Esmakordselt 1991. aastal ilmunud ja kordustrükina 2016. aastal välja antud Rein Raua romaani „Ratsanik Melchior“ nimetatakse Apollo raamatupoe kodulehel eestimaise fantasy-kirjanduse tippteoseks. Sisututvustus kõlab nii: „Tipperdingeli noor krahv Melchior peab pärast tüli isaga kodunt lahkuma ning saab kaasa vaid kolm vanaisalt päranduseks jäänud asja: sadula, sule ja pasuna. Nende abil tuleb tal tagasi võita suguvõsa maavaldus, aga peagi selgub, et see ei ole sugugi lihtne ülesanne. Põnevat sündmustikku saadavad Melchiori sõprade, ketserist munga Balthasari ja alkeemiku Alexiuse, arutlused hea ja kurja olemusest.“

Tõepoolest, sellised sündmused leiavad raamatus aset, kuid pigem on tegemist „Pirita kloostri viimseid päevi“ meenutava seiklusjutuga kui fantasy-valdkonda kuuluva teosega. Üle kahe kolmandiku raamatu sisust on ilma igasuguste fantastiliste elementideta ja imepärased sündmused hakkavad juhtuma alles lõpus, kui lugu jõuab oodatud kulminatsioonini.
Krahv Melchior ratsutab sihitult mööda metsaradu ning sõbruneb kiiresti tee peal kohatud inimestega. Ta satub röövlite küüsi, tutvub metsas elavate vabameestega, kes sarnanevad paljuski Robin Hoodi salgale, usaldab sõbralikke vanamehi ning saab saab endale kaks ustavat teekaaslast: munga nimega Balthasar, kes pääses juhuse tahtel tuleriidalt, ning alkeemiku nimega Alexius, kes kannab endaga kaasas kasti katsete tegemiseks vajalike ainete ja märkmetega. Algainete hulka kuuluvad muuseas kassipabulad.

Melchior on teekonnale kaasa võtnud vanaisalt saadud päranduse: sadula, pasuna, sule ja roostes võtme. Kuigi kolme viimasega neist pole tal midagi peale hakata, sest pasun ei tee häält, sulg ei kirjuta ja võti ei ava ühtki ust, hoiab ta neid sentimentaalse väärtuse pärast ilusti alles kogu teekonna kestel.

Seiklusi ja möllu on küllaga, aga tegevust edasi see kuigivõrd ei vii. Peategelane ei suuda kuidagi otsustada, mida ta tegema peaks, et suguvõsa maavaldusi tagasi võita. Ta ratsutab filosoofilisi mõtisklusi heietades mööda kodumaad ringi, vaidleb oma teekaaslastega, veedab palju aega teeäärsetes kõrtsides süües, kuid kaebab ikkagi pidevalt tühja kõhu üle, ning raiskab niisama aega, samal ajal kui linnas leiavad aset intriigid ja võimujagamised inimeste vahel, kes ei tohiks seda võimu üldse omada. Alles siis, kui Melchior jääb lõksu salapärase vanamehe juurde, kes pole sugugi nii hea ja lahke, kui esialgu tundub, hakkab tal mõte jooksma. Noormees võitleb iseenda, oma sõprade, kauni silmarõõmu ja ebaõiglaselt käest võetud maavalduste eest. Rasked õppetunnid ei vähenda siiski Melchiori liigset usaldavust ning ratsanik sõbruneb varsti uue vanamehega, kes talle juhuslikult tee peale satub ja lahkelt toitu ning öömaja pakub...

Kõik probleemid leiavad lõpuks lahenduse ning hea võidab kurja. Sulg osutub imesuleks, pasun imepasunaks ja võti avab ühe tähtsa ukse. Järelikult võib Eesti rahvajutud samuti liigitada kodumaiseks fantasy-kirjanduseks, sest enamikus neist antakse rändurile kaasa esmapilgul tavalised asjad, mis hiljem osutuvad palju kasu toovateks imeviguriteks. Näiteks kamm, millest kasvab mets või taskurätt, millest saab suur järv. Melchiori pasun ja sulg ei kasvata metsi ega tekita veekogusid, aga omapäraseid asju teevad need küll. Sellegipoolest ei sobi äkitselt juhtuma hakkavad imed alternatiivajaloolisse pajatusse ja mõjuvad pigem võõristavana, tekitades hämmeldust selle üle, et tõepärane lugu järsku muinasjutuks muutus.

„Ratsanik Melchior“ sobiks hästi põhikooli õpilase raamaturiiulisse, andes noorele lugejale sündmusterohke süžee abil värvika ettekujutuse keskaegsest elukorraldusest ja tekitades huvi ajaloo vastu.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Peatoimetaja: 02/17
Tiit Tarlap (13.XI 1954 – 24.II 2017)
Intervjuu Jaanika Juhansoniga
Eesti ulmeühingu üldkoosolek 2017
Repliik: Miks kosmosehõlvamisest asja saab
Palju õnne, Don Coscarelli
Noortest, kosmosest, düstoopiast ja mõnest raamatust ka
Kõver kiirgus: Kui Titanicus mängiks peaosa...
Raamatuarvustus: When Animals Attack
Intervjuu: Vanessa Morganiga
Raamatuarvustus: Sõidavad Eelija tulisel vankril
Raamatuarvustus: Mairi Laurik „Novembriöö kirjad“
Raamatuarvustus: Metš Kaleva
Raamatuarvustus: Assassin’s Creed. Taassünd
Raamatuarvustus: Ratsanik Melchior
Uudiskirjandus 02/17
Ulmkonnakroonika 2/17
Jutt: Kultuurievolutsioon
Järjejutt: Pilvelinna bluus. 2.
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0072)