"Reaktor jätkab kolmeosalise järjejutu "Pilvelinna Bluus" avaldamist.
Eelmine osa

Käega nina hoides sisenes Ellis hämarusse, kingad krõmpsumas kiirtoidukarpidel ja muul prügil. Ta üritas tulesid põlema panna, kuid lambid ei süttinud, andes märku sellest, et ruum polnud kaua ka elektriku näinud. Ellis kuvas neuroimplantaadiga silme ette saadaval olevate ühenduste menüü ning loomulikult leidus seal ka Sawamura kodu. Seda oli võimalik avada vaid spetsiaalse signaaliga surnud mehe enda implantaadist, kuid Ellisel ei kulunud kaua kohalikust süsteemist läbi söömiseks ning peatselt aktiveerusid tema käsu peale kõik majapidamisseadmed. Ta lülitas sisse arvuti, et tuua tuppa mingisugustki valgust.
Sinakas valgus heitis oma tuhmi kuma mädanevale prügile põrandal ning taaskasutusse viimata prügikottide virnadele seina ääres. Seinu illustreerisid poolalasti animetüdrukute postrid ning vabade pindade peal istusid odavatest materjalidest prinditud figuriinid. Pesemata, pruuniks määrdunud voodilinade peal lebas odavama hinnaklassi ilma näojoonteta ja detailideta mannekeen-seksbot. Ilmselt sai sinna peale projitseerida avatari. Ellis ei hakanud hügieenilistel põhjustel sellele isegi lähenema. Õigupoolest ei tahtnud ta selles kohas mitte midagi puudutada. Selle asemel ühendas ta oma neuroimplantaadi hoopis Sawamura arvutiga, lastes implantaadi programmidel tohututes kogustes andmeid läbi töödelda ja kopeerida.

Tundub, et meie kadunud terrorist oli kibestunud sotsiaalne erak, kes vihkas kõiki inimesi, eriti naisi enda ümber,” järeldas Ellis, silmitsedes ülevaadet Sawamura aktiivsusest internetis. Taoline profiil polnud midagi erilist - maailm oli täis üksikuid vihaseid poissmehi, kes ei suutnud inimestega sotsialiseeruda ega saanud oma eluga hakkama. Taoline inimene mahtus väga spetsiifilisse terroristide gruppi.
Ja tundub, et ta kasutas ka neuroveebi. Parem teha nimekiri kõigist jututubadest ja mängudest, kus ta käis.
Mis jäi aga Ellisele selgusetuks, oli tõsiasi, et depressioon ja sotsiaalne eraklikkus oli süvenenud just viimase poole aastaga.
Kui ta oleks koguaeg taolisse psühholoogilisse profiili mahtunud, poleks teda kunagi Veenusele toodudki.
Sawamura pidi läbima kõik psühholoogilised testid, et saada suurfirma koosseisus kosmosesse ning teisele planeedile. Ellis ei saanud vähemalt praeguste andmete järgi järeldada muud, kui seda, et Sawamura oli varem terve inimene, kuid teatud eeldustega antisotsiaalsusele ja depressioonile. Testides ei paistnud see ilmselt välja ning sümptomid avaldusid alles Veenuse keskkonnas, paljude inimestega koos kitsal pinnal elades.
Ebaloogiline, aga mõeldav. Veider on pigem see, et ta elas üle 2 aasta Veenusel, kuid sümptomid avaldusid alles viimase poole aasta jooksul ja tugevnesid väga järsult. Keegi lükkas teda sügavamale kuristikku?

Ellis võttis nõuks teha põhjalik uuring kõigist jututubadest ja foorumitest, kus mees käinud oli. Inimese internetikäitumine andis sageli tema mõttemaailmast kõige rohkem märku. Samuti otsustas ta saata staabile arupärimise kõigest, mida nad Sawamura neuroimplantaadi mälust ja logidest leidsid. Ta pöördus lahkuma, kuid ehmatusega märkas ukselävel seismas noort naist. Sihvakas, pikkade blondide juustega tütarlaps, kes võis vaevalt olla täisealine, kandis musti põlvsukkasid, ruudulist lühikest miniseelikut ja liibuvat laia dekolteega pluusi. Ellis kirus ennast, et polnud teda lähenemas kuulnud.
“Kas ma saan teid kuidagi aidata? See on kuriteopaik,” lausus mees.
“Ma elan siin,” vastas tütarlaps sisse astudes.
“Te elate siin?” küsis Ellis rumalalt üllatusega. Kusagil polnud andmeid selle kohta, et peale Sawamura oleks keegi veel seal elanud. Ta otsustas liitreaalsuse korraks välja lülitada ning avastas siis, et tüdruk on kadunud.
Või nii.

Taas võrku sisenenud, koperdas Ellis ehmunult tagasi, sest tüdruk seisis nüüd otse tema ees. Ta meenutas endale, et tegu oli ainult digitaalse projektsiooniga.
“Ma ei ole teid kunagi enne näinud,” ütles tüdruk mõtliku näoga.
“Kuidas teie nimi on?” otsustas Ellis küsida.
“Cecile,” vastas tüdruk. “Ma olen Jiro tüdruksõber.”
“Või nii,” möönis Ellis. “Ega sa ei oska öelda, millega ta tegeles viimati, kui sa teda nägid?”
Cecile naeratas mesimagusalt lausudes: “Ma ei tohi oma noormehe isikliku infot avaldada. See poleks kuigi ilus ju?”
Huvitav kus serveris teda hostitakse? Kui ma saaks oma käpad sinna sisse, saaks ma võib-olla kätte kõik, mida see tüdruk koos Sawamuraga näinud on. Mitte, et ma enamust väga näha tahaks.
Taolistel bot-avataridel ei olnud Ellise teada väga palju intelligentsi, kuid ta otsustas ikkagi küsida: “Olgu, kui sa ei või mulle Jiro eraelust rääkida, siis räägi mulle sellest, milline ta ise oli? Mida huvitavat oskad sa mulle oma poisssõbrast rääkida?”
Cecile hakkas midagi lausuma, kuid hangus siis korraks ning kogu tema kehast käis mingi sahin läbi.
Tõrge?
Tütarlaps taastus hetkega ning jätkas siis: “Sa oled Jiro sõber?”
“Jah, võiks öelda küll, et ma olen sõb…”
Ellis ei jõudnud oma lauset lõpetada, kui tüdruk astus naeratades lähemale ning puudutas mehe põske. Ellis ei tundnud puudutust, kuid ühtäkki plahvatas tema peas uskumatult tugev valu, mis lõi silme ette mustad laigud.

Ellis langes õhku ahmides põlvili, neuroimplantaat paiskamas kõikjale tema silme ette punaseid turvariski hüpikaknaid. Valu oli peaaegu talumatu, nagu taoks keegi talle suurt naela pähe.
Mind häkitakse? Jõudis ta mõelda avades diagnostikapaneeli. Neuroimplantaatide häkkimine oli minevikus olnud nii suureks probleemiks, et tehnoloogia oli sunnitud tegema selles vallas suuri hüppeid ning tänapäeval oli see väga arenenud kaitsete tõttu muutunud ülimalt haruldaseks. Kellegi neuroimplantaadi häkkimine nõudis palju ressursse ning väga spetsiifilisi oskusi. Ellise diagnostikapaneel näitas üht tulemüüri ja kaitsemehhanismi langemas teise järel. Kes iganes teda häkkis, pidi olema oma ala tipp.
Keegi on juba otsustanud minust kiirelt vabaneda.
Läbi valu hämu ilmus Ellise suule maniakaalne lai naeratus. Keegi ei olnud üritanud teda häkkida juba aastaid. Ta oli nii kaua igatsenud korralikku väljakutset - Vladivostokist saadik.
Ellis lahterdas kiiresti oma neuroimplantaadi mälu ja süsteemid eraldi sektsioonideks, luues terve võrgustiku kaitsemüüre ja lõkse, millest igaühest läbi saamine võttis aega. Enamustel inimestel kulus tunde ainuüksi mälu sektsioonideks jagamiseks, kuid Ellisel tuli see sekunditega. Seejärel valis ta kommunikatsioonisektsiooni, mis oli isoleeritud ja nakatamata, ning ühendas selle spetsiaalse arvutiga enda ööbimiskohas - selleks, et saada rohkem töötlemisjõudu ja mälu.
“46% süsteemidest on ohustatud või rikutud,” teatas järjekordne ohupaneel ning Ellist pani imestama kui palju ressursse pidi ründajal olema, et seda nii kiiresti teha. See lisas ainult elevust. Ta vallandas samaaegselt mitu agressiivset viirust, millest üks hakkas sihipäraselt tegelema ründaja jälitamise ja asukoha kindlaks määramisega. Teised kaks olid isepaljunevad ja isearenevad ussviirused, mille eesmärgiks oli oma sihtmärgini jõuda ja seda võimalikult eri moodi rünnata, samal ajal õppides. Ellis oli need ise programmeerinud. Kuna tal oli kordades ja kordades vähem töötlemisjõudu kui oma vastasel, pidi ta lootma oma koodi agressiivsusele ja kiirusele. Lastes oma hävitavatel tööriistadel tegutseda, asus ta ise kiiresti parandama nakatatud alasid, taastama kahjustatud infot ning vajadusel võtma osades sektsioonides kasutusele tagavarakoopiad. Tema ründaja hakkas tõenäoliselt peatselt taipama, et ta võib ise suuremas ohus olla kui Ellis
. Sahisev ja värelev Cecile kadus toast sootuks ning projekteeris ennast paar hetke hiljem voodis lamavale seksrobotile. Odav masin tõusis jäsemete lõginal voodist püsti ning seda kandev avatar sööstis Ellisele kallale, rebides ta püsti ning paisates matsatusega vastu seina.
Persse, vandus Ellis, kes pidi nüüd jagama tähelepanu kahe asja vahel. Cecile surus ühe käe Ellise kõrile, pigistades üleinimliku jõuga ning teise käega lajatas ta mehele kõhtu, hakates edasi-tagasi tampima. Turvahäired silme ees asendusid kiirelt tervisekahjustuste häiretega. Ellis teadis, et tal olid teadvuse kaotuseni vaid loetud sekundid. Ta sooritas avatud käe löögi roboti rindkeresse, paisates seadeldise eemale põrandale pikali. Ellisel polnud küll küberneetilisi tehiskäsi, kuid tema luud ja lihased olid geneetiliselt tugevamaks modifitseeritud. Ta vajus köhides ja läkastades seina najal istukile ning hakkas hõlma alt püstolit haarama, kui ründaja katkestas ootamatult ühenduse ning robot vajus elutult maha, avatar selle ümbert kadumas. Tundus, et viirused olid kohale jõudnud.

Esialgne erutus värske küberväljakutse ees asendus loodusliku hirmuga oma elu pärast, kui adrenaliin hakkas järgi andma, jättes Ellise seina najale hingeldama, suunurgast voolamas alla väike verenire. Ta hingeldas mõnda aega värisevate kätega ning ajas siis ennast püsti. Kaela, kõhu ja rindkere piirkonda täitsid marrastused ja sinikad, kuid midagi ei tundunud katki olevat. Geneetiliste modifikatsioonidega kaasa antud kiirendatud paranemisvõime ning nanorobotid lahendasid need probleemid tõenäoliselt hommikuks. Ühtlasi otsustas ta turvameeskonda intsidendist mitte teatada.
Parem mitte liiga palju kära tekitada, muidu kaovad kõik huvitavamad tegelased maa alla ära.
Katse Ellist tappa oli tegelikult märk sellest, et toimumas oli midagi palju suuremat. Kuidas seostus selle kõigega aga Jiro Sawamura? Kas ta kuulus mingisugusesse terrorirühmitusse, mis üritas nüüd oma jälgi katta? Ellis plaanis selle Sawamuralt arvutist võetud andmeid analüüsides teada saada. Samuti ootas teda veel üks huvitav avastus - nimelt olid viirused suutnud kindlaks teha ründaja asukoha.
Ma tulen sulle varsti külla.

Oma ajutisse elukohta naastes viskas Ellis räpaseks saanud riided puhastisse ning läks ise taaskord dušši alla. Pärast kogu ööpäevase veelimiidi ära kasutamist istus ta hommikumantlis ja kohvitassiga tugitooli maha ning kuvas igale poole enda ümber liitreaalsusesse arvukalt monitore. Kuna Seitai printeri logisid ja turvasüsteemide andmed oli nii palju töödeldud, saatis ta need täpsemaks analüüsiks Maale. Seejärel hakkas ta Sawamura arvutist leitud materjale läbi käima, lastes esialgu arvutil sorteerimise ära teha.
Vahepeal aga kõige magusama osa juurde.
Ta avas oma viiruste poolt saadud andmed, asudes ründaja asukohta määrama. Nagu ta aimas, siis tuli rünnak läbi arvukate prokside ja zombie-arvutite. Ellist hämmastas kui palju neid oli. Õigupoolest nii palju, et ta hakkas mõtlema, kui palju oli üldse arvuteid pilvelinnas ja mis siis kui häkker suutis kontrollida neist enamike.
Kui kõik jaama arvutid on tema zombied, siis olen ma täielikult tema mänguväljakul.
Ellis tundis taaskord oma suul naeratust tekkimas. Kas ta oli üle pikkade aastate jälle väärilise vastase leidnud? Pärast seda kui Ellis arreteeriti 12 aastaselt, süüdistatuna üle 120 000 zombie arvutiga Šveitsi andmepanga ründamises ning sealt massiivsete andmete varastamises, polnud tal olnud kuigi palju vabadust rakendada kõiki oma oskusi. Võimud olid ta noortevangla asemel endale värvanud ning teda lühikese rihma otsas hoidnud. Ellis polnud nüüdseks juba aastaid küll ühegi riigi heaks töötanud, kuid sellest hoolimata polnud ta Kusanagis eriti superhäkkerite otsa komistanud.

Mida kuradit?
Ühest proksiarvutist teise usside tekitatud jälgi ajades, avastas Ellis peatselt mõningaseks enda üllatuseks, et rünnak ei tulnud üldse jaamast.
Meie häkker on, Veenuse orbiidil?
Ta kuvas kiiresti enda ette liitreaalsusel Veenuse mudeli, koos kõigi selle ümber tiirlevate taevakehadega. Aero-Veenus 01 pealt üles minev signaali jälg lõppes sõna otseses mõttes mitte kusagil - tühjas kosmoses.
Signaal lõppeb kusagil 370 kilomeetri kõrgusel. See on madal orbiit. Huvitav kas meil on tegu fantoom-satelliidiga?
Ellis polnuks sugugi üllatunud, kui Euraasia Konföderatsioon või mõni suurem korporatiivjõud oleks sokutanud orbiidile mõne luuresatelliidi, mida keegi polnud veel märganud. Tänapäeva tehnoloogiaga oli võimalik satelliite üpriski efektiivselt maskeerida, eriti Veenusel, kus ei olnud jälgimistehnikat ja radareid nii palju kui Maal.
Kuid miks on ühel satelliidil või kellelgi selle pardal nii suur ligipääs kõigele Aero-Veenusel? Selleks, et minu liikumist jälgida peab tal käpp sees olema pea igas süsteemis. Ühtlasi, kuidas seostub see kõik Jiro Sawamura ning tema terroriaktiga? Või ei seostugi? Äkki tahab keegi hoida mind hoopis midagi muud avastamast? mõtiskles Ellis endamisi. Kusagil sügaval enda sees kartis ta aga seda, et Jiro Sawamura võis olla esimene suurem pauk mingis algavas varisõjas.

Ellis saatis müstilise häkkimise ja signaali kohta raporti Maale ning võttis siis ette arvuti koostatud raportid Sawamura internetiliiklusest.
Hmm? Tundub, et meie kadunud insener on üritanud hoolikalt varjata turvaalgoritmide eest mõningaid krüpteeritud andmeid.
Ellis avastas pärast mõningast tuhnimist, et pilvelinnal on olemas lausa oma pimevõrk, mis oli üpriski, Ellise meelest, amatöörlikult kuid kavalalt turvasüsteemide eest peidetud.
Huvitav kas nendes kohtades kogunevad kõik need “pragude vahel” elavad inimesed, kellele härra Murphy viitas.
Sawamura arvutis istus pornoks maskeerituna kodukooditud veebitarkvara, mis võimaldas Pilvelinna veebijälgimist vältides pääseda ligi igasugustele huvitavatele peavõrgust ära lõigatud neuroveebi formaadis jututubadele. Ellis uuris, millist jututuba Sawamura kõige rohkem kasutanud oli ning võttis seejärel üle, pärast väikest kräkkimist ja kooditööd, Sawamura virtuaalse neuroavatari. Ta tegi mõningaid kiireid muudatusi Sawamura konto koodi, muutes selle omale kasutatavamaks ning otsustas seejärel sukelduda neuroveebiruumi nimega 2304935agqhmpgd.

Ellise neuroimplantaat, suheldes mingi kauge arvutiga, simuleeris mehe ajus ja närvisüsteemis signaale, mis lõid uue reaalsuse. Teda ümbritses äkki rohelus, päikesepaiste ja soojus. Ringi vaadates, avastas ta ennast mingisugusest suurest aiast, ümbritsetuna kaunilt kujundatud hekkidest, lillepeenardest ja põõsastest. Ellisest natukene eemal vulises purskkaev ning eemal seisis maaliline 19. sajandi stiilis mõisahoone.
Sellise stiiliga jututubades kogunevad tavaliselt kas kiiksuga elitistlikud poliitfilosoofid, New-Wave alt-parempoolsed neonatsid, neuroswingerid, või need nohikutest antisotsiaalsed härrasmehed, kes üritavad neuroveebi seksitubades džentelmenidena käituda.
Vaadates enda - Sawamura avatari välimust, milleks oli bakenbardide ja jalutuskepiga, 19. sajandi ülikonnas nägus härrasmees, kahtlustas ta viimast või esimest. Samas pidi ta tunnistama, et suvalised nohikud ei tee omale pimevõrgus salajasi jututubasid. Läbi aia mõisa poole jalutades märkas ta terrassil istumas tervet trobikonda härrasmehi, kellest enamus paistsid ametis olevat kas klaasikese veini, piibu, või sigari nautimisega. Nad näisid omavahel emotsionaalselt vaidlevat.
“Härra Webber,” teatas üks neist, silmitsedes Ellist lähenemas. Pika torukübaraga härrasmees üritas läbikukkunult jäljendata Briti aktsenti. “Teid pole juba pikka aega näha olnud - me siin juba mõtlesime, et äkki saite terminali 14 terroriaktis surma.” Mehe hääletoon reetis Ellisele, et avatari omaniku saatus ei läinud talle aga vähimalgi määral korda.
“Oli põhjuseid,” vastas Ellis, astudes terrassile. Valetajad ja imiteerijad jäid sageli vahele sellega, et mõtlesid välja liiga põhjalikke ja keerulisi lugusid. Parem oli asjad lihtsana hoida ning jutt endalt mujale suunata.
“Mida uut?” otsustas ta küsida, nõjatudes oma jalutuskepile. “Sama mis alati,” vastas teda enne kõnetanud mees. “Korporatiivtürannia, salatsemine, silmakirjalikkus ning sotsiaalne ebaõiglus.”
Aha, mõtles Ellis. Sellised inimesed.
“Ja terroriaktid,” otsustas ta lisada.
“Sa oled ilmselt ainus, kes pole veel sellel teemal oma arvamust avaldanud. Mis sa arvad, kes selle taga oli?” küsis võõras härrasmees.
“Konföderatsioon,” vastas Ellis pikemalt mõtlemata.
“Kui igav vastus,” möönis vestluspartner jahedalt. “Sa pead vaatama kaugemale, Webber. Konföderatsioon on mugav kollionu, keda saab kasutada ettekäändena. Pane tähele mees, see oli sisetöö - võimuvõitlus Aero-Veenuse sees.”
“Kuuldavasti sai sellega hakkama mingi depressioonis bioinsener Seitai BioMedicalist,” spekuleeris Ellis, jälgides kõigi reaktsioone.
“Depressioonis,” mühatas üks teine mees samast lauast põlgusega. “See on lugu, mida nad meile söödavad. Ära usu, mida ametlik meedia räägib.”
Armas. Sawamura veetis aega poliitiliste dissidentide ja fooliummütsidega, mõtles Ellis. Huvitav kas lisaks depressioonile võisid terroriaktis rolli mängida ka tema rahulolematus siinse eluga ning poliitilised vaated?

“Ma juhtusin hiljuti ühe kõlaka peale,” alustas Ellis, istudes maha ja nõjatudes ettepoole, tõmmates nii koheselt kõigi lauasistujate tähelepanu, kes nõjatusid samuti instinktiivselt ettepoole.
Hah, fooliumid on alati nii ettearvatavad.
“Kas te olete kuulnud midagi sellest, et orbiidil tiirleb nii-öelda nähtamatu satelliit, mis suhtleb aktiivselt pilvelinnaga, kuid mida ametlikes andmetes ei eksisteeri?”
“Kust sa sellist asja kuulsid?” küsis üks mees skeptiliselt.
Ellis otsustas võtta riski. “Käisin vahepeal rohkem väljas ja kuulasin maad. Te ei kujuta ette millist infot liigub mõnedes mitte nii legaalsetes asutustes.”
Nad tegid kõik suuri silmi.
“Lolliks oled läinud või?” küsis üks lauas istujatest, samal ajal kui teine lisas. “Mees sul on mune kui sa räägid nendest kohtadest, mida ma mõtlen.”
“Mis kohta siis sina mõtled?” küsis Ellis. Ellisele vastati kulmude kortsutamisega.
“Kas sa ajad siin mingit kägu, et näidata kui hard core sa oled?” küsiti pahuralt.
Tundub, et need tüübid siin ei julge väga palju oma jalga kodust välja tõsta. Sawamura oli ilmselt sama.
“See on üks uus illegaalne baar ja kasiino õhupalli nr. 6 hooldustunnelites. Keegi ei käi seal eriti ning hooldusrobotid on ära häkitud. Ausalt, ma võin järgmine kord pilte tuua,” valetas Ellis entusiastlikult.
“Ma pean seda uurima,” lausus härrasmees, kes Ellist kõige esimesena kõnetas. Samas tundus, et nad peaaegu uskusid teda.
“Aga millist kohta, siis sina mõtlesid?” küsis Ellis.
“Udukat muidugi.”
“Aa, Udukas,” lausus Ellis. “See on juba suht vana teema nüüd, nad räägivad.”
“Ah, ära aja jama. See on kõige põrandaalusem koht üldse kogu jaamas,” ütles üks härrastest, olles nüüdseks unustanud oma halva Briti aktsendi.
Udukas, bingo.

Ta otsustas veelkord kontrollida, kas sealsed inimesed on kuulnud midagi salapärasest taevakehast, mis vahetab tihedalt pilvelinnaga andmeid.
“See on väidetavalt kusagil 360 kilomeetri kõrgusel ja…”
Kogu maailm sahises äkki Ellise ümber ning ta leidis ennast hallist koridorist, mida valgustasid seinatuled. Mõlemad koridori otsad kadusid pimedusse.
Kurat! Ta häkib mind jälle.
Just nagu enne, suutis salapärane ründaja siseneda Ellise implantaati uskumatu kiirusega.
Seekord sa enam mind nii lihtsalt ei üllata. Ma võtan su maha, kus iganes sa ka ei oleks, mõtles Ellis hakates kiiresti looma plaane vasturünnakuks. Samal ajal ilmus pimedusest noor naine. Ta ei olnud mitte mingit moodi silmatorkav. Kusagil 20ndate lõpus või 30ndate alguses, krunni keeratud pruunide juuste ja prillidega daam kandis viisakat pliiatsseelikut ning ülikonnapintsakut - justkui mõni sekretär.
“Kõik on korras,” lausus ta rahulikult. “Mina ei olnud see, kes teid enne ründas ja mul ei ole mingit tahtmist teile haiget teha, kui te just ise seda ei tingi. Ma tõin teid siia, et teiega suhelda.”
Naine astus kontsakingade klõbinal aeglaste ja rahulike sammudega lähemale.
“Kui sina mind enne ei rünnanud, siis miks tuleb su signaal samast kohast, orbiidilt,” vastas Ellis, uurides oma ussi jälgi.
“Teie viirused tekitasid omajagu kahju,” nentis naine mõningase kahetsusega, kuid tema hääles puudus viha. “Ma vabandan selle pärast, mis juhtus. See, kes teid ründas, on väga kaitsev.”
“Kes te olete?” küsis Ellis, valmistudes ootamatusteks.
“Ma ei saa seda paraku öelda,” ütles naine kahetsusega. “Ma lihtsalt palun teil mõista ja kuulata. Me ei ole teie vaenlased. Me vaid üritame peatada midagi halba juhtumast.”
“Ja kas härra Sawamura aitas teid, takistades halbadel asjadel juhtumast?” küsis Ellis. Ta ei suutnud vältida oma häälest etteheidet ja irooniat.
“Härra Sawamura oli kahjuks vaid tööriist,” vastas naine, taaskord siira kahetsusega. ”Kuid ma kinnitan teile, et antud juhul pühitseb eesmärk abinõu.”
“Seega, kümnete süütute inimeste tapmine, manipuleerides depressioonis, ja võib-olla vaimuhaiget, inimest terroriakti sooritama, hoiab teie meelest ära midagi kurja?” lausus Ellis.
Nad on kas väga peast segi, või isegi ei vaevu häid ettekäändeid tooma.
“Härra Sawamura ohverdus tappis küll kümneid, kuid päästis võib-olla palju, palju rohkem inimesi,” ütles naine. Ta jätkas: “Paraku ei saa ma teile seda lugu rääkida. Loo detailide väljatulek võiks muuta kogu olukorra ainult hullemaks„
“Seega, te eeldate, et ma peaks nüüd kogu asja lihtsalt jätma ja koju minema?” küsis Ellis. “Te poetate mulle salapäraseid infokilde ning mõtlete, et nüüd ma lihtsalt lahkun, sest ma usaldan teid, kes iganes te ka poleks?”

“Ei,” vastas naine, rahulikult nagu ikka, tema hääles peegeldumas ainult vabandus. “Ma tulin teid hoiatama, viimast korda. Teil on võimalus Veenuselt lahkuda. Esitage oma ülemustele raport terroriaktist, mille sooritas vaimselt haige inimene. Teil on kõik tõendid, mida vaja. Lisaks, me oleme valmis looma anonüümse pangakonto, mida ei saa jälitada ning valmis kandma sinna 5 miljonit Lääne-Euroopa naela. Nii oleks kõigile lihtsam ja mitte kellegi elu ei peaks ohtu seadma. Jääge veenusele ning me oleme sunnitud rakendama äärmuslike abinõusid.“
Altkäemaks, saadetuna ähvardustest? Paraku lähenete te mu ära ostmisele natukene vale nurga alt.
Ellist ei huvitanud raha. Kui ta oleks raha tahtnud, oleks ta seda ise mõnest pangast varastanud. Samuti ei suutnud ta väga palju oma elust hoolida. Vähemalt mitte nii palju, et hoida ennast eemale uuest põnevast mõistatusest. Just sellised väljakutsed hoidsidki Ellise elus. Ta naeratas naisele, mitte sugugi vaenulikult.
“Vabandust, aga ma ei tee seda ei oma ülemuste ega ka raha pärast. Ma tahan lihtsalt teada, mis siin toimub.”
Sekretäri välimusega naine ohkas. “Seda me kartsimegi. Kõik andmed teist viitavad ebatavalisele psühholoogilisele profiilile. Kinnisideed ja nartsism koos märkidega ennasthävitavale isiksusehäirele. Kas ma suudaks teid kuidagi veenda?”
“Kogu tõe rääkimine oleks hea algus.”
“See pole paraku võimalik,” ütles naine. Ta pööras ümber ning hakkas tuldud teed tagasi kõndima. Enne hämarusse kadumist vaatas ta veel ühe korra üle õla Ellise poole. “Ma loodan, et te ei plaani siin korrata samasugust tragöödiat nagu Vladivostokis. Teie hingel, härra Drake, on samuti väga palju elusid. Palun ärge unustage seda.“
Nende sõnadega naine kadus.

Ellis leidis ennast taaskord istumas tugitoolis, neuroveebiühendus katkestatud. Ta hingas tugevalt välja, tundes südant peksmas. Seejärel simuleeris implantaat rahustavaid signaale ajus ning Ellis vajus toolil justkui kokku, silmitsedes tühja pilguga kõiki liitreaalsuse paneele enda ees.
Kas kõik hõõruvad mulle seda kogu ülejäänud elu nina alla? Kõik terroristid ja muu kõnts peavad alati vajalikuks mainida, et ma pole neist sugugi parem?
Ta tõusis natukese aja pärast püsti, võttis ühest oma kohvrist väikse valge purgi ning poetas peopesale kaks tabletti. Tal ei olnud aega magada. Olles stimulandid veega alla neelanud, tundis ta maailma enda ümber teravnevat. Mõistuse hammasrattad hakkasid kiiremini tööle ning ta naasis tugitooli. Ta otsustas analüüsida igat infokildu vestlusest salapärase naisega ning käis mõttes kogu vestluse üksipulgi läbi.
Seega, Sawamura oli vaid üks õnnetu hing, keda manipuleeriti läbi avatari manipulaatorite tahtmist tegema. Ta oli kergesti mõjutatav ja omas samas ligipääsu võimalustele luua massihävitusrelv. Lisaks sellele on ta lihtsalt suurepärane suitsukate, analüüsis Ellis oma peas. Kõige rohkem tekitas temas küsimusi motiiv. Miks?
Ta ütles, et nad üritavad midagi kohutavat ära hoida ning Sawamura tegu oli üks vahend selle saavutamiseks. Bluff? Ma ei oleks üllatunud. Väärastunud arusaam hea tegemisest? Kes iganes nad ka ei oleks, ei torka nad just silma psühhopaatide või vaimuhaigetena. Kolmas võimalus oleks muidugi see, et ta rääkis tõtt, kuid ma ei suuda selles mingit loogikat näha.

Kohalik aeg näitas 05:12 hommikul ning Ellis tammus ühest toa otsast teise, žongleerides kõigi oma mõtetega. Pärast pikka vaidlemist iseenda, teooriate, tõendite ja erinevate argumentidega, võttis ta huvi pärast lahti nimekirja terroriaktis hukkunutega. Surnuid oli 46. Ta lasi arvutil kõik nimed läbi käia, lootes, et andmekaevandusalgoritmid suudavad leida mingisuguseid seaduspärasusi, mis ühendaks kas kõiki või osasid ohvreid. Paraku ei leidunud tulemuste seas midagi silmatorkavat. Kõige tõenäolisemaks oleks ehk saanud pidada rünnakut mingi kindla ettevõtte töötajate vastu, kuid ei terminalis ega kapslis ei viibinud ühegi korporatsiooni inimesi suuremal arvul. Ellis ohkas ja võttis kõigi ohvrite andmed üksipulgi ette. Kell sai 07:22, kui Ellis nimekirjaga lõpetas. Tugevad stimulandid ei lasknud ta mõistuse tuuridel alla minna, kuid Ellis teadis, et paar päeva hiljem ootavad teda rängad tagasilöögid.
Hukkunute nimekirjast jäi talle silma kolm nime, kuid ükski neist ei karjunud valjult, et just too oli antud rünnaku sihtmärk.
Preili Hadiyya Abdulrashidil oli Maal mitmeid suuri võlgu erinevatele eraisikutele. Härra Luis Rodrigol oli maal muljetavaldav teaduskarjäär ning ta oli töötanud üle 20 aasta üle kogu maailma erinevate osakestekiirenditega. Veenusel töötas ta aga hoopis planetaar‑insenerikompanii GeoStar heaks. Huvitav karjäärivahetus. Härra Brian Wright oli ära märgitud radikaalsete ja viha õhutavate kommentaaride eest internetis.
Ellis viis kõigi kolme peal läbi sügavama taustauuringu, kahtlustades peamiselt Wrighti. Abdulrashidi võis esimesena maha kanda, sest tema võlad ei paistnud kuuluvat kellelegi ohtlikule.
Lisaks tuleb arvestada tõsiasja, et kes iganes manipuleeris Sawamurat seda kõike tegema, omas väga palju ressurssi, teadmisi ja võib-olla salajast satelliiti orbiidil.
Ellisele tundus, et ka need kolm nime ei vii teda kuhugi ja ta on ammendanud järjekordse niidiotsa, kuni ta avastas, et Rodrigo polnud sugugi esimene GeoStari töötaja, kes Veenusel surnud oli. Poolteist aastat tagasi suri GeoStari insener Kumar Bhandari, kes leidis oma õnnetu lõpu ühe Aero-Veenuse kaugseire radari parandamisel. Toimikud näitasid, et Bhandari oli läinud päikeselennukiga radarit parandama, kuid lennuk vajus rikke tõttu pilvedesse ja hävis alumises atmosfääris. Ellis haaras juhtlõngast ja sukeldus Bhandari tausta.
Võta näpust, möönis ta natukene aega hiljem. Nimelt näitas Bhandari taust, et mees oli enne GeoStari heaks tööle hakkamist samuti kogunud kuulsust rahvusvaheliselt tunnustatud osakestefüüsika teadlasena. Ellis oli viimaks leidnud midagi, mis polnud enam lihtne kokkusattumus.
Seega, kogu värk oli lihtsalt Rodrigo tapmiseks ning maskeeritud terroriaktiks, et vett segada?
Ta ei saanud selles teoorias kindel olla, kuid kogu asi lõhnas lubavalt.

Hiljem otsustas Ellis kontakteeruda administratiivdirektor Ingerslebeniga.
“Tere päevast härra Drake. Ma loodan, et teil on kõik tööks vajalik olemas ning te tunnete ennast mugavalt?” küsis Ingersleben näiliselt siira naeratusega. Tema seljatagust täitis videopaneelil must nahktool.
“Tere päevast. Mul on kõik vajalik olemas, aitäh,” vastas Ellis,
“Seda on väga tore kuulda,” vastas naine. “Sellisel juhul, kuidas ma teid aidata saan?”
Ellise emotsioonide lugemise algoritmid ei saanud sellest naisest jätkuvalt sottigi aru. Isegi mikrosignaalid, nagu kõrgendatud higi eritamine puudusid.
Huvitav kas tal on mingi eriti arenenud neuroimplantaat, mis suudab teatud reaktsioone kontrollida? Või siis on ta tegelikult robot.
“Kas te saaksite mulle saata kõik toimikud, mis puudutavad insener Kumar Bhandari surma?” Ellis sai taaskord pettumuse osaliseks, kui see ei kutsunud naises esile mitte mingisugust reaktsiooni.
“Pooleteist aasta tagune intsident? Kas võib huvi tunda, kuidas see teie meelest kogu asjaga seotud on?” küsis naine ühte hõbedast kulmu kergitades.
Ellis kaalus hetke, kui palju rääkida. “Hetkel lihtsalt üks aimdus. Ma räägin teile kõigest täpsemalt siis, kui mul rohkem infot on.”
Parem hetkel madalat profiili hoida, et kõik putukad kohe kivide alla ei roomaks.
“Saagu nii,” vastas naine. “Kõik andmed peaks peatselt teieni jõudma. Kas veel midagi?”
“See on hetkel kõik. Aitäh abi eest,” lausus Ellis.

Bhandari surma toimikuid uurides ei tulnud Ellisele sugugi üllatusena, et väga põhjalik uurimine ei olnud leidnud mitte midagi, mis viidanuks, et inseneri surm ei olnud midagi enamat kui vaid üks paljudest tööõnnetustest, mida Veenusel ikka ette tuleb. Kõik oli väga põhjalik, puhas ja korrektne.
Liiga puhas ja korrektne, leidis ta ennast mõtlemas.
Bhandari minevikus veel ringi kaevates avastas ta, et mees oli töötanud Aero-Veenus 01 peal jaama asutamisest saadik.
Ta oli sõna otseses mõttes üks kõige esimesi töötajaid siin jaamas.
Sealt edasi jõudis Ellis konsortsiumi asutajateni ning oli üllatanud, et GeoStar sinna nimekirja kuulus. Ametlikud annaalid viitasid, et just GeoStar oli olnud see, kes oli pannud aluse Aero-Veenuse asutamisele ning teinud suurt lobitööd, et teisi ettevõtteid projekti kaasata. Heites pilgu kogu kaevanduskonsortsiumi asutajate nimekirjale ei jäänud Ellisele märkamata, et nende seas ei olnud ühtegi kaevandusettevõtet.
GeoStar, Wilkinson & Fernandes, Anglo-Atomics ja, CERN?
GeoStar tegeles planetaar-inseneeriaga, W&F oli infotehnoloogia hiiglane, Anglo-Atomics oli üks päikesesüsteemi suurimaid termotuumaenergia tootjaid planetaarkolooniatele ning CERN tegeles tuumafüüsika ja osakeste kiirenditega.
Huvitav seltskond kaevanduskonsortsiumi asutamiseks. Ühtlasi miks on CERN asutajate nimekirjas? Nad pole isegi Veenusel esindatud. Õigupoolest, nad ei tee mitte midagi Aero-Veenusel.
Kogu müsteerium aina süvenes, kui Ellis edasi uuris. Teda isegi ei üllatanud see, et ta leidis, et nii Bhandari kui Rodrigo olid enne GeoStari töötanud CERNis.

Hiljem õhtul, pärast mõningast uurimist, leidis Ellis lõpuks koha, kuhu kogunes Pilvelinna “põhjakiht” - inimesed, keda konsortsium enam ei vajanud, kuid kes ei saanud ka minema. Pilvelinna kaunite ja elegantsete elualade seinte taga jooksid lõputud hämarad hooldustunnelid, mis peitsid endas hoopis teistsugust maailma. Ümbertöötlemisse saatmata prügi krõbises Ellise kingade all, kui ta astus mööda kehvade neoontuledega valgustatud hämaraid tunneleid, mida täitsid kättesaadavatest materjalidest ehitatud turuletid kõikvõimaliku rämpsuna tunduva kolaga. Ellisele tundus, nagu ta oleks äkki sattunud mingisse slummi, kus hangeldati kõigega, mis jäi “kõrgema klassi” elust üle või mida sai varastada. Kauplejate ja ostlejatega koos sagisid tunnelites läbisegi lõbutüdrukud, kupeldajad, kerjused ja muud eluheidikud. Karmi välimusega kutid põrnitsesid möödakäijaid kampades. Ellis teadis, et isegi tagasihoidlikumat riietust kandes torkas ta siin välja nagu kuldkala ahvenate seas.
Huvitav kui kaua läheb enne kui keegi üritab mind röövida?
Mitmed hooldustunnelitega ühendatud kõrvalkäigud, või ruumid, mida enam ei kasutatud, olid ehitatud ümber erinevateks lõbustusasutusteks, mis reklaamisid ennast kehvade hologrammide ning ergaste neoonsiltidega. Ööklubid, stripiklubid, bordellid, kasiinod, narkosalongid - kõik nad üritasid tõmmata kliente, et koorida neilt viimnegi piskuke, pakkudes samas põgenemist depressiivsest reaalsusest ning olukorrast kuhu need õnnetud hinged olid jõudnud. Ellisel polnud kahtlustki, et nende kohtade klientuur ei koosnenud ainult eluheidikutest, vaid sellest kohast olid teadlikud ka täiesti tavalised, töötavad jaama elanikud.
See peab jaamale kuidagi kasulik olema, muidu ei lastaks sellisel tsirkusel siin kesta. Huvitav kas ka mõned juhtivtöötajad käivad siin midagi eksootilisemat otsimas.

Ellis peatus ühe metallukse juures, mida ei ehtinud ükski reklaam ega silt. Ta koputas ning jäi ootama. Vastust ei järgnenud ning Ellis polnud ühtäkki enam kindel, kas tema info on õige. Ta koputas seekord kõvemini, rusikaga ning ootas veelkord. Ta hakkas juba lahkuma, kui raske moega uks äkki kriuksatusega avanes ning üle Ellise kõrgus massiivne, kiilaspäine mees, kes põrnitses tema peale alla skeptilise pilguga. Mehe võimsate käsivarte musklid olid silmnähtavalt tehtud mingisugustest sünteetilistest polümeeridest, andes neile tõenäoliselt, esteetilisust ohverdades, uskumatu füüsilise jõu.
“Kuidas ma teid aidata saan?” küsis jämeda pullikaelaga mees bassitoonil.
“Mul on raha ja ma tahan seda kulutada. Kas Udukas on selleks sobilik koht?” küsis Ellis mehele silma vaadates.
Uksehoidja pupillid laienesid ja kahanesid Ellist uurides.
“Te pole siin kunagi enne käinud,” lausus ta jahedalt. “Miks ma peaks teid sisse laskma?”
Ellis võttis rinnataskust väikse grafeenplaadi ning ulatas selle uksehoidjale. Viimane lasi oma silmadel sellest üle käia, pupillid taas laienemas ja kahanemas.
“See on teile, sissepääsutasuks,” lausus Ellis.
Suur mehemürakas silmitses teda mõningase skeptilisusega. “Siin peal on palju raha,” ütles ta.
“Jootraha,” vastas Ellis.
Pärast lühikest mõttepausi, lausus mees: “Olgu peale, järgnege mulle.” Seejärel lükkas ta väikse plaadi pükste taskusse ning viipas uue kliendi sisse, sulgedes ukse nende mõlema järel.

Ellist juhatati mööda hämarat tunnelit järgmise metallukseni, mille ees suur mees peatus ning lausus hoiatavalt: “Ära mingit jama alusta või ma murran kõik su luud.”
Seejärel lükkas ta raske ukse lahti ning Ellisest voolas ootamatult üle võimas muusikalaine. Tunneli hämarus avanes roosade, lillade, punaste ja roheliste värvide mängu, põrand vibreerimas elektromuusika rütmides. Ellist pimestasid lisaks erksatele tuledele ka uduna ringi voogav suits ning sähvivad laserkiired. Kõrgendatud postamentide peal tantsisid helendavas võrkpesus stripparid, kes olid tõenäoliselt liitreaalsuse avatarid. Postamentide all õõtsus suitsu sees merelainetena inimsiluettide mass, reivijad hüppamas ennastunustavalt üles-alla. Jõudes vaevu kogu ümbrust oma peas töödelda, andis neuroimplantaat teada, et ninasõõrmetes paiknevad neuronid puutusid kokku narkootiliste ainetega. Sellel momendil taipas Ellis, et kogu klubis ringi liikuv suits on tegelikult laks külastajatele. Tõenäoliselt paiknes kusagil printer, mille kaudu sai DJ luua erinevate lugude jaoks erinevaid narkootilisi aure, kõrgendades nii parajasti soovitud emotsioone kogu klubisaalis. Ellis tundis kerkivat eufooriat ning neuroimplantaadi emotsioonide stabilisaatorid asusid koheselt tööle. Paraku olid ka sellel seadmel tema ajus limiidid ning sensatsioon ei kadunud täielikult.

Klubis edasi astudes silmas Ellis tantsupõrandast eemal asuvat baari osa koos salongiga, mis oli, nagu ülejäänud koht, valgustatud siniste, lillade ja roosade tuledega. Helendaval baariletil tantsisid avataridest kaunid mehed ja naised, pakkudes jookide nautijatele silmailu. Ellis jalutas baarileti juurde, samal ajal silmitsedes ulmelisi ja fantaasiarohkeid kostüüme enda ümber. Tal ei olnud enam aimugi kui palju kellegi kostüümist eksisteeris päriselt ja kui palju oli liitreaalsuses. Pärismaailm ja liitreaalsus tundusid selles kohas täiesti ühte sulanduvat.
“Mida ma teile pakkuda võin?” küsis palja ülakehaga ning erinevaid helendavaid mustreid vahetava lipsuga noormehest baarmen.
“Midagi teie soovitusel,” vastas Ellis naeratusega, mis mõjus loodetavasti julgustavalt.
“Üks Sinine Magnetar siis,” ütles märkimisväärsete lihastega noorhärra, kelle näo võinuks panna mõne reklaampostri peale. Lugu vahetus, asendudes millegi psühhedeelsemaga ning rahva hüppamine asendus hüpnootilise aeglase õõtsumisega. Läbi õhu hakkasid äkki ujuma delfiinid ja muud mereelukad, ning korraks tundus Ellisele nagu ta oleks vee all. Sensatsiooni võimendas ringi voolavas suitsus uus narkootiline aine, mis kutsus esile rahu, sensuaalse naudingu ja kerge seksuaalse erutuse.

“Teid jälgitakse,” kuulis ta ühtäkki naishäält oma kõrvas. Ellis pöördus järsult ümber, saamata esimese hooga aru, kes seda ütles. Hetk hiljem märkas ta aga inimeste massi eemalduvat naist, kes saatis talle viimase pilgu ning pööras siis ära. Ellisel ei õnnestunud naise pikkade roostekarva lokkide vahelt nägu täpselt näha, küll aga märkas ta väga selgelt pikka sihvakat keha, mida katsid ainult võrksukad, vaevu reiteni ulatuv mustreid vahetav miniseelik ning üle palja selja jooksvad nöörid. Ellis hakkas talle järgnema, kui baarmen ütles: “Teie kokteil härra.”
Ellis vaatas korraks üllatunult baarmeni poole ning kui ta uuesti tagasi vaatas, polnud salapärast naist enam näha. Ta nõjatus uuesti baariletile, silmitsedes helendavat neoonsinist jooki enda ees. Ta polnud sugugi kindel, mida see sisalda võib, seega ta ainult teeskles lonksu võtmist, silmad samal ajal ümbrust kammimas.
Huvitav kelle tähelepanu ma tõmbasin?
Ellis lootis leida kedagi, kellel on rohkem infot pilvelinna telgitagustes toimuva kohta.
Tavaliselt jõuab selliste inimesteni kõige kiiremini kas väga õigeid või väga valesid küsimusi küsides.

“Vabandage,” hõikas Ellis baarmenile.
Kui keegi mind jälgib, siis proovime veel rohkem tähelepanu tõmmata ja vaatame mis jamadesse ma sattun, mõtles ta morbiidse elevusega.
“Midagi veel teile?” küsis nägus noormees.
“Kes selle koha omanik on?” küsis Ellis magusa naeratusega. “Kas ma saaks temaga rääkida?”
Baarmeni silmad läksid hetkeks suureks ja ta tardus hetke liigutuses. Viiv hiljem taastas ta enesekontrolli ja naeratuse ning lausus: “Vabandust, me ei jaga sellist infot siin.”
“Okei, aga kellelt ma siis küsima peaks?” jätkas Ellis peale käimist.
Selle küsimuse peale otsustas baarmen teda aga sootuks ignoreerida ning pöördus teiste klientidega tegelema.
Sööt on vette visatud.
Muusika muutus peatselt eriti rängaks elektrooniliseks tümitamiseks ning Ellis tajus, kuidas eufooria tase kogu ruumis tõusis. Inimesed hüppasid ja kargasid, higipritsmed lendamas. Mitmel pool laudade taga ja nahkdiivanitel võis näha suudlevaid ja üksteist käperdavaid inimesi. Mõned neist aktsioonis rohkem kui kahekaupa. Need, kellele õhus ringi liikuvast laksust ei piisanud, tõmbasid laudade pealt ninna lisakeemiat, et oma õhtu veel elavamaks muuta.
Ma olen selliste kohtade jaoks vist liiga vana.
Ei möödunud kuigi kaua, kui Ellis tundis ühtäkki rasket kätt oma õlal. Ümber pöörates võis näha kahte suurt ja küberneetiliselt augmenteeritud meest, kes ei näinud oma mustades riietes sugugi välja nagu pidutsejad.
“Kuidas ma teid aidata saan härrased?” küsis Ellis.
“Palun järgnege meile,” ütles see kapp, kes hoidis Ellisel kätt õla peal. Mehe toon ei jätnud just keeldumisruumi ning tema haarde kindlus samuti mitte.
“Saagu nii,” vastas Ellis, pöördudes koos kahe mehega lahkuma. Mõned üksikud külastajad saatsid neile pilke, kuid enamus lihtsalt ignoreerisid neid, olles liiga ametis oma õhtu nautimisega.

Ellis eskorditi läbi suitsu, valguse ja hologrammide kirju kompoti kuhugi hämarasse tagumisse koridori, kus muusika muutus summutatud tümpsumiseks seinte taga. Tegu paistis olevat järjekordse modifitseeritud hooldustunneliga, mis oli antud juhul kitsam kui teised. Modifikatsioonide hulka kuulus tõenäoliselt ka metallist trepp, mis viis nad korrus kõrgemale, järgmisesse tunnelisse. Seal peatusid nad järjekordse tüüpilise välimusega hooldusukse ees, millele üks meestest koputas. Ukse avas see sama hiiglane, kes alguses Ellise sisse lasi, ning praegu oli tema näoilme sõbralikkusest veelgi enam kaugenenud. Kaks saatjat juhatasid Ellise elegantsesse, kuigi veidi üle võlli luksussviiti, mille üks klaasseintest vaatas ülevalt alla kogu klubi peale. Holopaneelina funktsioneeriva madala klaaslaua peal istusid mitmed kallid šampusepudelid ning Ellisele ei jäänud märkamatuks ka laua klaaspinnale valatud valged pulbriread.
“Härra Drake,” ütles valgel diivanil istuv mees, kelle ülikonna hele toon klappis täpselt tema istumisalusega. “Mis toob teid Udukasse?” Asiaadist mees võis olla kusagil oma kolmekümnendate keskel, kuid tema juustes oli juba omajagu halli. Mehe teravaid ja kitsaid näojooni rõhutasid kassilikud silmad, saadetuna kergest muigest.
“Härra Ruan,” vastas Ellis, saades näotuvastuselt tema identiteedi. Mõlemal pool Ruani istusid kaks väga nappides riietes modelli välimusega noort neiut, kellest üks näppis igavleva moega oma läbipaistvat tahvelarvutit ning teine kimus suitsu ja puhus seda välja Ellise poole.
“Mul oleks teile mõned küsimused,” ütles Ellis, märgates, et kolm kappi tema selja taga polnud kuhugi kadunud.

Jie Ruan, kunagine Aero-Veenuse lennuki piloot ja lennu-AI’de programmeerija, tõstis ühe jala üle teise, öeldes: “Küsimused seoses terroriaktiga?”
“Just nii,” lausus Ellis. “Te teate väga hästi miks ma siin olen. Ma otsin infot.”
“Ma võin teile kinnitada, et ma ei teadnud härra Sawamurast, ega tema tegemistest mitte midagi,” lausus Ruan. Ellise emotsioonide lugejad ei tuvastanud mehe poolt mitte mingisugust närvilisust, ega hirmu, küll aga vaos hoitud agressiivsust ning valetamist ja varjamist.
“Ma ei ole siin Sawamura pärast,” jätkas Ellis. “Te olete sellise moega mees, kes võiks teada paljudest siin jaamas toimuvatest asjadest. Mind huvitab, kas te teate ka seda, et keegi manipuleerib nähtamatu jõuna peaaegu kõiki pilvelinna arvutisüsteeme.”
Ellisel polnud tegelikult aimugi, kas selline sell võis üldse midagi pilvelinna arvutisüsteemidest teada, kuid ta tahtis näha mehe reaktsioone ning neid mõõta.
“Kõlab nagu mingi vandenõuteooria või linnalegend,” vastas Ruan ohates. “Ma ei arvanud, et te hakkate vaime taga ajama.”
Oho, mis meil siin on, mõtles Ellis, nähes klubiomaniku kehakeelest tulevat infot. Ta naeratas mehele ning ütles: “Te teate midagi.”
Sellel hetkel sai Ruan ilmselt aru, et Ellis loeb tema emotsioone, kuna mehe näoilme muutus mitme kraadi võrra süngemaks. “See, mis te teete, ei ole kuigi viisakas,” lausus ta külmalt, silmades peegeldumas vägivalla läige. “Te tulete minu klubisse, segate minu töötajaid ja kliente ning rikute seejärel isegi minu enda privaatsust.”

Ellis kaalutles hoolikalt, kui kaugele asi viia ning otsustas, endale omaselt, täispanga peale minna.
Aeg mängida räpast võmmi.
Ta astus omavoliliselt ühe tugitooli juurde ning võttis istet. “Ma tahan teada kõigest, mis siin toimub. Ja teie räägite sellest mulle.”
“Teil on mune, ja jultumust, ma tunnistan nii palju,” möönis Ruan. “Kuid miks ma peaks üldse teile midagi ütlema ilma midagi vastu saamata.”
Ellis silmitses laua peal vedelevaid narkootikume. “Sest muidu panen ma kogu selle koha kinni. Ma ei tea, mis leping sul Murphyga võib olla, kuid Kusanagi hierarhias ületan mina teda. Kusagil 5 minutiga võib siia sisse tormata kiirreageerimisrühm, keda saadaks droonid ja turvameeste hordid. Nad rebiks selle koha laest maani maha, konfiskeeriks kogu sinu illegaalse nodi ning juba homme saadaks ma su esimese transpordiga Jupiteri asteroidivöösse, kus kohalikel võimudel on alati hea meel oma kivilahmakatele ekstra töökäsi saada.”
Ellis kartis natukene, et mängis valed kaardid, kasutades piitsa prääniku asemel, kuid ta ei bluffinud millegagi ning Ruan pidi seda teadma. Tal ei olnud lihtsalt aega, et hakata leiutama kusagilt suuri rahasummasid, millega seda tüüpi õlitada.

Ellisele mõningaseks üllatuseks puhkes Ruan laginal naerma. Ta oli oodanud raevu, trotsi, tühje ähvardusi, kuid mitte seda.
“Härra Drake,” lausus Ruan, pühkides ühe käisega oma silma. “Te olete Pilvelinnas viibinud natukene rohkem kui ühe päeva ja te lihtsalt arvate, et te omate seda kohta. Te arvate, et teie sõna on siin seadus ning te olete kõige kõvem kutt linnas.”
Ta naeratas laialt ning Ellis sai ühtäkki aru, et ta oli midagi väga, väga valesti arvestanud. Järgmisel hetkel krabasid teda mõlemast õlast käed ning tirisid ta tugitoolist üles.
“Sa oled peast soe või?” küsis Ellis, proovides varjata ärevust oma hääles. “Kui sa koksad ära Kusanagi eriuurija, siis rebib Aero-Veenus su tükkideks. Sa ei lõpeta kusagil asteroidi kaevanduses. Sa lõpetad Veenuse pilvedes.”
“See on sinu suurim viga, härra Drake,” ütles Ruan. “Sa oled siin nii vähe olnud ja sa eeldad juba, et sa tead, kuidas kõik käib.”
Ellis üritas end lahti rabeleda, kuid teda hoidvad käed olid vankumatud. Kolmas mees, uksehoidja virutas talle rusikaga kõhtu ning massiivse jõuga obadus võttis Ellise jalust nõrgaks.
“Sa hakkasid uurima liiga valesid asju,” ütles Ruan. “Administratiivdirektor Ingersleben hoolitseb selle eest, et sa hukkusid õnnetuses ning Kusanagi ei küsi sinu kadumise osas liiga palju küsimusi.”
Sellel hetkel klikkisid Ellise peas mitu asja ning ta vandus, et polnud sellest varem aru saanud.
Raibe! Ma olen kogu asja valest küljest vaadanud! Kogu see jama pole kunagi ühepoolne olnud. Keegi salapärane ei ründa Aero-Veenust. See on sõda Aero-Veenuse ja kellegi salapärase vahel ning kumbki pool ei taha, et see kusagile lekiks. See on koguaeg Aero-Veenuse siseasi olnud.

Järgneb
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Peatoimetaja: 02/17
Tiit Tarlap (13.XI 1954 – 24.II 2017)
Intervjuu Jaanika Juhansoniga
Eesti ulmeühingu üldkoosolek 2017
Repliik: Miks kosmosehõlvamisest asja saab
Palju õnne, Don Coscarelli
Noortest, kosmosest, düstoopiast ja mõnest raamatust ka
Kõver kiirgus: Kui Titanicus mängiks peaosa...
Raamatuarvustus: When Animals Attack
Intervjuu: Vanessa Morganiga
Raamatuarvustus: Sõidavad Eelija tulisel vankril
Raamatuarvustus: Mairi Laurik „Novembriöö kirjad“
Raamatuarvustus: Metš Kaleva
Raamatuarvustus: Assassin’s Creed. Taassünd
Raamatuarvustus: Ratsanik Melchior
Uudiskirjandus 02/17
Ulmkonnakroonika 2/17
Jutt: Kultuurievolutsioon
Järjejutt: Pilvelinna bluus. 2.
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0084)