See oli hirmus. See oleks kõige lihtsam ja ülevaatlikum kokkuvõte, tegu on väga hea filmiga, soovitan kõigil seda vaatama minna, kui see veel kohalikus kinos jooksma peaks.

Esimese asjana pean ära mainima, et ma ei ole 1980. aasta filmi näinud ega vastavat Stephen Kingi raamatut lugenud, seega läksin kinno teadmistega, et filmi peapaha on kloun, kellele meeldivad punased õhupallid ja rentslist piilumine. See, et tegu ei ole lihtsalt hullumaja- või tsirkusepõgenikuga tehti selgeks juba 9. minutil ning sealt edasi läksid asjad aina jubedamaks.

Derry on pealtnäha üsna tavaline linnake Maine’i osariigis, mille teeb eriliseks ainult üks statistiline number, mida hoolekalt maha vaikitakse – selles jääb kuus korda rohkem lapsi teadmata kadunuks kui statistiliselt loogiline oleks. Nii juhtub ka kohe filmi alguses meie peategelase, William Denbrough väikese vennaga – vihmaga tänaval paberist volditud paati ujutanud poisike jääb jäljetult kadunuks ning veel aasta hiljemgi proovib Bill oma väikevenda kas elusalt või surnult üles leida. Nii tammubki nende nohikukamp vahel jõekallastel ja metsa all ringi, lootes mõnd vihjet leida. Ilmselgelt ei meeldi selline „lõbus” seiklus filmi suurimale sitapeale – „ägedale” mulletiga jobule, keda keegi pole armastanud, ning kes seetõttu peab ülim jobu olemist enda eksistentsi eesmärgiks. Kui üleloomulike võimetega deemonilaadne Pennywise ja tema seiklused filmist täielikult välja lõigata ning jätta alles ainult mulletiga jobu, saaks Sellest hea õppefilmi, miks on mõnes olukorras vaja ükskõik kui vanaks saanud lapsele korralikult rihmaga peksa anda.

Pärast sissejuhatust liigub film edasi ühe ja sama mustriga – kõigepealt näidatakse veidi aega, kuidas täiskasvanud suudavad isegi täiesti objektiivsest vaatenurgast hinnates noorte elu põrguks teha. Olgu selleks siis laste toitmine suvaliste ravimitega või siis läbi kogu filmi kumanud seksuaalne ahistamine, jällegi, Pennywise’i võiks julgelt välja lõigata, siis saaks sellest hoopis teist tüüpi, ent ikkagi asjaliku noortefilmi. Aga õnneks seda ei tehta ning kui vaataja on saanud (kas meeldiva või ebameeldiva) viilaka noorte elust, muutub igapäevane atmosfäär ilma mingi hoiatuseta õõvastavaks. Filmi teeb suurepäraseks see, et õuduse leidmiseks ei ole vaja täiskuu ajal mahajäetud hullumajja minna, et kitseverega pentagramme joonistada, õudus ründab tegelasi ja vaatajaid siis, kui need kõige vähem ootavad.

Nii seigeldaksegi ühest õõvastavast kokkupõrkest järgmisesse, aina hullemasse. Vahepeal jõuab mulletiga jobu lõplikult ära keerata ning hakkab mid-bossiks, keda tuleb Pennywise’i juurde jõudmiseks võita. Nii jõuabki film end vaikselt, end järjekindlalt lõpukakluseni viia ning ka see on suurepäraselt teostatud, kasutades troope (vot, mitte klišeesid!) üsnagi maitsekalt ja kaasakiskuvalt.

Peamine asi, mis eristab Seda paljudest tänapäevastest õudukatest, on fakt, et kahetunnise filmi sisse oli lisaks õudusele pakitud ka ohtralt tegelaste tausta. Seda kõike oli täpselt parajalt, et neile kaasa tunda ja mõista, miks nad just nii käituvad. Tegelased ei olnud tühjad klišeed ekraanil, igaühel oli oma elu ning sellest tulenevalt ka omad hirmud. Need hirmud tehakse vaatajatele selgeks ning klassikalised õudusfilmi vaatamise mõttekäigud „ole vait sa mõttetu halisev nannipunn” või „no mine siis üksi, saa siis esimesena surma” jäävad Seda vaadates ära. Isegi Pennywise’i suhtes tekib midagi kaastunde laadset – äkki ta lihtsalt ei saanud McDonaldsisse tööle, kuna ta klounikostüüm oli valet värvi ja nüüd ta peab rentslis elama. Ei, tegelikult mitte.

Enda peamise emotsiooni võtsin ma kokku kohe kinosaalist lahkudes: „Ma olin juba veerandi peal nii hirmunud, et kui Pennywise oleks toolirea vahelt end püsti ajanud, oleks ma talle öelnud: „Noh, tee mis sa tahad, ma isegi ei viitsi vastu puiklema hakata”.” See lõi inimese alateadvuse õrna närvi pihta, ei ehmatanud vaatajat labaste prahvatuste ja kriisetega, vaid ootas, kuni vaataja saab aru, et tegelane on plindris, siis ootas veel veidi, et tegelane saaks aru, et ta on plindris, ning lasi siis õuduse täiesti ootamatust kanalist valla. Vaatajal oli valida, kas õudusest karjuda ja käed näo ette kaitseks tõsta või lihtsalt nentida, et jep, kollid söövadki inimesi, ega siin peale risti ettelöömise polegi midagi teha. Mida vähem rabeled, seda vähem aega kannatad.

9,5/10
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
Peatoimetaja veerg 9/17
Alternatiivsed rollimängusüsteemid
AniMatsuri 2017
Palju õnne, Jean-Pierre Jeunet
Raamatuarvustus: Naomi Noviku „Välja juuritud“
See. (It, Stephen King)
Raamatuarvustus: Tuuli Tolmov „Aristarkhovi meetod“
Kirjastuste uudised 9/17
Ulmkonnakroonika 9/17
Tallinna kirjutamistuba
Jyrka karvustused, august 2017
Augusti Reaktori juttudest - Tõnis Hallaste
Katkend romaanist „Merivälja“
Jutt: Valguse võimendamine ergastatud kiirguse abil
Jutt: Reevesi ema
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0089)