hansel ja gretel


Kui Asylum teeb filmi ja valib sind sinna peaossa mängima, siis võib seda tõlgendada mitmeti. Süvenemist mittenõudev tõlgendus on põlglikult mühatada ja alustada tiraadi sellest, kuidas tegemist on alatu raha väljapetmise mahhinatsiooniga ja ükski tõsiseltvõetav näitleja end sellise avantüüriga siduda ei lase. Tugev ja enesekindel näitleja ütleb aga: „Muidugi ma tulen ja teen selle osa ära, sest mind ei huvita mingid pealiskaudsed mühatajad, kes Asylumi filme hinnata ei oska.“ 14. detsembril 1948. aastal sündinud Dee Wallace ongi täpselt selline enesekindel näitleja, et pakkumise peale osaleda filmis „Hansel & Gretel“ (2013) kääris ta käised üles ja pani praeahju sooja.

Täiesti andestatav, kui entsüklopeediliste teadmisteta filmisõber praegu natuke segaduses on ja päris täpselt ei mõika, miks ma kellestki nooruses balletitantsuga tegelenud ja nüüd vaikselt seitsmekümnele eluaastale lähenevast daamist juttu teen. Ehk aitab lahendusele lähemale, kui loen üles mõned filmid ligemale kolmekümnest milles Dee sellel aastatuhandel veel üles on astunud: „Halloween“ (2007), „The House of the Devil“ (2009), „The Haunted World of El Superbeasto“ (2009) ja „The Lords of Salem“ (2012). Ikka ei midagi? Ei tule nägu silme ette?

critters


Liigume siis ajas veel kaugemale. 1986. aasta linastus film armsatest pehmetest karvapallidest, kes kaaperdasid kosmoselaeva, põrutasid sellega Maale ja kukkusid kõike mis liigutab näost sisse ajama. Dee Wallace kehastas filmis „Critters“ pereema, kelle farm eelpoolmainitud söömisorgia tsentrisse satub. Üks parasjagu lõbus vaatamine.

Muuhulgas viidatakse Crittersite filmi käigus ka ühele 1982. aasta filmile, kus mitte nii armsa välimusega tulnukas oma isiklikust kosmoselaevast maha jääb ja on sunnitud lähedalasuvast elamust varju otsima. Filmis „E.T. The Extra-Terrestial“ kehastab Dee Wallace pereema, kelle lapsed maavälise külalise koju aitamise oma südameasjaks võtavad. Film, mis küll minu kivist südant väga ei puudutanud, aga mille ikoonilisust tunnistan.

Ühes 1977. aasta filmis satub aga äärmiselt nigela kaardilugemise oskuse tõttu õigelt teelt kõrvale perekond Carterid. Kohe nii kõrvale, et pooltelg on pooleks ja silmapiirini on vaid üks igav liiv ja tühi väli. Filmis „The Hills Have Eyes“ mängib Dee Wallace seda peretütart, kelle pisitütrest kohalikud elanikud endale pidusööki planeerivad. Puhas klassika.

howling


Lihahimulised kohalikud toimetavad ka 1981. aasta libahundifilmis, kus napilt sarimõrvari ohviks langemisest pääsenud ajakirjanik oma abikaasaga saadetakse Kolooniasse närve puhkama. Dee Wallace kehastab „The Howlingus“ räästa alla sattunud ajakirjaniku, kes peab päris nigelate ellujäämisšansside kiuste pääsema lõhki rebimisest ja hunditoiduks saamisest. Üks kolmest suurest 1981. aasta libahundifilmist, mille eriefektid ei ole ehk nii muljetavaldavad kui „American Werewolf in Londonis“, aga mille lõpp tuleb pauguga.

cujo


Lõhki rebimisest peab ennast ja oma poega päästma peategelane 1983. aasta filmis, milles osalemise tõttu ei kannata Dee Wallace Ford Pintot silmaotsaski. Armas pehme karvapall saab nahkhiirelt nina otsa pureda ja muundub ajapikku elukaks, kes Baskerville'ide koera niutsudes kuuti peletaks. Film nimega „Cujo“ mis on sisuliselt „Jaws“, ainult et Pintosse mahubki ainult Dee Wallace koos ühe poisijõnglasega. Ei ole neil aga isegi mitte pudelit vett, suruõhuballoonist rääkimata. Üks neist headest Stephen Kingi ekraniseeringutest.

frighteners.jpeg


Ning lõpetuseks üks 1996. aasta film, kus Dee Wallace ei kehasta pereema ja ei ähvarda teda ka ärasöömine. Küll tugevalt (ja tänasel päeval kahjuks mõnevõrra aegunud välimusega) eriefektidele rõhuvas filmis „The Frighteners“ teeb Dee minu hinnangul oma parima rollisoorituse käesolevas kirjatükis mainimist leidnud linateoste arvestuses. Jäägu see igaühe enda mõelda ja vaadata, kuidas mõjutas Dee näitlejatööd tema abikaasa surm võtteperioodi ajal. Ta ise tõi ühes intervjuus närvipingest tingitud kaalukaotuse välja. Üks Peter Jacksoni üleminekufilmidest väga veristelt ja originaalselt töödelt natuke vähem verisematele filmidele, mida suuremale hulgale inimestele näidata kõlbaks.

Nii et siis need kuus (ja eriti laisale huvilisele viimased kaks) filmi on põhjus, miks Dee Wallace väärib siin rubriigis hea sõnaga meenutamist. Tema filmograafias on aga virgale huvilisele uurimist veel kõvasti. Kasvõi 1991. aasta filmid „Popcorn“ ja „Alligator II“ ning ka väga värske ja kõlavatest nimedest punnis „Death House“ (2017).
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0580)