Enn Vetemaa, kes möödunud aastal tähistas oma 80. juubelit, on vaieldamatult juba praegu Eesti kirjandusloo virtuaalsetesse annaalidesse suurte kuldsete tähtedega üles märgit. Ta on kirjutanud arvukalt romaane, koostanud enda luulekogusid, tõlkinud ja isegi muusikat loonud. Väga mitmekülgne härrasmees, kelle looming on kas või kaas-stsenaristina läbi Sulev Nõmmiku lavastatud surematute filmide nagu “Siin me oleme”, “Mehed ei nuta” ja “Noor pensionär” alatiseks eestlaste kärgmällu kõrvetatud.

Ei ole ulmesõpradelegi Vetemaa nimi tundmatu. Üleloomulikke elemente või sümboolikat leiame mitmetes tema teostes nagu Nõukogude Liidu lõpuaastatel algselt Loomingu Raamatukogus ilmunud romaan “Tulnuk”, mis räägib ühest veidrast väljamõeldud ühiskonnast, või aastatuhande vahetusel “Neitsist sündinud“, milles käsitletakse juba moodsamaid bioteemasid. Viimati nimetatud raamatu väljaandjaks on samuti kirjastus Tänapäev. Ulme piiripeal hõljumine kumab Vetemaa loomingus ka mitmetes õudussugemetega teostes, kuid seekordne raamat lubaks tagakaane kirjelduse järgi midagi hoopis žanritruumat.

Käesolev romaan, mille pealkiri sisaldab ühe tuntud kristliku prohveti nime, viib meid inimeste loodud kosmose-kruiislaeva pardale, kuhu on endale kalli pääsme lunastanud omapärane seltskond turiste. Inimkond on suutnud luua tehislikku raskusjõudu imiteerivad seadmed ja katsetavad nüüd tavaliste inimestega pikaajalist kosmosereisi. Erinevatel põhjustel on laeva pardale jõudnud näiteks eesti soost kosmofiloloog, itaallastest kõrged katoliku vaimulikud, inimarvutist baltisaksa aadlik, kes soovib väga oma lõppu tähtede keskel leida, iiri päritolu ärimees ja teenindajatena on oma roll prantsusmaalt pärit noortel õdedel. Päevad laeval kulgevad rahulikult, aga ühel hetkel keerab kõik sassi üks ootamatult välja ilmuv veider tegelane.

Esimene pool romaanist möödub peamiselt kahe vaimuliku heietustega usuteemadel, millele võiks vihjata juba pealkiri ise. Kogu teoses tervikuna on ulme (näit. kosmoses kruiisitamine) pigem lisandiks, sest sama hästi võiks ette kujutada kahte preestrit eelmisest ajastust pärit aurikul üle ookeani liuglemas, aeg-ajalt elus karastunud ja kindlate vaadetega kapteniga viskit rüüpamas ning kõrvalt kaasreisijaid arvustamas. Tegevus puudub pea täielikult, vahetuvad ainult istekohad, kus peategelased juttu vesta saavad. On tunda, et autor on soovinud kahe peamise vestleva vaimuliku läbi paberile panna humoorikas-iroonilises võtmes enda mõtted usust, armastusest, teadusest ja praegusest ühiskonnakorraldusest. Leidub mitmeid viiteid erinevatele olukordadele Eestis või mujal maailmas ja sinna kõrvale muudki argist. See iseenesest pole halb, kui kiskuda üliinimliku tahtejõuga peast (teadus)ulme violetsed prillid ning jälgida tavakirjandusliku mõnuga eemalt, kuidas isa Franciscus Heino Mandri häälel vaimselt süütut kolleeg Innocentiust (!) kõikvõimalikel teemadel provotseerib.

Kohati ootamatult satuvad muidu sujuva filosofeerimise vahele üksikasjalikud kirjeldused teaduslike faktide kohta – on nendeks siis mõne haiguse sümptomid või vestlejaid paeluv füüsikaline nähtus. Olgu ära märgitud, et arvustaja ei tauni kuidagi lugeja harimist nimetet lõikude juures, vaid osalist stiilist väljalangemist. Me ei oota ilukirjanduslikust teosest entsüklopeedilist infotulva, vaid midagi muud. Öelnud seda, tsiteeriksin autorit talle omase eneseiroonia parima näitena ja justkui muuseas tema tekstis asuvat märkust, mille leidsin pärast järjekordset keeruliste terminite loetelu: “NB! Loomulikult otsisin ma nende sõnade tähendused välja Internetist ja võõrsõnade leksikonidest, et endast targemat muljet jätta. Autor.” Mõistetavalt järgnes sellele arvustaja purtsatav naer.

Naiste roll loos on olla liigses mugavuses peesitavatele meesolenditele katalüseerivaks reagendiks, mis võimaldab autoril suunata teemad moodsamatele teemakäsitlustele (naiste roll tänapäeval ja tulevikus) ning õrnustele – Vetemaale iseloomulikult on värvikalt kirjeldatud volüümikaid ihasid ja oleme tunnistajaks maitsekale aktile vastassugupoolte vahel. Sellest hoolimata ei soovi autor teoses kuidagi mõista anda, et naised oleks väheväärtuslik sugu stereotüüpselt kangelaslike meeste kõrval. Kaugeltki mitte. Pigem ütleksin, et Vetemaa tekstist õhkub igas stseenis välja härrasmehelikkust nende võluvate jumalannade kohta meie keskel. Traditsioonides peitub oma võlu.

Romaani teine osa on põgusalt aktiivsem, kuid mitte kauaks. Pikema jututa tuuakse sisse võõras ja nii veider kui see ka pole, jätkub teose esimese poolega sarnane sõnadega kenitlemine taas peamiselt dialoogi vormis. Ehk isegi raskemal kujul, sest autor pühendub mingil hetkel puhtalt dialoogi esitamisele. Sisu mõttes on uue tegelase ilmumisega tekkinud lihtsalt üks vaatenurk juurde. Lugejale maalitakse läbi pikkade vestluste vaimusilma ette hoopis teistsugune elik võõrik ühiskond ja tõekspidamised kui see, millega igapäevaselt harjunud oleme. Autor ei anna otseselt hinnanguid ühele või teisele, vaid jätab selle meeleldi lugejale mõtisklemiseks, mis iseenesest on väga kiiduväärt. Eesti ulmekirjanduse kogukond tunneb päris mitut kohalikku autorit, kel on raske end kibedast moraalilugemise kiusatusest lahti rebida. Tahan eraldi ära märkida, et arvustajale – mitte üllatuslikult – meeldisid (paraku veidi napiks jäänud) mõttekäigud tehisliku rakendamisest bioloogia hüvanguks, iseolemisest ja sellest, kas tehismõistusel on võimalik omada naljasoont, sarkasmi või võimet aforisme luua – olla loominguline. Peab tunnistama, et sellega muutus lugemine hoobilt soravamaks.

Ainsaks tõsisemaks etteheiteks romaanile võiks nimetada intriigi puudumist. Jah, tegelased olid asjades eriarvamustel ja võõrlane päris omamoodi suhtumisega, kuid puudus korralik konflikt. Kõik oli liialt rõõmus ja optimistlik. Isegi too ägisev vana, kes unistas tähtede keskel suremisest – võiks öelda, et ta oli asjade käiguga igati rahul. Seetõttu langes paljuski ära tegelaste käitumise motivatsioonide esitamine, nad lihtsalt arvasid, rääkisid, arvasid veel kord ja vahel said natuke pahaseks ka. Kuid alati võeti lõpuks stseen kokku tõdemusega, et homme jälle päev ja kõik on ju tegelikult hästi. Kohati oli tunne, et loen kellegi kolmanda inimese isiklikku päevikut, kuhu on üles täheldatud olulisemad detailid, millest põnevast inimesed vestlevad, kui nad on sunnitud pikalt piiratud ruumis viibima.

Mida kokkuvõteks öelda? Ma arvan, et neile, kes hr Vetemaa varasema loominguga hästi kursis, leidub antud romaanis palju autorile omase stiili rõõmsat äratundmist. Võimalik, et paadunud ulmefännile pole raamat päris mokka mööda, aga autori sõnakunsti valdamine on jätkuvalt kõrgel tasemel ja väärib juba omaette nautimist. Selline kena pühapäevane lugemiselamus mittereaktorlasele, kes hingelt noor ja vaimult särav. Armastus ju päästab lõpuks kõik!
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Peatoimetaja: 02/17
Tiit Tarlap (13.XI 1954 – 24.II 2017)
Intervjuu Jaanika Juhansoniga
Eesti ulmeühingu üldkoosolek 2017
Repliik: Miks kosmosehõlvamisest asja saab
Palju õnne, Don Coscarelli
Noortest, kosmosest, düstoopiast ja mõnest raamatust ka
Kõver kiirgus: Kui Titanicus mängiks peaosa...
Raamatuarvustus: When Animals Attack
Intervjuu: Vanessa Morganiga
Raamatuarvustus: Sõidavad Eelija tulisel vankril
Raamatuarvustus: Mairi Laurik „Novembriöö kirjad“
Raamatuarvustus: Metš Kaleva
Raamatuarvustus: Assassin’s Creed. Taassünd
Raamatuarvustus: Ratsanik Melchior
Uudiskirjandus 02/17
Ulmkonnakroonika 2/17
Jutt: Kultuurievolutsioon
Järjejutt: Pilvelinna bluus. 2.
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0137)