevat naist nõuavad juba üpris suur pagasiruumi ja autot. Minu enda kaasa oli juba enne päeval bussiga Tartu poole sõitnud, et veeta aega ühe sõbrannaga ning nii ei olnud meid autos vähemalt viis.

Reede õhtul toimus nn. AniMatsuri eelüritus, milleks on igaastane maskiball. Pärast Tartusse jõudmist läksin Riho seltskonnast lahku, vahetasin ööbimiskohas riided ära ja siirdusin taksoga peole. Maskiballi kaitseks võib seekord öelda nii palju, et ma ei näinud vähemalt ühtegi kohutavalt piinliku kostüümi (näiteks dressid ja paberkott peas). Maskiballi esimestel aastatel oli see ikka väga silmariivav probleem. Samas tuleb tõdeda, et väga eestlastele (ja võib olla eriti animefännidele) omaselt ei taha keegi jätkuvalt eriti ballil tantsida. Ilusates ja pidulikes (vähemalt enamasti) kostüümides inimesed jalutavad ringi, istuvad, vestlevad, kuid tantsima väga ei kiputa. Pean tunnistama, et see puudutab ka mind ennast, sest tantsida ma eriti ei oska.

Tegin ballil seda, mida igal aastal: sotsialiseerusin sõprade ja tuttavatega ning kuulasin pealt tüüpilisi anime seltskonda puudutavaid kõlakaid ja kuulujutte. Neist juba kunagi puudust ei tule. Võib-olla on see hea märk, sest lollusi tegevad noored tähendab seda, et meie hobil on vähemalt järelkasvu. Üllatavalt populaarseks tegelaseks osutus ballil minu naine Kadri, sest ta on vist cosplayerite seas poplaarsust kogunud vms. Balli lõppu me ootama aga ei jäänud, sest pärast paari tundi hakkas igavaks kiskuma ning uni tuli ka peale.



Laupäev algas minu jaoks (mõnevõrra ebaõnnestunult) cosplay assistendina. Hommikune cosplayga jändamine lõppes sellega, et minust ei olnud kuigi palju kasu, kuid lõpuks saime siiski tulema. Hugo Treffneri jõudes valmistas mulle mõnevõrra nalja tõsiasi, et mind mitte-tundvad uuemad meeskonnaliikmed tahtsid hoolitseda selle eest, et ma teaks kuhu minna, kuhu oma asjad panna, kus ma oma paneeli teen jne. Väga abivalmis noored, kuid ma olen tegelenud AniMatsuri korraldamisega aastaid ja aastaid ning olnud isegi pealkorraldaja ja programmijuht. Hugo Treffneri ruumid on mul täiesti peas.

Pean tunnistama, et ma naudin üüratult mitte-korraldaja olemist. Võib-olla on asi vanuses, aga üldse ei viitsiks enam niimoodi vabatahtlikuna rahmeldada nagu kunagi. Peakorraldajate hulka kuulumine oli isegi veel stressirohkem. Nüüd, kui oma naise cosplay assisteerimine välja arvata, saan rahus ringi vaadata ja inimestega suhelda. Kuna paneelid ja töötoad ja ettekanded mind enam suuremat ei huvita, siis ongi AniMatsurist saanud minu jaoks üritus kus ma näen tuttavaid ja sõpru, kellega igapäevaselt naljalt ei kohtu. Baka.ee päevil sai tutvuda paljude Lõuna-Eestist pärit animefänniega, keda nüüd enam kuigi sageli ei näe. Mõnevõrra veidral kombel möödus tavaliselt natukene pikale veniv AniMatsuri esimene päev minu jaoks seekord justkui silmapilgutusena. Ühel hetkel oli äkki juba õhtupoolik ja tuli minna paneeli tegema.

Mina, Riho ja Robin pidime tegema vestluspaneeli nii-öelda retro animest ja rääkima sellest, millised olid animed kunagi ja kuidas nad ajapikku muutunud on. Keegi meist polnud otseselt paneeliks valmistunud (Riho vist tegelikult natukene oli) ja nii me lihtsalt improviseerimisime. Arvestades palju me kolmepeale animest kokku teame, siis polnud mul hetkekski kahtlust, et me millestki rääkida ei oskaks. Kuna meie paneeli ajal toimus aga mitu teist populaarset paneeli, siis jäi meie kuulajaskond väga napiks. Meie üpriski vabas vormis lobisemist kuulas tervelt seitse inimest.

Peale esimese päeva ametlikku lõppu (õigemini natukene enne seda) läksin naise ja ühe tema teise sõbrannaga sööma. Õigupoolest nemad sõid ja ma libistasin lihtsalt gini tooniku ja sidruniga, sest kõht oli väga rammusast lõunasöögist endiselt täis. Minu naine pidudel üldiselt ei käi ja seega plaanis ta ööbimiskohta tagasi minna. Mina siirdusin aga edasi AniMatsuri afterpartyle, tundes suurt väsimust ja väga vähe viitsimist. Jõudsin kohale palju varem, kui planeerisin ja nii polnud Erinevate Tubade Klubis minu saabumise ajal veel kuigi palju inimesi. Leidsin omale mugava istumiskoha ja jäin lihtsalt vaatama, mis toimub. Vaikselt hakkasid ajapikku ka erinevad sõbrad ja tuttavad saabuma.

Pean tunnistama, et Erinevate Tubade Klubi on kahtlemata parem AniMatsuri afterparty koht, kui Genealistide Klubi, kuid minu meelest on seal ruumi ikkagi natukene vähe. Samuti häirib mind vali muusika, sest selles ruumis, kus on kõik istumiskohad, ei saagi nagu kellegagi vestlust pidada – lihtsalt ei kuule. Võib-olla just selle pärast lõpetasin enamuste oma tuttavatega teiselpool seina baarileti kandis püsti seistes, sest seal sai üksteisega rääkida. Väsimus ei lasknud aga hiliste öötundideni pidutsema jääda ning pärast mõnesid kokteile ja tervet hulka toredaid vestlusi, siirdusin ööbimiskohta tagasi.

Pühapäev möödub igal AniMatsuril peamiselt cosplay tähe all. Pärast seda, kui minu naine hakkas aga cosplay võistlustel osalema, on see minu jaoks möödunud paljuski cosplay riietusruumis assisteerides. Seekordse kostüümiga ei kaasnenud aga nii palju stressi kui tavaliselt (mulle meeldivad kostüümid, mille haldamine ei ole väga suur peavalu) ning nii jäi mul aega üle ka muude asjadega tegelemiseks. Veetsin päris palju aega Riho ja Mariliisi müügileti juures (mis on vist tavaliselt mingi üldine sotsialiseerumise koht) ja seiklesin vahepeal ringi ka Tiiu ja Robiniga kolmekesi. Proovisime minna mängima Metsavana ja Ove kosmoselaevamängu, aga paraku ei õnnestunud meil neid oma ruumist leida. Mingil hetkel läksime natukene suurema seltskonnaga sööma ja pärast seda algaski AniMatsuri igaastane nael – cosplay võistlus.

Minu jaoks möödus pool võistlusest võistlejate alas. Enamus esitlusi jäid nägemata, kuid kostüümid sai küll kõik ära näha (sest ma olin nende keskel). Aitasin oma naist proppide ja muude esinemiseks vajalike asjadega ning „hängisin“ üleüldiselt niisama lava taga. Kokkuvõttes pean cosplay kohta ütlema nii palju, et Läti Uniconi cosplay tase on kahtlemata kõrgem. Samas on Eesti cosplay tase läbi aastate alati tõusuteel olnud. Peale võistlust hakkas meeskond kärmelt asju kokku pakkima, sest Hugo Treffneri kasutamine on alati pühapäeval üpris piiratud ja mingiks kellaajaks peab koolimaja olema taastatud oma endisele kujule.

Võb-olla just selle pärast on ka Hugo Treffneri AniMatsurite lõputseremooniad alati hästi kiirustatud. Pikki kõnesid ega midagi sellist ei peeta, vaid jagatakse kiiresti auhinnad kätte. Mina vaatan seda pea alati saalist väljast, uksetagant, sest paksult rahvast täis ruum mind väga ei tõmba. Kadri võitis EuroCosplay kategooria, mis tähendab, et me peame nüüd minema Londonisse Eesti cosplayd esindama (see on umbes nagu cosplay Eurovisioon, ainult parema tasemega). Meie jaoks tähendab see paar päeva enne aastaks Jaapanisse elama kolimist ja ära lendamist kõrvalepõiget Londonisse. Läheb karmiks.

Peale tseremoonia lõppu sai veel kõigile sõpradele ja sõbrannadele headaega öelnud ning Kadri külvati õnnitlustega üle. Lubasime kõik ikka koos Overwatchi mängida jne. Meid ootas aga neljakesi tee tagasi Tallinna: mina, Kadri, Riho ja Mariliis.

Vaata ka galeriisid: Kirill Dogadajev photography: PÄEV 1 ja PÄEV 2 ja Denis Signarskis PÄEV 1 ja PÄEV 2

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
Peatoimetaja veerg 9/17
Alternatiivsed rollimängusüsteemid
AniMatsuri 2017
Palju õnne, Jean-Pierre Jeunet
Raamatuarvustus: Naomi Noviku „Välja juuritud“
See. (It, Stephen King)
Raamatuarvustus: Tuuli Tolmov „Aristarkhovi meetod“
Kirjastuste uudised 9/17
Ulmkonnakroonika 9/17
Tallinna kirjutamistuba
Jyrka karvustused, august 2017
Augusti Reaktori juttudest - Tõnis Hallaste
Katkend romaanist „Merivälja“
Jutt: Valguse võimendamine ergastatud kiirguse abil
Jutt: Reevesi ema
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0366)