Hanna ronis autost välja ning silmitses ümbrust. Äsja oli vihma sadanud ning puudelt tilkus sädelevaid piisku. Naine tõmbas tugevalt õhku kopsudesse. Esimene asi, mis talle pähe tuli, olid seened, palju seeni. Aga ta teadis, et see on kõigest tema ettekujutuse vili, sest oli alles mai keskpaik ning polnud mingit võimalust, et mets oleks äärest ääreni seeni täis. Noh, mõned kukeseened võisid ju isegi olla, aga need ei saanud kindlasti nii vängelt lõhnata. Nii et järelikult oli see lihtsalt metsa ja vihma ja hiliskevade lõhn, otsustas Hanna endamisi, kui ta oma lilla Nissan Micra pagasiruumi avas ning spordikoti välja võttis.

Kott oli üsna raske, nii et Hanna hiivas selle teatud raskustega õlale, lõi pagasiluugi pauguga kinni, vajutas puldil „Lukusta“ nuppu, ootas, kuni kuulis tuttavat piiksatust, ning hakkas autot selja taha jättes mööda metsarada astuma. Minna oli peaaegu kilomeeter, aga see ei heidutanud teda. Tee oli selge, ilm ilus ning mõte eesseisvale nädalavahetusele tegi tuju heaks. Hanna hakkas vaikselt vilistama mingit viimase aja poplaulukest, mille pealkiri tal parajasti meelde ei tulnud, kuid mille viis tal juba mitu päeva peas oli kummitanud. Tee viis kergelt mäkke, mistõttu oli tal juba viie minuti pärast selg märg ning nägu õhetas. Hanna kaalus hetkeks teksajaki äravõtmist, aga loobus siis plaanist, kuna kartis, et juba higisena saab ta niimoodi külma, ning tal polnud mingit tahtmist järgmised päevad tõbisena veeta.

Nii kleepuski T-särk selja külge ning tilk oli sõna otseses mõttes nina otsas, kui ta lõpuks maja juures jõudis. Tegelikult polnudki see päris maja, pigem nagu onn või midagi sellist, mille kohta soomlane ütleb „mökki“. Nad olid selle Peetriga avastanud möödunud talvel, kui suusatades ära eksisid ning peale peaaegu kahetunnist seiklemist maja juurde jõudsid. Ning mis kõige uskumatum, maja oli olnud asustatud. Hanna ei teadnud, kas maja kohta võib „asustatud“ öelda, aga just nii oli ta tookord mõelnud. Tegelikult olid need küll üürilised, sest nagu selgus, kuulus majake ühele Paides elavale vanamehele, kes seda hea raha eest välja üüris.

Peale seda, kui tollased üürilised olid nad sisse kutsunud, neile kuuma teed keetnud, kaminatulel küpsetatud grillvorstikesi pakkunud ning lõpetuseks veel autoga nende auto juurde ära viinud, olid Hanna ja Peeter otsustanud, et sellesse majakesse tulevad nad esimesel võimalusel tagasi. Romantilist nädalalõppu veetma. Erinevatel põhjustel oli see muudkui edasi ja edasi lükkunud, aga nüüd olid nad lõpuks siin. Õigemini küll Hanna oli. Peeter oli talle hommikul helistanud ning teatanud, et peab veel ühe töö ära lõpetama ning tuleb laupäeva hommikul järele. Muidugi polnud Hanna selle peale õnnest hõisanud, kuid peale mõningast pahurat huulte prunditamist oli ta otsustanud näha asja positiivsemat külge. Ta saab ise varem kohale tulla, kõik oma käe järgi paika sättida, maja soojaks kütta ning enne magamajäämist kamina ees karunahal mõnusas soojuses lesides paari klaasi kaasavõetud kallist bordood nautida. Tegelikult polnudki nii paha mõnikord üksi olla, eriti sellises võrratus paigas nagu see siin.

Ta suskas võtme lukuaku ning keeras. Peale paarisekundilist vastupunnimist käis kerge krõks! ning võti pöördus poolringi võrra. Hanna proovis veel keerata, aga kui see ei õnnestunud, katsus ust. See polnudki enam lukus. Naine lükkas vaikse kääksatuse saatel ukse lahti ning astus tuppa.

Kõik oli täpselt nii, nagu ta mäletas. Massiivne maakividest kamin tagaseinas ning karunahk selle ees. Kõikjal seintel põdra- ja hirvepead. Suur kollaka riidega kaetud nurgadiivan, selle ees madal diivanilaud ajakirjadega ja ajalehtedega, mille arvatavasti eelmised üürnikud sinna olid jätnud. Väike kööginurk külmkapi, pliidi ja kraanikausiga, kipakas söögilaud kahe tooliga. Ja ega seal suurt muud olnudki. Ei mingit telekat ega raadiot ega isegi mitte wifit. Sellele mõeldes kiskus Hanna nägu vägisi naerule. See oli just see, mida nad vajasid. Kaks päeva ainult iseendale, ilma kõigi moodsa maailma segajateta. Järsku tuli Hannale midagi meelde, ta koukis jakitaskust telefoni ning valis Peetri numbri. Mees vastas peale kahte kutsungit.

„Tšau, musi! Kuule, ma tean, et sul on vaja praegu tööd teha, aga ma unustasin midagi maha ja on väga oluline, et sa selle tulles kaasa võtaksid.“

„Mis asi see siis nii oluline on?“ küsis mees teises otsas ning ta hääl kõlas nagu maa alt. Nojah, hea et siin üldse mingi levi on, mõtles Hanna.

Ta itsitas korraks, enne kui vastas.

„Üks suur pakk Durexit. Rõhk sõnal „suur“.“

Hetk oli telefonis vaikus, siis kuulis Hanna nagu läbi udu mehe häält: „Ei noh, igatahes võtan kaasa. Kõige suurema, mis ma poest leian.“

Hanna peaaegu nägi, kuidas mees teises otsas kelmikalt muigas.

„Kas sa oled juba kohal?“ küsis Peeter seejärel märksa asjalikumalt.

„Just jõudsin, pole veel kottigi lahti pakkinud. Selg on mäkkeronimisest nii märg, et pean vist alustama T-särgi pesemisest. Siin on hiljuti sadanud ja väljas lõhnab täiesti oivaliselt. Ma loodan, et hakkab uuesti sadama. Tead, ma lausa jumaldan seda, kui vihm vastu katust trummeldab ja ma olen ise soojas ja kuivas toas. Oeh …“

„Noh, ma arvan, et sa saad oma vihma. Sina seda vist veel ei näe, aga siin, linnas, on üks hiiglama tume pilv peaaegu linna piirini jõudnud. Ma pole oma elu sees nii tumedat pilve näinud, seega ma kujutan ette, milline sadu sellest tulla võib. Vaata, et sa enne minu tulekut koos majakesega mere poole ära ei uju.“

Hanna kuulis häguselt mehe naeru. Ühendus muutus iga hetkega aina kehvemaks.

„Okei, musi, ma lähen vahetan oma särgi millegi kuivema vastu ja sätin ennast sisse. Too siis, mis ma sulle ütlesin, ja hommikul näeme!“

Ta saatis läbi telefoni mehele õhusuudluse, aga kas too midagi ka vastas, Hanna enam ei kuulnud. Kuularist kostis vaid kahinat ning ta sai aru, et selleks korraks on leviga kõik. Noh, vähemalt oli ta saanud Peetrile kõik olulise ära rääkida.

Kõne lõpetanud, tegi Hanna just seda, mida ta teha oli lubanud, ehk siis tiris higilaigulise T-särgi seljast ning otsis kotist kuiva asemele. Ta kaalus hetkeks ka duši alla minemist, kuid peale arusaamist, et vannitoas pole just oluliselt soojem kui õues, loobus mõttest. Ta lülitas vannitoa põrandakütte sisse ning läks ja võttis seejärel kamina kõrval alusel seisvast puukuhilast mõned halud, sealtsamast kõrvalt paar vana ajalehte ning tegi kaminasse tule. Juba mõne minuti pärast tundis ta, kuidas mõnus soojus kogu ruumis laiali valgub. Tal oli hirmus tahtmine sinnasamasse karunahale pikali visata ning seda nautida, kuid kohusetunne tuletas meelde, et enne tuleks asjad külmkappi panna.

Niisiis vinnas Hanna oma koti külmkapi ette ning hakkas asju kotist kappi laduma. Kaht sorti salatit, kaks karbitäit singirulle, suur kotitäis grillkanakintse, karp profitroole, kana taignas, tapase-pakk, purk rohelisi oliive juustutäidisega, kräsupeakook, kolme sorti küpsiseid. Ta oleks puhtalt inertsist küpsised ka külmkappi visanud, aga sai õigel ajal pidama. Selle asemel oli külmkapiruumi vaja millegi märksa olulisema jaoks. Hanna koukis õnneliku naeratuse saatel kotist kaks pudelit Sauvignon Blanci ning suskas need külmikusse toidukraami kõrvale. Viimasena võttis ta kotist pudeli bordood ning asetas külmkapi peale. Kogu selle kraami pärast oligi ta kott nii neetult raske olnud, kuid Hanna oli veendunud, et asi oli seda väärt. Koti ülejäänud sisu koosnes mõningatest riietest ning meigitarvetest, kuid toidu- ja joogivarudega võrreldes ei kaalunud need peaaegu midagi.

Külmkapiga ühele poole saanud, asus Hanna põnevama osa kallale – ta seadis sammud trepist üles, et magamistoaga tutvust teha. Puidust trepi astmed nagisesid ta jalge alla ning tekitasid mõnusalt nostalgilise tunde. Hanna vanematekodus oli olnud samuti nagisevate astmetega puutrepp ning see hääl tõi ta silme ette aja, kui nad õega kahekesi naerdes mitut astet korraga võttes sealt üles ja alla jooksid. Pikemalt ta siiski mälestustesse süüvida ei jõudnud, sest järgmisel hetkel oli ta üleval ning lükkas südame põksudes magamistoa ukse lahti. Talvel eksinuna polnud nad esimeselt korruselt kaugemale jõudnud, sest vaatamata oma sõbralikkusele ja abivalmidusele polnud maja asukad neid loomulikult magamistuppa kutsunud.

Nüüd seisis Hanna uksel ning imetles vaadet, mis ta pilgule avanes. Tuba ise polnud suur, kuid see-eest igas mõttes viimase peal. Peaaegu kõik paistis olevat puidust ning see tekitas kuidagi eriliselt sooja ja hubase tunde. Seintel olid nikerdatud pannood erinevate loomakujutistega, põrand oli peitsitud laudadest ning isegi nurgas seisva põrandalambi kuppel oli väikestest puitnaastudest kokku pandud. Hanna tähelepanu köitis aga midagi muud. Enamuse toast täitis suur kaheinimesevoodi, millele oli punakaskuldne päevatekk peale visatud. Päevateki peale olid omakorda elegantse lohakusega mõned sama tooni padjad laiali puistatud. Voodi peatsis oli suur peegel ning mis veelgi üllatavam, ka laes oli tohutu peegel. Hanna ei saanud esimese hooga aru, mispärast peaks laes peegel olema, aga kui ta kujutles ennast koos Peetriga voodis lebamas, jõudis selle mõte talle järsku kohale. Selle majakese omanik pidi päris ulakas tüüp olema, mõtles ta muiates ning tundis, kuidas kerge õhetus üle põskede levis. Ta püüdis hetkeks ette kujutada, kuidas oleks enda ja Peetri toimetamist samal ajal peeglist jälgida, ning see kujutluspilt tekitas talle kõhtu imeliku tunde.

Okei, tüdruk, rahune nüüd maha, kutsus ta ennast mõttes korrale. Peeter tuleb alles hommikul ning sinna veel hulka aega. Ta kustutas vallatud pildikesed silme eest ning otsis pilguga kohta, kuhu oma riided panna. Voodi kõrval oli väike riidekapp ning kui Hanna selle uksed lahti tõmbas, selgus, et ühel pool on stange ning teisel riiulid. Ta riputas oma musta minikleidi stangele ning toppis ülejäänud asjad üsna hooletult kõige ülemisele riiulile. Veidi järele mõelnud, koukis ta riidekuhilast välja punase pitsist korseti, silmitses seda hetke kelmikalt ning asetas siis eraldi riiulile. See ja must kleit olid tema romantilise nädalalõpu peategijad ning neid tuli ka vastavalt kohelda.

Järgmisena heitis ta pilgu akna pole ning veendunud, et väljas hakkab juba hämarduma, otsustas kardinad ette tõmmata. Ta läks akna juurde ja haaras kardinast, et see hooga ette vedada, kui miski ta tähelepanu köitis. Suur must pilv, just selline, nagu Peeter talle kirjeldanud oli. Järelikult oli see nüüd siia jõudnud või õigemini küll jõudmas. Õieti polnudki see nagu pilv, pigem muutus kogu taevas järk-järgult kahvatuhallist tumedamaks, kuni saavutas silmapiiril praktiliselt süsimusta tooni. Viiskümmend halli varjundit, mustast rääkimata, mõtles Hanna irooniliselt. See, mis teda aga tõeliselt hämmastas, oli pilve värv. Või siis taeva. Ta polnud kindel, kumb see täpselt oli, aga kuna teoreetiliselt oli ka pilv justnimelt taevas, polnud tegelikult suurt vahet.

Hanna teadis väga hästi, et öötaevas peabki must olema, aga siin oli mitu asja, mis ei klappinud. Esiteks polnud kell veel nii palju, et peaks kottpime olema. Teiseks oli juba maikuu ning pööripäevani ainult üks kuu minna, mistõttu ei olnud ööd isegi kõige sügavamal unetunnil täiesti süsimustad. Kolmandaks ei saabunud öö kunagi nii, nagu see praegu majakese aknast paistis – minnes helehallist üle järjest tumedamateks toonideks kuni süsimustani välja.

Järelikult oli see ikkagi pilv, otsustas Hanna ning tõmbas kardina otsustavalt ette. Väga harukordselt tume ning natuke imelik, aga ikkagi pilv. Võib-olla oli see äikesepilv. Hanna oli näinud, kui sünged äikesepilved mõnikord olla võivad, ning aastaaeg oli esimeste äikesehoogude jaoks samuti küps. Seega võis arvatavasti oodata suuremat sorti äikesetormi. Hanna võdistas sellele mõeldes õlgu ning läks kiiresti allkorrusele, et kontrollida, kas uks ja aknad on ikka korralikult kinni, ning tõmbas sealgi kardinad ette. Peale seda tundis ta ennast hulga kindlamalt. Mitte et ta hirmsasti äikest oleks kartnud, aga see sünkjas pilv oli millegipärast temas ebameeldivat kõhedust tekitanud.

Aga kui kardinad olid ees ning laetuli põles, tundis Hanna ennast taas hästi. Kamin kiirgas mõnusat soojust ning tuli praksus hubaselt, nii et ta unustas kiiresti oma äikesehirmu. Küll ta selle ka üle elab, ega ta laps ole. Ja pealegi on siin majakeses kümneid või isegi sadu kordi ööbitud ning tõenäoliselt ka äikesega, nii et kindlasti peab maja vastu. Noh, kui äikesega peaks kaasnema kõva torm, võib vool muidugi ära minna, aga sellisel juhul saab küünlad põlema panna. Ongi romantilisem. Tegelikult ta isegi imestas, et sellises jumalast hüljatud kohas üldse elekter oli.

Kuna parajasti midagi targemat teha ei olnud, otsustas Hanna kaasavõetud bordoo lahti korkida ning elust mõnu tunda. Ta valas klaasi täis, võttis külmikust karbi singirullidega ning istus kamina ette karunahale. Just sellest oli ta nädal otsa unistanud ning nüüd oli see hetk käes. Küll ilma Peetrita, aga alustuseks oli ka nii päris hea. Ta ringutas mõnutundest ning hammustas singirulli.

Siis ta kuulis seda. Kõlas mingi kummaline lätsatus, nagu oleks keegi märja rätikuga vastu akent äianud. See oli vaevukuuldav, kuid siiski täiesti tajutav. Hanna tundis, kuidas külmavärin mööda ta selgroogu allapoole liikus. Ta püüdis kiiresti mõelda, mis sellist heli tekitada võiks. Kas oli äikesevihm kohale jõudnud ning see, mida ta just kuulis, oli esimene sahmakas vett? Pisut järele mõelnud, jõudis Hanna järeldusele, et see võis isegi tõsi olla. Ta hingas mitu korda aeglaselt sisse ja välja, kuni külmavärinad järele andsid. Ei saa olla nagu väike laps, kes iga asja peale paanikasse satub, hurjutas ta ennast. Teisalt, kui see oli äikesevihm, siis ei pruugi ta öö läbi magada saada. Ah jaa, kui see oli äikesetorm, siis ei kesta see tõenäoliselt kuigi kaua, nagu ka äikesevihm. See mõte rahustas ta maha. Hannal polnud mingit tahtmist hommikul, kui Peeter kohale jõuab, näha välja nagu pahur zombi lihtsalt sellepärast, et ta pole silmatäit magada saanud.

Siis torkas talle pähe, et võiks Peetrile helistada ja küsida, kuidas linnas ilm on ning kas sadu ja torm on väga hullud. Ta ajas ennast karunahalt püsti ning otsis paar minutit oma telefoni, enne kui selle külmkapi pealt leidis. Nojah, ta oli selle ju sinna poetanud, kui asju külma pani. Hanna valis kiiresti Peetri numbri ning tõstis telefoni kõrva äärde. Tükk aega ei kostnud midagi, siis teatas kuiv ja ametlik naisehääl „Mobiiltelefon, millele te helistate, on kas välja lülitatud või asub väljapool võrgu teeninduspiirkonda.“ Mida põrgut, mõtles Hanna pahaselt. Mispärast pidi Peeter telefoni välja lülitama? Kas ta tahtis rahus tööd teha ja kindlustas ennast sellega Hanna võimaliku segamise vastu? Ta hakkas just vihaseks saama, kui talle järsku meenus, et äikesetormi tõttu ei pruugi telefoniühendus korralikult töötada, oli tal ju juba varemgi Peetri kuulmisega raskusi olnud.

Kahetsustundega pani Hanna telefoni käest ning läks ja istus tagasi kamina ette. Siin ta nüüd siis oli, maailmast ära lõigatud, üksi keset metsa, äikesetorm tulekul. Oleks vähemalt Peetergi siin olnud, aga praegu ei saanud ta mehega isegi mitte rääkida. Lohutuseks lonksas Hanna klaasist suure suutäie punaveini ning püüdis millestki muust mõelda. Näiteks Peetrist. Temast ja Peetrist. Punasest pitskorsetist ning mustast minikleidist ülemise korruse kapis. Temast ja Peetrist peeglitega ümbritsetud voodis. Või näiteks siinsamas karunahal kamina ees, kõigi nende põdra- ja hirvepeade valvsa pilgu all. Sellele mõeldes tundis Hanna, kuidas tal alakõhus mõnusalt soojaks läheb. Aeglaselt nagu paks rahulolev kass sirutas ta ennast koreda naha peal välja. Järgmisel hetkel kostis klirin ning Hanna ajas ennast ehmunult istukile. Kurat! Ta oli veiniklaasi enda kõrval põrandal täiesti unustanud ning nüüd oli ta selle küünarnukiga ümber ajanud. Heledal puitpõrandal laius inetu punane loik, mis järjest laiemaks venis, ning loigu keskel oli külili klaas, mis oli mitmeks väiksemaks killuks purunenud. Kaks kuradit! Ta hüppas kiiresti püsti ning tormas külmkapi kohal oleva riiuli juurde, haaras sealt rulli majapidamispaberit, keris selle küljest suure puntra ning surus järjest laieneva punase loigu peale, teise käega samal ajal klaasitükke kokku korjates.

Aih! Ta oli klaasi oma pihku rabades liiga tormakas olnud ning ühe tüki terav serv oli peopessa kena haava tekitanud. Järjest hullemaks läheb, mõtles Hanna vihaselt. Kõigepealt see, et Peeter ei saanud koos temaga tulla. Siis see paganama äikesetorm. Siis õnnetult ümberaetud veiniklaas ja nüüd siis see ka veel. Ta silmitses masendunult kitsast punast triipu oma peopesas, millele oli tekkinud kolm punast piiska. Tore, kui ma siia kohe midagi peale ei pane, on mul varsti rida taga, mõtles ta järjest enam paanikasse sattudes. Vein ja veri. Niimoodi esitab omanik neile kindla peale rikutud põranda eest kahjunõude. Ta heitis kiire pilgu selja taha jääva veinilaigu poole, aga kuna selle koha peal oli praegu suur hunnik valget paberit, võis asi oodata. Selle asemel keskendus ta oma käele. Kuna midagi paremat ei tulnud pähe, rebis Hanna sama rulli küljest veel ühe lehe ning surus haavale. Plaastreid tal kaasas ei olnud ning ta ei viitsinud ka otsima minna, kas vannitoast oleks midagi leidnud. Seega rebis ta veel ühe lehe, voltis kokku, asetas haavale ning surus käe rusikasse. Kui ta piisavalt kaua sõrmi lahti ei tee, jääb verejooks arvatavasti pidama.

Seejärel keskendus ta uuesti põrandal olevale veiniloigule. Paber oli suurema osa sellest endasse imanud ning punane bordoo moodustas kokkukägrutatud valgel paberil huvitavaid mustreid. Väga kunstipärane, mõtles Hanna mõrult, kui ta terve käega paberi üles tõstis. Kuigi suurem osa vedelikust oli nüüd paberis, oli see siiski põrandale inetu punase läraka jätnud. Kurat ja põrgu! Kuidas ta pidi seda omanikule selgitama? Et jäi ühest klaasist nii purju, et virutas klaasi ümber, rikkus põranda, lõhkus klaasi ning tagatipuks üritas endal veel veene läbi lõigata? Okei, need polnud küll veenid, vaid kõigest peopesa, aga ikkagi. Kauaoodatud puhkus hakkas tasapisi järjest ebameeldivamaid noote võtma.

Saaks ta vaid Peetrile helistada ning oma rasket saatust kurta! Sellesse küll eriti uskumata võttis ta telefoni ning valis veelkord mehe numbri. Seekord valitses aga täielik vaikus. Isegi too tuima ja peaaegu masinliku häälega naine ei lugenud ette nimekirja põhjustest, mispärast ta parajasti Peetriga rääkida ei saa. Telefoni kõrva juurest langetanud, kontrollis ta automaatselt levipunkte ning avastas, et tal polnud ühtegi. Nojah, sellepärast siis oligi nii totaalne eetrivaikus. Asi ei olnud üldsegi Peetris, vaid tema enda telefon ei suutnud kinni püüda mitte ühtegi signaali. Küllap see on selle neetud äikese pärast, arvas ta kohe. Järgmisena jõudis talle kohale, et väljas oli kahtlaselt vaikne. Peale selle esimese tormi-iili, mis maja raputas, polnud ta rohkem midagi kuulnud.

Imestunult astus ta akna juurde ning piilus kardina vahelt välja. See, mida ta nägi, ei meeldinud talle mitte üks raas. Asi oli selles, et tegelikult ei näinud ta üldse mitte midagi. Kiire pilk käekellale kinnitas, et kell on umbes pool üksteist. Okei, päike oli muidugi juba looja läinud, aga nii pime ei oleks tohtinud ikkagi olla. Ah jaa, pilv. Aga väljas ei sadanud ja välku ka ei löönud, nii et mis pilv see selline siis oli? Hanna kissitas silmi, et pimedusest läbi näha, kuid ainus tulemus oli see, et pingsast jõllitamisest lõi silmade vahele kerge valuhoog. Ta sulges korraks silmad, lastes kardinal samal ajal tagasi akna ette vajuda. Mis kurat seal väljas toimus? Esimest korda õhtu jooksul tundis Hanna, kuidas tal kõhe hakkas. See pimedus ei olnud kuidagi loomulik. See imas kõik endasse nagu must auk, nii et isegi kõige pisem valguskiir ei pääsenud läbi. Ja see ei kõlanud üldse hästi.

Issand, ega järsku tuumasõda lahti pole läinud, tuli talle järgmisena pähe. Ta teadis, et tuumaplahvatus võib põhjustada tuumatalve, aga ta ei teadnud, kas see võib põhjustada ka kõikehõlmavat pimedust. Peale mõningast järelemõtlemist jõudis ta järeldusele, et pigem vist mitte. Järgmisena torkas talle pähe supervulkaan. Ta mäletas väga hästi mõne aasta tagust Eyjafjallajökulli ootamatut purset, kui sünge tuhapilv uhkelt läbi Euroopa purjetas. Kas nüüd on äkki Campi Flegrei purskama hakanud? Teadlased olid selle võimaluse eest hoiatanud ning Itaalia ei olnud ju tegelikult üldse kaugel. Hanna piilus veel korra kardina vahelt välja ning taas rabas teda see pime tühjus, mida ta seal nägi. Nagu oleks väljas maailma lõpp. Just need sõnad tulid talle välja vaadates pähe – maailma lõpp.

Väriseva käega tõmbas ta kardina kiiresti ette tagasi ning läks ja istus kamina ette. Vähemalt toas oli soe ja valge. Kaminapuid esialgu jätkus, seega polnud tal mingit vajadust neid õuest juure tooma minna. Hanna tunnistas endale vastumeelselt, et tal puudub igasugune soov välja minna. Ta polnud kunagi pimedust kartnud, isegi lapsena mitte, aga see seal väljas oli teistsugune. Hirmutav.

Närvide rahustuseks tõusis ta püsti ning läks ja kallas omale veel ühe klaasi veini. Sedakorda juba ennetavalt plasttopsi. Noh, põrandat see muidugi ei päästa, kui ta topsi ümber peaks ajama, aga vähemalt ei lõhu ta seda ära. Nagu lasteaias või vanadekodus. Hanna muigas mõtte juures, et inimesed alustavad ja lõpetavad oma elu tegelikult üsna ühtemoodi – mähkmetes, kilest linade ja plastist nõudega. Noh, temaga see asi muidugi nii hull ei olnud, aga ta ei tahtnud rohkem ühtegi klaasi ära lõhkuda.

Veini, maheda valguse ning hubase soojuse käes rahunes ta siiski varsti, unustas õues valitseva hirmutava pimeduse ning nautis üksiolemist ehk iseenda meeldivat seltskonda, nagu ta seda nimetas. Järgmisel päeva pidi saabuma Peeter ning see päev oli mõeldud hoopis teistsuguste naudingute jaoks.

Selleks ajaks, kui kell seinal südaöötundi näitas, oli ta pudelile põhja peale teinud, söönud ära karbitäie singirulle, pool karpi riisi-makrasalatit ning kaks kanakintsu. Tal oli õnnestunud hoiduda igasugustest täiendavatest ekstsessidest ning kogu vein oli leidnud tee tema soolestikku selle asemel, et põrandale lompe moodustada. Kokkuvõttes tundis ta ennast selleks ajaks täiesti oivaliselt vaatamata sellele, et haav peopesas kipitas. Silmitsedes mõtlikult enda kõrval taldrikul vedelevaid kanakonte, tühja veinipudelit ning majapidamispaberi nutsakaid, torkas talle järsku pähe, et kui ta tahab homme värske ja särav välja näha, oleks õige aeg magama minna. Vaevaliselt ajas ta ennast jalule, kohendas kaminas hõõguvaid viimaseid söeriismeid ning tuikus seinalt tuge otsides trepist üles magamistuppa. Duši all käimise lükkas ta pragmaatiliselt järgmisesse hommikusse, lubades iseendale, et tõuseb selle võrra hommikul pisut varem. Üldiselt Hanna vihkas hommikust dušši, aga praeguses olukorras tundus see parima lahendusena. Ta oli liiga unine ja liiga purjus ning tema esmane ülesanne oli ennast kõigepealt kaineks magada.

Magamistuppa jõudnud, tiris ta juba pooleldi tukkudes T-särgi seljast ja teksad jalast ning viskus voodisse, keris ennast kohe looteasendisse ning tiris teki üle pea. Rinnahoidja traadid pitsitasid ebameeldivalt, kuid ta oli liiga väsinud, et neid ära võtma hakata. Ähmaselt kuulis Hanna veel mingit imelikku lädinat, kuid veiniuimane mõistus polnud võimeline aru saama, kas see on pelgalt tema ettekujutuse vili või oli sadu lõpuks kohale jõudnud. Seejärel vajus ta raskesse, kummituslike unenägudega unne.

* * *


Hanna avas vaevaliselt silmad. Pea lõhkus valutada ja süda oli kergelt paha. Vanaks hakkan jääma, vot mis, mõtles ta pahaselt. Veel viis aastat tagasi ei olnud öö läbi pidutsemine ning joomine mingi probleem, aga nüüd oli üks pudel veini ta täiesti auti löönud. Ja ta polnud isegi pidutsenud! Paistis väga sedamoodi, et üksi joomine mõjus märksa halvemini kui kellegagi koos joomine.

Oli veel täiesti pime ning kardinate vahelt ei immitsenud kübekestki valgust. Huvitav, kaua ma magasin, mõtles Hanna kätt välja sirutades, et voodi kõrval olevalt kitsalt riiulilt telefon võtta. Ta silmitses kumavat ekraani ning esimese hooga ei uskunud oma silmi. See näitas täpselt 11.30. Ta oli maganud peaaegu kaksteist tundi. Aga mitte see ei häirinud teda. Selleks ajaks oleks pidanud päike juba kõrgel taevas särama ning õhukesed puuvillased kardinad ei oleks tohtinud valguse sissetungi kuigivõrd takistada. Ometigi oli toas kottpime, nii et ilma telefoniekraani kumata ei näinud ta isegi oma kätt, kui selle kontrolliks silme ette tõstis. Mida kuradit see veel tähendas?!

Järgmisel hetkel tuli talle midagi meelde. Pilv! Kas see polnud ikka veel ära läinud? Kas öösel oli sadanud ja tema polnud kuulnud? Ja kuidas sai üks pilv olla nii paks ja tume, et sellest mitte vähematki päikesevalgust läbi ei tungi? Neile pakilistele küsimustele vastuse saamiseks ajas ta ennast ägisedes istukile ning klõpsas lülitile. Midagi ei juhtunud. Hanna vajutas uuesti. Ja siis veel kord ja veel kord ja veel kord. Lõpuks jõudis talle kohale, et tema tegevusel pole tulemust ning selline paaniline klõpsimine ei vii kuhugi. Juhtunud oli üks kahest – kas oli pirn läbi läinud või polnud voolu.

Aegamisi hakkasid meenuma eelmise õhtu sündmused. Kas tõesti oli öösel olnud nii kõva äikesetorm, et vool ära läks? Ta pidi siis ikka väga kõvasti magama, et ta seda ei kuulnud. Noh, arvestades, millises seisundis ta õhtul oli olnud, polnudki see võib-olla nii võimatu. Ühest pudelist veinist! Selle peale mõtlemine ajas Hanna ikka veel vihaseks.

Märksa olulisem oli aga küsimus, mida edasi teha. Oli muidugi kaduvväike võimalus, et ainult magamistoa lambi pirn oli otsad andnud. Selle kontrollimiseks ajas Hanna ennast vaevaliselt voodist välja, tõmbas T-särgi selga ning läks ettevaatlikult trepist alla, valgustades telefoniga teed. Alla jõudnud, vajutas ta kohe lülitile, mis pidanuks suure laeplafooni põlema panema. Midagi ei juhtunud. Niisiis polnud küsimus ühes pirnis, vaid tal tõepoolest polnud voolu. Mis tõi ta tagasi küsimuse juurde, mis edasi?

Hanna püüdis kainelt hinnata, mida see tema jaoks tähendab. Kõigepealt muidugi valgus. Majas polnud valgust ning kardinate eesttõmbamine siin ei aita, sellest oli ta juba aru saanud. Igaks juhuks kergitas ta pisut kõige lähemale jääva kardina nurka, et välja piiluda, kuid seal valitses täpselt samasugune pilkane pimedus nagu õhtulgi. Ühesõnaga – tal polnud valgust. Mis veel? Külmkapp ei tööta ilma elektrita ning selles olev vein ja toit lähevad soojaks. Aga kas see on üldse probleem? Vein veiniks, aga see, kui toit on pisut soe, ei ole suurem õnnetus. Ta ei kavatse ju nädalateks siia jääda. Ning veinist oli tal niikuinii mõneks ajaks kopp ees. Niisiis oli külmkapp rohkem nagu pseudoprobleem.

Mis veel? Ah jaa, vannitoa küte. Ta oli saabudes põrandakütte maksimumi peale keeranud, sest seal oli olnud külm nagu hundilaudas. Kui vool juba ammu ära läks, siis on seal arvatavasti uuesti külm ning ta ei saagi duši alla minna. Kuna Hanna tundis ennast üsna räpaselt, otsustas ta seda fakti kohe kontrollima minna. Nagu selgus, pidas ka see paika. Vannituba oli sama külm kui tema saabudes, mis sai tähendada ainult üht – vool oli ära läinud üsna varsti peale seda, kui ta magama läks. Vandudes lõi ta vannitoa ukse kinni ning läks ja istus nõutult diivanile.

Mida kuradit ta siis nüüd peale pidi hakkama? Üksi keset metsa, voolu pole, väljas on pime nagu karu tagumikus ja isegi puhtaks ei saa ennast pesta. Sellisena ta küll oma romantilist nädalalõppu ette polnud kujutanud. Samal hetkel, kui ta masendusega oma hetkeolukorrast kokkuvõtet tegi, torkas talle midagi pähe. Peeter! Kiire pilk telefonile kinnitas, et käes on südapäev. Peeter oleks pidanud selleks ajaks juba siin olema. Mees oli lubanud hiljemalt kell kümme sõitma hakata, mis tähendas, et ta oleks pidanud juba tükk aega tagasi kohal olema. Hanna tundis, kuidas tal sees keerama hakkas.

Kas Peetriga oli midagi juhtunud? Sellises pilkases pimeduses sõites võis väga vabalt õnnetus juhtuda. Hanna käed hakkasid sellele mõeldes värisema. Ta ajas ennast ebakindlalt püsti ning läks kraanikausi juurde, et närvide rahustamiseks lonks vett võtta. Ta keeras kraani peaaegu lõpuni lahti, kuid sealt ei tulnud tilkagi. Mida kuradit? Nüüd ei ole siis vett ka või? Järgmisel hetkel jõudis talle kohale, et ta on üksikus majas keset metsa, kus vesi tuleb tuppa pumbaga kaevust. Elektripumbaga. Lihtne loogika ütles, et kui pole elektrit, pole ka vett.

See teadmine näis Hannast välja imevat viimase energia, mis talle jäänud oli. Ta pani tühja klaasi kolksti! lauale ning vajus põrandale istuma, suutmata isegi enam vanduda. Veel kord võttis ta kujunenud olukorra kokku. Pole elektrit, pole vett, pole Peetrit. Rohkem automaatselt kui midagi lootes heitis ta pilgu oma telefonile, et näha, ega levi mingil imekombel tagasi pole tulnud. Loomulikult ei olnud, kuid tema tähelepanu köitis hoopis miski muu. Telefoni aku hakkas kohe tühjaks saama. Kui telefon ka ära kooleb, pole tal enam millegagi valgust tekitada. Jahmunult kargas ta püsti, lõi pea valusalt vastu laua äärt ära, kuid sööstis sellest hoolimata paaniliselt küünlaid otsima.

Õnneks leidis ta ühe pooleldi põlenud küünlajupi kohe esimesest seinakapist, mille lahti tõmbas. Sealsamas olid ka tikud. Ta asetas küünla väikesele taldrikule ning tõmbas tikku. Taht võttis kohe tuld ning tuba täitus võbeleva kahvatu valgusega. Hanna ohkas kergendatult. Vähemalt midagi positiivset. Järgmisena jäi ta silm kaminale pidama ning ta tundis alles nüüd, kui jahe ruumis tegelikult oli. Tikud kõvasti pihku surutud, läks ta kamina juurde, toppis sinna hunniku ajalehti ning mõned halud ja süütas ka selle. Kui tuli kaminas praksuma hakkas, tundis ta ennast pisut paremini, sest lisaks soojusele eraldas kaminatuli ka hulgaliselt nii hinnaliseks muutunud valgust. Vähemalt oli tal nüüd mõneks ajaks soe ja valge.

See ei aidanud tal aga kuidagi mõista, mis väljas tegelikult toimub. Esimest korda tundis ta kahetsust, et siin raadiot ega televiisorit polnud. Esialgu nii romantilisena tundunud asjaolu osutus nüüd tugevaks puuduseks. Hanna vajas hädasti informatsiooni, aga ei suutnud välja mõelda ühtegi viisi, kuidas seda hankida. Raadiot ega telekat polnud, telefonil puudus levi ning pealegi hakkas see iga minut tühjaks saama, laadimisvõimalus aga puudus. Täiesti fucked up olukord.

Hanna hingas mitu korda sügavalt sisse ja välja, püüdes olukorra adekvaatseks hindamiseks mingilgi määral rahuneda. Esimese asjana heitis ta pilgu kamina kõrval seisvale puudevirnale, mis peale eelmise õhtu üksildast orgiat oli hirmuäratavalt kahanenud. Tegelikult oli seal veel kõige rohkem viis-kuus halgu lisaks nendele, mis juba kaminas põlesid. See polnud hea. Tule kustumine oleks tähendanud ühekorraga kahte negatiivset asja – nii soojuse kui valguse kadu. Hanna teadis, et maja taga on veel suur virn kaminapuid, kuid millegipärast polnud tal erilist isu neid sealt juurde tooma minna. Ja kuidas ta olekski läinud? Taskulampi tal polnud, telefon oli kohe tühjaks saamas ning küünlaga poleks ta arvatavasti kuigi kaugele jõudnud. Ei, see ei olnud lahendus.

Peale mõningast kaalutlemist hakkas üks otsus Hanna peas järjest kindlamat kuju võtma. Ta peab siit minema saama, tagasi turvalisse koju. Tal polnud aimugi, kas kodus on niisama pime ja külm, aga see ei omanud praegu tähtsust. Kodu on kodu. Pealegi oli talle mingil hetkel kohale jõudnud, et Peeter niikuinii ei tule. Kas oli mees pimeduses sõitmist liiga ohtlikuks pidanud või oligi seesama pimedus talle maanteel saatuslikuks saanud, seda Hanna ei osanud enam öelda, aga selles, et mees ei tule, oli ta täiesti kindel. Seega polnud ka temal mingit vajadust enam siia jääda, eriti arvestades, et valgust ja soojust jätkus kõige enam kaheks tunniks või isegi vähemaks.

Seega peab ta maja maha jätma, kuidagi autoni jõudma ning linna tagasi minema. Kui kõikjal mujal on sama pime kui siin, peab ta muidugi väga ettevaatlikult sõitma, aga ta saab sellega hakkama. Kui vaja, sõidab ta kümme kilomeetrit tunnis. Polnud oluline, kui kaua tal aega läheb, oluline on see, et ta pääseb siit minema.

Sellegipoolest tundus Hannale, et autosõit on tema plaani kõige lihtsam osa. Kuidagi tuli autoni jõuda ja tal polnud õrna aimugi, kuidas. Tal polnud ühtegi valgusallikat. Telefoni akust oleks jätkunud kõige rohkem paariks minutiks ja seejärel oleks ta ihuüksi keset kottpimedat metsa. Nii ei jõua ta kunagi pärale.

Järsku jäi Hanna pilk pidama pooleldi laua alla lükatud toolil. Just! Ta teeb omale tõrviku. Kohe haaras teda energiasööst ning ta tiris tooli laua alt välja, võttis tagurpidi kätte ning virutas täie jõuga vastu maad. Kostis kõva raksatus ning tooli mõlemad jalad murdusid, jäädes ainult paari puidukiuga raami külge rippuma. Just seda tal vaja oligi. Oma edust innustust saanud, tahtis ta kohe ühe toolijala otsapidi kaminasse torgata, aga sai siiski õigel ajal pidama. Rahu, rahu, manitses ta ennast. Kõik tuleb lõpuni läbi mõelda, et sellest asja saaks. Esiteks jääb ühest treitud toolijalast üsna selgelt väheks, et korralikult teed valgustada. Teiseks avastas ta alles nüüd, et on jätkuvalt aluspükste väel ning ta riietus koosneb lisaks aluspesule vaid lohmakast T-särgist.

Nii, tüdruk, kõigepealt paned ennast korralikult riidesse, kamandas ta iseennast, asetades toolijala ajutiselt kaminasimsile, ning läks trepist üles, et kapist midagi soojemat selga tõmmata. Tal polnud aimugi, kui soe või külm õues on, seega jõudis ta pragmaatilisele otsusele, et rohkem on parem, ning tõmbas jalga teksad, juba olemasolevale otsa veel ühe T-särgi ning kõige selle otsa jaki. Siis läks ta tagasi allkorrusele ning pani jalga tossud, mis polnud eelmisel õhtul vihmamärjas rohus kõndimisest veel päris ära kuivanud. Nüüd oli ta riides ning sai tõrviku kallale asuda.

Kraanikausi kõrval vedeles kasutatud köögirätik. Pikemalt mõtlemata haaras Hanna selle pihku ning hakkas ümber toolijala mähkima. Hetkeks kaalus ta isegi vannitoast saunalina toomist, aga sai siis ise ka aru, et see oleks ilmselgelt liiga suur olnud. Niisiis kinnitas ta käteräti kõvasti oma improviseeritud tõrviku otsa ning suskas selle leekidesse. Käterätik ei tahtnud alguses tuld võtta, ajas ainult suitsu välja ja susises, kuid võttis lõpuks siiski leegi üles. Hanna tõmbas tõrviku kaminast ning silmitses tulemust rahulolevalt. Ta oli valmis lahkuma.

Majast väljumine osutus siiski raskemaks, kui ta oli arvanud. Kuigi pime, oli maja pakkunud teatavat turvatunnet. Nüüd pidi ta astuma sellesse kõhedakstegevasse pimedusse, kus polnud enam kaitsvaid seinu tema ümber. Hetkeks tundis ta kõhklust ning suurt kiusatust üks veinipudelitest lahti korkida ning sealt julgutuseks üks korralik punnsuutäis võtta, aga suutis ennast siiski korrale kutsuda. Esiteks oli tal vaja kaine olla, et totaalses pimeduses autoga toime tulla, teiseks poleks tal olnud juba põlevat tõrvikut selleks ajaks kuhugi panna. Niisiis tõmbas ta kopsud õhku täis ning astus peksleva südamega õue.

Selleks, mis teda õues ootas, ei olnud Hanna aga valmis. Loomulikult ta teadis, et seal on nii kottpime, et ei näe sõrmegi suhu pista, aga ta polnud arvanud, et see pimedus nii tihke on. Ta tundis täiesti füüsiliselt, kuidas see ta endasse haaras ning paigale naelutas. Järgmisel hetkel haaras teda paanikahoog ning ta oleks peaaegu tõrviku maha pillanud. Instinkt käskis tal ümber pöörata ja tagasi majja joosta, kuid mõistus ütles, et kui ta edasi ei lähe, ei pääse ta siit kunagi. Seega jäi ta paigale ning üritas hingamist kontrolli alla saada. Ta selg kattus külma higiga ning süda peksles meeletult, nagu tahaks rinnust välja hüpata. Nii seisis ta seal mitu minutit, enne kui uuesti liigutada julges. Hanna polnud kindel, kas ta selle aja jooksul üldse hinganud oli, ning täitis nüüd kopsud pahinal õhuga.

Ma pean minema, kui tahan autoni jõuda, kinnitas ta endale ning tegi ettevaatliku sammu. Kuigi tõrvik põles heleda leegiga, ei heitnud see ümbritsevale varje nagu mõni hetk tagasi toas. Kui see teadmine Hannani jõudis, jättis ta süda löögi vahele. Pimedus oli nii sügav, et selles ei olnud varje. Selle asjaolu kohalejõudmine võttis pisut aega. Samal ajal fikseeris Hanna alateadvus, et heledalt põlev tõrvik ei valgusta tegelikult üldse mitte midagi. Ta ei näinud oma jalge ette ning ta ei näinud tegelikult isegi oma tõrvikut hoidvat kätt. Ainus, mida ta nägi, oli tõrviku leek keset kõikehaaravat pimedust. Hanna käsi hakkas nii kontrollimatult värisema, et tõrvik ähvardas maha kukkuda.

Kuidas on võimalik, et leek mitte midagi ei valgusta? Kuidas saab pimedus olla nii läbitungimatu, nii – füüsiline? Samal hetkel sai Hanna aru, et see ei saa olla lihtsalt mingi pilv, mis sellist olukorda põhjustab. Ükskõik milline äikese-, tuha- või kurat-teab-mille-pilv ei oleks seda suutnud. See pidi olema midagi muud, aga Hannal polnud õrna aimugi, mis, ning üks osa temast tundis, et ta ei tahagi teada. Samuti hakkas pead tõstma üks vaikne hääleke tema sees, mis sosistas, et see on lõpp.

Hanna ei tahtnud, et see oleks lõpp. Ta jõllitas hüpnotiseeritult leegitsevat tõrvikut oma käes ning hakkas astuma. Ta mäletas enam-vähem, mis suunas maja juurde toov rada lookles, ning hakkas mälu järgi minema. Teel olid arvatavasti loigud, sest paar sammu hiljem kuulis ta lirtsatust ning tundis, kuidas jalad ebameeldivalt märjaks ja külmaks muutusid, aga ta ei hoolinud sellest, vaid kõndis edasi. Ta ei suutnud mõelda millelegi muule kui metsaveerde pargitud lillale Nissan Micrale ning oli millegipärast veendunud, et kui ta selleni jõuab, on kõik jälle korras.

Tal polnud aimugi, kaua ta kõndinud oli, kui märkas, et tõrvik hakkab kustuma. Kuigi sellest polnud kõige vähematki kasu, täitis võimalus täielikku pimedusse jääda teda õudusega. Hea õnne toel oli tal õnnestunud siiani enam-vähem rajal püsida. Ta küll ei näinud seda, aga maapind jalge all oli endiselt kõvaks trambitud, samuti polnud ta ühegi puu vastu põrganud, mis näis kinnitavat, et ta on õigel teel. Hanna püüdis ennast veenda, et arvatavasti on tema väike Nissan juba nägemisulatuses, kui vaid oleks võimalik midagi näha. Sellest mõttest innustust saanud, lisas ta korraks sammu, koperdas aga peaaegu kohe mingi kivi või puujuure taha, tõrvik lendas tal käest ning kustus susinal.

Tasakaalu tagasi saanud, seisis Hanna hirmust halvatuna ning püüdis oma vapruseriismeid kokku korjata, kuid see ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Nüüd, kus polnud tõrvikuleegi pisutki julgustavat valguselaiku, tundus pimedus nii tihe, et mattis hinge. Hanna tundis, et mõistus hakkab teda maha jätma. Jäine hirm pitsitas südant ning halvas igasuguse tegutsemisvõime. Ning siis tundis ta seda. Miski liikus mööda ta jalga ülespoole, aeglaselt, kuid sihikindlalt, ning muutis ta jala täiesti tundetuks. Juba oli see põlvede, seejärel puusade juures ning järgmisel hetkel ulatus juba ribideni. Hanna ei tundnud enam oma alakeha, kuid leidis endas veel niipalju jõudu, et käega üle puusa libistada. See oli sile ja libe ning samal ajal kuidagi kuiv ja niiske ühekorraga. See kattis ta keha nüüd juba kuni rindadeni ning liikus aina ülespoole. Kümmekond sekundit hiljem tundis Hanna, et ei saa enam hingata. Ega liigutada. Ning hetk enne seda, kui teadvus lõplikult kadus, jõudis ta veel mõelda, et see siiski on LÕPP.

* * *

Väljavõte AK erakorralistest uudistest:
„… Eile õhtul Lõuna-Eesti kohale laotunud ebatavaline sünkmust pilv on hakanud ilmutama lahkumise märke. Viimasel liitlaste poolt tehtud ülelennul tuvastati, et selle süsimust värvus on muutunud siin-seal heledamaks, samuti on vähenenud pilve kogupindala. Millega täpselt tegu, pole ikka veel teada. Pilve piirkonda jäänud inimestega pole siiamaani kontakti saadud, samuti pole ükski asja uurima saadetud uurimisrühma liikmetest naasnud ning nende telefonid vaikivad. Anonüümseks jääda soovinud kaitseministeeriumi kõrge ametniku sõnul on üheks oletuseks, et tegemist on tundmatu süvakosmosest pärit aine kogumiga, mis neelab igasugused õhu kaudu levivad lained, mistõttu ei tööta ka raadioside ega telefonid. Kuna peale pilve saabumist pole keegi piirkonnast väljunud, on samuti alust kahtlustada, et tegemist on inimeste jaoks mürgise ainega ning vähemalt osa elanikke on selle tulemusel hukkunud, kuid mingit kinnitust selle kohta praegu ei ole.“
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
Peatoimetaja veerg 12/17
Intervjuu: Krista Kaer
Kas metafoorne tekst on ulme ?
Palju õnne, Dee Wallace
Raamatuarvustus: Me armastame maad 2
Kuidas naksikesed tagasi tulid ehk Kaarnakivi perenaine
Raamatuarvustus: Haldjate veri
Mänguarvustus: Ei sisalda hapnikku
Filmiarvustus: Thor ja surev Odin
Uudiskirjandus 12/17
Ulmkonnakroonika 12/17
Jyrka karvustused 12/17
Juttudest 12/17
Tõlkejutt: Teispoolsusest
Jutt: Deduktiivne meetod
Jutt: Helisev muusika
Jutt: Venuse sünd
Jutt: Pilv
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0109)