Raamatud pole küll tõepoolest elu, nagu mu perekond mulle aastate eest meelde tuletada armastas, ning elu pole kindlasti raamat, olles ühe üksiku loo jaoks liiga laialivalguv ning haarmeid sirutav. Vahel aga saavad lugemiselamused ning raamatuvälisest maailmast tulevad signaalid üksteist täiendavateks osadeks ning nii ongi peotäis raamatuid koos nende vahele pikitud teiste lõngadega mu peas sõlme läinud. Eks ma püüan siin nüüd midagi neist lahti harutada ja kes viitsib, võib kaasa mõtiskleda.

Algatuseks mainin ära mõtte, mis paar päeva tagasi end ajus sõnastas: minu jaoks on kosmoselaev ainus loomuliku düstoopia tekkimise paik - selgelt eraldatud nii ajas kui ruumis ehk piisava distantsi juures pole normaalset ja kiiret side pidamise võimalust enam olemas - ning kuna laev on fikseeritud tehnilise seisu pealt teele läinud ja ajab läbi piiratud ressurssidega, siis on suured kõverdumised üsna kergestihoomatavalt tekkivad. Muude düstoopiakirjelduste juures on vaja midagi enamat (olgu, viimase aasta maailma poliitikas on tõestatud mu eelnevate sõnade nõrkust, aga optimist minus nii lihtsalt alla ei anna) ning natuke liiga sageli on see „midagi enamat“, mis loo loogiliseks muudab, neist raamatutest puudu. Aga ma ei taha täna halbadel näidetel peatuda ning kui nüüd tõele au anda, peab nentima, et tegelikult hakkas mõtteseos jooksma hoopis düstoopiavälisel teemal.



Eelmise aasta jaanuaris lappasin sõbra raamaturiiulit ning leidsin sealt senilugemata Maria V. Snyderi raamatu "Inside Out". Sirvisin raamatu tagakaant, lugesin natuke algust ning nii see raamat minuga koju jalutaski. Minu varasem kokkupuude Snyderi loominguga tuli läbi Ixia kroonikate, mis on selgelt noorele naislugejale suunatud fantaasiaraamatute sari ning eks ma sellelt pinnalt hindasin ka seda raamatut. Lõppeks oli ju tegelane noor naine (17-aastane) ning armastusel, vanematel ja sõpradel oli loos oma oluline roll kanda.

Tõsi, tegemist polnud enam maagilise fantaasialooga, vaid pigem teadusulme alla liigituva raamatuga. Nagu ma mõni aeg hiljem teada sain, on selliste lugude jaoks termin "põlvkonnalaev" - ehk siis avakosmoses kihutab edasi üks hiiglaslik laev, mille sihtpunkt on mingi kauge planeet, ning laeva elanikud elavad kõik need sajad ja tuhanded aastad oma tavalist elu – kasvavad, sigivad, vananevad, surevad, annavad ruumi järgmisele põlvkonnale. Konkreetseski raamatus olev laev on teel olnud juba sadu aastaid ning arvutuste kohaselt peaks veel vähemasti viis korda sama palju aega teel olema.

Aga alumise korruse rahvas seda ei tea. Oli selle laeva algne teadlikkus ja elukorraldus milline tahes, kuid mingil (raamatus täpsustamata) hetkel toimus laevas suuremat sorti mäss, mille tulemusena üks ülemistest perekondadest juhtimise enda kanda võttis ning vaikselt ja aegamisi kättesaadavat infot manipuleerima hakkas. Selleks ajaks, mil loo sündmused aset leidma hakkavad, on paika naelutatult kaks klassi - nö aadlikud, kes elavad kahel korrusel (ruumipuuduse vältimiseks on sisse seatud tugev laste arvu piiramise programm) ning abipersonal, keda on hunnikute viisi rohkem (võimu omava pere plaanide kohaselt soodustatud paljunemine), kes elavad ka kahel korrusel ning tegelevad mustema ning ajusid mittenõudva tööga. Kaks klassi ei suhtle omavahel üldse (välja arvatud siis see korda hoidev perekond, kes põhimõtteliselt hoiabki ka muud suhtlemist ära).

Alumiste seas on levinud uskumus, et kui nad torustikest välja jõuavad, leiavad nad eest haljendava ja rohelise paradiisi. Ja seda torustikust välja pääsemise ust peategelane algul fanaatiliselt otsibki. Kõik muu tuleb hiljem - laevapööre ja armumine ja palju muudki, mis ühe hoogsa noorteka või hoogsa kosmoseloo juurde kuulub. Möödaminnes leiavad nad laevalt korruseid, mida keegi pole välja ehitanud. Ehitusmaterjalid on laeval virnadena olemas, sest teeleasumise hetkel oli kole kiire, kuid valmistuti ilusasti selleks, et rahvastiku arv laeval aja jooksul kasvab – see oligi määratud kasvama. Kokkuvõtvalt võib vist öelda, et täitsa OK lugemisega ulmekas, mis isegi tehnilise poole pealt väga ei karjunud.

Siis läks mõni aeg mööda. Vahepeal loetud raamatud eelkirjeldatuga ei haakunud, kuid päris mitmed arutelud jäid tol eelmisel kevadel silma. Vestluslõimed, kus küsimuse all oli ulme kui noortekirjandus või mitte. Nägin küsimust stiilis: „Ma olen siiani YA liigitusega raamatutest kaarega mööda vaadanud, aga kas nende seas on loetavaid ka?“. YA siis young adult ehk „noor täiskasvanu“ (võiks hõlmata passiealist õppurit ehk valdavalt 15-22 vanuses olevaid inimesi). Samamoodi käis läbi üksikute romaanide kohta vihjeid, et üks või teine on ikka nii noortekas ning läks ühest või teisest lugejast kaarega mööda. No ja kui mu enese esimene romaan sai mitmelt kohalt hinnangu "noortekas", siis pani see mind ainult veelgi teravamalt kõiki taolisi arutelusid vaagima. Ma ise ei kirjutanud romaani noorele lugejale, vaid pigem mõttega "võib sobida ka noorele".



Igal juhul, kui mulle suvel Robert H. Heinleini "Taeva orvud" kätte sattus, tabas mind emotsiooni kordus. Samamoodi põlvkonnalaev, millel üht-teist oli tuksi läinud - oli väljaehitamata korruseid ja nurgataguseid, oli kunagiste jamade tõttu unustatud ajalugu. Oli noor peategelane, kes armastas uurida ja ronida laeva sellistes osades, mida korralikule inimesele sündsaks ei peetud. Siin oli isegi enam rõhutatud armukadedust kui motivaatorit. Tõsi, loo ideedes ja taustades oli suuri erinevusi, mis muudab need kaks raamatut pelgalt sarnase emotsiooniga kosmoselaeva lugudeks. Heinleini raamatus moodustasid kaks vastandlikku ja vaenulikku leeri nö korralikud talupojad ja väljaheidetud mutandid ning teaduslik-usuline mandumine oli toimunud kristlasele mõistetava jumala ja pühakirja poole. Ometigi ei pea keegi Heinleini (olgu, keegi kindlasti peab) lastekirjanduseks ega ka noortekaks. See on lihtsalt muhe ulmekas, mille peategelane on algul noor.

Iga leheküljega, mis ma edasi jõudsin, kasvas äratundmine ja veidrate sarnasuste hulk. Tehnilise poole pealt (ehk siis see, mis teeb ühe teadusulme teadusulmeks) oli Heinlein kindlasti kõvasti loogilisem ja selgitavam, kuid emotsioon oli paljuski väga-väga sarnane. Avastus, mida tähendab olla kosmoselaevas, mida tähendab olemine avakosmoses. Heinlein oli oma laeva juhtimise andnud ainult masinate hooleks ning võimaldanud seeläbi laevaühiskonna mandumise kuni maani, kus noor ja terav õpipoiss luges Newtoni seadusi ning kuulis oma mentori seletusi jumaliku armastuse väest. Terav ja muhe lugemine koos üsna vahetu „noortekaliku?“ emotsiooniga. Minu lisanaeratus läheb kaksikutele (õpihimulisele kahe pea ja kahe mõistusega mutandile), kelle suurim viga oli selles, et nemad uskusid kõike, mis oli raamatutes kirjas - ühtmoodi nii kosmoloogia õpikuid kui ka näiteks Dumas' "Kolme musketäri".

Mõlemad raamatud jõuavad revolutsioonini, mõlemad jõuavad reetmiseni ning mitte just kuigi jätkusuutlike lahendusteni.

Siin maal oli mul tuhat mõtet oma emotsioonidest üks Reaktori artikkel vormida. Noortekirjandus või mitte? Võrrelda üht teisega. tuua välja ühest ja teisest, kuid mu piiratud mõistus ei suutnud piisavalt hästi sõnastada seda, mida ma mõtlesin või öelda tahtsin.

Mõlemad raamatud kuuluvad minu silmis nn loomulike düstoopiate hulka. On suletud ruum ning mõõdukas arv inimesi. Algne idee oli suhteliselt tavalisest eksistentsist, kuid ilmnes mingi süsteeme rivist lööv segadus, mille mõistlikuks parandamiseks puuduvad vajalikud ressursid ning aja jooksul kujuneb välja midagi düstoopialaadset. Kui nüüd seda kujunemise protsessi mitte näidata, vaid visata lugeja loo alguses kohe mitmesaja aasta kaugusesse tulevikku, on tulemuseks düstoopilise loo lugemise kogemus.



Aeg läks ka raamatuvälises maailmas edasi, artiklist midagi saamas ei olnud, kuid selle aasta alguses sattus minu kätte Alastair Reynoldsi "Aeglased kuulid" ning nagu muu seas ujus mu mõte tagasi mulluste mõtiskluste juurde. „Aeglased kuulid“ pole küll põlvkonnalaev, sest inimesed, kes seal tegutsema asuvad, on täpselt need, kes laevale pandi (peamiselt sõjakurjategijad mõlemast vaenutsenud leerist, muidu retsidivistid, meeskonnaliikmed ja peotäis "ruumitäidet").
Sõda oli just lõppemas - vaherahu välja kuulutatud, kuid mitte veel kuigi jõuliselt kehtiv. Lugu algab mõni aeg enne kosmoselaeva väljumist, mil peategelane on vaherahu alguse segasel perioodil vaenlase kätte ja tolle piinamise ohvriks langenus. Viimane hääl, mida ta enne minestamist kuulis, oli abi võimalik saabumine. Vähemasti nii ta arvas ning lugejal pole ka alust kahelda. Järgmist korda silmi avades oli ta laevas krüogeensest unest ärkamas. Üsna kiirelt sai peategelane teada, et on vanglatranspordis, omamata aimu, milles paganas teda süüdistatakse või mis üldse juhtunud oli. Teada on ainult, et laeva süsteemid on teinud restardi ning seetõttu on paljud "reisijad" ärganud enne kohale jõudmist (ja palju on ka sulavaid laipu).

Kuna positsioneerimismajakatega ühendust ei saada, arvatakse hetkeks, et ehk läks hüppel midagi valesti ning nad on kurat teab kuhu jõudnud. Mingi aja jooksul saab aga selgeks, et nad on just seal, kus peavad, ainult et aeg pole enam see, mis oli. Möödunud on tuhandeid aastaid ning abi pole kuskilt tulemas - ses mõttes pole vahet, et nad on "kunagi asustatud olnud" planeedi orbiidil, mitte avakosmoses.

Sel korral siis mitte loomulik düstoopia, mis väikese suletud ühiskonna sisemisest traumast välja areneb, kuid loogiline düstoopia sellegi poolest. Arvestades laeva asukate varasemat ühiskondlikku staatust ning muust inimasustusest isoleeritust, ei saaks midagi mõistlikumat vist oodatagi.

Aga põhjus, miks too raamat mulle mulluse mõttekeerutuse meelde tuletas, seisnes mingis sisulises aspektis. Peategelane, kellest loomulikult saab laeva uus vaimne liider (mille vastu pole mul midagi, sest teiste tegelaste kaudu kirjeldatav lugu olekski tiba igavam), läheneb probleemidele pioneeriliku visaduse ja oktoobrilapse ohvrimeelsusega. Ühel hetkel tuli kange kiusatus oiata, et olen vist kogemata mõne Mehisuse sarja raamatu kätte võtnud. Õnneks pöörati sellele vint peale ning lugu lõpetati hoopis teise tooniga. Minust poleks vist viisakas soovitada noorele lugejale raamatut, milles on säherdused stseenid sees, kus meditsiinirobot põhimõtteliselt hakklihamasinaks otsustas hakata ja...

Põhimõtteliselt andis peategelane endast kogu aeg parima, et sattuda kaelamurdvatesse üritustesse, kuid suutis ellu jääda ja olla oma egost ja kaotusvalust "üldise hea" nimel üle. Ta polnud küll enda meelest grammigi üliohvrimeelne, aga nii läks. Ja jälle.

Poole raamatu pealt tuli ka väljast poolt laeva aimdus, mis pagan selle meile teada oleva universumiosaga juhtunud oli, kuid täpsemalt kahjuks mitte (minusugune ootaks nüüd üht täispikka romaani, mis tolle "puhastuse" lahti seletaks).



Nüüdseks oli ka mu tütar "Inside Outi" läbi lugenud ning vahetasime selle sõbra riiulis järje vastu välja ehk siis Maria V. Snyder ja "Outside In". Olgu kohe algatuseks öeldud, et selle raamatu ulmeline väärtus oli kõvasti madalam kui teistel siin tekstis mainitud raamatutel. Sarja esimese raamatu puhul oli mul tunne, et autor on natuke selle kosmoselaeva teema üle ikka mõelnud, aga siin selgus, et vähemasti kohale polnud kuigi palju jõudnud (või oli kahe käsikirja koostamise vahele jäänud aja jooksul ununenud).

Tegevus jätkub sealt, kus esimeses pooleli jäi - laevapööre on tehtud ja nüüd tuleb tagajärgedega toime tulla. Kui sa oled mitukümmend tuhat inimest tillukeses laevas mässama pööranud, siis nende rahunemine ei toimu kaugeltki nii kiirelt kui peaks. Kui sind on sünnist saati õpetatud ühtesid või teisi inimesi millekski pidama, siis faktist, et nad pole sellised, piisab küll mässu liikuma saamiseks, kuid mitte rahuolukorras teismoodi mõtlemiseks.

Kuidagi tuli inimesed korrale allutada ilma, et keegi neist laeva sisse augu lõhkaks või midagi sama nõmedat teeks. Põhimõtteliselt andis peategelane endast kogu aeg parima, et sattuda kaelamurdvatesse üritustesse, kuid suutis ellu jääda ja olla oma egost ja kaotusvalust "üldise hea" nimel üle. Ta polnud küll enda meelest grammigi üliohvrimeelne, aga nii läks. Ja jälle. Oi, ups, siin ma olen juba olnud! Eelmise raamatu kirjelduses. Aga ega ma midagi teha saagi - lugemisaegne emotsioon oligi kuratlikult sarnane. Ka see pioneerilik targutamine ja "hea olemise" vajadus.

Muhe ja kiire lugemine, kui suudad füüsika ära unustada. Laev oli jabur ning idee iseenesest lahe. Natuke ehk kohati naivistlik, aga mis siis.

Kui ma olin ka selle raamatu läbi lugenud, jooksis pähe kiire uitmõte, et kui tõmmata peenike niit iga taolise raamatupaari vahele, mis mõne teisega sarnaselt töötab, tuleks välja mis? Isegi kui ma kasutaksin ainult seda marginaalset raamatute hulka, mille ma ise läbi olen lugenud, oleks tekkiv kangas õhu läbi laskmiseks kindlasti liiga tihe.

Ja sinna see läkski! Mõte, mis hakkas arenema tundest, et mingitel hetkedel kipume me lugusid liiga kiiresti YA alla lükkama. Või oli see hoopis mõte, et YA kirjandust kiputakse liigituse järgi alahindama, valeks pidama? Või oli see tolles vestluses, kus keegi "tarkpea" viskas, et kogu ulme on YA või...



Eks iga üksik neist mõtetest on oma rolli mänginud ning kuigi ma tahtsin algul nende kahe esimese raamatu järgi just kirjanduse noortele suunatuse üle mõtiskleda, kleepusid järgmised lood end ise külge ning nüüd, enne kui ma oma loba lõpetan, panen siia veel ühe lokaalse düstoopia, mille kohta samuti on arvatud nii "ulme" kui "YA ulme" hulka kuulumist. Raamat ju natuke lapsikult algaski, kuid loo kirjapanemise viis ning lõppu visatud maasikas viivad ta ilmselgelt YA-riiulilt hoopis "sünnib ka noorele lugemiseks" riiulile (nagu mu meelest kõik siinkirjutatud lood, kuigi nende täiskasvanud lugejaskond võib erineda).

John Wyndhami "Krüüsalised" on kosmosest tagasi maa peale tulnud, olgu, pole sinna jõudnudki. Oma postapokalüptilise loo tegevustiku paigutab ta eraldatud nurgakesse, mille elanikud usuvad oma muteerunud kristlikku religiooni, hoiduvad paaniliselt füüsiliste mutatsioonide eest ning üritavad vähese haridusega elus püsida... Põnev lugu ja kiire lugemine ning ainus, mis mul tollele loole ette heita on, ongi lokaalne düstoopia. Aga see, mida ma tolle termi all silmas pean, tuleb igaühel endal välja lugeda.

Sellegi poolest oli tegemist laheda ja mõtteainet pakkuva seiklusega, mis oma lugemisemotsioonilt seostub eelnevatega päris ilusasti ning ma usun, et on nauditav ka nende ulmesõprade jaoks, kes „noortekirjandust parema meelega kätte ei võtaks”.

Püüaks siis veel ühe mõttearenduse kiirelt kokku võtta. Siinsetest raamatutest kaks esimest võib vist tinglikult loomulikeks düstoopiateks liigitada ning kolmanda loogilise düstoopia alla, neljas oli esimese järg (püüdega lõppeva düstoolilisuse surmavõngetest hoolimata püsima jääda) ning viimane lokaalne düstoopia. Nähh, sain ka lahterdatud! Kindlasti on maailmas koostatud mitmeid düstoopia lahterdamisi, mis annavad tulemused selgema ja teaduslikuma joone pealt. Siin kirjutatu on vaid minu isiklik lugemisemotsioonil baseeruv nägemus. Seal juures olgu veel mainitud, et üldjuhul ma ei armasta düstoopiaid! Kindlasti mitte selliseid lokaalseid ja poolikuid variante nagu neid viimastel aastatel palju müügihittideks saanud on, kuid põlvkonnlaevaga, mis on juba sadu aastaid teel olnud ning küllap liigub veel vähemasti sama palju, on nihe kuidagi muhedalt ja sobivalt kaasas käiv.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Peatoimetaja: 02/17
Tiit Tarlap (13.XI 1954 – 24.II 2017)
Intervjuu Jaanika Juhansoniga
Eesti ulmeühingu üldkoosolek 2017
Repliik: Miks kosmosehõlvamisest asja saab
Palju õnne, Don Coscarelli
Noortest, kosmosest, düstoopiast ja mõnest raamatust ka
Kõver kiirgus: Kui Titanicus mängiks peaosa...
Raamatuarvustus: When Animals Attack
Intervjuu: Vanessa Morganiga
Raamatuarvustus: Sõidavad Eelija tulisel vankril
Raamatuarvustus: Mairi Laurik „Novembriöö kirjad“
Raamatuarvustus: Metš Kaleva
Raamatuarvustus: Assassin’s Creed. Taassünd
Raamatuarvustus: Ratsanik Melchior
Uudiskirjandus 02/17
Ulmkonnakroonika 2/17
Jutt: Kultuurievolutsioon
Järjejutt: Pilvelinna bluus. 2.
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0101)