Metro maailma fänniks sain ma kohe peale selle avastamist. See on ju ugridoom uuel tasemel – sarnase kultuuriga inimesed elavad maa all, pimeduses, lootusetuses ja masenduses. 20 aastat omaenda viletsuses ja õnnetuses püherdamist tundub rohkem masohhism kui reaalne elulaad. Igatahes, mängisin ühe hooga läbi Metro 2033 mängu, lugesin esimese Metro raamatu sellele kohe peale, ootasin veidi Metro: Last Light mängu, mängisin selle suure õhinaga läbi. Esimese mängu alustamisest saadik oli mul arvutiekraani lähedale seinale kleebitud Moskva metroo kaart, just sellisena nagu see Metro maailmas on – uute nimede, riigikeste ja ohtudega. Et lugemisele või mängimisele sisseelamine oleks täielik, et ma teaks alati, kus Artjom on, mis seal läheduses toimub ja mis kohe-kohe valesti võib minna.

Edasi läks juba nukramalt. Mängude Redux versioonid olevat neid ainult halvemaks teinud. Aga suva see veidike graafikaparandusi. Haarasin õhinal Metro 2034 fännitõlke järgi, sest tollel hetkel midagi paremat ei olnud. Ja proovisin lugeda. Lausa mitu korda proovisin, aga ei jõudnud sellega kuskile. Esimese raamatu hoogne tegevus oli asendunud väsimatu ja lakkamatu hädaldamisega. Eks oma roll oli ka faktil, et peategelaseks ei olnud võetud noor, aateline ja uljas Artjom, vaid keegi vana rongimehhaanik, kes on otsustanud, et vaatamata oma olematule kirjaoskusele on tema Metro Homeros. Mingi hetk, pärast järjekordset pikemat (ja ka halvasti tõlgitud) sisemist monoloogi olin sunnitud alla andma. Fakt, et 2034 jäeti meelega, ning lausa Glukhovski agendi soovitusel Eestis trükkimata ütleb kõnekalt, et viga ei olnud minus.

Ja siis tekkis võimalus saada endale trükivärske eestikeelne Metro 2035, ilmselgelt haarasin koheselt selle järgi. Lootsin saada esimese raamatu järge või siis vähemalt nii head järge, kui oli Last Light esimesele Metro mängule. Kahjuks nii ei läinud. Mis siis valesti läks?

Esiteks. Kogu Metro õhustik baseerub tundel, et „seal metroos on halb elu, aga realistlikult võttes ei tohiks neil niigi hästi olla”. Võtta kasvõi elementaarne entroopia, Metroo elektriga varustamine vajaks korralikku elektrijaama. Rääkimata sellest, et šampinjonide ja sigade peal töötav ökosüsteem ei saaks ei kaua kesta, ega täisväärtuslikku toidulauda pakkuda. Aga las olla, äkki ikka saab. 2035 viib aga selle ebaloogilisuse veel kaugemale. Üritatakse luua kontraste heade ja halbade tingimustega jaamade vahel. Reaalsuses kukub see aga välja selliselt, et viletsas jaamas oleks selliste tingimuste juures inimesed ammu surnud, ning õitsevate jaamade tingimused tunduvad ületavat kogu metroo tootmisvõimet. Asi on jõudnud nii kaugele, et maa peal sõidetakse juba autodega ringi. Mis siis, et tänapäeva bensiin läheb paari aastaga hapuks, ning kõikvõimalikud tänapäevaste autode õrnad komponendid ei elaks 20 aastat tuumatalve üle.

Teiseks. Artjom on kogu peo staar. Muidugi, tegevus peabki toimuma peategelase ümber, peategelane peabki asjad liikuma panema. Aga 2035s on see kuidagi liiga läbipaistev. 20 aastat on suuri plaane tehtud ja asju aetud, ning viimane puuduv hammasrattake on Artjom. Vaene Artjom ei saa ühegi suvalise inimesega kokku põrgata – alati on tegu loo arengu jaoks tähtsa isikuga, kellel on tähtsat juttu rääkida ja kõrvalmissioon anda. Nii kui Artjom mõnda jaama satub, läheb seal actioniks lahti. Aastaid on pingeid hõõrutud, aga vot Artjomi tulek on hea ettekääne suure sõja alustamiseks. Isegi WC-pott, mida Artjom oma toodanguga õnnistab, on strateegiliselt paigutatud. See ei ole minupoolne liialdus, vaid nii oligi.

Kolmandaks. Esimene Metro oli õudne. Mängud oma pimedate tunneliseiklustega olid õudsed, aga Metro esimene raamat on üks väheseid, kus ma olen lõigu ära lugenud, peatunud, seedinud, lõigu uuesti lugenud, raamatu käest pannud ja läinud ilusatest asjadest mõtlema. Metroo on salapärane, selles roomavad mustad Homo Novused, väärastunud rotid, kummitusrongid sõidavad kolinal paralleel-metroos, kummitused sosistavad pimeduses, maapeal on veidrad kiskjad, raamatukoguhoidjad, ning Kremli tähtede hüpnootiline sära on jäänud paljudele Stalkeritele viimaseks nähtud asjaks siin elus. Atmosfäär on üleloomulikust ja veidrusest tüse, kui ilmselged lihast ja luust koletised välja jätta, ei saagi lõpuks teada, kas üleloomulikud asjad olid üleloomulikud, või olid seenepuskar ja radiatsioon inimeste ajud ära küpsetanud. Metro 2035 kokkuvõte – ei ole hirmsamat koletist kui inimesed ise. Kogu raamatu peale on lisaks inimestele üks väike rott ja üks õnnetu kana. Kõik nii loomulikud kui üleloomulikud koletised on kadunud, maagia on kustunud ja mutandid vist sõid üksteist jäägitult ära. Iga nurga taga varitsev surm või hullumine, põnevus ja õudus – hoolikalt ja põhjalikult välja jäetud. Isegi nendes lõikudes, kus Artjom peab üksi mööda kottpimedat tunnelit kõndima, ei ole ühtegi oigavat toru või kahtlast krabinat.

Neljandaks siis – mida Metro 2035 meile pakub? Ma ütleks, et hästi palju poliitikat. Ma sain näiteks tänu sellele raamatule lõpuks hästi selgelt aru, miks on hea neonats olla. Artjom muigab endamisi oma teekaaslaste üle, kes tahavad Uues Reichis neonatsideks hakata, „endal lauba kõrgus kolm sõrme”. Ehk siis, alati on Need Teised süüdi, meie oleme õilsad, intelligentsed ja head. Sellist suhtumist tambitakse läbi terve raamatu – keegi pole päriselt paha, kõik tahavad ainult head, lihtsalt Need Teised ja pööbel ei saa sellest aru. Ja üldse kõige parem oleks, kui inimesed jääks igaveseks metroosse manduma. Mutandid ja üleloomulik on asendatud ehtsa vene, kui mitte isegi NSVL ideoloogiaga – meie elu võib halb olla, aga Need Teised tahavad sellegi hävitada. Seetõttu peame end kaitsma, ükskõik mis hinnaga.

Kahjuks ei ole ma taas kord enda arvamusega üksi. Goodreads’i arvustusi lugedes jääb kõlama minu esitatud kriitika kontsentreeritud vormis – Lovecrafti stiilis aeglaselt mööda selgroogu lugeja fantaasiasse roniv õudus on kadunud, selle asemel on ajupesu, poliitika ja varivalitsused. Inimesed on lihtsalt rotid labürindis.

Sisukokkuvõtet kui sellist pole isegi vaja. Glukhovski lohistab Artjomi ühelt teatrilavalt teisele, kus tal on oma väike, kuid ülitähtis roll täita. Pärast selle täitmist tuleb järjekordne halb ja segane aeg, kus tuleb välja, et just juhtunu taga on sügavamad keerdkäigud, kõik polegi nii lihtne kui alguses tundus! Korrutada sama valemit viie suurema ja kolme väiksema sündmuse jaoks ja oledki jõudnud raamatu viimastele lehekülgedele, ning lõpuks kihutab Artjom vastu päikeseloojangule.

5/10. Ootasin enamat.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
Peatoimetaja veerg 10/17
Intervjuu: Tuuli Tolmov
Mõned hetked Hellatiga
Poolteist kohtumist Henn-Kaarel Hellatiga
Kohtumine sõna „ulme“ loojaga
Palju õnne, Bela Lugosi
Eesti poliitikast tehnokraatlikult
„Beatrice“ – lugu jumalajärgsest maailmast
Filmivõhiku ja amatöörkinokülastaja arvamus filmist Blade Runner 2049
Raamatuarvustus: Seitsme kuningriigi rüütel
Raamatuarvustus: Metro 2035
Teaduslik peegeldus ulmest
Kirjutamisnippe Helsingi Worldconilt
Ulmkonnakroonika 10/17
Kirjastuste uudised 10/17
Septembri juttudest - Tõnis Hallaste
Jyrka karvustused, september 2017
Jutt: Üüriaeg
Jutt: Müür
Jutt: Juriidilised probleemid
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0083)