Kui kirjutasin hiljuti Ekspressile artikli noorte fantaasiakirjanduse viimase aja trendidest, olin sunnitud tegema möönduse ning ühe suundumuse täiesti välja jätma, kuna tundub, et tegemist on nähtusega, millel võib olla pandeemiline potentsiaal. Aitäh Reaktorile võimaluse eest see lünk täita.

Kes vähegi noorte fantaasiakirjandust loeb, on ilmselt märganud, et üheks viimase aja levinuimaks kirjutusstiiliks on nn mash-up – miks, segu, konglomeraat, proid. Nimetatagu seda kuidas tahes, tegu on siis nn ˛anride seguga. Näiteks leiab tegevus aset kosmoselaevas, aga asjasse on segatud ka haldjad ja päkapikud. Ja kindlasti on raamatus ka romantiline liin. Või siis üks kena zombilugu, aga see on tingimata seatud aurupungi-ilma. Ja muidugi ei puudu sealt romantiline liin. Või siis tegutsevad vanad head vampiirid ja tegu on korraliku kriminulliga – aga ärme unusta romantikat!

Hirvesilmne tibi paraku müüb

Iseenesest on proidide puhul paljudel juhtudel tegu täiesti korralike ja loetavate raamatutega, kui lukku poleks sisse pressitud seda sageli nii meelevaldset ja pahatihti täiesti kasutut armulugu. Paljud kirjastajad paistavad arvavat, et piisab vaid sellest, kui kirjutada sisse natuke õhkamist ja niiskeid pilke, panna kaanele hirvesilmne õhtukleidis tibi ja voilą! – müüb! Ja mis seal salata – sageli müüb ka. (Hilis)teismeliste nälga romantika järele ei maksa alahinnata. Ja alahinnata ei maksaks ka hästi kirja pandud armulugu.

Tegelikult on ju ka romantiline kirjandus täiesti omaette ˛anr nagu fantaasia- või ulmekirjandus, sellel on ka oma lugejaskond (ja mitte ainult naised – meeste armastusromaanid on lausa eraldi alam˛anr) ning oma ˛anrireegid. Seetõttu võiks proidideks pidada ka lugusid, kus on kokku miksitud fantaasia ja romantika või ulme ja romantika. Niipidi vaadates kipuvad asjad nagu natuke käest ära minema, sest minu kogemust mööda ei ole noorte fantaasiakirjanduses olemas lugu, kus armastus suuremal või vähemal määral rolli ei mängiks. Hea küll, Harry Potteri kaks esimest raamatut võib-olla kvalifitseeruvad, aga need kalduvad ka rohkem laste, kui noortekirjanduse valda. Aga praeguseks ilma teinud sarjad nagu Stephanie Meyeri "Videvik" (2005-08), Cassandra Clare'i "Surmav arsenal" (2007-14) või Maggie Stiefwateri "Värin" (2009-14) ja "Kaarnapoisid" (2012 – …) ratsutavad kõik kahel hobusel.

Armuulme

Ulmes seevastu pole seosed romantikaga sugugi nii tihedad (võib-olla sellepärast, et ulme on iseenesest senini pigem noorte fantaasiakirjanduses tagaplaanil püsinud?), aga samasuunaline tendents on seoses ulme jõulise lavaletulekuga selgelt näha. Nagu ma olen juba varem ka kirjutanud, on noortele mõeldud ulmeraamatuid sel aastal ilmunud nagu zombisid pärast õnnetust keemiatehases, ning väga suurt hulka neist võib selgelt lugeda romantiliseks mash-up'iks. Üks hea näide on kindlasti Tuhkatriinu loo ulmeversioon, Marissa Meyeri debüütromaan „Cinder“ (2012). Selle peategelane on küborgipiiga, kes töötab Neljanda maailmasõja järgses Uus-Pekingis mehaanikuna ja kes kohtub oma remonditöökojas (keset katkupandeemiat ja pingelist suheteklaarimist Kuu kuningriigiga) printsiga.

Päris kaasahaarav lugu on ka Natalie Whipple'i "Transparent" (2013), mille tegevus toimub tulevikumaailmas, kus kõigil on mingit sorti vägi või eriline võime. Peategelane Fiona on nähtamatu, tema isa aga maffiaboss, kes kasutab oma meelekontrolli väge omaenda huvides. Lõpuks tüdruk põgeneb ja kohtub poisiga, kes ainsa inimesena suudab teda näha. Armumine on vältimatu ja loopõhine, loogiline ja pigem paneks kulmu kergitama asjaolu, kui seda ei juhtuks.
Küll aga ajab karvad turri ja paneb lõrisema, kui täiesti korralikule ulmeloole või düstoopiale on selga venitatud roosa kombinee. Heaks halvaks näiteks on Gennifer Albini futuristlik "Crewel" (2012), mille kangelanna Adelice, kes suudab oma kudumisega muuta maailma (nii sündmusi kui inimesi), sunnitakse selle maailma kurjade jõudude teenistusse. Selle asemel, et kasutada oma väge ja mõistust sellesama koleda maailma muutmiseks, tegeleb kangelanna põhiosa ajast kahe võrdselt lameda kallima vahel valida mittesuutmisega.

Näide loost, kuhu romantika sobib nagu sea selga sadul, on ka rohkem fantaasiavalda jääv A. G. Howardi "Splintered" (2013), mis on uusversioon "Alice Imedemaast". Lugu iseenesest on suurepärane – kangelanna Alyssa on originaalteose prototüübi Alice Lidelli järeltulija, kõik nende perekonna naised on lõpetanud vaimuhaiglas ning ka tema hakkab kuulma hääli ja nägema imelikke asju. Pikk lugu lühidalt: Imedemaa on olemas, ning varsti on Alyssa sunnitud iseenda ja ema päästmiseks sinna minema ja korda tegema kõik selle, mille Alice ära rikkus. Naljaka, originaalse ja põneva loo keerab korralikult peesse masendavalt ebaloogiline ja konstrueeritud armukolmnurk. Täiesti mõistetamatutel asjaoludel hülgab muidu igati asjalik, teovõimeline ja intelligentne kangelanna aeg-ajalt igasuguse loogika, tema aju kahaneb riisiterasuuruseks ning just äsja leitud igati pädevad lahendused ja järeldused unustatakse, et kahe pässi pärast käsi ringutada.

Moraalimüür kipub murenema

Küllap on üks väga oluline põhjus, miks (eriti alles alustavad) ulme- ja fantaasiakirjanikud on kirjastajate poolt jõuliselt julgustatud oma lugudesse imalalt romantilisi liine sisse kirjutama, on romantilise (ja erootilise) kirjanduse trügimine n-ö peavoolu kirjanduse hulka ja selliste raamatute suur müügiedu. Ehk siis ihkavad ka noorte fantaasiakirjanduse kirjastajad leida oma halli varjundeid, sest olgem ausad – kes oleks romantikast (ja seksist) veel enam huvitatud kui teismelised?

Nõudluse ja pakkumise vahel on siiani seisnud enam-vähem ületamatuks jäänud ühiskondliku moraali müür, mis ei luba noortele säärast kirjandust pakkuda. Alles hiljuti rääkis tuntud NF autor Darren Shan intervjuus The Independent'ile, et kirjastajatel on millegipärast veendumus, et teismelistele poistele mõeldud lugudes on seks tõsine keeluala, kuna see poisse ei huvitavat. Kirjanik peab absurdseks olukorda, kus räige vägivald on loos igati teretulnud, kuid suudlusstseen toob kaasa debati toimetajaga. Tüdrukutele suunatud kirjanduses seevastu tundub seks ja kõik sellega seonduv olevat aga vägagi lubatud ja suisa kohustuslik. Kuni sinnamaale, et tekkinud on uus alam˛anr: noorte täiskasvanute kirjandus.

Kõik sellega seonduv, alates sellest, millised vanusegrupid peaksid olema selle lugejad (14-35, niipalju, kui mina lugenud olen) ning kui vanad võiksid olla selle kangelased (umbes sama), tundub olevat hetkel lugejate jaoks sama segane kui kirjastajatele. Üks on aga selge – see on ˛anr, kus oluline – et mitte öelda võtmeroll – on just seksuaalsetel eneseotsingutel ja nende detailsematel kirjeldustel. Ainsas puhtalt sellesse ˛anri kuuluvas teoses, mis on mulle seni kätte puutunud – Liz Bankesi "Irresistible" (2012) – ei juhtu peale seksi ja valetamise põhimõtteliselt mitte midagi. Aga see selleks. Arvestades, et Ameerikas on noortekirjanduse lugejate hulgas üle 55% täiskasvanuid – selle põhjuste osas on viimasel ajal lugematuid debatte peetud –, siis pole ka ime, et armuproidid nii populaarsed on. Kahju ainult, et see tõsiselt häid fantaasialugusid lämmatama kipub.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
Peatoimetaja oktoobriveerg 2013
Tehnovidinatest rollimängudes
Intervjuu: Aweron ja Paganarh
Millest fantaseerib „50-ne halli“ põlvkond
Kui sahtel saab täis
Raamatuarvustus: Doctor Sleep
Riiklik romaanikirjutamiskuu ehk NaNoWriMo
Mõttevälgatus: Ellujäämisõuduse rutiinsus ja „Routine“
Amnesia - hea, halb ja huvitav
Robert Kurvitz „Õudne ja püha lõhn“
Oktoobri pildimäng
Oktoobri ulmkonnakroonika 2013
Kirjastuste uudised 10/2013
Lauamäng: Lõputu luupainaja
Jutt: Haualkäik
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0075)