Oktoobris peaks raamaturiiulitele jõudma Indrek Hargla uus romaan "Merivälja". Toome lugejale isutekitajaks ühe katkendi sellest.

7. Puuduv lüli

Karin elas nüüd teist nädalat Meriväljal – ta kohanes ja harjus, õppis tundma keerulist tänavate võrgustikku ja oli juba päris kindel, et enam ei eksi ta siin kunagi ära. Merivälja avanes talle vaikselt. Merivälja oli nagu mets, milles on erinevat liiki ja erineva vanusega puud, ja puude vahel on rajad. Mõni rada viib metsast välja, mõni sumbub kusagil võsastikus.
Julius ja natuke Undel ja natuke mõned koltunud ajakirjad ja sõbralikud vanamemmed poe juures ja siis isegi üks habemega onu, kes päevast päeva istus pargis ühe ja sama pingi peal – kõik oskasid Karinile midagi Merivälja kohta rääkida. See linnaosa oli alguse saanud 1925. aastal, kui siia Viimsi poolsaare vesisele ja kivisele karjamaale kerkisid esimesed majad. See ongi praegu Merivälja süda, see kant, mis jääb Ida tee ja Lääne tee vahele, ja seal on ka viiulikunstnik Georg Sinimetsa maja. Toona, Merivälja algusaegadel, oli siin kõik olnud täiesti teistsugune, see oli linnast kaugel ja raskesti ligipääsetav koht, aga siin oli tohutult hunnitu vaade merele. Praegu nimetatakse seda eestiaegset süda Vana-Meriväljaks ja just seal on kõige kõnekamad ja soojemad majad, ilusad ja väärikad häärberid. Kui Karin seal jalutas ja neid maju vaatas, siis mõni tundus täpselt selline, et sealt astub välja üks Bullerby laps ja lehvitab talle rõõmsalt.
Pärast sõda lõigati Viimsi poolsaar raudteega pooleks. Raudteed ehitasid saksa sõjavangid ja see viis Miiduranna sadama naftaterminalide juurde. Mööda raudteed toimetati sinna kütust Vene allveelaevadele. Kui tuli Vabariik, siis loodeti muidugi, et see raudtee võetakse üles, aga seda ei ole loomulikult juhtunud. Mööda raudteed kärutavad nüüd naftaparunid oma vaguneid Venemaa vahet, ja kui midagi on igavene ja püha, siis on see raudtee. Ei ole siinkandis ühtegi inimest, kes seda raudteed ei vihkaks, sest see lahutab raudse eesriidena Viimsit ja Meriväljat, takistab Viimsi pääsu linna ja Merivälja inimeste liikumist Viimsi poole. Üle raudtee ei ole ühtegi autoteed ega ülekäiku, peale nende partisaniradade, mis kohalikud elanikud on ise tallanud. Aga need samad šefid, kes kunagi allveelaevadele kütust kallasid, kallavad nüüd naftat laevade peale ja saadavad seda välismaale. Ja raudtee, see okupatsiooniaja pärand, jääb – ehkki siia mereäärsesse aedlinna on raske midagi ebasobivamat ette kujutada.
Merivälja ise muutub, aga muutub väga aeglaselt, tänu jumalale. Kõige vanemad elanikud on siin olnud kuuekümnendate algusest, kui võimud lubasid inimestel hakata oma maju ehitama. Seda lubati vastu tahtmist, aga muud midagi ei jäänud üle. Raudtee tõi allveelaevade kütust ja tõi ka migrantide horde, kes pidid Eesti ära koloniseerima, ning seda rahvamassi ei olnud kuhugi elama panna. Tallinna rahvaarv kasvas tohutu kiirusega ja riik ise ei jõudnud nii palju ehitada. Meriväljast kujunes nõnda eestikeelne ja eestimeelne oaas. Siia tulid oma maju ehitama just need, kes muulaste keskel elada ei tahtnud. Enne kui tulid ufootsijad, ei olnud Meriväljal vene keelt üldse kuulda. Praegu juba paraku natuke on.
Memmed, kes Karinile ufost rääkisid, naersid ise selle üle. Oh, muidugi teadsid nad palju jutte, aga alati olid need kellegi käest kuuldud jutud, keegi olevat midagi näinud või midagi kuulnud. Ühesõnaga, need olid kuulujutud, mida Undelil oli kogutud mitu kaustikutäit.
Ühel päeval, kui Liisalotat kodus ei olnud, passis Karin Erichit ja küsis temalt nii hästi muuseas, et ega tal lendavate taldrikute kohta mingit kirjandust ei ole.
„Natuke on,“ ütles Erich rõõmsalt. „Aga ma laenan ainult sõpradele. Ma nendele, kes natuke tuttavad on, ei laena.“
Karin oli hambaid kiristanud ja lubanud siis, et võib-olla ta läheb Erichiga natuke jäätist sööma, kui ta aega saab. Aga et see ei tähenda, et nad nüüd käivad.
Erich oli siis toonud Karinile ühe portsu paraajakirju ning Karin oli pool ööd neid lugenud. Kui neid ajakirju uskuda, siis on ufosid meeletult palju ja need tiirutavad Maa kohal ringi juba inimkonna koidikust saadik. Ufod ehitasid Egiptuse püramiidid ja Nazca kõrbejoonised. Pärast sõda tulistasid ameeriklased ühe Roswellis alla ja said sealt kõvasti tehnoloogiat. Varemalt ufod ainult jälgisid eemalt, aga kui inimesed õppisid tundma tuumatehnoloogiat ja esimesed satelliidid kosmosesse lennutasid, läksid nad närvi. Umbes viiekümnendatest on tulnukad pidevalt inimesi röövinud ja nendega katseid teinud, inimesi geneetiliselt muundanud ja tulnukatega ristanud. Mõned vandenõuteoreetikud usuvad, et paljude riikide valitsused on ufodega mestis, lasevad neil inimesi röövida, aga vastu saavad tehnoloogilist nänni. Valitsustel olla kindlad tõendid maavälise elu olemasolust, aga nad varjavad neid, ja nii venelastel kui ameeriklastel on oma salajased lendavad taldrikud. Üldiselt oli nendes ajakirjades palju pläma, kuid mõned lood olid nagu tõsisemad ja panid Karini pingsalt järele mõtlema. Näiteks, et teateid kummaliste lendavate objektide kohta on üle maailma niivõrd palju, et neid kõiki ei saa lugeda seletamatuteks atmosfäärinähtusteks, segaste jampsimiseks ja valedeks või silmapetteks. Isegi kui üks kümnendik kõikidest teadetest on tõsi, oleks see väga murettekitav. Probleem on aga selles, et tavainimeste poolt talletatud videokaadreid on väga kerge võltsinguks kuulutada või ümber lükata nii-öelda ametlike ja autoriteetsete versioonidega, et pildil ei ole ufo, vaid näiteks erineva temperatuuriga õhukihtide vahel peegeldunud reaktiivlennuki tuled. Tihtipeale õhutavad võimuorganid erinevate kuulujuttude teket, et paisata ringlusse hästi palju erinevaid teooriad ja sealhulgas ka väga jaburaid. Üldsus ja meedia keskenduvad kõige sensatsioonilisemale, mida on jällegi lihtne põrmu paisata. Enamasti ei tee seda valitsusorganid ise, vaid usinad skeptikud. Nood käivituvad kohe ja alati, kui kusagil saab ümber lükata ükskõik midagi, mis paistab üleloomuliku või maavälisena. See on üks seltskond nohikuid, kes tunnistab faktiks ainult seda, mida nad katseklaasis ise näevad.
Ufoloogid on vaieldamatu loogikaga tõestanud, et üksteisest ajas ja ruumis eraldatud ja sõltumatud vaatlejad on kirjeldanud täiesti kattuva käitumisega tundmatuid lendavaid objekte. Maailmas ei ole teada mitte ainsatki suure sigari kujulist õhumasinat. Ometi on sellist kirjeldanud sajad ja sajad inimesed, on kirjeldanud isegi selle kontuure ja mõõtmeid ja tulede arvu, ehkki nad teiste vaatlustest midagi ei tea. Ja skeptikud kuulutavad need vaatlused jamaks, kuna maavälisele lennumasinale ei ole mingit põhjust tulesid külge monteerida. Tuled on Maa peal tehtud lennukitel. Järelikult on need vaatlejad näinud atmosfääri kihtide erinevusest tingitud lennuki peegeldust. Sajad vaatlejad kinnitavad ufode eriskummalisi lennuomadusi, mis ei allu termodünaamika seadustele. Ufod lendavad jõnksutades ja suudavad ülivõimsalt kiirendada. Need on tuule käes suunda muutnud sünoptilised õhupallid, ütlevad skeptikud. Teadlased ei julge ufoloogiaga tegeleda, sest neid hakatakse narrideks pidama. Teadlased ise ütlevad, et teadus tegeleb olemasolevate asjadega. Kuna ufosid ei ole kusagilt võtta, ei saa neid ka uurida. Ometi on fakt, et kui mõned teadlased on ufode kohta liiga suurt huvi ilmutanud, on nende riiklikud rahastamised kinni keeratud. Ja fakt on ka see, et paljud ufouurijad on surnud haruldastesse haigustesse ja surnud väga kiiresti ja kummaliselt.
Üks teine artikkel, mille autor oli folklorist Roomas Kingu, kõneles erinevate rahvaste müütidest, milles kõikides on lennumasinad. Inimesed on näinud jumalaid taeva all lendamas ennemuistsetest aegadest saadik ning paljud müüdid räägivad ka lendamise kogemusest ja kõrgtehnoloogilistest tulnukate seadeldistest. Need on meieni jõudnud rahvaluule kujul ning nende mõistmisel ja tõlgendamisel tuleb lähtuda muinasaja inimese arusaamadest. Loomulikult ei saanud ennemuistne inimene näha masinaid, roboteid ega reaktoreid. Ta kirjeldas neid oma sõnadega, nii nagu tema aru sai. Ta nägi võlukunsti, nõidumist, tulise hännaga lendavat jumalat, ta nägi koletisi ja hiiglasi ja samppot. Ka läänemeresoome rahvaste folklooris on palju kajastusi maavälisest tehnoloogiast, kirjutas too Kingu, on nii „Kalevalas“ kui „Kalevipojas“. Ja isegi Piiblist leiab selgeid viiteid nii tulnukate geneetilistele eksperimentidele kui lendavatele taldrikutele. Kui lugeda Piiblit avatud mõistusega, siis öeldakse ju selles selgelt, et esimesed inimesed sündisid maaväliste olendite geneetilistest eksperimentidest ja elasid sadu aastaid vanaks, kuni need katsed otsustati lõpetada. Ja lõpetati sündmusega, mida meie tunneme veeuputuse nime all. Täiesti põhjendatav on ka teooria, et tulnukad sekkusid inimese arengusse, ristasid neandertallasi enda geneetilise materjaliga ja nõnda sündis tänapäeva Homo sapiens. See teooria seletab ära niinimetatud puuduva lüli mõistatuse inimkonna ajaloos. Et Piibel, Vana Testament iseäranis, on inspireeritud mingil määral kosmoloogilisest allikast, selles ei maksa kahelda. Piiblis on tohutul hulgas tehnoloogilisi kirjeldusi, selle peaks tänapäeva inimene kohe ära nägema. Ja Kingu lõpetas oma artikli võimsa hüpoteesiga, et äkki Merivälja all ongi üks iidne tulnukate labor, kus inimestega geneetilisi katseid tehti.
Üks päris põnev artikkel filosofeeris selle üle, et mida need nii-öelda tulnukad inimestest õigupoolest tahavad ja mida nad uurivad. Kui nad on tulnud ilmaruumi teisest otsast, peab neil olema nii võimas tehnoloogia, et inimese antropoloogiline või füsioloogiline uurimine neile vaevalt mingit huvi pakub, või on siis seda võimalik teha väga lihtsalt. Aga selline eemalt piilumine tundub kuidagi mõttetu, neil peaks juba ammu geneetiline kood ja kogu maa ajalugu selge olema. Nii et mis see võib olla, millest nad aru ei saa, mida nad ei näe? Miks on inimene nende jaoks nii huvitav ja põnev ja saladuslik, et nad nii kaua teda vaatlevad? Artikli autor ei osanud sellele vastata.
Karin oli üsna tüma, kui ta oma lugemised lõpetas, ja nägi paar ööd unes ainult tulnukaid ja lendavaid taldrikuid. Kui ta aga Juliusega Merivälja peal jalutas, siis oli kõik ümberringi nii tavaline ja igapäevane, et need unenäod kiiresti unusid. Telliskividest majad, õitsvad õunapuud, hõngavad elupuud ja päikese käes sillerdavad kasvuhooned olid Merivälja reaalsus, mitte ennemuistne roheliste mehikeste salalabor sügaval moreenikihi all.
Ajakirjad jõudis Karin Erichile tagasi viia enne seda, kui Erich ühel päeval politseiga koju toodi. Karin oli just hoovis ja pani pesu kuivama, kui ta nägi, et politseiauto peatub naabermaja ees ja sealt tuleb välja hästi löntsis Erich, üks kõhukas politseionu saadab ta maja ukse juurde ja laseb seal kella. Liisalota tuli avama ja mida seal räägiti, seda Karin ei kuulnud. Ta hoidis puu varju ja kiikas pealt ja see sündmus nägi välja umbes nii, et Erich oli nagu lihtsalt koju toodud, emale üle antud ja sõnad peale loetud. Liisalota pidi mingile lipikule veel allkirja andma ja siis sõitis politseiauto ära. Siis nägi Karin pealt veel ühte vägevat kõrvakiilu, mille Erich kohe ema käest sai, ja kuulis mõned fraasid kiledast kisast, millega Erich üle valati. Kisast Karin rohkemat aru ei saanud, et nüüd on Erich koduarestis ja enne sealt välja ei saa, kui aru ükskord pähe tuleb. Erich sikutati tuppa sisse, uks löödi mürtsuga kinni, aga Liisalota kiljumine kostis avatud aknast mõnda aega edasi.
Erichi koduarest oli nähtavasti tõesti tõsi, sest lähemad paar päeva teda kusagil näha ei olnud.
Juliusega pidi Karin aga nendel päevadel tihti jalutama, sest Anna oli viimasel ajal kuidagi tusane ja mõtlik ning käis kodust harva ära. Julius pani seda imeks, sest tavaliselt tuuseldab Anna palju rohkem ringi, ei jäta vahele ühtegi vähegi olulist seltskonnaüritust ega pillerkaari kusagil ööklubis. Anna peab seltskonnas liikuma, sest muidu ei ole teda olemas.
Muidugi rääkisid siis Julius ja Karin oma pikkadel jalutuskäikudel Merivälja ufost ja kadunud Georg Sinimetsast, õigupoolest rääkis Karin, mis ta Undeli käest teada oli saanud, ja Julius kuulas.
„Nagu sina näed nüüd ufosid unes, näen mina Georg Sinimetsa unes,“ ütles Julius ühel õhtul, kui nad jälle Viiuldaja maja eest mööda jalutasid. „See minu unenägu on veider ja see on häiriv. Aga siiamaani on see ainuke seos, miks just mind sunnitakse tema kadumise saladust lahendama.“
„Keegi ei saa ju sinu unenäost teada,“ arvas Karin.
„Ju siis saab,“ pomises Julius. „Ju siis sellel unenäol on mingi põhjus.“
„Äkki te olete sugulased?“ küsis Karin.
Julius naeris. „Kindlasti mitte. Ma kuulsin Sinimetsast esimest korda, kui ma juba Meriväljal elasin ja kui ta oli kadunud. Ja muuseas, mul ei olegi sugulasi.“
„Kuidas nii? See ei ole ju võimalik!“
„Noh, tegelikult mul muidugi on, aga ma ei tea neid. Ma olen leidlaps. Mind leiti raudtee äärest, kui Eestis oli esimene küüditamine. Minu ema oli mind nähtavasti rongilt maha poetanud. Ma olen lastekodulaps, Karin.“
„Siis võib ju Sinimets ikkagi olla sinu sugulane!“ hüüatas Karin.
„Ülimalt ebatõenäoline,“ ütles Julius. „Praktiliselt nullilähedane tõenäosus. Ja pealegi, sugulus ei saa olla unenäo põhjuseks. Õieti mitte miski ei saa olla, peale isikliku kogemuse. Aga ma tean kindlasti, et ma ei ole Sinimetsa kunagi näinud.“
„Ta nagu kummitab sind,“ tähendas Karin ja Julius noogutas.
„Siis ikkagi, miks just sind sunnib keegi tema saladust lahendama?“ küsis Karin.
„Jah, siin peab olema mingi puuduv lüli,“ ütles Julius mõtlikult. „Ja ma tunnen, et see on käeulatuses. Mina olen neetult nutikas, Karin, ja sina oled nõid. Me peaksime selle kahe peale kindlasti ära mõistatama.“
Nad vaatasid siis mõnda aega Viiuldaja maja ja nüüd taas ja aina rohkem tajus Karin mingit valu ja seletamatut ängi, mida sellest õhkus. Julius vist märkas seda, sest ta küsis vaikselt: „Mida sa tunned, Karin? Sa ju tunned midagi?“
Karin ei osanud kohe vastata. Jah, ta tundis... midagi. See oli ebamäärane ja imelik. Majadel ei ole aurat, või vähemasti oli ta nii alati arvanud. Aga selle räämas ja laguneva maja pilude ja pragude vahelt oleks justkui mingi hingus välja pugenud, häälitsenud ja otsinud kedagi, kes talle kaasa tunneks.
„Mida sa tunned?“ küsis Julius uuesti.
„See maja nagu kaebleb,“ sõnas siis Karin. „Ma ei oska seda seletada. Seal on valu sees. Valu ja lein.“
„Lein?“ pomises Julius. „Ma ei tea, et seal keegi oleks hiljuti surnud.“
„Kaotusvalu ja piin,“ sosistas Karin. „Süütunne, igatsus ja andumus.“
„Vaata,“ ütles Julius äkki. „Maja uks on irvakil. Siis keegi vist käib siin. Kas sa sisse ei taha minna?“
„Ei!“ ütles Karin kindlalt. See äng rõhus teda juba eemalt liiga tugevasti. Julius noogutas mõtlikult ja muigas, nagu teaks ta väga hästi, et ühel päeval Karin siiski sinna majja sisse läheb. Aga praegu ei hakka ta Karinile peale käima.
Nad jalutasid edasi. Oli ilus tuulevaikne suveõhtu Meriväljal, mõnest hoovist õhkas tossava söe ja kõrbeva liha järele, inimesed tegelesid selle uue suurmoega, grillimisega, teistes hoovides põrisesid muruniidukid, aga ainult Viiuldaja majas oli sünge ja valus vaikus.
„Julius?“ küsis siis Karin. „Miks ikkagi Anna ei tohi teada, et sa räägid? Või millest te üldse rääkisite, siis, kui sa said veel rääkida?“
„Millest me rääkisime?“ ühmas Julius. „Rahast peamiselt.“
„Aga miks kõik see pettus? Miks Anna ei tohi teada, et sa räägid?“
„Siis tahab Anna jälle rahast rääkida.“
„See on minu meelest normaalne, et perekonnas rahast räägitakse,“ arvas Karin.
„Anna tahab väga suurest rahast rääkida. Mul on üks teatav summa sularaha kõrvale pandud. Anna teab, et see on olemas, aga ta ei tea, kus see on, või mida ma sellega kavatsen teha. Kui ma näiteks suren...“
„Julius!“ hüüatas Karin ehmunult.
„Kui ma näiteks suren,“ kordas Julius, „siis pärib Anna kõik – maja, pangaarve ja muu vara, sest see on meie ühisvara. Aga see suurem patakas raha, mis sellest saab, seda Anna ei tea. Ja sellepärast ei saa ta ka abielu lahutada, sest siis on ta sellest rahast kohe päris kindlasti ilma. Seda ei ole kuskil kirjas ega arvel, seda nagu ei olekski olemas. Kui Anna teada saab, et ma räägin, siis ta hakkab mind pinnima ja meelitama ja kavaldama. Ja piinama. Ta teeb mu elu põrguks, kui tahab. Ta võib mind šantaaži mõttes isegi hooldekoduga ähvardada. Nii et jah, ma kardan seda. Ja tema kardab mind, et ma ta rahast ilma jätan.“ Ja Julius itsitas. „Tuleb välja, et me elame harmoonilises hirmu õhkkonnas. Meie abielu on rajatud vastastikusele hirmule. Kui ilus, kas ei ole?“
Karin kehitas õlgu. „Ma ei tea. See ei ole minu asi. Mitte et ma päriselt aru saaksin, kuidas te saate üldse koos elada ja veel sellises hirmu õhkkonnas.“
„Harmoonilises hirmu õhkkonnas,“ täpsustas Julius. „Sa küsid, et miks ma Annast lahku ei lähe?“
„Nojah.“
„Sest ma armastan Annat,“ ütles Julius. „Sa ei usu?“
„Seda on päris raske uskuda,“ tunnistas Karin.
Julius vaikis mõnda aega ja Karin ei näinud ta nägu, aga ta tundis, et Julius kuidagi pingestus. Ja kui Karin ratastooli edasi lükkas, siis kõlas Juliuse hääl teistmoodi, soojemalt ja pehmemalt.
„Anna on kõige ilusam naine, keda ma eales näinud olin,“ ütles Julius. „Ta oli nagu ilmutis, ma olin temast täiesti ära tehtud, kui ma teda esimest korda nägin, siinsamas Meriväljal. Anna oli minu kinnisidee. Ta oli minust targem ja kavalam, sellest ma sain ka kohe aru. Ma armun alati endast targematesse naistesse. Mis tähendab, et alati on suur oht ennast lolliks teha.“
„Ja on neid naisi olnud palju?“
„Mõned. Aga nad on ainult nimed ja nagu tuhmid mustvalged pildid võõrastest inimestest kusagil mälusopis. Ma peaaegu ei mäleta neid üldse. Aga Anna... Tema pidin ma saama! Iga hinna eest! Ja ma sain ta lõpuks, Karin! Ma sain ta endale. Sa ei usu, kui õnnelik ma olin!“
„Aga nüüd?“ küsis Karin.
„Kas ma olen ikka veel õnnelik? Jah, ma olen. Anna, ta on ikka veel minu. Ma ostsin ta, jah, arvatavasti küll. See oli raha, millega ma ta endale sain. Aga ma sain ta endale, ta on minu. Meie vahel on õelus ja hirm, aga kusagil on ka mälestus ühest vaiksest sosinast, mille nimi on armastus.“
„Ainult mälestus?“
„Ma saan Annat iga päev näha. Ta on minu oma, see kõige ilusam naine maailmas.“
Karin mühatas ja kissitas silmi. Julius vist tajus seda kuidagi.
„Sina ei oska Annat näha läbi mehe silmade,“ ütles Julius.
„Tõenäoliselt mitte,“ teatas Karin.
„Sina oled ka väga ilus, Karin. Aga teistmoodi ilus.“
„Ma tahaksin seda väga loota,“ märkis Karin nipsakalt ja Julius mökitas naerda.
„Tead, mis,“ ütles ta. „Kui nii võtta, siis me oleme Annaga ju ikkagi abielus, mis? Äkki ajab see teda natuke närvi, kui ma talle seda meelde tuletan? Veeretad mind üks õhtu Anna tuppa? Mis? Korralik abielunaine ei tohi sellisest asjast ära öelda, aga vaevalt ta vaimustusest kiljuma hakkab.“
Karin kogeles ega osanud sellise mõtte peale midagi kosta. Aga kui Julius naerma hakkas, taipas Karin, et see oli ainult nali. Julius on ju invaliid.
Nende õhtune jalutuskäik viis siis läbi Merivälja pargi ja edasi Uibo tee peale ning Julius jutustas Karinile, kelle majad siin on ja mille poolest mõni neist kuulus on. Näiteks ühes oli tuntud Merivälja põrandaalune mängupõrgu. Mehed käivad siin kaarte tagumas ja kõik olla väga viisakas, on tasuta baar, oma turvamees, võõraid sisse ei lasta ja mingit räuskamist ei ole.
„Aga politsei?“ küsis Karin.
„Politsei pidi ka väikese protsendi saama,“ ütles Julius. „Nagu see ikka käib. Siin olla autosid ja majasid maha mängitud. Isegi naiste peale olla mängitud.“
„Mis mõttes?“ hüüatas Karin.
„Et kes võidab, see tolle naise saab. Aus meeste mäng, silmast silma, nagu duell, ainult kaartidega. Et las saatus otsustab.“
„Sa nagu kiidad sellise asja heaks!“
„Ma arvan, et las mehed taovad kaartide, mitte rusikatega,“ ütles Julius. „Ja üldse, mul ei ole kombeks teiste inimeste moraali kohta otsustusi teha. Ma ei ole kohtumõistja.“
„Mina igatahes ei pea sellist asja õigeks,“ teatas Karin uhkelt.
„Ära mõista kohut, kui sa ei taha, et sinu üle kohut mõistetakse,“ pomises Julius, aga Karin ei vastanud, ja mõnda aega kulgesid nad vaikides. See oli vist Heki teel, kui Julius pea tõstis ja uudishimulikult ühte neile lähenevat asjandust tunnistas. See asjandus oli keegi noorem mees, kes istus iseliikuvas ratastoolis ja neile vaikse surinaga lähemale sõitis. Ta möödus Juliusest ja Karinist ja noogutas kergelt pead ja ütles: „Tervist!“
„Tervist-tervist,“ pomises Julius vastu ja tema hääles kõlas selge kadedus.
Aga kui noormees kaugemale oli sõitnud, jõudis Karinile äkki kohale, mis oli juhtunud.
„Julius!“ hüüatas ta vaikselt. „Sa rääkisid!“
Ja Juliusel läks ka veidi aega, et aru saada. „Oisakuramus!“ nähvas ta siis pahaselt. „Vahel läheb täiesti meelest ära. Ma nagu täiesti automaatselt.“
„Kes see mees oli? Keegi tuttav või?“ uuris Karin.
„Ei ole õrna aimugi. Mingi ülbe töllmokk on, uhkeldab oma moodsa agregaadiga küla peal.“
„Ära mõista kohut, kui sa ei taha, et sinu üle kohut mõistetaks,“ teatas Karin ja Julius pobises midagi pahaselt habemesse.
Karin muigas. „Miks sa siis endale sellist moodsat asja ei osta, kui sa nii kade oled?“ küsis ta. „Ja kui sa nii rikas oled?“
„Selleks peab asju ajama;“ kostis Julius. „Ja rääkima, aga mina ei räägi. Ma olen ametlikult kõnevõime kaotanud. Ja mulle isegi meeldib see. Mitterääkimine annab sulle inimeste üle mingisuguse võimu. Nad on sinuga ausamad ja julmemad ka mõnikord, aga ma naudin seda omamoodi.“
Nad olid hiljem jõudnud jälle Astelpaju teele, kui Julius äkki Karinile ütles, et ta nüüd hästi ilusasti naerataks, sest teda filmitakse praegu.
„Mina ei näe kedagi,“ ütles Karin hämmeldunult ja vaatas ringi.
„Just-just, ei tohigi näha,“ sõnas Julius itsitades. „Vaata, see maja siin, kõrge aia taga. Sind kindla peale üks kaamera filmib praegu.“
„Mingi pervert elab siin või?“
„Võib ka nii öelda. Räägitakse, et kui see ufo kuum asi oli, siis selles majas oli objekti kaevamise valvemeeskond. Näed, siin on võimsad antennid. Nendega olevat NATO laevasid pealt kuulatud.“
„Undel rääkis sellest jah,“ kostis Karin. „Et siin oli nagu julgeolekustaap, kes spioone taga ajas.“
„Räägitakse, nüüd on siin mingi kodumaine nuhkimise agentuur,“ ütles Julius. „See kõige suurem antenn pidi kõiki mobiiltelefone pealt kuulama. Ja inimesi filmitakse salaja, kes siit mööda käivad. Igaks juhuks.“
„Ma siis lehvitan äkki?“ küsis Karin.
„Muidugi lehvita,“ ütles Julius, ja Karin lehvitas.
Kui nad koju jõudsid, andis Karin Juliusele rohtu, ja nad leidsid, et Anna oli sel õhtul siiski linna peale läinud, aga keetnud enne kartuliputru ja teinud suure pannitäie hakklihakastet. Ja isegi kauss peedisalatiga oli köögilauale pandud. See oli Annast kena, arvas Karin. Nad sõid, ja hakklihakaste oli päris oivaline. Hiljem luges Karin Juliusele jälle „Ivan Orava mälestusi“ ja kihistas ise vahetpidamata naeru. Julius, kes oli päeval pidevalt nii lõbusas tujus olnud, ei naernud aga üldse ja näis pigem mõtlik ja sünge.
„Ikkagi, miks just mind sunnitakse Viiuldaja kadumist uurima?“ pahvatas Julius lõpuks ja Karin pani tüdinult raamatu käest.
„See mõte ei anna mulle rahu,“ rääkis Julius. „See mingi kuradima puuduv lüli. Sa ütlesid, et Viiuldajal oli olnud mingi romanss? Kellegi noore tüdrukuga?“
„Niimoodi Undel rääkis,“ ütles Karin. „Aga jällegi, see oli ka ainult kuulujutt.“ Ja siis jäi Karin vait ja hingas sügavalt sisse.
Julius pilgutas kavalalt silma. „Just täpselt,“ ütles.
„Sa mõtled, et Anna?“ hüüatas Karin.
„Miks mitte? Ja muuseas, Anna sai hiljuti ühe kõne... Ta läks väga närvi. Keegi nagu oleks talle midagi meelde tuletanud, mida ta tahab unustada. Nii et miks mitte? Anna on Merivälja tüdruk. Ta võis Viiuldajat teada küll.“
„Aga te ei ole sellest kunagi omavahel rääkinud?“
„Et kas ma olen küsinud tema vanade armastuste kohta? Ei, Karin, nii loll ma ka ei ole. Aga see on väga loogiline, et Anna on see puuduv lüli, mis ühendab mind ja Viiuldajat. Ebamugav, aga loogiline.“
Karin mõtles selle üle. Kõik näis talle ikkagi meeletult segane ja jabur. Kui Anna ja Georg Sinimets olid kunagi... „käinud“ ja Sinimets ennast tõesti Anna pärast ära uputas... Siis miks peaks just Julius nüüd selle välja nuhkima? Kellel ja miks seda tarvis oleks? See juhtus ju nii ammu. Julius oleks nagu tema mõtteid lugenud.
„Miks peaks seda kellelgi tarvis olema?“ pomises ta. „Kui ma kuidagi uurin välja, et Anna oli Viiuldaja salajane kallim? See juhtus enne, kui mina ja Anna tuttavaks saime.“
„Äkki Anna on ainuke, kes teab, mis Sinimetsaga tegelikult juhtus?“ pakkus Karin.
„Ja mis siis? Eesti kultuuriloole oleks see teadmine ehk oluline, aga ma millegipärast arvan, et see Merivälja väljapressija ei ole mingi rahvavalgustaja.“
„Ma võin proovida Annaga rääkida?“ ütles Karin. „Võtan selle Viiuldaja jutuks, niimoodi ettevaatlikult.“
Julius muigas hapult. „Et proovid minu Annat üle kavaldada? Ta on sündinud hall kardinal. Sa pead olema väga ettevaatlik.“
***
Sel päeval oli Anna tõesti otsustanud oma norutamise lõpetada ja tegutsema asuda. Ta teadis, et tema hing on haavatud ja päriselt ei saa see kunagi terveks, ta on kahetsenud ja kannatanud, aga see ei anna kellelegi õigust teda alandada ja teda veel rohkem kannatama panna. Ta oli järele mõelnud ja leidnud, et neid inimesi, kes said tema ja Georgi loost teada, võis ju mõni tõesti olla ja kindlasti ei olnud need tema sõbrad või tuttavad. Kes talle nii alatult helistada sai, pidi olema tema vaenlane. Ja mida see vaenlane tahab, selle üle Anna väga ei mõelnud. Tal oli kombeks oma vaenlastega teistmoodi ümber käia, tal oli kombeks võidelda, võita ja oma vaenlaste peal jalgu pühkida. Kui see vaenlane mõtleb, et Anna on nõrk, siis ta eksib. Ja kui ta arvab, et Anna on kellegi ees süüdi, siis ta ka eksib. Anna võis süüdi olla Jumala ees, Georgi ees ja ühe inimese ees veel ja nende käest on ta andeks palunud ja nende ees kahetsenud. Kas talle on andeks antud või mitte, seda ta ei tea, aga oma vaenlase käest ei kavatse Anna midagi paluda.
Anna helistas Fabianile ja palus hästi armsal häälel, et kas Fabian saaks talle järele tulla ja ühe väikese asjaga natuke aidata. Fabian oli muidugi kohe nõus ja ütles, et võtab Anna kell kuus tänavanurgalt peale. Anna pani siis selga selliseks suveõhtuseks kokkusaamiseks kõige sobivama valge kleidikese – sest valgesse riietatud naisterahva palvetele on kõige raskem ära öelda – ja lõhnastas ennast ühe hästi magusa ja uinutava parfüümiga ning just siis, kui ta välisuksest välja astus, põrkas ta trepil kokku mingi koogutava koguga.
Anna ehmatas ja kiljatas, sest esimene automaatne mõte oli, et see on varas.
Aga see ei olnud sugugi varas, või vähemasti mitte tavaline varas, see oli too naabermaja poisikene Erich.
„Mis nüüd siis?“ nõudis Anna kurjalt ja muigas mõttes, sest Erich nägi sellest ootamatust kokkupõrkest väga hädine välja.
„Tere, tädi Anna. Eee... mina olen Erich. Naabermajast,“ kogeles Erich.
„Ma tean küll, kes sa oled,“ ütles Anna. „Ma juba lapsest saati tean sind. Mida sa hiilid siin minu ukse taga?“
„Mina? Ma üldse ei hiili. Vabandust, muidugi. Ma tahtsin Karinit õue kutsuda.“
„Nägi rohkem sedamoodi välja, et piilusid läbi lukuaugu,“ nähvas Anna.
„Ei piilunud,“ kogeles Erich ja punastas. „Ma tõesti lihtsalt Karinit tahtsin kutsuda.“
Anna kortsutas kulmu. Talle tõesti ei meeldinud, et tema palgalisi tööajal eksitamas käiakse. „Tahtsid teda mängima kutsuda või?“ küsis ta mürgiselt.
„Ainult jalutama natuke.“
„Karin jalutab Juliusega. Karin on tööl siin,“ teatas Anna. „Nii et jäta Karin rahule. Ja üleüldse, mine kurameeri omavanustega!“
Rohkem ei kavatsenud Anna selle noore Romeo peale oma aega kulutada. Ta tõmbas ukse kinni, keeras lukku ja pööras kiirustades Erichile selja. Erich jäi sinna nohisema ja kui Anna oli jõudnud paar sammu astuda, ütles ta:
„Siin majas ei ole vist nii kombeks.“
Anna seisatas järsult. „Mis ei ole kombeks?“
„Omavanustega kurameerida,“ ütles Erich ja jooksis naaberaia poole, ronis käbedalt üle aia ja kadus sõstrapõõsaste vahele.
„Kuradima jõmpsikas!“ pomises Anna vihaselt. Aga tõesti, üks kasvatamatu poisijõmpsikas oli tema muredest praegu kõige väiksem.
Fabiani totakas eputisauto aga peatus siis kiunudes tänavanurgas, Anna läks sisse ja palus ennast viia kuhugi, kus nad segamatult rääkida saavad. Fabian ütles, et üks selline koht on magamistuba tema villas, aga Anna isegi ei vaevunud vastama.
„Siis ma näitan sulle „Esmeraldat“,“ otsustas Fabian. „Te ei olegi veel tuttavad.“
„Esmeralda“ oli Fabiani – arvatavasti siis uue – purjepaadi nimi, mis seisis jahisadamas. Anna ei teadnud jahtidest mitte midagi, ehkki Fabian võis olla neist tundide viisi rääkinud. Selle uue oli Fabian vist kusagilt Saksamaalt tellinud ja nüüd oli see kohale jõudnud, ja ilus oli see tõesti. Aga see oli ka kõik, mida Anna selle kohta arvata oskas.
„Kõige segamatum koht on praegu „Esmeralda“ kajutis,“ ütles Fabian ja patsutas oma jahti. „Me võime vaikselt Naissaarele tõmmata ja saab segamatult kõik jutud ära rääkida.“
„Oi ei, Fabianike! Ära mitte üldse palugi, minul läheb raudselt süda pahaks mere peal,“ sõnas siis Anna. See oli tõsi. Ta ei kannatanud meresõitu ja tal ei olnud ka kavas Fabianile liiga palju võimalusi anda.
„Aga teeme kuiva trenni enne?“ küsis Fabian irvitades. „Ainult üks sõna: ve-si-voo-di.“
Anna vaatas Fabianile otsa ja turtsatas siis naerma. „Vesivoodi on liitsõna, kullake,“ ütles ta.
„Nojah, eks see võibki nagu liita kaks inimest üheks,“ arvas Fabian. „Ja tunne on täpselt selline nagu mere peal, õõtsud ja jõle lahe on. Põhimõtteliselt on vesivoodi voodite tulevik. Ütleme, et aastal 2015 ei maga mitte keegi enam tavalises voodis. Ma teen ühele tuttavale reklaami praegu, kes neid maale toob, jõle kuum kaup.“
„Ei, Fabianike, ärme nüüd kaldume sellistele teemadele,“ sõnas Anna kindlalt. „Meil on tarvis natuke tõsistest asjadest rääkida. Mul on üks mure. Ja mul on sinu abi tarvis. Kas sa mobiiltelefonidest tead midagi?“
Fabian maigutas mõnda aega suud ja kehitas õlgu. „Ma tunnen igat kuradima šeffi, kes neid maale toob. Aga see mobiilivärk sureb varsti välja. Raudselt. Levi on vilets ja liiga kallid. Paned laadima ja siis oota nagu ahv pool päeva. Piipar! Piipar on tulevik. Kindel värk, alati funkab.“
Anna võttis siis Fabianil küünarnukist kinni, nii et ta keha ja selle liikumine kergelt tunda oleks, ja hakkas õnnetul häälel seletama. „Vaata, Fabian. Mulle helistab üks inimene. Üks ebasoovitav inimene. Ma ei tea, kes ta on, tema numbri asemel näitab, et “no number”. Aga ma mõtlesin, et äkki mõni see su šeff oskab midagi teha?“
„Kes see helistab siis? Mis ta tahab? Mingi väljapressija?“ küsis Fabian üllatunult.
„Jumal, mida peaks olema minult välja pressida?“ hüüatas Anna.
„Nagu ahistab siis või? Ütle politseile siis.“
„Politseile? Kes see sul politseiga tegemist teeb. Ma olen eluaeg tutvuste kaudu asju ajanud.“
„Ma ei saa aru,“ tunnistas Fabian. „Mis see tüüp tahab siis?“
„Ta häirib mind, Fabian. Ma ei saa keskenduda joogale, tema kõned löövad minu tunnetusväljad segamini.“ Ja Anna puudutas Fabiani õrnalt põsest. „Ma olen väga õnnetu,“ lisas ta.
„No ma võin mõne šefiga rääkida,“ arvas siis Fabian. „Mis sa täpselt tahad?“
„Et kas saab kuidagi välja peilida, mis numbrilt ta helistab? Selline asi peaks ju võimalik olema? Filmides kogu aeg on.“
Fabian itsitas. „Filmides on igasugused asjad võimalikud. Meeste ja naiste vahel näiteks.“
Ja Anna tundis, kuidas Fabiani käsi ronis himuralt ta piha ümber. Anna võttis selle sealt ära, aga jäi seda hoidma. „Minu elus on praegu selline eneseotsingu periood,“ ütles ta ja vaatas Fabianile otse silma. „Nagu vaimses mõttes. Mul on olnud väga dramaatiline ja keerdkäike täis elu. Mis minu abikaasaga juhtus, eks ole, kõik need üleelamised ja nii edasi. Ja nüüd pean ma mediteerima, leidma hingelise tasakaalu. Minus on mingi rahutus ja teadmatus ja ma ei tea, mis suunas ma minema pean. Aga see helistaja häirib mind, kohe väga häirib. Ma palun sinu abi, Fabian. Meil on ju ühised vaimsed huvid?“
„Absoluutselt!“ ühmas Fabian ja muigas siivutult. „Või noh, ega minul ei oleks midagi selle vastu, kui füüsilised huvid oleks ka ühised.“
„Aga füüsilistest asjadest me saame rääkida siis, kui ma olen saavutanud vaimse tasakaalu. Sa saad ju aru? Ja kui ma tunnen vaimset ühtekuuluvust mõne lähedase inimesega, siis ma võib-olla hakkan igatsema ka füüsilist.“
„Sooh? Praegu ei igatsegi või?“
Anna naeratas õrnalt ja lõi häbelikult silmad maha. Ta arvas, et ka punastamine tuli tal päris kenasti välja. „Kas sa aitad mind, Fabian?“ küsis ta vaikselt.
„No kurat, kui see füüsiline värk on selle taga kinni, siis raudselt,“ lubas Fabian ja sai tänutäheks kerge põsemusi.
***
Karini ja Juliuse igapäevase rutiini juurde kuulus ka massaaž, ja see oli juhtunud päris juhuslikult, kui Juliuse õlga oli äkki valu sisse löönud ja Karin seda siis mudinud, sest midagi muud ta teha ei mõistnud. Juliusele oli see aga väga meeldinud. Ta ütles, et kogu ta keha tunneb seda, justkui üritaks Karini käsi selles katkisi asju õigeks seada. Karin oli seda kuuldes muidugi meelitatud, ta ei olnud kunagi massaaži õppinud, ehkki ta oli lootnud arstiks saada.
„Ma isegi tunnen, et su käsi on kuum,“ pomises Julius nüüd sellel õhtul, kui Karin jälle tema õlga masseeris.
„Praegu ei ole,“ tunnistas Karin. „Mitte sedamoodi, kui ma...“
„Kui sa nõiduma hakkad?“ küsis Julius kiiresti vahele.
„Julius, ma ei ole nõid,“ teatas Karin. „Ma ei ole endast kunagi niimoodi mõelnud.“
„Võib-olla sa peaksid hakkama endast niimoodi mõtlema? Äkki me ei lahenda seda Merivälja müsteeriumi ilma nõidumiseta?“
„Ei, Julius.“
„Aga kui see on sinu saatus?“ sõnas Julius mõtisklevalt. „Sa tahad arstiks saada – võib-olla ainult sellepärast, et oma õige saatuse eest põgeneda? Sa tahad inimesi aidata, inimesi ravida, aga kui sulle on määratud neid aidata teistmoodi kui skalpelliga opereerides, mis?“
„Ei ole olemas sellist asja nagu „ettemääratud saatus“, Julius,“ kohmas Karin pahaselt.
„Geenid on olemas,“ väitis Julius vastu. „Kindlasti on sinu esivanemate seas keegi, kes on inimesi käte pealepanemisega ravinud, on?“
Karin vaikis ja Julius muigas. „On, jah? Kindlasti on. Inimesi saab ravida teadusega, aga teadusest kauem on ravitud teistel viisidel. Sa võiksid neid võimeid endas arendada, Karin. Otsida, milleks sa tegelikult oled suuteline.“
Karin tõmbas käe Juliuse õla pealt tagasi. Need olid mõtted, mida ta oli kaua aega endast eemale tõrjunud. Ta ei taha inimesi nõiduda, ta ei taha neid võimeid endas arendada. Need on ohtlikud! Need on koletuslikud! „Mitte see ei ole raske, kuidas neid võimeid kasutada, vaid kuidas neid mitte kasutada,“ ütles Karin siis.
„Räägi, ma kuulan,“ sõnas Julius tasa.
„Ma ei oska sellest rääkida,“ tunnistas Karin. „Ma pean nendest asjadest eemale hoidma. See ei ole õige, näha inimese aurat ja seda puudutada. See on nagu millegisse keelatusse tungimine, millegi väga isikliku rüvetamine. Nii ei pea olema, ühel inimesel ei tohi sellist võimu olla.“
„Aga sinul on.“
„Ma ei ole seda endale küsinud.“
„Seda ma räägingi, et sulle on see kingitud. Ja selle asemel, et seda ära tõugata, peaksid sa äkki õppima, kuidas sellega head teha?“
„Julius, ma tahan lihtsalt oma elu elada. Ma tahan õppida ja tööd teha, nii et ma ise rahul olen ja teistel sellest midagi kasu on. Ma ei kavatse hakata väljakoolitatud nõiaks.“
„Kõik naised on natuke nõiad,“ sõnas Julius. „Isegi, kui nad ei ole. Kui ma Annat esimest korda nägin, kui ma ta häält kuulsin, nägin ta naeratust... Ta ei pidanud rohkem midagi tegema. Ma olingi ära nõiutud...“
Aga siis kostis välisukse juurest äkki mingi kolksatus, nagu oleks keegi linki lõgistanud või katsunud, et ega see juhtumisi lahti ei ole. Julius jäi vait ja nad vahetasid Kariniga ehmunud pilgu.
„Mis see oli?“ küsis Karin. „Vargad või?“
Julius kehitas õlgu. „Ma ei usu hästi. Mitte suveõhtul, kui aiad on inimesi täis.“
„Ma lähen vaatan,“ teatas Karin. „Ettevaatlikult.“
Aga ta läks julgelt välisukse juurde, kiikas esikuaknast välja, ei näinud kedagi, keeras siis ukse raksuga lahti ja lõi tugevalt valla.
Keegi sai uksega pihta ja hüüdis: „Aih!“
Ja Karin nägi, et see keegi oli Erich, kes millegipärast kükitas nende maja välisukse juures.
„Erich!“ käratas Karin. „Mida sina siin teed?“
Erich ajas ennast püsti, sügas põske, mida uks oli nähtavasti tabanud, ja ta oli näost üleni punane ja tõesti sellise ilmega, nagu oleks ta otse teolt tabatud.
„Ma niisama,“ pobises Erich.
„Sa hiilisid!“ ütles Karin süüdistavalt.
„Üldse mitte! Ma tegelikult tahtsin sind jalutama kutsuda,“ ütles Erich ruttu ja punastas veelgi rohkem.
„Ja miks sa ei koputa?“
„Ma mõtlesin, et äkki onu Julius magab ja siis ei taha üles ajada. Et lähme jalutama äkki?“ küsis Erich ja pilgutas kiiresti silmi.
Karin ohkas sügavalt. „Erich. Sa oled millestki väga valesti aru saanud.“
„Ei ole, ma arvan. Sa ju lubasid, et me lähme jäätist sööma.“
„Ma lubasin, et võib-olla. Ja üleüldse – miks sa koduarestis ei ole?“
Erich võpatas ja lõi pilgu maha. „Sa tead siis?“ pobises ta.
„Muidugi tean. Terve Merivälja teab või vähemasti kõik paari kilomeetri raadiuses, kellel kõrvad peas on. Nii et miks sa koduarestis ei ole?“
„Ma lipsasin välja natuke. Ema läks sörkjooksu tegema.“
„See ei loe. Mine istu oma koduarest ära ja siis me võib-olla lähme jäätist sööma. Täna mitte.“
„Aga sa lubad? Kindlasti?“
„Ma luban kindlasti, et me võib-olla lähme. Kuule, millega sa üldse hakkama said, et sind politseiga koju toodi?“
„Tähendab, ma läksin sinna, kus...,“ hakkas Erich alguses õhinal jutustama, aga vaikis siis, muigas kavalalt ja teatas: „See huvitab sind, mis? Ma siis räägin, kui me jalutama lähme.“
„See ei huvita mind absoluutselt,“ nähvas Karin ja tahtis ukse kinni tõmmata.
„Hei, oota!“ hüüatas Erich. „Ma mõtlen, et ma näitan sulle, mispärast mind politsei koju tõi. Ma nagu hiilisin ja noh, jäin vahele. See on selle ufovärgi pärast, mul on üks teooria. Aga ma pean sulle näitama, muidu sa ei saa aru. Et me jalutame ja siis ma näitan ja muud midagi. Väga viisakalt. Ma mingit käimise juttu ei hakka üldse ajama, ausõna. Ma nagu tegelikult ainult omavanustega kurameerin.“
Karin turtsatas naerma. „Ei tea, kui vana mina siis olen?“
„Noh, ma vaatan nooremaid ikka,“ kuulutas Erich. „Kuidas jääb siis?“
„Istud koduaresti ära ja siis vaatame,“ lubas Karin armulikult ja pani ukse kinni.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
September 2017 (15)
Peatoimetaja veerg 9/17
Alternatiivsed rollimängusüsteemid
AniMatsuri 2017
Palju õnne, Jean-Pierre Jeunet
Raamatuarvustus: Naomi Noviku „Välja juuritud“
See. (It, Stephen King)
Raamatuarvustus: Tuuli Tolmov „Aristarkhovi meetod“
Kirjastuste uudised 9/17
Ulmkonnakroonika 9/17
Tallinna kirjutamistuba
Jyrka karvustused, august 2017
Augusti Reaktori juttudest - Tõnis Hallaste
Katkend romaanist „Merivälja“
Jutt: Valguse võimendamine ergastatud kiirguse abil
Jutt: Reevesi ema
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0087)