Alustame sisust. Tegemist on justkui pärast mingit sorti entroopiakatastroofi justkui meie alternatiivmaailmas toimuva krimidraamaga. Maa eri paikkondi ümbritseb ja õgib aegamisi „hall“, mis justkui lagundab mateeriat. „Justkui“ seepärast, et ega päris täpselt midagi selgeks ei saa, ulmeline osa jääb häguseks ja diibiks. Slipstream'iks, nii-öelda.

Sõnakasutus on teoses üsna hea. Sillerdav, unelev, luuleline, väga hea lugeda – üldjuhul vähemalt, siis kui sellel parasjagu asjalik sisu on ja ta pole niisama „lahetsemine“. Äge või lahe olemise vajadus ja aeg-ajalt mingi „kaotaja“ teema, tundusid olevat autori peamised juhtniidid tegevuse edastamisel. Enamusel tegelastel, peale ühe peategelase - Khani, oli sellega mingi oma suhe. Inimeste suhtumine tundus olevat väga, kuidas seda nüüd öeldagi, kunstiringkonna rahva sisekaemus või nii. Kui sa pole väliselt äge, siis pole sind olemaski. Selles suhtes eristus ülejäänud seltskonnast tugevasti Inayat Khan, kes vähemalt mulle tundus olevat peamine peategelane – tema ei olnud lahe.

Tegelased olid muidu üsna lahedad. Nii kadunud tüdrukud kui ka kolm peategelast ning tüübid, keda mööda jälgi aeti, kõik asjalikult teostatud, eristusid, jäid meelde, olid huvitavad. Ainult et mind hakkas see multikultuursus lõpuks isegi veidi väsitama. Muidu oli see väga teemasse – Rootsi jne. Pikapeale hakkaski mind painama küsimus, et mille pagana pärast siis ikkagi Rootsi? Miks pidi tegevus just seal aset leidma? Mille poolest Rootsi siis autorile lahedam või sobivam paik tundus kui Eesti? Teosest ma sellele vastust ei leidnud.

Esitatud oli lugu kolmes võtmes: kaasaeg, sinna vahele minevikusähvatused ning siis veel „tausta seletavad“ peatükid. Need viimased olid üsna kummalised vahelõigud, kuid sobisid stiili poolest väga hästi teiste vahele ning kiidan nende eest autorit, väga huvitav lahendus ja ka hästi teostatud – piisavalt lühikesed, et igavaks ei läheks ja just sobivate kohtade peal, et lugeja aru saaks, mis toimub. Ka kaasaja ja minevikuliinid olid huvitavad ja tegevust edasiviivad – peaaegu kuni lõpuni. Mõlemal liinil oli viimaks ainult üks suur viga, nad nimelt ei viinud mitte kuhugi välja.

Kui raamatul oleks olnud ka mingi asjalik lõpp, siis ma poleks ilmselt ka selle läbilugemist kahetsenud. Tegelikult ei kahetse ka praegu, kuid asjaliku lõpetuse puudumine teeb ikka tiba kurvaks. Just seepärast ei saa ma kätt südamele pannes öelda, et tegu on hea raamatuga, kindlasti mitte, otse vastupidi, pigem on tegu eelkõige sisu mõttes pooliku raamatuga. Algus on hea, jutt jookseb, ja siis... mingil hetkel jääb tegevus paigale tammuma ja viimaks... ei jõua see kõik kuhugi. Mage värk, ei ole lahe. Muidu ju veel mõtleks, et debüüt ja anname andeks, aga netis sobrades ilmneb, et tegemist on 2008. aasta romaanivõistluse käsikirjaga, ilmus see aga alles 2013. aastal. Niisiis, kui isegi 2008. aastal läks kiireks ja romaanivõistluseks päris valmis ei saanud, siis pärast on olnud vähemalt tubli neli aastat aega üks lõpu moodi asi sinna otsa kirjutada. Aga seda ei tulnud. Laheduse pärast võib ju lugeda, kuid viimaks jääb raamatu sulgemisel, lõpetatud esteetilise naudingu asemel hinges kummitama siiski tühjus.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
Peatoimetaja oktoobriveerg 2013
Tehnovidinatest rollimängudes
Intervjuu: Aweron ja Paganarh
Millest fantaseerib „50-ne halli“ põlvkond
Kui sahtel saab täis
Raamatuarvustus: Doctor Sleep
Riiklik romaanikirjutamiskuu ehk NaNoWriMo
Mõttevälgatus: Ellujäämisõuduse rutiinsus ja „Routine“
Amnesia - hea, halb ja huvitav
Robert Kurvitz „Õudne ja püha lõhn“
Oktoobri pildimäng
Oktoobri ulmkonnakroonika 2013
Kirjastuste uudised 10/2013
Lauamäng: Lõputu luupainaja
Jutt: Haualkäik
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0073)