Arvatavasti teab iga kirjanik, näitleja, muusik ja lavastaja öelda, et inimestel on kombeks esitada vahetpidamata samu küsimusi, millele vastamine on paratamatult ära tüüdanud. Tuleb välja, et menukirjanik Stephen Kingi jaoks on üheks sellistest: "Mis sai "The Shiningu" Overlookist pääsenud tegelastest?", sest ta otsustas puhuda ära tolmu vähem kui 40 aastat tagasi paberile pandud loolt ja kirjutada sellele enda kohta ebatavalisel kombel quasi-järg. See ei pruugi paista keerulise ülesandena, ent mõelgem hetkeks, kuivõrd erinev on olukord sellise raamatu puhul nagu "The Shining" autori enda ja kõigi teiste jaoks: tavaline inimene saab selle poest soetada ega pruugi lugedes isegi tähtsustada, kas see kirjutati aasta või sajandi eest, samas kui autori enda jaoks, kes on vahepeal kirjutanud kümneid romaane, kuulub see kaugesse meelest pühitud minevikku. Ühtlasi ei saa eitada, et King on viimastel aastatel õudus˛anrist eemale triivinud, kirjutades pigem ulme- ja fantaasiaromaane (ajas rändamist käsitlevat mahukat „11/22/63“ võiks nimetada üldsegi alternatiivajalooliseks romaaniks). Kui mälu ei peta, tõi ta alles hiljuti selgituseks, et põhiline lugejaskond (need, keda ta eessõnades nimetab constant reader'iteks) on ühes temaga eakamaks muutunud ja neid pole enam nii kerge hirmutada.

2013. aasta septembris välja tulnud "Doctor Sleepiga" võttis ta selle väljakutse aga vastu, naastes täielikult õuduskirjanduse juurde, ja romaan on - nagu eeldada võis - klassikaline King: isiklike deemonitega maadlev alkohoolikust peategelane, üleloomulikud kurjad jõud, pikad miniatuursemateks osadeks jaotatud peatükid, ohtralt brändide nimetamist, viited classic rock'ile ning kuiv, aga vaibumatult hoogne stiil. Ja nii edasi. Eelmainitud alkohoolikust peategelaseks pole keegi muu kui Danny - seesama hiilgav (shine'iv) poiss "The Shiningust" - keda "Doctor Sleepis" tutvustatakse kui pudelisse kukkunud keskikka jõudnud lontrust, kes sisustab õhtuid baarikaklustes osalemisega. Märjukesearmastus on tal küll geenides, kuid joomine aitab hoida vaos ka hiilgamist, mis on tema jaoks alati olnud pigem needus kui õnnistus. Põhiline tegevus algab siis, kui meelemürkide ahvatlustele selja keerata otsustanud Dan asub tööle haigemajas, kus teenib oma võimete tõttu hüüdnime Doctor Sleep, ning hakkab käima Anonüümsete Alkohoolikute kohtumistel. Peatselt ristuvad tema teed Abra-nimelise väikese tüdrukuga, kes lisaks võimsalt hiilgamisele omab ka tugevaid telekineetilisi võimeid. Temaga väed ühendades püüab ootamatult ohu ja ootamatuste epitsentrisse sattunud Dan saada võitu end The True Knotiks nimetavast sektist, mis koosneb matkaautodes ringi rändavatest ja laste piinamisest elujõudu ammutavatest olenditest.


Kõlab ju ägedalt? Mina arvasin nii, kui raamatu sisututvustust suure huviga enne selle ilmumist lugesin. Paraku pole tõde aga pooltki nii roosiline. Ühest küljest oli Kingist vaieldamatult leidlik kujutada Dani kui "oma isa poega" ehk lugejas antipaatiat tekitava joodiku ja eluheidikuna, kes püüab taas jalule saada ning lunastust leida. Kõik on põhimõtteliselt tsükliline: kui "The Shiningus" oli kokk Dick Hallorann Danile mentoriks ja tema kaitsjaks, siis "Doctor Sleepis" saab Abra jaoks sellest Dan ise. Küll aga paistab autori jaoks olevat ebaselge kujutatava maailma tegelik üleloomulikkus. The True Knot'iga jäi ta kahtlemata natuke kimpu, suutmata neid vormida reaalselt ähvardavaks ja koletislikuks jõuks. Ennekõike meenutab see vampiirilikest olevustest koosnev ning pihustitest toitvat "auru" sisse hingav bande mõnd seitsmekümnendate odav-õudusfilmi. Julgen oletada, et King pidas vajalikuks, et romaani lehekülgedelt vaataks vastu mingisugune kuri jõud, mis ähvardab peategelaste heaolu ja ka elu, kuid ei tahtnud lugu samas üleliia fantaasiarohkeks muuta.

Proosa ei ole kuigi elav ja voolav - põhirõhk on Kingile omaselt tempol ja tegevustikul. Viimase kaasaegsuse meenutamiseks viitab autor näiteks Facebookile, Mozilla Firefoxile ja teleseriaalile „Sons of Anarchy“. Romaani emotsionaalseks tsentriks on kahtlemata perekonnatu Dani (ka tema ema on nüüd surnud) ja Abra hiilgamise kaudu pidevalt tugevnev „isa-tütre“ suhe, mis hakkab paraku ilmet võtma alles raamatu teisel poolel, meenutades natuke Kingi kunagist romaani „Firestarter“. The True Knoti sonivad paharetid on, nagu vihjatud, suures osas kõigest tüütu taustamüra. Veel enam, et reaalne kontakt peategelastega tekib neil raamatus hilja. Sama kehtib ka Abra ja Dani puhul, kes enne päriselt kohtumist kasutavad suhtluseks hiilgamist ja seejärel internetti.


Pildi autor: Vincent Chong


Võib-olla on "Doctor Sleepi" peamiseks probleemiks, et King püüab looga korraga ligi meelitada uusi lugejaid, kellele "The Shining" võõras on (olgu märgitud, et Kubricku filmi võib siinkohal täiesti unustada, sest see ei anna õieti mingisugust konteksti), ja võluda ka 1977. aasta romaani fänne. Selline kahe erineva sihtgrupi heakskiidu nimel võitlemine ei andnud nähtavasti kuigi küllastavat tulemust, sest laheda pealkirja ja huvitava algse ideega „Doctor Sleep“ on üsnagi kesine ja madalrõhkkondlik "30 aastat hiljem" lugu, mida on ehk liialduslik järjekski nimetada, kuigi King vihjab oma populaarsele menukile „The Shining“ järjepidevalt ja osavalt. Samuti on raamat pikk ja lohisev; ehk oleks see lugu sobinud paremini e-raamatuna müüdavasse lühiromaani. Kindel aga on, et „Doctor Sleepist“ saaks vändata korraliku ekraniseeringu, mis tänu põnevale taustale osutuks kindlasti väga edukaks.

Algselt avaldatud autori blogis.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
Peatoimetaja oktoobriveerg 2013
Tehnovidinatest rollimängudes
Intervjuu: Aweron ja Paganarh
Millest fantaseerib „50-ne halli“ põlvkond
Kui sahtel saab täis
Raamatuarvustus: Doctor Sleep
Riiklik romaanikirjutamiskuu ehk NaNoWriMo
Mõttevälgatus: Ellujäämisõuduse rutiinsus ja „Routine“
Amnesia - hea, halb ja huvitav
Robert Kurvitz „Õudne ja püha lõhn“
Oktoobri pildimäng
Oktoobri ulmkonnakroonika 2013
Kirjastuste uudised 10/2013
Lauamäng: Lõputu luupainaja
Jutt: Haualkäik
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0679)