Valguse võimendamine ergastatud kiirguse abil
Karri Kaas, Asso Puidet

Läti Sotsialistliku Vabariigi loodeosas, Skrunda linna lähedale rajatud salajases radaribaasis töötab tehnik Roman. Ta naine Marina on haiglas, operatsiooni ootejärjekorras, mistõttu Romani elujärg on veidi segi löödud – vormiriided vedelevad kortsus ja ta ise hilineb tööle. Ta vahetab mõned sõnad eestlasest üleajateenija Andrusega, kes väidab, et see ei tundu sugugi olevat tavaline radaribaas – ja et midagi suurt on juhtumas. Sel päeval peavad kõik tehnikud kõik ühendused üle kontrollima, sest midagi suurt juhtubki.

Alustuseks tooks välja, et teksti nimi on tore. Kunagi sain teada, et „laser” on akronüüm sõnadest „Light Amplification” ja „Stimulated Emission of Radiation”, praegu tuleb see teadmine kasuks. Ma küll ei tea, kui väga see teksti sisusse puutub – teksti lõpu „midagi suurt” pole mingi Death Ray, mis kiirena kuskil suunas tulistaks, vaid midagi muud – aga sellegipoolest, huvitav nimi.

Selles tekstis on palju sümpaatset. See on mu arust igati hästi kirjutatud. Erinevalt nii mõnestki Reaktoris ilmuvast tekstist ei jää kuidagi tunnet, et oleks lihtsalt vabadel tundidel kokkumonteeritud idee, mis kuidagi tiivustas ja mille tahtis mingilgi kujul välja kirjutada. Asi on terviklik – kui on kirjutatud linnakust, siis ka näidatakse, et see on omaette infrastruktuuriga moodustis. Ei tehta väidet, et „on nagu täitsa linn”, mida aga lugejale ei näidata, vaid (näiteks) mainitakse lasteaeda minevaid inimesi. Mainitakse haiglat, aga selgelt aimub ka eraldatus „ülejäänud maailmast” - kirurg käib harva, mis mõjutab ka peategelast. Ühesõnaga, kirjutuslaadis on teatavat terviklikkust.

Küllaltki selgete ja omanäolistena kerkivad silme ette ka tegelased. Roman, kes on küll luuser (naine on ära, seega on riided kortsus ja ta ise üsna apaatne), aga siiski mitte tüütuseni abitu. Andrus, kes on veidi salapäratsev, aga keda ei tehta ka liiga tähtsaks, müstiliseks või cool'iks (pingutatud cool oleks nõme). Ülemus, kes pole klišee räuskav-ropendavast ja juhipositsioonile pääsenud idioodist. Nad pole ka sedavõrd ilmekad tegelased, et tahaks juba lugeda nende edasistest seiklustest, nad on lihtsalt korralikult tehtud, aga vahel väärib seegi kiitust.

Kiitus pole ent mõeldud ülevoolavana, vaid pigem tahaks lihtsalt tunnustada töö korralikkust ja tulemuse justkui-terviklikkust. Kahjuks tuleb nentida, et selle kiiduväärse vahel pole midagi vaimustavat. Tekstis pole otseselt häid stseene, mida loeks naudiskledes üle ja mis pärast meelde jääks. On vaid korralikud stseenid.

Omamoodi huvitavalt mõjub kriitika Nõukogude Liidu aadressil. Tarvitseb vaid otsisõnaks panna „Nõukogude” ja peaasjalikult leidub mõtteteri stiilis „Skrundas olid kõik kas töö- või joomakaaslased. Või mõlemad, nagu ilmselt olid seda paljud inimesed üle terve Liidu” ning „Andruse jutu valguses tundus linnak Romanile tõepoolest natuke kummaline. Paraku mitte väga palju kummalisem kui Nõukogude Liit ise” ning „Nõukogude armees olid selline „pakasuha“ üsna tavaline”. See andis tooni tekstile, elustas veidi küünilist suhtumist riiki. Samas jäi tunne, et neid nentimisi öeldaks korraks välja, et naerda tollast tobedust; see ei muutunud päris veenvalt tolleaegse inimese kommentaariks või riigikorratüdimuseks. Võib-olla ma norin, aga neil on nüansivahe.

Laituste juurde asudes alustaks sündmustest, mis pole üllatavad. Tegemist on üsna tüüpilise „salaprojekt läheb nässu”-looga. See küll sooritatakse stiilitruult, aga ebaüllatavalt – selliste lugude juures tahaks natuke suuremaid ootamatusi. Miks peaks keegi võtma ja taastootma tuttava žanri tuttavat süžeed – keskmisel autoril võiks ikkagi olla soovi natuke mängida ootustega, keerata midagigi pahupidi. Ei pea küll olema lausa žanri dekonstrueerimist (mis, muide, annaks minu silmis kohe jube palju plusspunkte – et kui on kedagi, kes kirjutades peab silmas üht tundmatut Reaktori püsiarvustajat, siis see oleks jube lihtlabane võte, millega mõjuda), aga võiks olla enamat kui tüüpteksti taastootmist.

Tagantjärele tundubki, et tekst jättis mind külmaks esmalugemisel, aga kui ma seda teist korda lähemalt lugesin ja proovisin märkusi üles kirjutada, täheldasin, kui palju selles kiiduväärset oli. Ootan uudishimuga, mida autorid edaspidigi valmis teevad. Korralikke tekste on alati rõõm näha. Tahaks vaid, et need poleks vaid korrektselt sooritatud tekstiideed, vaid et neis oleks midagi uut.

7,7/10

Reevesi ema
Karmo Talts

Tegelastevaheliste suhete tasandil on tegemist ema ja poja suhtega, kirjeldatakse mitut stseeni poja elu eri etappidest. Ulmesüžeelises plaanis tegemist eelkõige ühe Fraktaalis viibiva isiku elukogemuse vaatlemisega – mis koondub üheks murdepunktiks, mis otsustab kõik.

„Reevesi ema” on mitme küllaltki hea ideega lugu, mille puhul saab alles teisel lugemisel rääkida mingistki elamusest. Võikski öelda, et see on teise lugemise tekst. Sellise teksti loomine nõuab autorilt suurt usaldust lugeja vastu, tema viitsimise ja vastutulemise ja üldjuhul ka intellektuaalse suutlikkuse vastu. Üldjuhul jääb sellise tekstiga mittehaakumise järel väike pettumus endas, et ma ei vasta autori seatud nõuetele. Mõnda see ei sega, nad loevad ja ütlevad: „Ei, ma ei mängi seda mängu!” ja ühekordse lugemise järel on tekst kinni pandud, autori vaev nende puhul raisku läinud. Ma üldjuhul püüan alati kaasa mängida. Mõne raskema teksti puhul jääb selle kiuste magus defineerimatus, kus tekst tundub läbimõeldud ja elamuslik, aga ikkagi veel haaramatu. „Reevesi ema” puhul nii ei ole, tegemist on ikkagi luhtumisega.

Tekstis on infoedastuskohmakusi, mida ei õigusta asjaolu, et lõpus toimub „kõik saab selgeks”-nihe. Suurt rolli näib mu silmis mängivat asjaolu, et autoril on silme ees pilt, aga seda pole piisavalt selgelt välja kirjeldatud. See pole samas mänguline väljajätteline tekstistiil, kus tuleb endal lüngad täita, vaid on niisama kirjutatud asjadest moel, nagu neid võiks juba teada. Loe teist korda, siis võiks olla hästi – aga ka teise lugemise järel mõjuvad need siiski kohmakustena. Võib-olla tal polnudki sinna mõeldud seda „kõik-saab-selgeks”-stseeni, võib-olla eeldas ta, et lugeja on juba enne seda kõigiti kaasas.

Kohmakusest tahaks näiteks tuua teksti esimese minipeatüki, stseeni Reevesi, Reevesi ema ja Markiga. Poisid mängivad - Reeves läheb Marki selja taha ja teeb mängupüstoliga pahh-pahh. Öeldakse, et Reeves hiilis, sest tal olid nõrgad jalad pidevast toas istumisest, mida seletatakse suure huviga arvutite ja nende toimimismehhanismide vastu. Pärast ütleb Mark Reevesi emale, et nad mängisid detektiivimängu. Kas see laste jooksmine oli detektiivimäng? Ent siis järgmine lause: „Kaks paari silmi vaatasid ekraani ja punapäist naisdetektiivi/.../” - seega mängisid nad kõik see aeg arvutiga? Aga kuidas Reevesi nõrgad jalad asjasse puutuvad – jalad, mis on nõrgad, sest ta viibib palju toas oma arvutihuvi tõttu? Hoidutakse midagigi korralikult kirjeldamast, seega pole üheselt selge, kus jookseb Reeves, kus tema arvutitegelane. Üle lugedes oli näha, et see oli mõeldud sisulise üleminekuna – poisid mängisid õues detektiivimängu, seejärel tulid sisse ja mängisid arvuti- või telekamängu, mille peategelane oli detektiiv. Kuna tekst püüab viibida virtuaalse ja mittevirtuaalse piirimail, siis selliste olukordade poolik ja katkendlik kirjeldamine ning sellele lisanduv motiivide mäng mõjub, noh, kohmakalt.

Teksti avalause on: „Igal inimesel on lapsepõlves just temale määratud järelvalveprogrammid.” Sellest tajusin mingit rangelt reglementeeritud heaoluühiskonda, äraspidist utoopiat, milles lapsevanemad jätavad oma järelkasvu tehisintellektsetele hooldajatele ja see on vastastikku teada-tuntud asi. Loetav tekst kummutas saadud mulje alles järgmise või ülejärgmise minipeatükiga, täielikult vist alles lõpu juures. Mingid pingeväljad, mis kuuluvad „kõik on virtuaalne”-süžee juurde, ei aktiveeru, sest neid peetakse enesestmõistetavaks. Tundub, et peetakse enesestmõistetavaks, sest autoril on olnud liiga kitsalt kinni enda tajutud süžees kui ainsas, mida saaks sealt välja lugeda.

Sellest, et need pingeväljad ei aktiveeru, on samas kahju, sest mul on tunne, et keegi Reevesi-taoline võiks olla originaalne tegelane ühes Matrixi-süžees. Olen nüüd keerutanud kassina ümber palava pudru, otsekui vältinud Matrixi, aga ka tekst ise teeb peaaegu otsesõnalise viite sellele oma valikuga punase ja sinise ukse vahel, mille kaudu saaks virtuaalreaalsest maailmast välja minna (pluss agendid pluss see, et virtuaalsusest vabanemise pakkumine tehakse häkkerile, mitte näiteks kirikuõpetajale või günekoloogile). Reevesi originaalsus seisneb selles, et Matrixis ei näidatud kedagi, kes valiks sinist pilli. Vähe sellest, ei näidatud kedagi, kes valib sinise pilli mitte mugava elu tõttu (nagu kiilakas Cypher tagantjärele), vaid seetõttu, et (kui ma teksti väljajättelise stiili kiuste asjast õigesti aru sain) Reeves on IT-huviline ja tahakski virtuaalmaailma jääda, sest teda paeluvad programmide toimimismehhanismid. Kui ma ent sain asjast valesti aru ja Reeves tegi otsuse armastusest ema vastu, siis kahju – tekstis osutati palju programmeerimishuvile ja see mõjus huvitava ideena. Kui ma tajusin seda valesti, siis on tegemist jälle ühe poolikult kirjutatud kohaga.

Huvitavaid ideid oli teisigi. Üks oli see, et otsustushetkel, kui Reeves pidi tegema valiku ehtsa ja virtuaalse vahel, tundis ta plastmassi lõhna, meenutusena lapsepõlvest. Kodus istumine ja telekamäng võivad isegi olla magusad mälestused – aga just see, et plastmassi lõhn aitas otsustada, oli ootamatu lahendus ja sellisena tore. Stereotüüpsem oleks, et otsustushetkel tunneb ta mälestusvirvendust vanaema karedate käte silitusest ja kuivanud õunaviilude vintskust hammaste vahel ja teises toas podiseva kalasupi lõhna või muud säärast, midagi argisemat ja arhailisemalt romantilist. Aga ei, plastmass. Mõjus suurepäraselt klišee pahupidikeeramisena.

Huvitav nupuke oli ka see, et Reevesi kooliaegne sõbranna Rita oli „normaalkaalus neiu, keda kõhnemate vanusekaaslaste narrimine liigselt ei häirinud”. See on koht, kus sotsiaalkriitika või sotsiaaliroonia mõjub sümpaatselt oma lakoonilisuses. Seal teksti väljajättelisus töötab.

Kui Reevesi elu erinevad etapid oleks paremini välja kirjutatud, eelkõige korralikumate kirjelduste abil, võiks tegemist olla päris okei tekstiga. Praegusel juhul on tekst mõeldud alles teistkordseks lugemiseks, aga raske on arvata, paljud selle teise korrani jõuavad.

5/10
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
Peatoimetaja veerg 10/17
Intervjuu: Tuuli Tolmov
Mõned hetked Hellatiga
Poolteist kohtumist Henn-Kaarel Hellatiga
Kohtumine sõna „ulme“ loojaga
Palju õnne, Bela Lugosi
Eesti poliitikast tehnokraatlikult
„Beatrice“ – lugu jumalajärgsest maailmast
Filmivõhiku ja amatöörkinokülastaja arvamus filmist Blade Runner 2049
Raamatuarvustus: Seitsme kuningriigi rüütel
Raamatuarvustus: Metro 2035
Teaduslik peegeldus ulmest
Kirjutamisnippe Helsingi Worldconilt
Ulmkonnakroonika 10/17
Kirjastuste uudised 10/17
Septembri juttudest - Tõnis Hallaste
Jyrka karvustused, september 2017
Jutt: Üüriaeg
Jutt: Müür
Jutt: Juriidilised probleemid
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0073)