6. detsembril esietendus Kuressaare Linnateatris Endla Teatri ja Kuressaare Linnateatri ühislavastus EV100 teatrisarjast „Sajandi lugu“ – Andrus Kivirähki kirjutatud ja Peeter Tammearu lavastatud „Kaarnakivi perenaine“ (pildike 1950-ndate Eestist).

Andrus Kivirähk on kahtlematult julge mõtlemisega kirjanik, näitekirjanik. Kui isegi eelkõige tavaulmekirjanik nagu Indrek Hargla ei julge näidenditesse sisse tuua liiga palju ulmet – uups!, tuleks vist kasutada sõnaühendit „maagiline realism“, „ulme“ paistab olevat üldise põlu all –, siis Kivirähk kirjutab selle kurja nimega asja mängleva kergusega teksti ning kõik neelavad selle kenasti alla.

Kõik need, kes ei talu isegi selle sõna kõla… Miks? Asi paistab olevat selles, et kuigi tegu on ˛anripuhta ulmenäidendiga, saab seda müüa ka teistmoodi. Nime all: folkloorse ainese fantaasiarikas kasutamine koos olmelise taustaga.
Võib-olla on aga asi konstantsis. Selles, et ulmekaugel inimesel, kes tekstiga-näidendiga tegeleb, igal tasandil, peab olema midagi sellist, millest kinni haarata kui tõelisusest. Sellest, mis karjub nii valjusti kõrvadesse, et seda ei saa ignoreerida.

„Kaarnakivi perenaises“ oli selleks küüditamiste õudus. Majad viidi tühjaks ja kolhoosid olid nii vaesed, et lehmade ribid paistsid. Ning kartuleid tuli võtta lume alt. Aeg oli katki. Kõik oli katki. Inimesed, asjad, maa, loomad… Endine elu kildudeks kukutatud ning ei olnud suurt kedagi, kes neid üles korjaks. Püüaks ehitada klaasist maja ka siis, kui see näib võimatu.
Polnud suurt kedagi. Aga keegi ikka oli. Ja seda „kedagit“ kehastas „Kaarnakivi perenaises“ Piret Raugi tegelane tädi Berta. Ütlemata kuraasikas ja eluterve suhtumisega naisterahvas, kes mõjus ühtmoodi heidutavalt nii kolhoosiesimehele (Ago Anderson) kui enkavedeelasele (Märt Avandi). Bertal oli mõistust, et poetada mõni lume alt väljakougitud kartul varrukasse või saapasse, et midagigi supi sisse panna. Olgugi aeg katki, tema püüdis kõige kiuste elada nii nagu enne. Nii palju kui sai, vaatamata sellele, et vanad lääpas saapad kleidi ja sätitud juustega just väga hästi kokku ei passi.

Kokkupõrge

Näidendi sõlmituseks oli vana ja uue kokkupõrge. Uut mõtteviisi kehastas peale miilits Veski noormees Heino (Markus Habakukk). Tema jaoks oli küüditamine õnnistuseks. See, et tema ja Ilse (Lauli Otsar) vanemad viidi külmale maale.
Perekonnad olid takistuseks noorte õnnele. Selliseks takistuseks, et kui aeg veel polnud see, nagu ta oli näidendi hetkeks, põgenesid noored metsa. See neid küüditamisest päästiski.

Sisuliselt mängiti välja juhtum, mis algul nägi välja nagu stseen Romeost ja Juliast – vaenujalal perekonnad ja nende võsukesed, kes leiavad teineteises sõbra ja armsama. Aga sellega asi ka piirdus. Shakespeare võib rahus edasi puhata. Armastus läks katki ja vana vaen taastati.
Sest Ilse jaoks elas vana maailm edasi. Mis sest, et naksikestest sai nõukogude võim jagu, oli endiselt olemas kaarnakivi. Kui näidendi algul tundus, et mis sest kivi paitamisest ikka – puhas posimine tänapäevases mõistes –, siis üsna ruttu jõudis näidend sinnamaani, kus selgus kivi võim. Nali oli selle õnnetu enkavedeelase Veski arvelt, kes ikka ja jälle eksis metsatallu, Ilsele külla. Ilsele tundus ta imelik ning niimoodi ta lihtsalt kiusas noort vasakust käest ilma jäänud meest.

Kaarnakivi oli võimas, aga mitte nii võimas, et pöörata tagasi aega või mõjuda Siberisse. Siiski piisavalt, et kolhoosis saaksid tööd ära tehtud ja lehmad söödetud. Aga Ilse ikkagi uskus, ikkagi proovis. Ja sai selle eest Heinolt sugeda.

Heino uskus noort võimu, mis sisuliselt sõitis kõikidest inimestest roomikuga üle, uskus ajalehti… Mitte seda, mida oma silmaga nägi. Ilsel olid jalad mõneti rohkem maa peal kui noormehel. Ja tal oli ka põhjust. Sest tema ukse taha eksis haavatud vanapagan (Lauri Kink). Vanapagan oli pärit sellestsamast vanast maailmast, kuhu kuulusid nii Ilse vanemad, kaarnakivi kui naksikesed. Muidugi võttis ta vanapagana oma hoole alla, ravis teda.

Midagi vanast maailmast oli alles, ja seda tahtis Ilse hoida. Nagu neid vanu ajakirjugi, kus oli kirjeldus valgest siidist pruutkleidist. Kümme aastat vanad ajakirjad olid talle sama vajalikud nagu Heinole ajalehed… Aga Heino ei saanud sellest aru. Ei tahtnud aru saada. Sest kõik, mis luges, oli nüüd ja praegu. Ja see, et ta armastas Ilset. Armastas? Armastatult ei võeta ära usku ja lootust, olgu see nii valedel alustel kui võimalik, armastust ei suruta peale, isekalt ja omatahtsi…

See vastuolu uue ja vana vahel viiski vaenuni. Selleni, et need, kes tunduvad esiti võõrikud ja valed – Veski ja vanapagan –, lastakse maha nagu koerad. Siis, kui Veskis tuleb nähtavale inimlik pool. Kui ta tuleb Ilset hoiatama selle eest, et keegi on kaevanud Ilse peale – et see hoiab oma kodus imelikku võõrast, sellist, kellel pole nime ja kes ei oska ühtegi seni tuntud keelt. Kui viib peaaegu paranenud vanapagana metsa… Et kaebus edasi ei jõuaks. Sest Veskile meeldis Ilse ja ta tahtis teda aidata. Ja see, kes käis kaebamas, oli Heino… Armastav Heino.

Tragikoomika

Peaaegu märkimata on jäänud üks oluline tegelane näidendis – endisest koolipapast kolhoosiesimees. Harald Kukemeri. Ta on ühtaegu õnnetu ja arg, ta püüab kuidagi läbi elu libiseda. Ühtaegu ta jälestab oma argust, teistaegu aga tahab elada. Ellu jääda. Ja lisaks kõigele on tal hea süda. Ta tõesti püüab kuidagi hakkama saada, aga päris kindel ei ole, kuidas tal see õnnestub. Ning ta saab aru, miks kohalikud ei salli teda. Muidugi ei salli, vaatas ta ju küüditamist pealt ega liigutanud lillegi. Ja see kõik on lihtsalt suurepärane – mäng.

Lavale astus ühtekokku kuus näitlejat. Neist kolm tegid head rollid, kolm aga väga head. Või sellist, mis tundusid kuidagi eristuvad, olid kuidagi sellised, mis haakisid peaaegu igast kidast. Olgu nad siis ära nimetatud: Piret Raugi Berta, Lauri Kinki plastiline kahesõnaline vanapagan ja Ago Andersoni Kukemeri. Noored olid lahedad, aga võib-olla nende roll lihtsalt ei võimaldanud eelmistega võrdset mängu? Ja kuigi Avandi on ilmselt tõmbenumber selle näidendi puhul, võib-olla roll kammitses teda natuke. Samas, ette heita pole küll suurt midagi…

Mida võib-olla väga kiirelt märgiks, on lavakujundus, multimeedia nutikad lahendused. Nauditav. Aga mis jättis niru mulje – päris lõpp. Ehk oli see ekskurss sellele, et „sina oled noor, sina näed veel teisi aegu“, aga paraku ei haakunud see kuigi hästi eelnenuga.

Aga naksikesed? Naksikesed tulid tagasi. Siis, kui Ilse hakkas perenaiseks. Nõukogude võim ei saanud neist jagu. Ei saanud vanapaganatest, ei saanud ka eestlastest… Või sai?
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
Peatoimetaja veerg 12/17
Intervjuu: Krista Kaer
Kas metafoorne tekst on ulme ?
Palju õnne, Dee Wallace
Raamatuarvustus: Me armastame maad 2
Kuidas naksikesed tagasi tulid ehk Kaarnakivi perenaine
Raamatuarvustus: Haldjate veri
Mänguarvustus: Ei sisalda hapnikku
Filmiarvustus: Thor ja surev Odin
Uudiskirjandus 12/17
Ulmkonnakroonika 12/17
Jyrka karvustused 12/17
Juttudest 12/17
Tõlkejutt: Teispoolsusest
Jutt: Deduktiivne meetod
Jutt: Helisev muusika
Jutt: Venuse sünd
Jutt: Pilv
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0080)