Niko elektrikrediit oli otsas, nii et ta pidi toime tulema odava energialambiga, mis visandas seintele lillakaid neoonvarje ja andis kogu ruumile tunde, nagu oleks tegu ühe nende kitsaste tänavate vahele ära peidetud bordellitubadega, kus seintelt krohvi maha koorub, põrandalauad raskuse all ägisevad ja meeleheitliku üksinduse järeleandmatu surve õhtu lõpuks alati oma võtab. Vähemalt oli soe. Ei, kuum. Kõige kuumem päev sel suvel, ning justkui kinnituseks kleepus higine särk mehe selja külge. Alistumatu lõhn puges vägisi ninast sisse.

„Näeb välja nagu kusagil lõbumajas,“ kõlas katkendlik hääl pisikese toa teisest otsast. Valguse kahvatu toon andis mõista, nagu tahaksid seinad kokku pressima hakata.
Niko heitis diivani poole pilgu. „Kust sa tead, milline seal on?“ Ta tundis, et pidi selja tooli küljest lahti rebima ja seejärel läbimärja särgi nahalt.
„Mul pole küll peas midagi, aga see ei tähenda, et ma ei oskaks mõelda.“ Emet ajas oma kivist tahutud ihu püsti, tegi paar rasket sammu ning jäi toa keskele raidkujuna seisma. Ta mõlema jala ümber oli seotud kaks vana käterätti, tuhmid ja pleekinud, ent suutsid mõnevõrra ta kolistamist summutada. „Veetsin piisavalt aega igast kahtlastes kohtades passides ja targemate otsuseid oodates.“
Niko puuris kaaslast pikalt. See oli kõlanud kui süüdistus. Ta ajas käe läbi oma kiilaneva pealae ja ohkas, justkui lahendaks üks ohe imeväel kõik ta mured. „Arvad, et ta tuleb täna?“
„Mitmes täna on?“ Golem oleks ise pead pööranud, aga ilmselgelt oli nende paari sammuga tema liikumishimu ühele poole saanud.
„Kaheksas.“ Niko andis endale lubaduse ilmselgeid küsimusi tulevikus vähem esitada.
„Oled kolm päeva hiljaks jäänud.“ Emet vaatas põgusalt kord ühele, kord teisele poole. Sellega tema pearaputus piirduski. „Sel kuul. Mitu kuud sa üldse hilinemisega maksnud oled? Mine parem ise. Äkki toob kellegi lõpuks siia ja leiavad mu veel üles. Kiiduväärt saak.“
„Kustutaks tõenäoliselt mu võla.“
„Keri per...“
„Ja-jah,“ segas Niko vahele ja hakkas seejärel kapist uut särki otsima. „Vajan ühte klõmakat.“ Oli see väide aga alles tõsi. Kuid kõik pudelid kodus olid tühjad.
„Lähedki siis ise või? Tegin nalja.“ Pisike paus. „Noh, ikka parem kui toda pooletoobist oodata. Tead, ma vannun, tookord kui ta lävele tuli ja ma avatud ukse taga peitudes tema möga pidin kuulama, soovisin ma, et ei olekski elus.“
Ei olegi, tahtis Niko vastata. Mitte päriselt. „Sa oled osa seinast, seltsimees,“ vastas ta hoopis. „Sina ei saa otsustada.“
Emeti vastus kaldus vanduva sisu poole.
Niko avas suu, et järgmist mõtet lagedale tuua, ent ühetoalise korteri uksel kõlas rappiv koputamine. Rahe saabus alati siis kui selleks kõige vähem valmis olid. „Kurat.“ Ta sulges hetkeks silmad. „Mine ukse kõrvale ja vaata, et vaikselt astud.“
Samal ajal kui Emeti kivikeha võimalikult tasaselt seina poole sammus, silus Niko lootusetult allesjäänud juukseid üle pea ning hingas sügavalt sisse. Neetud kaheksas. Ta avas ukse ning pressis end välja enne, kui majaomanik midagi öelda jõudis.
„Lähme parem sinu kontorisse,“ ütles Niko, asetas ühe käe koputanu priiskava värvi- ja mustrikujundusega särgi seljale ning teisega juhatas neid neljanda korruse koridori lõpu poole.
Korterite uksed olid kõik kulunud, samuti nagu ka seinad, paremate aegade mälestused aga ammu jalga lasknud üürnike poolt kaasa võetud. Kitsas koridoris sundis end neist mööda noor ema nelja jõnglasega. Naisterahvas kinkis mõlemale põgusa naeratuse, mis ta silmadeni küll ei ulatunud. Need helerohelised täpid näisid kõike peegeldava kaevuveena. Naine sahmerdas võtmega, avas ukse ning sundis lapsed kiiresti korterisse. Niipea kui uks sulgus, kostis selle tagant veidraid uratusi. Ühtäkki jõudis Nikole kohale, et kõigi majas elatud aastate jooksul polnud neli kratti kunagi vananenud. Eh, pühkis ta mõtte vägisi eemale. Rumalus. Sääraste totruste asemel pidi hoopis keskenduma pakilisematele asjaoludele. Numbrimärgid vaheldusid Niko toast, neljasaja kolmeteistkümnendast, tagasi esimeseni.
„Üllata mind.“ Majaomaniku hääletoon muutus oma korteris tunduvalt enesekindlamaks, ta lükkas kandilised prillid kotkalikule ninajuurele ja ristas oma kallihinnalise särgi rinnal käed. Edev kuldkell randmel ei läinud roosaka riidega üldsegi kokku. Niko mõistatas kas tegu oli ehtsa asja või kõigest odava võltsinguga. Sääraselt rõivastuvast ning end niimoodi ülal pidavast inimesest võis oodata mõlemat.
„Mul on veidi rohkem aega vaja.“
„Aa,“ venitas majaomanik, justkui kuuleks ta seda esimest korda. Korteri seinad olid kaetud hõbedakarva tapeediga, laes aga rippus lamp, mis maksis tõenäoliselt rohkem kui kõigi maja üürnike omandid kokku. Ometi oli tema jaoks iga sent alati arvel. „Nikolose kuulsad kuus sõna. Kas sa tead, et tänaval tuntaksegi sind Kuuesõnalise Nikolose all? Mul on veidi rohkem aega vaja,“ sõnas ta mõnitavalt. „Mul ei ole enam üldse pappi. Ma sain nuka taga räigelt peksa. Tead, kõik on liiga etteaimatav.“
Niko surus lõua vastu ülemisi hambaid ja neelas vastuse alla. Maitses nagu hapuks läinud puuvili. „Rasked ajad, peremees,“ ütles ta vaid.
„Jaa-jaa.“ Majaomanik haaras laualt karahvini, valas klaasi sügispruuni värvi vedelikku täis ning võttis korraliku sõõmu üritamatagi luristamist tagasi hoida. Niko võitles sooviga see klaas talle pähe kinni lüüa, pärast aga karahvin ise tühjaks juua.
„Tead, mida ma mõtlen,“ jätkas kallis särgis mees. Miks see värdjas ei higista, mõtles hoopis Niko. Ta pühkis varrukaga laupa, riidele jäi aga pikk tume plekk.
„Rasked ajad nöörivad kõiki, näen isegi.“ Majaomanik kehitas õlgu. „Kõik kogu aeg kurdavad, ega sa esimene ole.“ Kui Niko mingit lootusepojukestki tähtaja pikendamise suhtes hellitas, matsid peremehe järgnevad sõnad selle kiirelt maha. „Aga mul on küllalt sellest, et sinu silmus ka minu nahka venitab. Pole raha, vii hingevalu kõrgemale korrusele.“
„Ma elan neljandal,“ ütles Niko kulmu kortsutades. Majal neid rohkem ju ei olnud. Mida see mühakas siin üldse jahus?
„Oled sa ikka paksu kolbaga.“ Majaomanik koputas rusikaga omale kolm korda vastu pead. Kõlas üsna samalaadne heli nagu ennist vastu ust. „Nagu mõni kivipea.“
Naeratus tungis vägisi Niko näole. Ta hammustas keelde, võitles ning suutis selle tagasi lükata. Oleks vaid majaomanik teadnud, et ta korteris oli sõna otseses mõttes üks kivipea. Koos kehaga.
„Ülemisele korruse mõttes, et mina olen vahemees, idioot. Või arvad, et see maja kuulub mulle? Kogun ilusti sinusugustelt rottidelt raha ja tasun linnale makse?“ Järjekordne lonks. „Minu kannatusel on ka piirid. Iga kuu pean kuulama kuidas Nikolos veel veidi aega vajab. Ja veel kümme Nikolose laadset rentslikraed.“ Ta tegi rõhutatud pausi. „Lõppeks on tähtajad asja eest. Ja mina kellegi eest ei vabanda.“
„Ma ei olegi seda palunud,“ ajas Niko selja sirgeks.
„Ei? Julgen vastu vaielda. Iga kord kui sa hiljem maksta lubad, pean mina suurtele ninadele seletama, et jälle on mõni rott hiljaks jäänud. Aga nüüd on mul uus põhimõte. Igaüks vabandab enda eest. Tead, ma lasin möödunud kuul neli korterit tühjaks lüüa. Arvad, et rahva vingumine läks mulle korda? Arva uuesti. Ehk siis: tahad midagi teha, tee ise.“ Ta heitis Nikole altkulmu pilgu justkui maadeldes mõne mõttega. „Tead, kus see asub?“
See ei vajanud seletamist. „Ööklubi Kivi ja Tellise ristil.“
Majaomanik mühatas. „Võib-olla ei olegi sa nii loll. Noh, hakka siis parem aga astuma. Üks-kaks.“
Niko surus sõrmed rusikasse. Neetud majaomanik. Paindlik nagu raudlatt. Peaaegu sama hull kui laenuhaid. Kui iial raha tarvis ning pank ei anna, leidub alati keegi tumedas ülikonnas ärimees, kes sulle ilusti ilma mingite paberikritseldusteta vajaliku summa küsimustevabalt taskusse pistab. Niko oli juba ammu mõistnud, et majaomanik töötas just ühe säärase heaks ning kogu see korterite üürimine oli lihtsalt üks külg, mida mööda liigkasuvõtjad raha pesid. Oleks olnud jubedalt tore, kui ta aasta eest kusagil soliidsemas kohas elupaiga oleks leidnud. Aga majandus leidis alati õige aja rentslisse kukkuda. Just nagu tema. Niko raputas pead, astus majaomaniku korterist välja ja suundus läbi koridori tagasi koju.
Ta teadis täpselt kuidas need olukorrad end välja mängisid. Sinu võlg lahendatakse ühe väikese süütu mitte-midagi-ütleva ülesandega. Millele surutakse sappa kohe järgmine. Ja järgmine. Ja enne kui sa hinge jõuad tõmmata ning pilgu ümberringi heita, oled sa see kustunud silmadega käsilane, kes samasugustelt õnnetutelt nagu sina üüriraha suurtele ninadele välja peksab. Rasked ajad nöörisid tõepoolest kõiki.

Peeglist vaatas vastu peaaegu koolnu nägu, selle otsas aga kõige halvemini üle pea kammitud juuksed. Hädine katse suurt kiilast laiku katta ei petnud isegi pimedat, ja seda tumedamas toaski. Kui kaal oli alati olnud midagi, mille tulek Nikole raskusi valmistanud ei olnud, siis selle arvelt otsustasid juuksed juba varases nooruseas välja langema hakata. „Kuradile,“ urises Niko ning haaras kapiukse järgi.
Pärast raseerimist tundus pea veidi kandilisem, oli täiesti kiilas ja tõi suured silmad esile kui hõõguvad pliidirauad. Vaade ei muutnud just nooremaks, aga nägu tundus sedakorda veidi enam inimese moodi.
„Saatis su pikalt?“ Emet kallutas pead, mõistmata miks inimene viis minutit mingit pikka nuga üle juuste vedada oli mallanud.
„Pikalt suurte ninade juurde.“ Niko sikutas higise särgi seljast ja keeras kraanikausis vee käima. Külm ja sogane, ent higi maha pesemine tegi enesetunde veidi paremaks. Kuivatanud, nööpis Niko oma kõige esinduslikuma triiksärgi eest kinni. Siiski puhkasid selle rinnal kohviplekid ning ühe varruka alguses trotsis pilku sinna kunagi ammu langenud punetavast sigaretituhast auk. Niko keeras mõlemad varrukad korra üles. Ehk pettis ära.
„Lähen siis,“ ütles ta. „Püsi siin. Olen tagasi enne kui märgatagi jõuad.“ Niko tõmbas hinge ja astus ukse poole. Ta käsi oli juba peaaegu lingist haaranud, kui Emet veel korra sõna võttis.
„Vaata, et sa midagi kahtlast tegema ei nõustu.“
Niko peatus, pöördus ning heitis Emetile pikaldase pilgu. „Kahtlast?“
„Tead ju, kus ma ennist olin. Seal taheti võlgnikelt igast hullu jama. Kellegi peksmine on vähim võimalikest tulemustest. Vahel nõuti ikka poolt perekonda. Mõlemat silma. Elundeid. Puuri toppimist. Pükse jalast tõmmata. Seda sorti värgendusi. Ära kõike tee.“
„Sa oled optimismi musterkuju.“
Golemi katkendlikku õlakehitust võinuks peaaegu emotsiooniks lugeda. „Ma olen kuju.“
„Ei no aitäh targa nõuande eest,“ ütles Niko ülemäära madala häälega, haaras seinalt kulunud nahast tagi ja astus korterist välja. „Eks üritan järgida,“ pomises ta vaikselt, ent seda ei kuulnud keegi.

Kaks Posti asus kahe ääretult kitsa tänava ristmikul. Niko pidi ööni ootama, pikad tunnid vaheldusid pärast majaomanikuga vestlemist üsna vaevaliselt. Siiski ei suutnud miski ta õhtust rutiini murda, kodust lühike jalutuskäik kuueks kirikusse, sealne rahulik tunnike, mille järel pidi ta palju mandunuma loomusega paika minema. Ta ei soovinud siiski enne kümmet lukus ukse taga pikalt passida, mistõttu pidid paar klaasi tänavakauguses kõrtsis aega viitma. Nädalavahetuse söök või kaks klaasi. Paremad mehed kui tema olid selle kimbatuse üle pead murdnud, ent siiski uhas nii lihtsa järeleandmise tülgastus üle Niko. Üürist tuli tal ilma kõrtsitagi puudu. Varaöine õhk küüris hiljem ta meelt veidi selgemaks. Alleed olid nii pimedad, et neisse kadus lausa ära. Tänavavarjudki paistsid olevat elus ning tema järele haaramas.

„Sa teed nalja, eks ole?“ Laenuhai oli kõige kõhnem inimene, keda Niko oli kunagi näinud. Kui keegi oleks suutnud oma kuklanahast kinni haarata ning seda kõvasti tahapoole venitanud, oleks ta saanud sarnase tulemuse nagu mehel, kes Niko vastas istus. Kõrged põsesarnad tungisid niivõrd esile, et nende peal oleks puutuja sõrmed verele lõiganud.
„Kardan, et mitte.“ Niko lubas endale pisikese pausi, siis lisas järgmise mõtte. Laenuhai vestlust majaomanikuga ju kuulnud ei olnud. „Rasked ajad nöörivad kõiki.“
„Tõsi.“ Mehe külmad sinised silmad puurisid Nikot ülalt alla, irvevari või mõtlik huulepigistus klammerdus aga kitsale suule, mille alt lõug piklikult välja ulatus. Ta nägi välja täpselt säärase tegelasena, kes ütleb midagi igavat ja surmani ära tüütavat nagu „mida külvad, seda lõikad,“ olles ise veendunud, et keegi iial millegi taolisega lagedale tulnud ei ole. „Mind niisamuti.“
Niko heitis põgusa pilgu ümberringi. Kaugemal poolitas ruumi kõrgem lava kahe hõbedakarva postiga, mille ümber tantsijad sooja tegid. Napid riideribad ei jätnud palju kujutlusvõime hooleks. Neoonvalgus, mis neid kõiki oma sülelusse haarata püüdis, sarnanes Niko kodus olevale lambile. Võib-olla oli Emetil õigus olnud. Ta korter nägi tõepoolest välja nagu odavamat sorti lõbumaja. Kandiline väljaviskaja nõksatas laubaga laenuhai poole.
„Kurat, kui ma peaksin sinu eest lahendusi leidma.“
Niko raputas vaevumärgatavalt pead. Neetud.
„Kuula siis, kiilakas.“ Laenuhai kratsis jändrike sõrmedega laupa, mille nahk oli nii pingul, et Niko kartis, et kohe rebeneb see puruks. „Mul ei ole aega pusida iga rahapuuduse käes vaevleva õnnetukesega. Kõik kurdavad. Tundud ise üsna suutelisena omade muredega tegelema. Tegele siis.“ Ta sinised silmad paistsid varjude käes peaaegu valged, unenäolised, kuuludes justkui kellelegi ebainimlikule. Võinuks vanduda, et ta otsaesine peitis enda all ära nüsitud sarvi. Jättis üsna murdunud puutüve mulje.
„Võimuredel on asja eest. Juur ei ühendu ladvaga. Räägi majaomanikuga, kesiganes selgrootu sinu kojarahvast ohjab.“
Lühikeste lausete jada sai järsu lõpu. Laenuhai pöördus tagasi posti ümber keerlevate nõtkete kogude poole andes aimust, et see vestlus on oma otsa leidnud. Väljaviskaja kämmal vajutas raskelt Niko õlale.

„Sai kõik selgeks?“ Majaomanik keerutas peos klaasi, ruugest neelukohta meenutavat kuju võtnud vedelikust tõusis tuba täitma jõuline lõhn.
Niko sulges hetkeks silmad. Siit küll midagi head tulla ei saanud. „Ta ütles, et pean võla osas ikkagi sinuga tegelema.“
„Kuradile see võlg praegu,“ sekkus majaomanik kärsitumalt kui ehk kavatsetud. „Nägid koha ära ja puha?“
Niko silmad kitsenesid. „Mis mõttes?“
„Selles mõttes, et kas läksid Kahte Posti sisse, tegid väikese ringkäigu, vahtisid kus kõik asetseb ja kust läheb tagaruumidesse ukseava?“
Niko vastas ebaleva peanoogutusega.
„Vahva,“ hõõrus majaomanik oma sõrmustega ilustatud käsi kokku. „Mõtlesin veidi järgi ning leidsin sobiva mooduse, kuidas oma kahetsusväärse üürivõla mulle tasuda saad.“
„Ma kuulan.“
„Sa röövid Kahe Posti tühjaks.“ Majaomanik kohendas prille ja manas seejärel näole rõõmust pakatava naeratuse.
„Ma röövin Kahe Posti tühjaks,“ kordas Niko veendumusega, et tegelikult oli nõutud midagi muud.
„Täpselt. Vaata, kui hästi me üksteist mõistame.“
„Kuidas mina säärast kohta röövima peaksin?“
„Küll sa midagi välja mõelda suudad.“ Korraga muutus majaomaniku hääl palju madalamaks, lisades tubli nõksu tõsidust, mida ta sõnadele tegelikult juurde tarvis ei olnudki. „Sul on võimalus end heastada. Kõik korraga tasuda. Tühjendad seifi ja tood mulle. Ent aja see nurja ning leiad, et keegi taob su korralikult läbi. Mitte korteris, muidugi. Teadupärast määrib veri eriti innukalt heledaid tapeete. Kusagil,“ laienes ta irve tunduvalt, „nuka taga. Mõnes varjulisemas kohas, neid leidub siin ümber palju. Neljandale sa vaevalt et pärast tagasi jaksad roomata. Saan hoopis su korteri kellelegi uuele anda.“
Niko hingas sügavalt sisse otsekui ikka veel lootes, et olukorda on võimalik enda kasuks kallutada. „Ma kas röövin Kahte Posti või sa lased mu mõnes tagatänavas lombakaks peksta?“
„Lombakaks kuulub arutelu alla. Üsna lai mõiste. Kes üldse sinust puudust tundma hakkab või otsima tuleb? Ülikond kõrgemal korrusel kannab ka hoolt, et ükski võmm siia kanti oma nina ei topi. Vaata mulle silma, Kuuesõnaline Nikolos, ning ütle, kas ma teen nalja. Mõned inimesed on säärased, kellega tuleb tegemist teha, ning mõnega tuleb tegeleda.“

„Ta ei tundu säärasena, keda maksaks alahinnata.“ Niko sammus toas edasi-tagasi, higised peod rusikasse pigistatud, meel must, ja siunas mõttes majaomanikku. „Rikas raibe.“
Emeti alaline rahulik hääletoon suutis veidi Niko närvilisust tagasi suruda. „Sinu sõnade järgi ei jätnud ta sulle erilist võimalust. Kavatsed selle tõsimeeli läbi viia?“
„Ma ei ole varas.“
„Ühest küljest võib väita, et sa varastasid minu.“
Niko turtsatas. „Tead isegi, et see ei ole tõsi. Ma vabastasin su. Said mõistuse. Sa oled isik.“
„Olen kindel, et mõni seaks selle väite kahtluse alla.“ Kui golemi hääl oleks tõusta suutnud, oleks ta öeldut saanud ehk isegi nalja pähe võtta. „Emet – südame ja hingega!“
„Ausalt öeldes oled sa tegelikult küll ainus kivikolakas, keda ma rääkimas olen näinud.“
„Rääkiv kivi või varganäost Niko, ütle parem, mis tundub mõeldamatum?“
Niko sulges hetkeks silmad unustades kõik ümbritseva, unustades oma lootusetuks pöördunud seisu, unustades kurikaelad, raha, oma alkoholinälja ning selle, et ainus kaaslane, kellega ta regulaarselt suhtles, oli rääkiv humanoidne kivigolem, saanud tõeliseks kui kusagilt ammusest rahvapärimusest, mille kandjad siia maale elama ei jõudnud. Ta ei teadnud, mida teha. Ta teadis, et ei ole varas. Ta teadis ka seda, et kui ta ei maksa või ei pöördu ära omale ette seatud teelt, on tulemuseks tõenäoliselt öine haud kusagil hooviplangu taga.
„Mida sa siis teha kavatsed?“ kõlas Emeti hääl justkui läbi udu.
Niko vaatas golemile otsa. „Mida meie teha kavatseme?“

Kaks kakskümmend kaks. Lõunane päike üritas küll kõrgete majade vahelt teed alla leida, ent esimest korda sel suvel oli hommikul vihma valanud, pikalt ja tõhusalt. Udu peitis kitsad, justkui auravad tänavad loori alla, umbne õhk suutis aga taas Niko oma särki läbi higistama sundida. Lisaks vajutas käimasolev vägitükk rõhuva hirmupitseri ta seljale. Kuid kedagi polnud näha. Kedagi polnud ligidal. Või nii ta vähemalt lootis.
Peaust ta katsuma ei läinud. Ta hiilis hoopis tagahoovi juurde ning, taas hetkeks ärevalt ringi vaadanud, ronis üle lagunenud müüri ja jäi seejärel kivi ning Kahe Posti välisseina vahelisele kitsale avale seisma. Vooluvõrgu metallist kappi turvas tabalukk. Niko lõi luku vahele roostetanud raudkangi, pruunid plekid olid rauda korralikult õginud, ning pingutas lihaseid. Lõksatus kui lukk lahti sunniti pani mehe hetkeks ehmuma. Tundus, et keegi polnud midagi kuulnud.
Niko sülitas, seejärel surus aga hambad kokku, nii tugevalt, et pea värises. Ta ei olnud siiski mingi argpüks. Ta polnud iial kuhugi sisse murdnud või midagi varastanud. See ei kohutanud teda. Vahele jäämine ei kohutanud teda. Selja pani nihelema aga mõte, et tegu, mida ta parasjagu läbi viib, on midagi, mis talle määravaks saab. Mis tema elu sootuks muudab. Kõik, mida tarvis, oli vaid üks käänak, ning rada pole enam eales sama. Ta üritas pead selgeks raputada ning uuris hoopis ööklubi vooluvõrgu jaamaühendust. Seletav kiri oli mingis kummalises keeles, mille sarnast ta varem kohanud ei olnud. Ent süsteem tundus olevat samalaadne, mis igal pool. Vahet polnud. See koht oli prügila, justnagu kõik, mis siin linnaosas leidus. Tema linnaosas.

Elekter maas, polnud midagi, mis häirekellad käima paneks. Niko pusis tagaukse kallal seni kuni luku lahti sai. Kindad käte ümber tundusid kui sulatusahju ääsid, ta ihkas kõigest hingest need ära tõmmata, ent ettevaatlikkus ning terve mõistus sundisid kahepeale meele selgeks. Niko hiilis sisse, ootamatu kui liiga varajane torm. Ta polnud kunagi varem olnud kusagil valduses, kuhu teda polnud kutsutud. Veider sügelus kratsis ta meelt, ent Niko teadis, et poolel teel ei ole tagasipöördumist.
„Näeb välja samasugune nagu kõik need paigad,“ kõlas Niko selja tagant. Ta jalad pidid peaaegu alt vedama, kuid suutsid enne keha põrandale kukkumist siiski vastu panna.
„Mida sa siin teed?“ küsis Niko.
Emet tammus Kahe Posti saali keskele, postitantsu lava ette. Ta jalad olid ikka veel määrdunud käterättide sisse mähitud ega kolistanud liialt. „Mõtlesin, et sul on tuge vaja.“
„Tuge?“
„Noh, et kordan selja taga: saad hakkama, ja puha.“ Emet nõksatas peaga tagaruumidesse. „Või kui mitte seda, siis kiviliku ihu rammu.“
„Kas,“ alustas Niko.
„Ei,“ segas golem vahele. „Keegi ei näinud mind. Keegi ei näe selles udus õieti midagi.“
„Loodame.“ Niko kõndis saalis rahutult tagaruumi poole, sinna, kus majaomanik väitis olevat selle, mida ta varastama pidi. Niko oli kindel, et seal ootab salk turvatöötajaid, kes ta vahele võtavad ning majaomaniku ähvardatu ise ära vormistavad. See tegelikult ei kohutanudki teda niivõrd, ehk ta isegi lootis seda. Mõnevõrra. Vähemalt ei peaks ta siis kellegi tagant varastama. Kuid pilt temast kusagil rentslis verest tühjaks jooksmas ei olnud samuti midagi, mida ta tundis, et peaks järele proovima.
Ukseava justkui roomas lähemale, tollihaaval üha suuremaks, peites kes teab mida. Tihe udu väljas ning tumedad sametised kardinad akende ees summutasid vähese valguse, mis saali läbi tungida oli suutnud. Niko sammud muutusid järjest jõulisemaks, kajasid tühjalt, kuni ta viimaks peaaegu jooksis tagaruumi. Ja seisatas.
Siin ei olnud midagi. Pisike kamber armetu kirjutuslauaga, lömmis prügikast puidu kõrval pooltühi. Ei mingit seifi. Ei mingit midagit.
„Oled kindel, et oleme õiges kohas?“ Emet oli samuti tuppa jõudnud. Stoilise kivilahmaka kohta oli tal vahel ikka hämmastav naljatunnetus.
„Peame olema.“ Kuid see paik oli tõepoolest tühi. Ehk kandis laenuhai kogu aeg kõike endaga kaasas, aga säärase tegelase kohta tundus see väheusutav.
„Teisel pool saali on vist mingi rõivistu,“ ütles Emet.
„Miks midagi tähtsat seal peaks olema?“ Lauasahtliteski oli vaid prahti ja kasutut paberimajandust. Niko krimpsutas nina. Selle pärast ta küll siia sisse murdnud ei olnud. Taas tundis ta aga hetkeks kummalist kergendust. Kui siin vaid mingi tupik oli, ei pidanud ta midagi varastama. Majaomanik laseks temaga midagi jubedat korraldada, aga tal ei oleks selle suhtes midagi ette võtta. Ta toetas selja vastu seina. Emet pöördus tagasi saali poole.
Esimest korda üle pika aja, vahest kogu selle suve jooksul, tundis Niko, et tal ei ole lämmatavalt palav. Higise selja vastas käis õrn tuulehoog. Tuuletõmme, jõudis talle järsku kohale. „Midagi on selle seina taga.“
Ta asetas kõrva vastu seina ning koputas rusikaga vastu kivi. Õõnes kaja täitis pisikese ruumi. „Midagi on kindlasti selle seina taga.“
Ta pilk liikus mööda seina, lage, põrandat. Ent näha ei olnud midagi, mis viitaks sellele, kuidas jõuda seina taha. Niko käed libistasid üle kivi leidmata ühtki õnarust, seejärel üle iga tolli lauast, ent ka seal polnud ühtki nuppu või kangi, mis seinaga seostuks. Natukene õnne, mõtles ta, selg seina poole, käed lauale toetatud.
Järsku pani võimas raksatus kogu ruumi värisema. Niko võpatas ning oleks peaaegu pikali kukkunud. Kaja lukustas kõrvad, torkis nõelana meelde. Kui ta lõpuks kõma peast välja raputas ja tagasi seina poole vaatas, haigutas selle keskel mustjas ava, millest tolmu ja krohvi pilvena lendu tõusis. Emet seisis seina kõrval, tõstis taas õlad hetkeks üles ja lasi seejärel alla. Lünklik kehitus, ent mõttest sai aru.
„Mida sa tegid?“ karjatas Niko, näol õud.
„Sul oli vaja sinna sisse saada.“ Emet haaras oma paksude kätega ava ümbritsevatest kividest ning ta hiiglaslikud sõrmed kakkusid auku suuremaks.
„Ma oleksin võinud leida mingi asja, millega see sein eest võtta.“
Kui golem oleks saanud, oleks ta ehk isegi naeratanud. „Leidsidki. Minu.“
Niko sundis end rahulikuks. Enesevalitsuse kaotamine ning hirm käisid käsikäes, ja kumbki ei tulnud hetkel kasuks. Kõige aususe juures oli Emetil tegelikult pikalt erinevate materjalide klohmimises kogemusi olnud. Parem sein kui inimesed. „Ma arvasin, et sa ei tahtnud enam midagi lüüa,“ ütles ta hoopis. „Päras seda kui ma su leidsin.“
„Inimesi enam mitte, jah.“ Emet rebis veel paar kivi ava ümbert ja lasi neil siis kolinal põrandale kukkuda. „Esimene asi, mis sa mulle too kord ju ütlesid, oli et inimesi ei tohi. See sein oli aga sinu ja su eesmärgi vahel. Ma aitasin.“
Tegu oli tehtud, sundis Niko end mõtlema. Tegelikult oli ainult üks asi, mida edasi teha. Ta tõmbas pika sõõmu õhku ja astus läbi seinaava. Pimedus mähkis end ta ümber, ent silmad olid sellega juba harjunud. „Siin,“ ütles ta.
Emet pidi paar põrandalähedast kivi jalaga puruks tampima, et samuti ruumi siseneda. Põrandal oli tumedast metallist seif, mis võis õigupoolest ka mõnda muud värvi olla, ent hämarad varjud ei lasknud sellest taipu saada. Golemi kivirusikas tagus seifiust seni, kuni lukk murdus ning uks lahti vajus.
Ent seal polnud eriti midagi.
Suures plaanis. Kui Niko seifi tühjaks tegi ning selle sisu tagasi ööklubi saali vedas, sai ta aru, et laenuhai mõistes oli siin tegelikult üsna vähe väärtuslikku. Vaevutajutav naeratus tükkis vägisi ta huulile. Ta eelaimused olid õiged olnud. Võlgade ohjaja polnud tõepoolest üüratut summat siin majas hoidnud.
„Arvad, et sellest piisab majaomanikule?“
Niko pilk hiilis saalis ringi. Ta peletas veidi oma mõtteis luusivaid hirme ja murdis pead, kuidas edasi tegutseda. Rahapatakas ta kinnastes sõrmede vahel polnud tõesti teab mis suur. Siiski oli siin rohkem raha kui tema, kui isegi ükskõik kes majarahvast, ühe korraga peos oli hoidnud. „Peab hakkama saama.“

Niko, nagu ka ülejäänud majaelanikud kelle võlad mitmekuuseks küündisid, veeti järgneva nädala jooksul kõik kordamööda laenuhai urkasse. Tagaruumi vaheseina polnud keegi ära parandanud ning kolakas auk paiskus katkendlikus kivisõõris valla. Päevaajal olid kõik tantsijad kuhugi kadunud. Näha oli vaid lihaselist väljaviskajat, pintsak paar numbrit liialt väike, kes seisis laua kõrval, käed rinnal risti. Niko kiilas peanupp peegeldas taas tööle seatud valgust, ent öiseid neoonvarjundeid polnud sisse lülitatud.
Keegi ei teadnud midagi.
Ja laenuhai ei saanud oma loomuse poolt ühtki politseinikku samuti asjasse kaasata. Kui isegi sai, siis ükski nuuskija majas ringi liikunud ega küsimusi esitanud ei olnud.
Majaomaniku keldrist leidsid laenuhai alluvad suure vasara, säärase, mida ehitusel seinte ja kivide lõhkumiseks või postide maa sisse tagumiseks kasutati. Kolm paari määrdunud kindaid samuti, kõik eri suuruses. Umbes pool seifis olnud rahast peitus põrandal lahtise kiviplaadi all kilekotis. Pisut kulutas Niko vasarale ja kinnastele, ning ülejäänud jaotas ta kohe röövile järgneval päeval majaelanike postkastidesse. Ükski üürnik ei võtnud nõuks mainida ootamatult ilmunud raha laenuhaile, kelle kontorisse neid veeti. Rasked ajad nöörisid kõiki, ja iga abi oli teretulnud.
Kõhna mehe ebamaised sinised silmad puurisid kõrgete põsesarnade kohalt ühtviisi kõiki, kes ta ees aru andsid. Ta alluvad vedasid aga majaomaniku Kahte Posti, andsid talle seal korraliku keretäie ning öhe kaasa käsu ülejäänud rahaga lagedale tulla. Et Niko majaomanikku pärast seda ööd enam ei kohanud, jäi tal üle vaid mõlgutada, kas viimane oli ise kuhugi jooksu saanud või olid laenuhai käsilased temaga midagi tõsisemat ette võtnud. Mõtet kriipis küll kahetsus, et just tema tõttu oli majaomanik säärase saatuse leidnud, ent viis, kuidas too üsna halastamatult üürnikke ohjes hoida üritas, oli kindlasti midagi, millest lahti olemine kõigile paremat elu lubas. Kuidas see ütlus käiski, mõtles Niko. Oled kas lihunik või lammas.

„Arvad, et ta saab kunagi teada?“ küsis Emet. Golem seisis seina vastas, rahulik, justkui loomulik toa osa.
Niko vajutas ukse kõrval olevat nuppu ning tuba paar päeva varem täitnud vastumeelt neoonvärvide asemel lõi selle heledaks tavaline õdus valgus. Elektrikrediiti jagus nüüd vähemalt järgmise kuuni. Korter nägi ikka välja nagu mõni lagunenud ehitise ülejääk, mille parandamine kunagi kellegi kavatsustesse ei kuulunud. Et pisikeses korteris kõik näha oli, tuli rõhuv vaesusetunne seda enam esile. Kuid see oli tema kodu.
„Kes teab,“ vastas Niko. Tuli loota, et vargus ja majaomaniku süüdi lavastamine ta õlgu liialt ei rõhuks. Ehk oli isegi hea, et Niko end selle pärast halvasti tundis. Midagi oli temast ikkagi alles ning ta lubas, et seda ei õnnestu kellelgi välja juurida.
Golem kehitas taas veidral kombel õlgu. „Mis see laenuhai sulle lõpuks ütles? Kui sa oma osa ära maksid.“
Niko hingas pikalt sisse. „Tegi minust uue majaomaniku.“
„Majaomaniku? Vaata aga.“
Niko lubas endale põgusa turtsatuse. „Üsna kiiresti sai selgeks, et ma ei oma tegelikult midagi,“ ütles ta. „Võib-olla oleks õigem öelda majavanem. Lihtsalt kogun järgmisest kuust alates üüri.“
„Ja siis viid Kahte Posti.“
„Ja siis viin Kahte Posti.“
Rasked ajad nöörisid kõiki. Niko lubas endale olla palju parem majaomanik kui eelmine. Mõistvam. Võidelda kaine mõistuse abil laenuhaiga ning kedagi mitte välja tõsta. Ent midagi ütles talle, et järgmise kuu üüri suhtes rahval suuremat muret ei teki.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0628)