Kirjutamises pole mitte midagi keerulist. Võta klaviatuur või pliiats kätte ja anna minna, küll kõik kribatud sõnad kettale või sahtli ära mahuvad. Kuid ei. Küll näed, varem või hiljem nad ei mahu mitte. Nädala, kuu või lausa mitme aasta pärast hakkavad teised välja rahva kätte trügima.
Mis seal siis ikka. Ilm on suur ja lai, mahuvad ka need jutud sinna ära, tuleb vaid valida, milline tee oma ulmelapsukestele valida. Kas seada nende siht Reaktori suunas või hoopis valge hiire kodupaika? Õnneks on Eestis valikuid rohkem kui kaks: poogen.ee, oma seinast seina ˛anrite ja tasemega, erudeeritud toimetustega, paberajakirjad, omal käel väljaanded ning kõige nende kõrval ka ulmejuttude ühisblogi Ulmejutulabor ehk lühidalt Labor.


Labor sündis 2011 aasta augustis, Estconi kirjutamistoa järellainetusena. Eesti tolleaegsesse avaldamiskitsikusse loodi koht nii Algernoni kõrge lati alla jäävate autorite jaoks kui ka lihtsalt ulmejuttudega lustimiseks ja katsetamiseks. Nende kahe ja pea veerandi tegutsemisaasta jooksul on Laboril olnud aegu erinevaid, kuid läbi vaikuse ja jututulva on koht ikka toimiv ning ootab pingsalt uusi kirjalaborante, kommenteerijaid ja muidu kiibitsejaid ka.

Kui küsite, et miks Labor, miks juttude ühisblogi? Miks mitte oma jutte sahtli või isiklikku blogisse või Reaktorisse kirjutada, kõik need on toredad asjad, siis Ulmejutulaboril on omad väiksed, kuid olulised eelised. Temaatilisel jutulehel on rohkem lugejaid kui oma blogis, kirjutuslaua sahtlist rääkimata. Laborisse postitamisel ei pea pelgama, et toimetaja meelest on jutt liiga lühike, diip, nõme või lihtsalt ulme alam˛anris, mida ajakiri ei avalda. Iga ajakiri peabki oma stiili hoidma, kuid oma jutu tahaks sellegipoolest rahvale lugeda anda. Ja kui on soov, võib Laborisse postitada ka kõigile tundmatu varjunime alt ja kui just NSA asja vastu huvi tundma ei hakka, ei saagi keegi teada, kes jutu taga oli. Vahel tahavad ju ka tuntud tegijad millegi uuega katsetada või on soov oma eksperimendid enda nimest lahus hoida. Millised kommentaarid eksperimentjutule tulevad, on ennustamatu, kuid kes neist ka nii väga hoolib.
Kuid jah, need kommentaarid on meie igapäevane leib ja muld. Jutulabor jookseb Bloggeril ja nii on juttude kohta arvamuse avaldamine lehe orgaaniline osa. Vaatamata eelarvamustele on juttude kommenteerimine väga kasulik. Jutu autor saab aimu, kuidas tema juttu loetakse ja põhjalik kommenteerija saab parema selguse, mis asi siis tegelikult ühe jutu heaks või halvaks teeb. Viimane on kirjandushuvilisele vajalik, kirjutajale hindamatu teadmine.

Elu käib Ulmejutulaboris aga valdavalt nii: kuu alguseks valitakse kaks teemat, mida iga Labori kirjutaja võib vabalt tõlgendada, tingimusel, et jutt jääb ulme raamidesse. Vahelduseks on kätt proovitud juttude tõlkimisega, teiste laborlaste juttude ümberkirjutamisega ning täiesti vaba teemaga. Jutulaboris on oma jutte avaldanud 46 autorit, kes on sinna postitanud 200 lugu. Neist üle poole on seitsmelt enamkirjutanud inimeselt. Kui kellelegi meeldib väga statistika, siis kuus postitatakse Ulmejutulaborisse keskmiselt 7,4 lugu, kuid nagu alati, on statistikal omad konksud sees. Näiteks jääb 2013 aasta esimesse kümnesse kuusse kaks sellist, mil ei olnud sinna ühtegi jutupostitust. Eks vanad kirjutajad otsivad endale uusi väljakutseid ning uued tulijad, 2013. aastal on neid olnud kolm, pole veel päris täishoogu sisse saanud, kuid küll saavad ning kindlasti muutub koos nendega ka Labori nägu, võib-olla ka kirjutamise reeglid. Eks kõik ühistegemised on ju ühistegijate nägu.

On meelde jäänud soovitus, et kui sa pole veel tipus, saada oma jutte sinna, kust tuleb parem tagasiside, kui sa aga oled tipus, siis sinna, kus on prestii˛sem. Päris mitmed Laboris kätt harjutanud autorid on avaldanud oma jutte ka Reaktoris ning selle kogumikus „Tuumahiid“, veebiajakirjas Algernon, antoloogias „Täheaeg“ või välja andnud oma raamatu. Vähemalt kogemuse võrra on nad Laborist kindlasti rikkamad.

kirjutatud 23.10.2013
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
Peatoimetaja oktoobriveerg 2013
Tehnovidinatest rollimängudes
Intervjuu: Aweron ja Paganarh
Millest fantaseerib „50-ne halli“ põlvkond
Kui sahtel saab täis
Raamatuarvustus: Doctor Sleep
Riiklik romaanikirjutamiskuu ehk NaNoWriMo
Mõttevälgatus: Ellujäämisõuduse rutiinsus ja „Routine“
Amnesia - hea, halb ja huvitav
Robert Kurvitz „Õudne ja püha lõhn“
Oktoobri pildimäng
Oktoobri ulmkonnakroonika 2013
Kirjastuste uudised 10/2013
Lauamäng: Lõputu luupainaja
Jutt: Haualkäik
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.1023)