Köögilaua praguliselt vakstult ehmus lendu kärbes, kui Roman lusika võttis ning sellega isutult pudru sees sonkis. Laisalt saatis Roman pilguga kärbse lendu. Too maandus köögi siniseks võõbatud seinal. Kärbsel ei olnud kuhugi minna. Romanil kah mitte. Ta oli määratud siia, teenima Läti Sotsialistliku Vabariigi loodenurka, kõrgete metsade vahele rajatud radaribaasi.
Radaribaasi kattis nii tihke saladuseloor, et siia 1955. aastal esimesi puid langetama ja vundamenti valama saabunud ehitusbrigaadil polnud õrna aimugi, mille kallal nad täpsemalt töötavad. Ega see neid väga huvitanud kah. Olulisem oli, et ehitustööde eest maksti ekstra tasu. Tööd jagus neil selle kummalise, 250 meetri pikkuselt laiali sirutatud tiibadega hoonega kuni 1967. aastani.
Siis oli Dnepri tüüpi radarijaam – just seda nad enda teadmata ehitasid – tööle lülitamiseks ja vaenlase jälgimiseks valmis. Samal ajal tekkisid saladusesarkofaagi esimesed mõrad. Ühtäkki ebameeldivalt vilisema kippunud raadiovastuvõtjad ning teleekraanidele tekkinud kummalised triibud reetsid seitse kilomeetrit eemal asuva Skrunda linnakese elanikele, et kusagil lähedal peab paiknema võimas radaribaas. Olukorda ei muutnud sugugi paremaks asjaolu, et samas kohas käivitati neli aastat hiljem veel teinegi sama tüüpi radar.
Läbi avatud köögiukse kostis esikuseinal ragisevast krapist Romani kõrvu klassikaline muusikapala. Roman haigutas ja libistas pilgu peegli kohale kinnitatud seinakellale. Paar minutit puudus seitsmest. „Varsti algavad uudised,” täheldas ta endamisi.
Ajas end siis ohates püsti ning tõmbas krapi juhtme tülpinult pistikust välja. Mis mõtet oli seal, väljaspool tavareaalsust, kuulata uudiseid?
Tekkinud vaikuses kostus läbi korteriukse trepikojast sammumüdinat. Kergetele, tõtakatele sammudele järgnesid tasakaalukamad, tippivad helid. „Ilmselt viib viienda korruse Anja tütre lasteaeda, enne kui kohalikku kauplusesse tööle läheb,” pigem konstateeris kui pakkus Roman.
Jah, selles linnas, mida pole ühelgi kooliõpikusse trükitud kaardil, oli oma kauplus, lasteaed, kool ja kaks klubi – üks ohvitseridele, teine sõduritele. Oli ka külalistemaja puhuks, kui saabuvad kõrgemad ülemused Moskvast või Leningradist, ajateenijate kasarmud. Isegi vangla – süsimustaks võõbatud kartserite ja okastraadiga viirutatud jalutusaiaga.
Suure ühiskonna väikene, isemajandav mudel, kus kõik olemas. Ametlikult, aga mitte avalikult. Avalikkuse silmis neid ei eksisteerinud. Olid ainult nimed, numbrid ja templijäljendid paberitel. Salajastel paberitel. Suletud territoorium. Salajane linn. Salajased ülesanded. Salajased inimesed. Nagu kummitused.
Romani virilast muigest saadetud mõttelõnga katkestas gaasipliidil vilisema hakanud teekann. Kuuma vett loksus natuke köögikapile, kui ta plekk-kruusi põhja visatud viljakohvi aurava veega üle ujutas. Roman ei vaevunud laualappi võtma, vaid haaras riiulilt paki Belomori, õngitses paberossi välja, voltis selle hülsi kokku ning rapsas pliidi kõrvalt toosist võetud tiku põlema. Sinakashall suitsupilv keris end köögi madala lae poole ning jäi lambi plastkupli ümber heljuma. Roman köhatas ning avas akna. Näkku pruuskas hiliskevadele mitte omaselt jahe tuul. Alles eile oli taevas siranud soe päike.
Pabeross ühes, kohvikruus teises, nõjatus Roman vastu lauda ja silmitses enda peegelpilti mustaval aknaklaasil. Kiirustamata rüüpas ta kohvi. Vahetus algab poole tunni pärast. Ta jõuab küll.
Radarijaam, kus Nõukogude armee 129. raadiotehnikaüksuse ridadesse kuuluv Roman suurt kodumaad teenis, oli ju siinsamas. Plinkivad tulukesed selle hiigellinnuna viiesaja meetri pikkuselt tiivad laiali laotanud radaril paistsid talle aknast kätte.
Roman surus koni kaheksanurksesse klaastuhatoosi, poetas kruusi plekist valamusse teiste, juba kergelt haisema hakanud nõude sekka ning loivas magamistuppa.
Seal, keerdus linadega voodi kõrval põrandal vedelesid tema vormipüksid. Kortsus nagu õhust tühjaks jooksnud karmoška. Kui Marina kodus oleks, ei tohiks ta iial oma vormi niimoodi maha visata. Aga Marina oli haiglas. Juba kolmandat päeva. Ootas operatsiooni. Kohalikus, spetsiaalselt radarijaama teenindavale personalile ja nende pereliikmetele ehitatud haiglas oli küll opituba, aga põhikohaga Liepaja haiglas töötav kirurg käis seal ainult kaks korda kuus lõikamas.
Laetule kustu klõpsanud, jäi Roman läbi lainetava aknaklaasi silmitsema pimeduses kõrguva uue, alles ehitusjärgus radarijaama Darjal massiivset siluetti. 1985. aastal nurgakivi saanud radarijaam peaks valmima 1994. aastal.
Vastu plekist aknalauda krabistav vihm tõi talle meelde köögilaual taldrikus jahtuva mannapudru. Tooli jalg takerdus linoleumi kulunud auku, kui ta selle lauast eemale tõmbas, istet võttis ning paar lusikatäit kollase hangunud võisilmaga putru endale vastu tahtmist suhu kühveldas.
Tühjaks söömata taldrik jäi lauale, kui ta toolilt vormikuue haaras ning minekule sättis. Ta tõmbas oma koreda palitu selga ning veetis mõne viivu taskutest võtmeid otsides. Seltsimeestega eelmisel õhtul ohvitseride klubis planeeritust pisut pikemaks veninud istumise tõttu ei olnud ta sugugi kindel, kuhu ta need toppis.
Vastu igasuguseid ootusi tervis kõige hullem ei olnud, ainult kehv maitse suus, mida ei pühkinud minema ka pikk ja põhjalik harjaga nühkimine, andis tunnistust natuke üle käte läinud napsitamisest. Üldiselt ta alkoholiga väga ei liialdanud, kuid vahel polnud muud võimalust. Nagu eile, kui ta koju minemise asemel otsustas kolleegidega viina viskama hakata. Roman lihtsalt ei talunud kuigi hästi üksindust.

Võtmed olid õnneks seal, kus ta arvas need olevat. Tegelikult ukse lukustamine Romani ülemäära põdema ei pannud. Miks oleks pidanudki, snepper oli ju seni laitmatult töötanud. Tagasi koju saamine seevastu küll.
Möödunud sügisel, mil Marina oli parasjagu Novgorodi-kandis oma vanematel külas, oli Roman korra ukse taha jäänud. Trussikute väel, sest oli kavatsenud ainult hetkeks koridori astuda, et voolumõõtja näitu vaadata. Kahjuks vajus uks tema selja taga märkamatult kinni ning alles lukustusmehhanismi sulgumist tähistav klõpsatus tuletas talle häiriva ükskõiksusega meelde, et ta seisis peaaegu ihualasti trepikojas.
Tänu Naabri-Vladimirile ja tema sõrgkangile oli Roman uuesti tuppa pääsenud, kuid tema eneseväärikus jäi sinna koridori, sest unustada seda Vova ei lubanud.
Piinliku juhtumit meenutades Roman ohkas. Pigem tülpinult kui nukralt, tõmbas siis palitu hõlmad koomale, kustutas tule ning astus 40 vatiste pirnide valgustatud koridori. Täiesti ootuspäraselt lukustas snepper automaatselt tema järel ukse, kuid sellest hoolimata katsus Roman igaks juhuks linki. Loomulikult tarbetult, kui uskuda valitsust, sest ametlikult ei eksisteerinud tema suurel kodumaal kuritegevust. Roman teadis muidugi paremini. Ametlikult ei eksisteerinud ju ka seda linna, kus ta oli viimased aastad elanud ja töötanud.
Ta vantsis trepist alla, kuulates hajameelselt naaberkorteritest kostuvaid hääli. Enamus tema püstaku inimesi olid küll koduuksed dermatiiniga üle löönud, kuid helide trepikotta pääsemist see väga ei takistanud.
Vedruga trepikojauks paugatas seljataga. Pimeduses kostus siit-sealt veel sarnaseid mütsatusi. Üks, teine, kolmas. Laste hõiked. Emade manitsused. Sammud. Tänavalaternate valgusvihkudesse ilmuvad ja sealt sama kiirelt kaduvad inimsiluetid. Tuhandetele ja tuhandetele Skrunda-1 elanikele algas järjekordne päev. Nad läksid tööle, lasteaeda, kauplusesse, radarijaama.
Õhk oli rõske – küllastunud sademetest ja raadiolainetest, mis nähtamatu varjuna ümbritsevad radareid. Radareid, mille tõttu nad kõik seal olid. Radareid, mille kõrvale oli kerkinud see kummaline, justkui paralleelreaalsusesse kuuluv linn.
Roman kobas taskus suitsude järele. Neid ei olnud ning mehele meenus, et ta oli paki köögikapi peale jätnud. Tavaliselt Marina tal toas suitsetada ei lubanud, kuid naise äraolekul meeldis Romanile seda keeldu rikkuda. Teda ei pidurdanud isegi teadmine, et saab pärast abikaasa käest vastu päid ja jalgu, nii et tolmab, sest konihaisust, tuuluta palju tahad, ta toast enne Marina naasmist tavaliselt lahti ei saanud. Nüüd oli reeglite rikkumine talle viimaks kätte maksnud. Roman vandus endamisi, sest pood avati alles paari tunni pärast. Loomulikult oleks võinud ka tagasi üles minna, kuid ta ei viitsinud.
„Raske õhtu?“ küsis Andrus, eestlasest üleajateenija, kes tegeles väeossa aega teenima määratud nekrutite kantseldamisega. Kuidas täpselt, seda Roman ei mäletanud ning ega ta ka väga hoolinud. Andrus oli sõjaväelane, Roman, kuigi kandis vormi, pigem tehnik. Kolmanda järgu raadiooperaator, kui tahta päris täpne olla. Tavaliselt keegi muidugi ei tahtnud, mistõttu tuli tal täita igasuguseid ülesandeid alates sidetundide läbiviimisest noorsõduritele ning lõpetades lambipirnide vahetamisega. Neid oli radarijaamas uskumatult palju.
Ta rehmas käega. „Anna parem suitsu.“
Andrus sirutas paki ette. See oli muidugi „Leek“, mida ta sugulastel koduvabariigist endale saata lasi. Roman ei saanud aru, miks ta sellega jändab. Tema meelest maitses kaaslase lemmikmark praktiliselt nagu iga teine Liidus valmistatud tubakatoode, kuid Andruse jutu järgi oli neil vahe sees. Nagu „Marps“ oli ta isegi kunagi väitnud, kuid Roman seda ei uskunud. Ta polnud küll ise proovinud, kuid Lääne kraam ei saanud ju ometi nii kehv olla. Miks muidu kõik nende sotsialistlikus paradiisis seda ihaldasid?
„Kuidas Marinal?“ uuris Andrus, kui nad astuma hakkasid. Mõnda aega oli neil tee ühine, siis keeras Roman radarijaama poole ning eestlane jätkas kasarmute suunas.
Roman kehitas õlgu. Parema meelega poleks ta sellele küsimusele vastanud ning rääkinud ükskõik millest muust, nagu nad ka tavaliselt igal hommikul koos tööle minnes tegid, kuid Andrusele ta valetada ei tahtnud. Eestlane oli ta sõber ja sõpru oli selles linnas üldse raske leida. Mitte ainult tal, vaid kõigil. Miks muidu piirdusid inimeste vahelised suhted seal juhuslike kokkupõrgetega täiesti juhuslikes kohtades, mida saatsid sama juhuslikku laadi viisakustevahetused? Ükskõiksusest ja hoolimatusest? Vaevalt küll! Skrunda-1 lihtsalt ei soosinud midagi enamat. Ilmselt sellepärast ei suutnud ta ka Vovale nöökamist andestada, kuigi tegelikult oli naaber igati normaalne mees. Ei, Skrundas olid kõik kas töö- või joomakaaslased. Või mõlemad, nagu ilmselt olid seda paljud inimesed üle terve Liidu.
„Sama,“ mühatas Roman pärast vahest ehk liiga pikaks veninud pausi. Nad jõudsid viiekordsete kortermajade vahelt välja suurte betoonplaatidega kaetud tänavale, mis juhatas esmalt poeni ning sealt edasi kasarmute juurde.
„Tead mis?“ küsis Andrus, kui nad olid just möödunud linnaku ainsast hotellist, mis oli mõeldud kaugelt tulnud tähtsatele külalistele. Kindlasti polnud see nii peen, kui mõni sama ülesandega asutus mõnes päris linnas, kuid oma kahetoaliste apartementidega, mis olid tublisti suuremad Romanile eraldatud korterist, ikkagi peenem tavalisest reformvoodist kasarmunurgas. „Ma arvan, et midagi hakkab juhtuma!“
„Miks sa nii arvad?“ imestas Roman. Skrunda radarijaam oli selline koht, kus midagi juhtuda ei saanud. Kui just midagi päris valesti ei läinud ja Lääne imperialistide raketid nende suunas lendu ei alustanud. Seda aga polnud juhtunud, teadis Roman. Vastasel juhul oleks teda juba ammu tööpostile kamandatud.
„Eile saabusid siia mõned tähtsad ninad Moskvast ja Leningradist,“ vastas Andrus. Suits tema käes oli peaaegu koniks põlenud ning ta kasutas seda järgmise läitmiseks. Romanile jäi sellest paratamatult mulje nagu oleks tema kaaslane pisut närvis olnud.
„Kontroll?“ pakkus ta, kuigi teadis, et see oli vähetõenäoline. Skrunda radarijaama küll inspekteeriti, kuid seda tehti piisava etteteatamisega, et sõdurid jõuaksid kõik enne ülemuste saabumist korda seada – talvel lumehanged kanti ajada ning suvel muru rohelisemaks värvida. Nõukogude armees olid selline „pakasuha“ üsna tavaline. Skrundas muidugi märksa vähemal määral, sest sinna pääses ligi ainult väga valitud seltskond, kelle ees enamasti pugeda polnud tarvis. Eriti veel nüüd, mil kogu linnak oli uue radari püstitamisega muutunud suureks ehitusplatsiks.
Andrus raputas pead. „Ei, mõned nende hulgast olid küll sõjaväelased, kuid põhituumiku moodustasid teadlased. Leningradi Laevade Füüsikaliste Väljade TUI’ist.“
Roman pidi möönma, et see oli tõepoolest kummaline. Skrundas tegeleti küll teadustööga, kuid selleks olid neid seal oma teadlased, kes kuulusid õhukaitsevägede kooseisu. Mitte Sõjalaevastiku Peavalitsuse Teadusliku Uurimise Instituuti.
„Mida nad siit otsivad?“
„Mulle nad seda muidugi ei öelnud,“ muigas Andrus, „kuid neil on juurdepääsuluba kõigele. Ma isiklikult kontrollisin seda.“
„Aga siin ju ei ole midagi,“ ei mõistnud Roman. „Kaks mitukümmend aastat vana radarit. Oleks siis vähemalt uuski valmis.“
Nad kõndisid viivu vaikides edasi. Andrus piilus ettevaatlikult nende ümber ringi, justkui üritades veenduda, et üleliigseid kõrvu pealt kuulamas ei ole. Inimesi liikus küll ringi, pead ebaharilikult vastiku aprilliilma eest õlgade vahele tõmmatud, kuid läheduses polnud kedagi.
„Tead, ma arvan, et need siin pole päris radarid,“ sõnas Andrus viimaks. Vaikselt.
„Kuidas ei ole?“ Roman heitis talle pilgu, mis oli pungil kahtlust, kas eestlane ikka on täie mõistuse juures. „Ei, ei, ei! Ma peaks olema suuteline päris asjal ja võltsingul vahet tegema, ma ju töötan seal.“
„Ma tean, ma tean,“ nõustus Andrus. „Aga mis sa kostad selle peale, kui ma ütlen sulle, et radarid on ainult katteks?“ Roman kehitas õlgu. „Hea küll, aga ütle siis sina mulle, miks on tarvis kuulutada terve see kompleks salajaseks, kui seda näeb kilomeetrite kauguselt isegi palja silmaga? Rääkimata veel lennukitest ja satelliitidest.“
Roman põrnitses majade vahelt paistvat uue radarijaama karkassi, mis oli juba praegu paarikümne meetri kõrgune, valmis kujul pidi see olema aga veelgi kõrgem. Andruse jutu valguses tundus linnak Romanile tõepoolest natuke kummaline. Paraku mitte väga palju kummalisem kui Nõukogude Liit ise. „Mis see siis on?“
„Ma ei tea seda,“ kordas Andrus, „kuid juhuslikult kuuldud lausekatkete ja nähtud dokumentide põhjal võin ma oletada.“ Roman vaatas kaaslasele huvitatult otsa, innustades sellega meest jätkama. „TUI ei ole mingi tavaline asutus. Neil on üle terve maa mitmeid baase. Põhiliselt ranniku ääres, aga ka sisemaal. Näiteks Eestis, Hara kandis, on neil üles seatud allveelaevade demagnetiseerimise keskus, kuid usu mind, et see moodustab ainult väikese osa nende sealsest operatsioonist ning ma kahtlustan, et mujal on samamoodi. Ma arvan, et nad üritavad luua mingisugust ajutist kilpi ümber Liidu, juhuks kui keegi peaks meid ründama.“
Roman ei osanud selle peale kohe midagi kosta. Ta ei saanud täpselt aru, kas Andrus oli päriselt lolliks läinud või ainult talle teada olevatel põhjustel teeskleb seda. Roman tema juttu igatahes uskuda ei kavatsenud. See oli liiga absurdne, eriti Nõukogude Liidu tehnoloogilist ja majanduslikku võimekust arvesse võttes.
Kaitseväljadega oli küll eksperimenteeritud, seda Roman teadis, kuid märksa väiksemates mahtudes. Andruse poolt mainitud projekt oleks riigil hetkel kindlasti üle jõu käinud. Ometi leidis Roman end küsimas: „Miks peaks keegi meid ründama?“
„Ei peakski, kui me just ise kedagi ei ründa,“ pakkus Andrus vastuseks. Roman isegi ei püüdnud enam oma kahtlusi varjata, mille peale eestlane ainult muigas. „Mõtle nüüd ise. Me oleme arenenud maailmast maha jäänud. Sellest saab aru ka kõige veendunum kommunist ning neid pole enam ülemäära palju järgi. Me oleme kaotamas sõda Afganistanis, mille tõttu on ka meie mõjuvõim – sõjaline, majanduslik ja poliitiline - mujal maailmas tublisti kahanenud. Me pole ammu enam see superriik, kes me kunagi olime, kuigi mõnedele meeldib endiselt nii arvata. Õnneks pole ka neid enam palju. Me oleme hävingu äärel, kuid selle asemel, et tõde tunnistada ning probleemidega päriselt tegelema hakata, üritame hoopis inimeste tähelepanu meie hädadelt mujale juhtida. Ja üks parimaid tähelepanu mujale juhtimise vahendeid on sõda. Mitte mingisugune tühine jagelus mõne paariariigiga, nagu meil praegu käimas on, vaid tervet maad ühendav konflikt. Me oleme seda meetodit enne kasutanud ja nüüd tahame seda uuesti teha. Paraku konventsionaalset sõda me praegu üle ei elaks. Ilma mingisuguse eeliseta vähemalt mitte ja ma olen kindel, et seda eelist siin üritataksegi leida.“
Roman pidi tunnistama, et mingis osas oli Andruse jutt igati loogiline. Kuid seda olid tavaliselt ka kõik teised vandenõuteooriad. „Miks sa seda mulle räägid?“
Eestlane peatus. Suits tema käes oli jälle koniks põlenud, kuid enam ei hakanud ta uut süütama. Selle asemel astus ta Romanile veel lähemale. Nad seisid nüüd vastamisi nagu kaks armastajat, mis oli sellel hallil aprillihommikul kindlasti võrdlemisi kummaline pilt. Õnneks polnud kedagi seda vaatamas.
„Ma tahan, et sa pärast mulle lihtsalt räägiksid, mida te seal täna tegite,“ ütles Andrus rahulikult, kuid tema põlevatest silmadest võis välja lugeda hoopis teistsuguseid emotsioone.
Viimaks jõudis Romanile kohale, mis toimumas oli. Teda üritati värvata. Kõik need ühised hommikused tööleminemised või õhtused vestlused klubis õlleklaasi taga ei olnud juhuslikku laadi sõpruse ilmingud, vaid sihipärane tegutsemine praeguse hetke suunas. Roman ei saanud ainult pihta, miks Andrust just tema, kolmanda järgu raadiotehniku, välja oli valinud. „Kes sa oled?“
Loomulikult Andrus ei vastanud. Roman ei vaevunud ka spekuleerima. Variante oli liiga palju ja tõenäoliselt oli neil variantidel veel ka oma variandid. Riigis, mis õhutas kõiki kõigi järele nuhkima, oli see üsna tavaline osa elust. Romanil oli kahju, et tema pidi sellist elu elama. Selles riigis.
„Luba vähemalt, et sa mõtled selle peale,“ palus Andrus ning pistis Romanile pihku oma pooliku suitsupaki. Mees jõllitas seda imestunult. „Sa jätsid ju suitsud koju. Võta minu omad, mul on teine pakk veel.“
Roman noogutas hajameelselt. Andrus naeratas talle sõbralikult ja pöördus minekule. Roman saatis teda pilguga, kuni mees majade vahele kadus ning pistis sigaretid tasku. Ta vaatas nõutult enda ümber ringi. Kõik nägi nii normaalne välja, kuigi tegelikult oli asi normaalsusest kaugel. Skrunda oli koht, kus isegi saladustel olid saladused.

Roman ei teadnud täpselt, kui kaua ta seal sedasi seisis, kuid ilmselt üsna kaua, sest kui ta viimaks radarijaama jõudis, ei olnud vanemleitnant Bõstrakov, tema otsene ülemus, just kõige helgemas meeleolus.
„Ma saan aru küll, et sul ei ole kodus kõik kõige paremas korras, aga kellast võiks sellest hoolimata kinni pidada,“ ütles vanemleitnant, kui Roman tema ette ilmus. Erinevalt teistest Nõukogude armee kutselistest sõjaväelastest, kellele oli mõni vastutav ametikoht antud, ükskõik kui tähtsusetu see tegelikult ka ei olnud, polnud Bõstrakovil kombeks oma pahameelt teiste peale röökides välja elada.
Pettunud ilme tema kitsal kõhnal näol toimis enamasti kordades paremini kui ohtrate vägisõnadega vürtsitatud kõva sõim, milleks vene keel näis lausa loodud olevat. Romanil oli ajateenistuses olnud jaoülem, kes kõik oma käsud, keelud, kiitused ja laitused ropendades alluvatele edastas. Õnneks polnud vanemleitnanti stiil selline. Vastasel juhul oleks ilmselt keegi talle lõpuks pasunasse andnud, nagu oli juhtunud selle seersandiga kunagi ammu.
„Just nii, seltsimees leitnant!“ vastas Roman ainult. Polnud suuremat mõtet hakata hilinemise tegelikke põhjuseid selgitama, sest see oleks tõenäoliselt päädinud jamaga, mille lahendamisest keegi huvitatud polnud.
„Väga hea,“ noogutas Bõstrakov juba pisut leebemalt. „Ma tahan, et sa kontrolliksid neljandas sektoris kõik olulised ühendused üle. Töö peab kella kaheksaks õhtul valmis olema!“
Eksimuse eest mõne tüütu ülesande, milleks ühenduste füüsiline kontroll ilmselgelt oli, täitmine polnud Romanile sugugi vastumeelne. See ole vanemleitnanti viis oma alluvaid distsiplineerida. Ta oli näinud piisavalt oma kolleege tegemas asju, mida nad tavaliselt poleks pidanud tegema. Mitte kunagi küll aja peale, mis seadis olukorra uude valgusesse.
„Seltsimees leitnant, kas midagi on valesti? Süsteem on ju automatiseeritud ning peaks näitama, kui kuskil on mõni rike.“
„Peaks, peaks…“ osatas Bõstrakov. „Ei, automaatikaga on kõik korras. Sellest hoolimata peame me isiklikult veenduma, et kõik ühendused toimivad.“
„Aga…“ alustas Roman kõhklevalt, teadmata kuidas juhtida ülemuse tähelepanu asjaolule, et üksinda ta ülesandega tähtajaks valmis ei saa. Olulisi ühendusi oli neljandas sektoris tuhandeid ja tuhandeid.
Bõstrakov puhkes ootamatult naerma, paljastades suured kollased hambad. „Sa arvad, et see on su karistus hilinemise eest?“ Roman noogutas ebalevalt. Mille peale vanemleitnant tema juurde tuli ning lohutavalt õlale patsutas. „Kas ma olen muutunud juba nii läbinähtavaks?“ küsis ta ning vaevumata vastust ära ootama, jätkas: „Jah, saan aru, pean sellele mõtlema, aga karistus see pole. Meile tulid uued korraldused. Suunasin kõik, keda vähegi kannatas, juba sinna ümber. Ainult sina oled veel jäänud. Teistes sektorites käib ka kõva andmine. Kuuldavasti hakkab varsti midagi juhtuma.“ See ei tulnud Romanile üllatusena ning Andruse jutt omandas hoopis uue tähenduse. „Aga sinu karistuse juurde tuleme tagasi, kui muud tööd on tehtud. Mul on tunne, et ka sideühendus Skrunda linnaga vajab üle vaatamist.”
„Just nii, seltsimees leitnant!“ kostis Roman varmalt, kuigi väljavaade kilomeetreid kaableid kontrollida ei valmistanud talle just ülemäära suurt rõõmu.
„Väga hea, võid nüüd minna,“ muigas Bõstrakov ja saatis ta ära.
Roman suundus otsejoones neljandasse sektorisse, kus enamus tema kolleege juba ühenduste kontrollimisega ametis olid. Ta tegi kiiresti selgeks, kus järg oli, ning asus tegutsema. Kuna teha oli võrdlemisi palju, polnud kellelgi väga mahti arutada, mis see töö just täna ette võeti. Sellest hoolimata liikus ringi igat masti kuuldusi alates eelseisvast vaenlase rünnakust ning lõpetades mingi uue imevidina katsetamisega. Romani meelest ei kõlanud ükski nende hulgast väga usutavalt.
Samas ei saanud ta täie kindlusega ka väita, et neile ilma konkreetse põhjuseta, lihtsalt niisama nalja viluks, mingi suvaline ülesanne anti. Esiteks oleks see olnud puhas raiskamine, kuigi nende suurel ja ilusal kodumaal polnud see varem küll kedagi takistanud, ning teiseks poleks sel puhul võõraid teadlasi seal olnud. Aga nad olid. Mis tähendas, et lisaks elektrile ja raadiolainetele oli veel midagi õhus.
Õhtuks olid mehed jõudnud järeldusele, et katsetama hakatakse, kui suurt koormust olemasolev võrk taluda suudab. See oli kõige loogilisem seletus nende tegevusele. Milleks seda vaja oli, jäi küll selgusetuks, kuid põhjuseid võis olla mitmeid – võimsam radar, tundlikum vastuvõtja, uuemad kompuutrid, tugevamad lambipirnid. Kompleks oli pea kolmkümmend aastat vana ning kogu selle aja vältel oli selle süsteeme ainult korra uuendatud. Vist millalgi seitsmekümnendate alguses, ammu enne Romani ja ilmselt väga paljude teiste teenistusse astumist. Räägiti küll, et iganenud tehnikast tulenevatele probleemidele teeb lõpu uue radarijaama kasutusele võtmine, kuid seni ei teadnud keegi, ka kõige kogenum plaanimajandaja mitte, millal see juhtub. Võib-olla aasta, võib-olla kahe pärast, võib-olla mitte kunagi. Seetõttu oli ka üsna tõenäoline, et olemasolevaid seadmeid üritati võimalikult kaua käigus hoida.
Nad lõpetasid töö ära ning kandsid sellest Bõstrakovile ette. Kuivetu vanemleitnant tuli nende juurde koos valges kitlis teadlasega, keda ta esitles kui professor Sergejevit. Mis asjus ja kust kohast vanaisaliku olemisega õpetlane oli tulnud, jättis ta aga enda teada.
„Väga hea,“ tunnistas professor Sergejev, kui oli nende raporti ära kuulanud. „Temporaalse välja katsetus algab kell 00.00. Ma tahan, et kõik teie mehed oleksid sel hetkel oma kohtadel valmis. Ja saatke keegi ka elektrijaama juhuks, kui midagi peaks valesti minema ning meil tuleb kohalikule voolule üle minna.“
„Just nii, seltsimees professor,“ kinnitas Bõstrakov, et oli käsust aru saanud ning ütles oma alluvatele: „Pool tundi pausi. Tehke suitsu, käige peldikus, sööge kõhud täis, sest me ei tea, kui kaua meil täna siin läheb. Hiljemalt kell 21.00 olge tagasi. Kes venima jääb, sellele on mul juba ülesanne välja mõeldud ja uskuge mind, et see ei meeldi teile. Selge?“
Kõigile oli selge, teisiti polnud lihtsalt võimalik.
„Just nii, seltsimees leitnant,“ kõlas kui kooris vastuseks, mille peale Sergejev noogutas tunnustavalt.
„Ja sina, Roman, sina lähed elektrijaama ning püsid seal, kuni ma annan sulle loa lahkuda!“
Roman mõistis, et tema karistuseks hommikuse äparduse eest oli olla sündmuste keskel ilma nende keskel olemata. Vanemleitnant Bõstrakov tundis oma kunsti hästi, mistõttu ainult vähesed julgesid tema korraldusi eirata. Roman kindlasti nende hulka ei kuulunud ning lõi arusaamise märgiks kannad kokku. Vähemalt ei pidanud ta pärast Andrusele valetama, et ta ei näinud ega kuulnud midagi, mis seal tehti.

Teinud väljas meestega ühe suitsu ning arutanud ilma palju targemaks saamata, mida see kõik tähendab, läks Roman linnaku servas paiknevasse elektrijaama. Tegemist polnud eriti muljetavaldava hoonega, kuid vajadusel suutis see elektriga varustada kõiki elutähtsaid süsteeme. Inimkeelde ümber panduna tähendas see põhiliselt väeosa staapi ning radarijaama ennast, võimaliku õhurünnaku korral ka kitsukest maaalust varjendit. Ülejäänud asutused sõltusid tavalisest vooluvõrgust, mis kriitilisel hetkel ei pruukinud toimida. Aga see oli juba nende mure.
Elektrijaama personal direktoriga eesotsas oli tema saabumise üle siiralt üllatunud ning isegi pisut pahur. Roman mõistis neid täielikult. Talle poleks ka meeldinud, kui mõni võõras oleks tema valdustes ringi nuuskinud ning valvanud, kas nad oma tööd ikka korralikult teevad. Olukorda ei teinud paremaks ka see, et keegi polnud tema tulekust teada andnud.
Roman kuulas direktori protesti rahulikult ära ning soovitas siis mehel mõne kõrgema ülemuse poole pöörduda. Mida direktor lubas ka teha, suundudes tähtsalt nagu iga teine ülemus oma kabinetti. Naastes ta enam nii tähtis ei olnud, kuid Roman ei tundnud sellest mingit kahjurõõmu. Ta ei olnud selleks seal.
Direktor saatis ta juhtimiskeskusesse ning jättis üksi, vaevumata isegi selgitama, kuidas ümberlülitamine avariivoolule toimub. Tema sõnul pidi selle eest hoolt kandma automaatika ja automaatikaga oli neil kõik korras. Ja isegi kui ei oleks olnud, poleks ta sinna midagi parata saanud, milles Roman ise natuke kahtles. Enda arust oli tal piisavalt tehnilist taipu.
Ta tegi ruumile kiiresti tiiru peale, tutvudes põgusalt olemasolevate seadmetega ning räntsatas seejärel üllatavalt kõva põhjaga kontoritoolile. Võib-olla oli see ka põhjus, miks keegi alaliselt juhtimiskeskuses ei viibinud, kuigi eeskirjad seda ette nägid.
Sekundiseier luges suurel kärbsemusta ning tolmuga kaetud seinakellal talumatu aeglusega minuteid. Roman sulges silmad, ainult korraks, vähemalt enda arust, ning avas need uuesti tublisti pärast südaööd. Midagi ei olnud juhtunud ning ta vaatas igaks juhuks ka oma käekella. Kõik oli õige. Juba üle tunni oli eksperimendi algusest möödas.
Kerge ärevusevärinaga ajas ta end püsti, kui ruum järsku pimedusse mattus. Viivu pärast lülitas automaatika releede klõpsimise saatel ühendused ümber. Valgus taastus ning Roman hingas kergendunult. Korraga pistis häire üürgama. Ta kahmas laualt telefonitoru ning üritas radarijaamaga ühendust saada. See ei õnnestunud, liin oli tummast tummem. Ka staap vaikis.
Roman võttis südame rindu ning otsustas ülemuse viimast korraldust siiski eirata. Ta jättis juhtimiskeskuse ning läks uurima, miks keegi talle ei vasta. Teel põrkas ta kokku ühe elektrikuga. Roman kahmas mehel hõlmadest kinni ning saatis ta ennast asendama. Seda poleks vaja olnud, sest elektrikul oli niikuinii plaanis olnud juhtimiskeskusesse minna. Roman ei hakanud vabandusega end vaevama, vaid tormas edasi. Millegipärast tundus talle, et kiirus on oluline. Ta ei eksinud.
Õues oli pime. Liiga pime, sest radarijaama ei olnud enam. See oli justkui maamuna pealt pühitud. Roman jäi seisma ning jõllitas tühjust, kus enne oli laiunud hiiglaslik hoone. Järgmisena hajus olematusse uue radarijaama veel lõpetamata karkass. Mees ei uskunud oma silmi. Seejärel kadus paarikümne meetri kõrgune veetorn, mis äratas ta viimaks tardumusest. Ta pööras ümber. Haigla oli alles ning Roman sööstis edasi. Ta pidi Marina sealt välja tooma enne, kui oli hilja.
Ta jõudis peaaegu kohale, kui hoone korraks väreles ning läinud oli, jättes endast maha vaid suure, mullaste servadega augu. Järgemööda tabas sama saatus ka ülejäänud linnakut, kuid Romani see enam ei huvitanud. Teda ei huvitanud enam miski.
Oli 26. aprill.

Roman istus oma kabinetis laua taga, kui kõlas koputus uksele.
„Seltsimees polkovnik,“ alustas alles hiljuti tema alluvusse määratud nooruke leitnant vabandavalt. Roman muigas endamisi. Ta mäletas väga hästi, kui ta ise oli samasugune olnud. Sellest oli nüüd muidugi oma paarikümne aasta jagu vett merre voolanud ja temast saanud pensionile lähenev polkovnik. Roman pidi tunnistama, et see oli üksjagu veider.
Aga veider oli tänapäeva maailmas uus normaalne.
„Mis on, Semjon?“ õhutas Roman alluvat jätkuma.
„Seltsimees polkovnik, kindral Mõtus palus teil kohe enda juurest läbi astuda,“ pahvatas adjutant. Roman sai tema ärevuse põhjustest aru. Kindrali kutse polnud päris igapäevane asi. Isegi Romani jaoks mitte, kes oli tema alluvuses praktiliselt kogu oma karjääri teeninud. „Kui teil just midagi pakilisemat teha ei ole.“
Roman noogutas. Isegi kui tal oleks midagi pakilisemat teha olnud, mida tal muidugi ei olnud, oli kindrali palve võrdne käsuga. „Ega sulle öeldud, milles asi?“
Alles piimahabemega leitnant raputas vabandavalt pead ning Roman lõi käega. „Hea küll, ma lähen vaatan, mida ta tahab.“
„Annan neile teada, et olete teel,“ ütles Semjon ning tõttas oma laua juurde, kus teda ootas hargilt maha tõstetud telefonitoru. Paistis, et kindralil oli Romani enda juurde saamisega tõsine tuli takus, mis oli isegi veidram, kui teda ümbritsevad tavapärased veidrused.
Ta tõusis, kohendas pisut oma vormi ning võttis suuna ülema kabinetile, mis asus sarnaselt teiste kõrgemate ohvitseride tööruumidega hoopis hoone teises tiivas. Roman võis küll polkovnik olla, kuid Nõukogude armees, nagu ilmselt ka paljudes teistes relvajõududes, ei tähendanud see veel midagi. Kui sa juba süsteemis sees olid, siis kandis see sinu eest ka hoolt. Auastmed tulid aastatega ning sõltusid harva reaalsetest saavutustest. Sama kehtis ka ametikohtade kohta, sest kuhugi tuli ju need ülendatud inimesed panna. Isegi kui selleks polnud mingit otsest vajadust. Roman teadis seda isiklikest kogemustest. Ta polnud juba pikalt millegi erilisega silma paistnud, kuid ometi oli ta polkovnik. Tal oli oma kabinet ja isegi adjutant, kuigi viimase funktsiooni ta väga ei mõistnud, sest töö rohkuse üle ta kurta ei saanud. Võib-olla olid noormehel hoopis teised ülesanded. Võib-olla pidi ta Romanil silma peal hoidma. Lihtsalt igaks juhuks, vanade aegade pärast.
Kindrali adjutant juhatas ta viivitamatult edasi, mis omakorda suurendas olukorra kummalisust. Tavaliselt pidi ta kõvasti vaeva nägema, kui tahtis ülema jutule pääseda. Isegi siis, kui teda kutsuti. Mida väga tihti just ei juhtunud.
„Aa, Roman, istu!“ ütles kindral ning osutas suurele nahast tugitoolile. Roman ei lükanud pakkumist tagasi.
„Milles asi, seltsimees kindral?“
Kindral Mõtus paistis veel rohkem segaduses olevat, kui seda olid Roman ja tema adjutant kahe peale kokku olnud. Viimaks tõmbas ta ühe oma lauasahtli lahti, sobras selles natuke ning tuli lagedale klaasi ning pudeliga, mis oli poolenisti täidetud mingi kuldse vedelikuga. Roman kahtlustas, et see ei olnud tee. „Tahad?“
„Ei, aitäh,“ raputas Roman pead. Ta ei joonud. Juba kümme aastat polnud ta tilkagi alkoholi tarbinud. Kindral teadis seda, sest oli Romani ravile saatnud.
„Ma arvan, et see võib sulle ära kuluda,“ ei teinud ülem tema keeldumist märkamagi ning valas klaasi pilgeni täis. Roman tundis kiusatust, peaaegu vastupandamatut tungi kindrali pakkumine vastu võtta ning jook ühe korraga kõrist alla kallata, kuid jäi sellest hoolimata endale kindlaks.
„Milles asi, Andrus?“
Kindral asetas pudeli lauale tagasi. Sildi järgi võis oletada, et tegemist polnud mingi odava kodumaise lurriga. Ta ohkas raskelt ning ütles: „Ta on tagasi.“
Roman ei saanud kohe aru, keda ülem silmas pidas, kui siis jõudis teadmine temani ning Romanil oli hea meel, et ta istus. „Kuidas?“
Andrus kehitas õlgu, mida võiski oodata. Skrundas sel päeval juhtunut ei osanud keegi endiselt seletada. Linnak kadus, nagu seda poleks seal olnudki ning need, kes oleksid saanud põhjustele mingit valgust heita, kadusid koos sellega, sest olid olnud parasjagu seal mingisugust eksperimenti läbi viimas. Või mujal. Skrunda radarijaam polnud ainus objekt, mis sel päeval kadus. Neid oli veel. Rohkem kui kellelegi meeldis tunnistada. Üle terve Liidu, enamasti TUI või mõne sarnase salapärase asutusega seotud paikades, kuid ka mujal. Kadumise loogikat oli väga raske määratleda. Fakt oli, et see juhtus ning alles jäi ainult tühjus ja anomaalia, mille tõttu keelati sündmuskohtadele igasugune ligipääs. Ometi tuli ette vahejuhtumeid, kus inimesed piirangule vilistasid. Ainult vähesed nende hulgast tulid tagasi.
Õnneks, küll mitte asjaosaliste, varjutas Skrundas juhtunu samal ööl Ukrainas toimunud katastroof. Romani meelest olid mõlemad sündmused omavahel seotud, kuid tõestada ta seda ei suutnud. Ta küll üritas. Jumal teab, et ta üritas. Kohe nii väga, et lõpetas vaimuhaiglas, sest ta polnud nõus leppima ametliku teooriaga, et Nõukogude Liitu tabas seni tundmatuks jäänud vaenlase rünnak, mis muutis elamiskõlbmatuks suure osa riigi piirialadest. Ta keeldus seda uskumast, sest ta oli seal olnud.
Andrus oli ta päästnud ning hullumajja saatnud. Viinaravile, mis polnud otseselt vale, sest pärast Marina kadumist oli ta üha enam ja enam jooma hakanud. Tegelikult Roman ei teadnud tänase päevani, miks eestlane oli talle appi tulnud. Võib-olla sellepärast, et ta oli uurimise ajal oma suu kinni hoidnud. Võib-olla halastusest. Võib-olla hoopis mõnel muul põhjusel, aga päästnud ta igatahes Romani oli. Andrus ja…
„Ühel päeval olid nad tagasi,“ ütles kindral lihtsalt. „Kõik need 3674 inimest.“
„On temaga kõik korras?“
„Jah, temaga on kõik korras,“ kinnitas Andrus. „Tema operatsioon oli juba siis võrdlemisi lihtne, praegu seda enam.“
„Kus ta on? Skrundas?“
„Ei, Skrundas ta pole. Seal pole jälle midagi,“ raputas kindral pead. „Vähemalt suutsime kõik sealt ära tuua enne, kui linn uuesti kadus.“
„Kus ta siis on?“ nõudis Roman. „Ma tahan teda näha!“
Andrus võttis telefoni ning ütles sellesse midagi.
„Roman, sa pead…“ alustas kindral, kuid Roman ei kuulanud teda enam. Uks tema selja taga avanes ning ta pööras kähku ümber. Marina seisis tema ees. Täpselt sellisena nagu mees teda mäletas. Kaunina ja mitte päevagi vanemana.
„Roman, kallis, mis sinuga on juhtunud,“ varastas naine tema küsimuse.
Roman keerutas sõrmes närviliselt oma abielusõrmust. See harjumus oli tal alles hiljuti tekkinud, sest pikka aega ei kandnud ta üldse sõrmust. Naine vaatas tema käsi ja tohutu kurbus valgus üle tema näo.
Romanil oli kahju, aga ta ei tundnud end süüdi. Andrus oli päästnud ta karjääri. Nataša aga tema elu. Nii sõna otseses mõttes, kui naine ühel külmal sügisööl umbes kümme aastat tagasi sillal seisnud ja üksisilmi all voogavat vett vaadanud Romani kõnetanud oli, kui ka kaudses, jäädes sellest hetkest alates mehe kõrvale ning aidates tal iseendaga leppida. Oma kaotuse ja valuga.
„Sa ju tead, et ma ei kannata üksindust kuigi hästi.“
Muidugi Marina teadis seda, kuid see ei teinud tema kaotust vähem valusamaks. Romani oma ka mitte.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
September 2017 (15)
Peatoimetaja veerg 9/17
Alternatiivsed rollimängusüsteemid
AniMatsuri 2017
Palju õnne, Jean-Pierre Jeunet
Raamatuarvustus: Naomi Noviku „Välja juuritud“
See. (It, Stephen King)
Raamatuarvustus: Tuuli Tolmov „Aristarkhovi meetod“
Kirjastuste uudised 9/17
Ulmkonnakroonika 9/17
Tallinna kirjutamistuba
Jyrka karvustused, august 2017
Augusti Reaktori juttudest - Tõnis Hallaste
Katkend romaanist „Merivälja“
Jutt: Valguse võimendamine ergastatud kiirguse abil
Jutt: Reevesi ema
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0092)