1995. aasta suvel kirjutasime Hennuga jutustuse „Turvamehed“, mis ilmus veebruaris 1996 ajakirjas Favoriit. See on ühtlasi mu ilukirjanduslik trükidebüüt. Otsustasime kirjutada Tallinna kirjastusest Faatum, mis oli meie mõlema jaoks tuttav koht ja panna tegelasteks kõik oma sõbrad. Meil polnud plaanis kirjeldada kirjastuse elu – maskeerisime kirjastuse turvafirmaks, saades inspiratsiooni loomulikult Allan Roosilehe tolle aasta hitist „Turvamees“. Tegelaste hulgas oli ka Henn-Kaarel ise. See oli lõbus mäng – Henn dikteeris, mina istusin kirjutusmasina taga ja lause lause haaval dialoogi konstrueerides jutt umbes kolme päevaga tehtud saigi, täis kõige absurdsemaid juhtumusi ja lõppedes Karl Ristikivi luuleridadega. Enne seda olime koos paberile pannud novelli „Sügav tagamaa“, mille autoriks oli Hellat, aga kuna ma tahtsin väga olla selles loos üks tegelasi, siis lõime koos Hamburgi karakteri ning mul oli au välja mõelda mõni Hamburgile iseloomulik joon ja repliik, samal ajal aga õppida jutu kirjutamiseks tarvilikke tehnilisi oskusi. Märgiksin veel, et tegelase Kolm Punkti prototüübiks oli Valmar Adams, keda mina isiklikult ei ole kunagi tundnud. Mõlema loo tegemine oli tohutult lõbus. Sama hooga sai kirja ka kolmas novell pealkirjaga „Ruslan ja Ludmilla“, mis jäi pooleli ja mille hiljem üksi lõpetasin. See on ilmunud mu romaanis „Buss number neli“ – tähelepanelik lugeja on kindlasti avastanud, et selle peatüki kaasautorina ongi märgitud Henn-Kaarel Hellat. Seal figureerivad osalt samad tegelased, kes „Turvameestes“. Kirjutasime ka kümmekond luuletust, kus kumbki mõtles rea välja. Seda siis 1996. aasta kevadel. Aga eks me suhtusime neisse üsna kriitiliselt ja avaldamata need ongi. Hellati mõju mulle kirjutamise õpetamisel on olnud suur. Eriti mis puudutab proosat.

Meil oli omavahel alati pööraselt lõbus. Vestlused kestsid tol 20. sajandi lõpukümnendil tunde ja päevi. Hellat oli inimene, kes armastas piire uurida. Panna sind oma valikutes kahtlema. Et sa teeksid valiku hoolika läbimõtlemise tulemusena ja see saaks võimalikult adekvaatne, järele katsutud. Meie suhtluses on olnud piirsituatsioone, kus otsekui sokraatilise dialoogi tulemusena jõuame sellesse punkti, kus ilmutab ennast tõde – ükskõik milline see siis ka ei ole. See tuleb välja öelda ja pärast selle sõnastamist inimene vahetevahel muutub. Arvan, et neid hetki on olnud Hellatiga kümmekond. Oleme tundidepikkuse vestluse järel jõudnud kohani, kus vähemalt minu jaoks ilmnes seni mitteteadaolev miski. Ilmnes ka vältimatus valida, milles kindel olla ja milles mitte. Küsimus polegi selles, mis meile meeldib või ei meeldi – me lihtsalt jõuame tulemuseni, olles maksimaalselt ausad. Sest kui inimesed teele asuvad – ja iga põhjalik vestlus on alati teekond -, siis nad ikka kuhugi jõuavad. „Kes juba järjekorda seisab, see ka leti äärde jõuab,“ ütles Henn paar aastat tagasi üht elusituatsiooni kommenteerides. Võib-olla meie 25-aastase tutvuse alguses vähem, aga hiljem tajusin neid hetki võrdväärsena ilmutusega. Kunagi 2016. aastal oli meil telefonikõne, kus Henn ütles mulle ühe väga isikliku lause, mille peale mul telefon käest maha kukkus. See oli lauatelefon, sest enamasti me rääkisime lauatelefoniga. Telefon kukkus, ma seisin ja vaatasin telefoni põrandal ja torus rääkis ikka Hellati hääl. Nagu teinekord öeldakse, siis ka mul jooksis suur tükk mu elu mõnekümne sekundi jooksul silmade eest läbi. Nagu aegluubis võtsin telefoni üles ja me rääkisime edasi, kuigi üks ta lause oli läbi raputanud kogu minu maailma. Selliseid mõnevõrra müstilisi või ka sügavaid äratundmise hetki jagasime me mitmeid ja võib-olla kutsus tema need esile. Nimetaksin seda inimeseks olemise piiride laiendamiseks – sest inimeseks olemise teekond on enese alaline arendamine ja paremaks muutumine.

Kui nüüd septembri alguses telefonis rääkisime, siis tunnistas Henn, et ta tervis on kehvapoolne ning mina ütlesin, et praegu on tähtis vastu pidada. Tema ütles, et ta riputab – sümboolselt muidugi – valge lipu välja. Aga see ei tähendanud mingil moel alistumist. See ei tähendanud ka sõda. See tähendas rahu.

Piret Bristol
29. oktoobril 2017