Samizdatil on vene kultuuriruumis pikk ajalugu. Internetiajastu saabumisega saavutas ka samizdat uue, võiks lausa öelda, et vohava väljundi. Seda enam, et kord internetis avaldatud asjad kipuvad end aja jooksul kontrollimatult paljundama.

Dmitri Saveljevi romaanimahus tekst "Metš Kaleva" ei ole mitte kunagi paberil ilmunud. Ning hoolimata sellest, et avaldamise hetkest möödunud pooleteistkümne aasta jooksul on teine oma algsest asukohast autori vähimagi kaasabita klooninud kümnetesse allalaadimissaitidesse ja omandanud isegi midagi esikaane sarnast, ei ole ta lugejaid just ülemäära palju kogunud. Isegi hinnanguid on talle kõigis paigus kokku kirjutatud vaid käputäis. Ju siis Tallinnas toimuv võõras kultuurilis-mütoloogiline taustsüsteem lihtsalt ei ole venelasele huvitav. Küll võiks see seda olla aga eestlasele.

Nimelt ütleb autor eessõnas, et kirjutas loo oma kodulinnast. Täiesti usutav, sest mittetallinlasena ei tunne siinkirjutajagi vanalinna nurgataguseid nii hästi. Pealegi on ka loo tegelasedki juba varemalt tuttavad meie rahvuseepose tegelaste ja tegemistega.

Algab lugu sellega, et Harju tänava antikvariaadist osteti 1799. aastast pärit Tallinna kaart. Ja mitte tavaline, vaid selline, kus peal ka linnaalused käigud. Sõprade seltskond ei suuda muidugi kiusatusele vastu panna ja ronibki Lasnamäe kanalisse avanevasse varjatud mulku. Niisama kondamine lõpeb ootamatu avastusega, et ühes kohas on seina asemel oskuslikult seina imiteeriv hologramm, mille taga on iseeneslikult kumava valgustusega ja täiesti steriilne koridor. Sealt edasi minnes leitakse ühest saalist raudrüüs rüütel. Seltskond raputab rüüst kondid välja ja jagab trofee omavahel ära. Kilbi saaja leiab hiljem saladusliku vapi kujutise ka Tallinna Toomkirikust Krusensterni haua tagant, mis tundub olema salakäiku avav käepide.

Edasi läheb tegevus hoogsamaks. Nii kui peategelane nina vanalinna pistab, ootab teda ees kohtumine väga agressiivselt meelestatud mõõgaviibutajaga, kes teda peajagu lühemaks üritab teha. Õnneks või õnnetuseks jõuab talle appi end onu Vanjaja tutvustav vanamees, kelle kaasabil seltskond üha sügavamale seikluste keerisesse kistakse.

Seikluse lõppakord saabub Toompea all korraliku mõõga ja maagia taplusega, mille käiku sekkub ka sajanditepikkusest letargiast ärganud vana Kalev isiklikult. Selgeks saab ka see, miks Kalev nii kaua koju pole jõudnud, miks Ülemiste vanake Tallinnat üldse ära uputada tahtis, miks Vanemuine on kandle nurka pannud ja end onu Vanja nime all varjab ning miks kõigil Kalevi ammukadunud mõõka tarvis on.

Hämmastav on see, et tekstis ei kohta mitte ühtegi eestlasest tegelast. Isegi kurjameid iseloomustatakse väljendiga "tüüpilise pribalti välimusega pribaldid". Tänaval siiski mõni eestlane vahel jalutab, kuigi tähelepanu pälvivad nad näiteks vähem kui napsitanud soome turistid. Ja eepost korralikult lugenud maarjamaalanegi ju teab, et ega Kalevgi pole ju õige eestlane, vaid tuli siiakanti kusagilt Turjamaalt. Teisalt võttes – kui Paša, Lenka ja Vadimi asemel oleks kümmekond aastat nooremad Peeter, Tiina ja Lembit, siis võiks kasvõi kohe vändata korraliku lastefilmi, nagu seda Tartu kohta on "Supilinna salaselts" või Haapsalu kohta "Valge daami saladus".

Lausa kahju, et nii üdini eestipärast rahvuslik-romantilist mütoloogiat kasutav tekst on leitud juhuslikult netiavarustest ja et ükski maakeeli ulmežanris kribav kirjutaja pole seni tihanud kodumaiste eeposeheeroste tegemistele enda poolt hoogu anda.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Peatoimetaja: 02/17
Tiit Tarlap (13.XI 1954 – 24.II 2017)
Intervjuu Jaanika Juhansoniga
Eesti ulmeühingu üldkoosolek 2017
Repliik: Miks kosmosehõlvamisest asja saab
Palju õnne, Don Coscarelli
Noortest, kosmosest, düstoopiast ja mõnest raamatust ka
Kõver kiirgus: Kui Titanicus mängiks peaosa...
Raamatuarvustus: When Animals Attack
Intervjuu: Vanessa Morganiga
Raamatuarvustus: Sõidavad Eelija tulisel vankril
Raamatuarvustus: Mairi Laurik „Novembriöö kirjad“
Raamatuarvustus: Metš Kaleva
Raamatuarvustus: Assassin’s Creed. Taassünd
Raamatuarvustus: Ratsanik Melchior
Uudiskirjandus 02/17
Ulmkonnakroonika 2/17
Jutt: Kultuurievolutsioon
Järjejutt: Pilvelinna bluus. 2.
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0074)