Jaanika Juhanson on lavastanud viimasel ajal mitu ulmeteemalist näidendit. Seega piilub Reaktor eesriide taha, et näha, kes selle tänuväärse töö ette on võtnud.


2017 Endlas. Foto Gabriela Liivamägi

1. Kes sa oled, Jaanika Juhanson?
Inimene, naissoost, eestlane. Ja pigem määratlen end selle läbi, mida ma teen, kui et mis või kes ma olen. Näiteks: et oma üsna mitmes suunas laotuvat elu korrastada, on mu arvutis viis suurt kausta, mille sisse kõik va argipäevategevus paigutub – Lavastaja jm, Õppejõud, Õppija, Kodanik ja hmm… Jaanika.
Lavastamine on kaustadest esikohal, nii et enamasti ütlen enda tutvustuseks – lavastaja, hetkel vabakutseline. Teinud olen praeguseks nii kolmekümne ringis suurema ja väiksema lavastuse, peamiselt Rakvere Teatris, aga ka Endlas, NUKUs, Ugalas, Kanuti Gildi SAALis, Vabal Laval jm projektides. Olen Eesti esimese pimedate ja vaegnägijate harrastusteatri – Terateatri asutaja ja kunstiline juht. See väike „jm“ tähendab kaustanimes, et tegelikult võiks ja tahaks ükskord muudki proovida – koomikseid luua, seriaali ja filmi teha, arvutisügavusest välja kraamida juba kümmekond aastat teosammul arenevad fantaasialood. Ükskord. Kui tekib ootamatult õige aeg, koht, situatsioon.

Õppejõu kaust tähendab seda, et minu elu suurimad õpetajad on mu üliõpilased TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiast. Kellele mina nagu õpetan teatriajalugu, lavastamist, improvisatsiooni, koosloomemeetodit ja mida kõike veel, aga tegelikult nemad õpetavad mulle, kuidas parem ja targem inimene olla.
Õppija kaust peidab endas mitmeid eesmärke ja lubadusi, kuid ehk vast olulisim neist on tõik, et peale lavastajaõpet TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias ning teatriteaduse õppimist Tartu Ülikoolis olen jõudnud otsaga Tallinna Ülikooli kultuuride uuringute doktorantuuri, kus püüan lahata Eesti raadioteatrit.

Kodanikukaust võiks ehk olla kopsakamgi, kuid peamiselt hõlmab see tegevust Eesti Lavastajate Liidu esimehena.
Ja see viimane kaust - et mida ma teen, kui ma olen Jaanika... Peamiselt lobisen kohvikutes sõprade-tuttavatega, käes kas vahuveinipokaal või teetass, tumeda õlle klaas või kohvikruus. Ja nii saavad seal mõnedki teod tehtud ja tegevused alguse. Lisaks kirjutan, lesin patjadel, tantsin, laulan, magan, vaatan filme, ligunen vannis, kohmitsen köögis, jalutan ja loen.

2. Millised on sinu lemmikautorid, teosed ja žanrid ulmes?
Loen palju, kuid üsna süsteemitult ja plaanipäratult, siit nurgast ja sealt seinast, nii et žanripõhist üldistust ei riski ma teha. Küll aga võin nimekirja kuhjata viimaste aastate lemmikuid. Vast ehk kõigepealt Pratchett ja Gaiman, koos ja eraldi, tänu kellele kunagi teadlikult pilk fantasy poole pöörduski (Prachettilt ja Gaimanilt koos „Head ended“, Prachettilt valikuliselt Kettamaailma-lugusid ning Gaimanilt „Ameerika jumalad“, „Eikusagi“ ja eriti „Sandmani“-koomiksisari). Nüüd aga ebatäielik lemmiklugemisnimistu autoritest ja teostest: Strugatskid (no näiteks „Väljasõit rohelisse“ ja „Hukkunud Alpinisti hotell“), Roger Zelazny (hoopiski „Üksildane oktoobriöö“), Philip K. Dick (muidugi „Kas androidid unistavad elektrilammastest“), Sergei Lukjanenko (vaatamata küsitavustele Vahtkondade-sarja esimesed osad ja „Mustand“), Lois McMaster Bujold (kogu Vorkosigani saaga, aga esiletõstetuna „Mälu“), Viktor Pelevin (valikuna „S.N.U.F.F“ ja „Libalooma püha raamat“) ning veel Charles Strossi „Vürstkaupmeeste“ sari, China Miéville´i triloogia „Perdido tänava jaam“, Emily St. John Mandeli „Jaam Üksteist“, Aleksei Pehhovi „Siala kroonikad“ (eriti algusots). Eesti autoritest Indrek Hargla (kahtlemata kogu „French ja Koulu“ sari, aga ka „Pan Grpowski üheksa juhtumit“ ning paljud jutud jm lühivormid), Maniakkide Tänav (ee… kõik romaanid, aga vast enim „Surmakarva“ ja „Mehitamata inimesed“), Maniakkide Tänava, Metsavana jt kogu „Ippoliti“ sari, Karen Orlau „Sealtmaalt“, Mann Loperi „Kellest luuakse laule“ ning noortekirjandusest Reeli Reinausi „Verikambi“. Kuigi maagiline realism on servapidi ulmest väljaspool, lisaksin ikkagi (samas pole ma kindel, kas järgnevaid ning eelnevaidki autoreid päris õigesti klassifitseeri(si)n): Carlos Ruis Zafón (näiteks „Ingli mäng“), Haruki Murakami (eelkõige „1Q84“), Chuck Palahniuk (no olgu siis eestikeelsetest tõlgetest „Kaunis sina“ ja tõlkimata tekstidest „Damned“).


"Haned võlgu". Foto Madis Kats

3. Kuskohast tuli idee siduda ulme ja teater?
Tegelikult on üllatav, et alles nüüd teadlikult ulmežanrite katsetamiseni jõudsin. Selle pea kümne aasta jooksul, mis ma lavastajana olen tegutsenud, olen harilikult lavastanud enda kirjutatud dramatiseeringuid, mitte terviklikke näidenditekste (noh, erandina üks mu siiani lemmiklavastusi - Villu Tamme „Haned võlgu“ 2007.a Teatrilaboriga Von Krahlis). Enamasti on tõukejõuks olnud kunagine lugemiselamus, mille ma jõudsalt enda filtrist läbi lasen. Ma ei illustreeri, vaid interpreteerin. Esimestena tulevad meelde diplomilavastus „KrabattabarK“ Teatrilaboriga 2006.a (milles tõukusin, teadagi, Preussleri „Krabatist“) ja hilisematest asjadest Kareva luule põhjal „Unenäokohvik“ 2010.a ja Brontë „Jane Eyre“-i dramatiseering 2012.a, mõlemad Rakvere Teatris. Aga ulmet pole siiani eriti tihanud või raatsinud lavale tuua (erandiks pimedate Terateatriga Hargla jutustuse „Roos ja lumekristall“ lavastus 2013.a).

Tegelikult algas nii ka eelmisel suvel Musta Kastiga Tartus, Raadi Lennukiangaaris etendunud „Nornide mängude“ protsess. Alguses oli Islandi eepos „Vanem Edda“ kui mu aastatetagune lugemiselamus ning minu jaoks siiani üks karmimaid ja kaunemaid tekste üleüldse. Siis tuli valik, kuidas küll üht kaugete aegade lugu kontseptuaalselt ning kujunduslikult lahendada. Ühtäkki jõudsin tõdemuseni, et põhimõtteliselt on väga kauge minevik ja väga kauge tulevik mõtteliselt samas kohas (seda enam, et Vanaskandinaavia ilmamadu järab oma saba ning aeg voolab ringikujuliselt). Nii et äkki oli ootamatult päral ka virtuaalmaailm, nornidest said üliinimlikud tehisorganismid Üksused, saatusest ülimusliku teadvuse juhitud Mäng, mängijateks tsivilisatsiooni rusudel redutavad lindpriid. Noh, eks need märksõnad „küberpunk“ ja „düstoopia“ toona, mitu kuud enne lavastusprotsessi, olid üsna selgelt ülepakutud ja mõeldud enesele suunanäiduks ja publikule tähelepanuviiteks, sest tekst sündis ju alles proovide käigus. Arutlesime trupiga seotud teemadel ja tegime etüüde ning mina kirjutasin tekstimassiivi kokku. Lavastusest paljugagi olen rahul, nii mõnegi asjaga aga mitte. Eks ses mängis oma osa prooviperioodi limiteeritud ajahulk ning reegel, et iga-hinna-eest-aga-esikas-tuleb-siis-kui-kirjas. Vaatamata kõigele, mis võinuks ehk teisiti lahenduda ning olgugi, et tegemist oli ühe keerulisima lavastusperioodiga üldse, oli ses lavastuses midagi mulle ülimalt olulist. Sisimat. Ja veel - äkitsi olin teinud sammu selle poole, milleks ehk teadmatult aastaid valmistunud – sammu teatri-ulmemaailmade tekitamise suunas.

Sealt edasi oli õudus-sugemetega tume põnevik „Et sa kaotaksid kõik“ Endlas juba loogiline järgmine samm. Ka selle lõppversiooni kirjutasin ma ise kokku, trupi toel ja Jan Kausi algteksti põhjal.
Nii et võiks vist öelda, et kõige taga oli juhus? Või aastaid kestnud salajane ulmeimetlus, mis õigel hetkel oskas alateadvusest välja rünnata nagu reha rohust. Nüüd, mil hammas verel, tahaks aga jätkata. Erinevais žanreis. Ainult et sedapuhku eelistaksin küll kellegi teise kirjutatud näidenditeksti tõlgendada, mitte aga ise – silme eest must – teksti susserdada.

4. Kui palju ise kirjutad näidendeid?
Tegelikult üldse mitte. Küllap kunagi tuleb ka see aeg, kuid praegused kirjutamised on rohkem tekkinud situatsiooni sunnil. Mingi tõuketekst või punt isikuid, kellega koosloomeliselt mõtteid veeretada ja väntsutada, on alati abiks olnud. Seega olen ma loonud endale kasutuskõlbulikke ning muudetavaid lavastsenaariume ja dramatiseeringuid, mitte taaslavastatavaid näidendeid.

5. Mida tahaksid veel ulmealaselt lavastada? Kas on plaanis ka maailmakuulsate ulmekirjanike tekstide lavale seadmist või keskendud pigem Eesti originaalloomingule?

Eks plaane ole ikka olnud – Strugatskite „Hukkunud Alpinisti hotellist“ Maniakkide Tänava romaanini „Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi“. Aga mõni idee võib aastaid idaneda, enne kui teatritele pakkumisküpseks paakub. Praegu seisan ma lavastajana pigem perioodi lävel, mil ootan pikisilmi ja põnevusega uusi Eesti algupärandeid - terviklikke intrigeerivaid näidenditekste. Siinkohal ongi vast kohane juhtida tähelepanu käimasolevale Eesti Teatri Agentuuri näidendivõitlusele (tähtaeg 1.august). http://www.teater.ee/naidendid Küll oleks rõõm, kui sealt pudeneks lavastatavaid ulmetekste.

6. Mida soovitad alustavale näidendikirjutajale?
Mõned hajusad tähelepanekud ja isiklikud soovitused, eeldusel, on näidendipõhjaks on lugu, mitte temaatiline postmodernistlik kollaaž:

AEG: Dramaturgiline aeg liigub kiiremini kui proosa-aeg. Tekst, mis lugedes tundub mõnusalt kulgevat, võib laval tõenäoliselt venida. Seda eelkõige sellepärast, et näidend on „tekst aukudega“. Sinna peab teadlikult jätma piisavalt ruumi tegevuseks, mitte kogu tegevust dialoogitekstiga dubleerima või „täis kirjutama“. Aga jah, ajaliselt ei pea tegevus loomulikult kulgema alati lineaarselt, kui loo jutustamisel on vajalik teisiti.

RUUM: Võib jätta julgelt lavastuskunstnikule ja lavastajale vabad käed. Ei pea pead murdma, mis nõksuga kõik see lavale jõuab.

SÜNDMUSTIK on kõige alus. Tekstianalüüsis kasutame me mõistet „sündmus“ – lihtsustatult murdepunkt, pärast mida kõigi tegelaste jaoks tegevusliin muutub. Oleks tore, kui autor juba eos tekitaks neid võimalikke sündmuskohti. Nii väliseid kui sisemisi-psühholoogilisi. Ja küll oleks hea, kui nood murdepunktid sünniks siiski ka laval, mitte neist lihtsalt ei räägita kirjeldavalt. Ja tegelaste vahel võiks ka midagi toimuda. Kulminatsioonist rääkimata.

ALLTEKST on näidendites tungivalt soovitatav. Saladus sõnade sees ja väljaütlemata tunded ja mõtted, mis on repliikide taga, kuid ikkagi tajutavad. Ehk siis oi-kui-igavad on näidendid, kus tegelased kogu aeg ütlevad, mida mõtlevad ja vähe sellest, mõtlevad ainult autori plakatlikes loengutiraadides. Kus kõik on puust ja punaseks. Seda me nimetamegi literatuursuseks.

TEGELASED: Tegelastel võiks olla mingigi sisemine areng. Ka võiksid nad rääkida erinevalt – lauseehitus ning sõnavara võiks varieeruda. Ja ma ei soovita kirjutada näidendeid, kus on üle 7-8 tegelase (või et kui ka tegelasi on rohkesti, siis mängida võiks olla võimalik maksimaalselt 7-8 näitlejaga, aga parem, kui isegi vähemate jõududega). Ma ei välista, et mõni grandioosne lavastusprojekt just ootabki tohutu tegelashulgaga näidendit, kuid enamasti kipuvad sedalaadi tekstid unustusse vajuma. Sama asi on läbivate laps-tegelastega. Lapsi on ju võimalik teatris mängima panna, kuid siiski tuleb arvestada teatud ealisi kogemuslikke piire (filmis toimub protsess ühekordsena hoopis teistel alustel). Nii et pigem soovitan mitte läbivaid lapsrolle sisse kirjutada või kui, siis nii, et neid on tinglikult võimalik mängida ka täiskasvanutel. No aga fantastilised tegelased võivad olla vahel vägagi põhjendatud (mõelgem nukuteatrile või videokujunduse võimalustele).

DIALOOG: Olgu pigem napp! Ärgem andkem järele kiusatusele täpselt sama mõtet mitu korda ja kaunikõlaliselt lahti kirjutada. Enamasti kärbib lavastaja niiehknii korduse välja. Dialoogi puhul võiks jälgida, et see viib tegevust edasi, mitte ei seleta-selgita-lobise. Sõnad on tegu, kõneakt.

REMARGID: Olgu pigem olemata. Kui just ei väljenda midagi, mis dialoogitekstist muidu välja ei tule. Aga kindlasti soovitan hoiduda näitlejatehnilistest märkustest a´la „sõbralikult“ või „muiates“ või „tuleb istub kõrvale“ või „juukseid silitades“. Proovides ei tegele lavastaja ja näitlejad mitte autori kirjalike märkuste realiseerimisega, vaid erinevate tõlgendusversioonide ja mänguliste lahenduste otsimisega. Et mida see või teine tegelane ikkagi tegelikult mõtles, miks ta nii ütles, kuidas, kas ehk lahendaks selle lavaliselt nii või hoopistükkis vastupidiselt. Ehk siis jätta lavastajale ja näitlejatele nende loominguvabadus. Liigsed remargid risustavad kirjapilti ning tõenäoliselt neid ei kasutata.

Mina isiklikult ootaksin enam lugusid, mis suudavad mind üllatada. Kus on meeldejäävad mänguvõimalusi pakkuvad värvikad tegelased, keda mina ei suudaks iial välja mõelda. Kummalised tegevuskohad. Kus tegevustik toimuks tempokalt, kuid läbikomponeeritult. Inimlikud konfliktid ja dilemmad. Törts huumorit või siis ka üsna jõudsalt. Ja selle kõige põhjas ja ülal ja vahel oleks ilma moraalijutluseta tajutav see „mille nimel“ – idee, väärtus, mõte - miks autor seda lugu üldse pidi kirjutama.
Kõige viimane soovitus teatriga esmakordselt kokkupuutuvatele kirjanikele (kui juba lavastamiseks läheb) on - mitte võtta oma tekste liiga tõsiselt ning kiivalt autoripositsioonist kinni hoida. Olla valmis, et tõenäoliselt ei hakka lavastus välja nägema nii, nagu kirjutades kujutlesid (aga tekst jääb alati sellisena paberile alles, nagu kirjutasid). Anda näidend vabaks ning uudishimu ja üllatusega jälgida, mis sellest teha sai. Teater on kollektiivne kunst ja tihti selgub tõde alles laval.


"Nornide mängud". Foto Gabriela Liivamägi

7. Kui lihtne/raske on panna ulmet teatrilavale?
Ulme puhul tuleb alati arvestada faktoriga, et väljendusvahendite poolest jääd publiku silmis võistlema filmiga. Iseasi, kuidas seda võistlust enda kasuks pöörata. Või kas peabki otseselt võistlema – tuleb ehk kasutada mängulisi, vaid teatrile eriomaseid vahendeid. Tinglikkust. Kohalolu. Kujutlusvõimet. Ükski visuaalne trikk pole nii haarav, kui publiku enese peas loodud kujutluspilt, arvan ma. Tõeliselt mõjus roheline limakoll niikuinii teatrilaval läbi seina ei imbu. Või kui, siis vaid miljonilistes kommertsprojektides, mis siinmail tundmatud.
Isiklikult aga – vähemalt korra iga lavastusperioodi vältel mõtlen ma, et miks ma küll seda teen. Kas mu elu ei võiks olla kergem, leebem, emotsionaalselt stabiilsem, kas ehk võiksin ka mina rahulikult sõuda mõnusal laisal loomejõel. Aga ei - mul on enamasti alati hmm… keeruline. Närviralli ülimatest õnnehetkedest ebameeldivate madalseisudeni ning siis jälle otsast peale. Ja siis, kui üks lavastus esietenduseni jõuab, siis oled vahel katki ja kurnatud või siis õnneärevalt rahulolev ja… ikkagi rampväsinud. Kuid natukese aja pärast – oh üllatust! - avastad end taas samast situatsioonist. No ilmselt ongi sõltuvus, mis muu.

8. Kas oled mõelnud lisaks teatrile proovida lavastada ka mõnd ulmefilmi?
Otseselt mitte, kuid võimaluse korral prooviks küll. Igasugu asju prooviks. Aga tegelikult on Eestis siiski filmi- ja teatrimaailm suhteliselt eraldi, nii et hoovõtuta hüpe teatrilavastajast filmitegijaks on pigem äärmine erand. Vastupidiseid näiteid võib rohkem tuua. Nii et isiklikult lükkub see tegevus või selleks isegi sihipäraselt tegutsemine kuhugi määramatusse tulevikku. Aga kellegi teise ulmefilmis mängiks iga kell.

9. Kuidas publik ulmet vastu võtab? Miks meil on nii vähe ulmelisi lavastusi?
Ma arvan, et pigem suhtuvad teatrite repertuaarikoostajad ulmesse ettevaatlikult – et äkki on miski nišivärk, mis vaatajaid saali ei too. Mina isiklikult arvan, et kuigi tõepoolest paljudele ei pruugi ulme teatris korda minna (aga on ka inimesi, kes klassikasse leigelt suhtuvad), kuid on kindel potentsiaalne vaatajaskond, kes ehk seetõttu teatrisse ei satugi, et neile seni sobivaid lugusid pole pakutud. Samuti on noorem publik ilmselgelt ulmele vastuvõtlikum. Sisetunne ütleb, et tõenäoliselt tuleb müstika ja üleloomuliku osisega pikitud lugudega ka tavapublik üsna lihtsalt kaasa. Nii et tegelikult – ma ei tea. Äkki ootab teater ulmenäidendeid või ulmefänlusega kapist välja tulevaid lavastajaid. Aga ma usun, et kui ka ulmelavastused ongi vaid nišš, siis vajab see nišš säravat, põnevat, kummastavat, meeliküllastavat täidet.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Peatoimetaja: 02/17
Tiit Tarlap (13.XI 1954 – 24.II 2017)
Intervjuu Jaanika Juhansoniga
Eesti ulmeühingu üldkoosolek 2017
Repliik: Miks kosmosehõlvamisest asja saab
Palju õnne, Don Coscarelli
Noortest, kosmosest, düstoopiast ja mõnest raamatust ka
Kõver kiirgus: Kui Titanicus mängiks peaosa...
Raamatuarvustus: When Animals Attack
Intervjuu: Vanessa Morganiga
Raamatuarvustus: Sõidavad Eelija tulisel vankril
Raamatuarvustus: Mairi Laurik „Novembriöö kirjad“
Raamatuarvustus: Metš Kaleva
Raamatuarvustus: Assassin’s Creed. Taassünd
Raamatuarvustus: Ratsanik Melchior
Uudiskirjandus 02/17
Ulmkonnakroonika 2/17
Jutt: Kultuurievolutsioon
Järjejutt: Pilvelinna bluus. 2.
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0486)