Hommikukohv
Taivo Rist

Kujutab ühe õnneliku abielupaari vaevalist hommikut. Jaanek ajab end üles, läheb duši alla, seejärel kööki. Tema naine Kerli ärkab, läheb kööki ja hakkab tegema hommikusööki. Tehakse väikesi osutusi sellele, et Kerli pole sugugi tavaline inimene. Mitte vihjeid, vaid selgeid osutusi. Lõpp tõi muige näole.

Ühtaegu toredalt argine ja mõnusalt ulmeline. Tavaliselt kui kujutatakse õnnelikku paari ja nende tavalist hommikut, siis üksainus ulmeline ja kõike justkui pahupidi pöörav element mõjub pigem õudsalt. Üksik element mõjub võõritajana, mis rikub rahulikku täiust ja õõnestab seda õnnelikkust ja tavalisust. Selle teksti „võõritaja” pigem rõhutab teatavat nunnudust, kuivõrd on kõigi poolt igati omaks võetud ja saanud eneseksmõistetavaks. Tekst mõjub nunnult, kuna see näitab üht paarisuhet, millel on küll omad probleemid, aga need ei riku asja. Selles loos ei domineeri võõritaja kogu tema ebatavalisuses (mis võiks sellest teha õuduka), vaid kõikemattev normaalsus, mis on normaliseerinud ka sellise olendi.

Siinkohal saaks küsida, et mis siis Kerlil oli – kas ta oli tulnukas, kes muutus välimuse poolest inimlikuks, kui sai oma teise hommikukohvi? Või oli tal mingi haigus või nakkus või DNA-häire või muud säärast, mis on ta muutnud iminappadega olendiks, kui ta oli tavaliselt inimene? Saaks küsida, kuid pole vaja – säärased kontekstitäiendused rikuks selle teksti ülinormaalsust. Tegemist on vaid ühe igati normaalse hommikuga selle pere jaoks. Ja muud midagi.

Kui hindamiseks läheb, siis on selles mõttes veidi keeruline, et idee on tore, mulle sümpaatne, ja see on kenasti sooritatud. Meeleolu on hästi tabatud – selle süžee juures tundub kerge kogemata kalduda kõrvale ja süstida kuhugi hetk õudust. See aga rikkunuks ülejäänud teksti ülinormaalsust ja selle leplikku laadi. Autor on (või vähemalt tundub olevat) saavutanud selle, mida ta püüdis saavutada ja see on iseenesest kiiduväärt.

Kas on põhjust laita teksti sellepärast, et autor pole püüdnud saavutada midagi ambitsioonikamat? Kuidagi kentsakas on kasutada üht ja sama kümnepallist skaalat, kui hinnata ühelt poolt näiteks kümneleheküljest katset luua uut maailma ja panna tegelasi sellega reageerima ja selles muutuma – ning teiselt poolt sellist pigem näpuharjutusena mõjuvat toredat hetkepilti. Aga minu hinnangul on täitsa õnnestunud näpuharjutus, lahutab meelt küll. Kuna ma ei mõõda (tekstis ilmneva) vaeva määra, vaid tulemust, siis tulevadki minu poolt üsna head punktid.

7/10

Supermeheks saamine
Karmo Talts

Neu Berliini nooremuurija Paul Harker satub üht kriminaalasja uurides Temakese territooriumile. Temake (eelistab nimetust „Tema kõrgeausus”, tegelik nimi Veronica Ghast) on pea legendaarne kriminaalne liider, keda ei võta pihtide vahele tavaliste meetmetega. Lugu sisaldab eripalgelisi karaktereid (kahtlane garaažiomanik, keda kutsutakse Garaažirotiks; meeletu jõuga Igor Krutilov ehk Jõehobu... ja mitmed teised), kellest mitmed on mutatsioonide abil omandanud supervõimed.

Mul on hirm, et mõni inimene võtab kätte ja loeb selle teksti läbi ja otsustab selle põhjal, et Eesti kirjanikele ei sobi supervõimetest kirjutamine. Et selline koomiksilik žanr ei kuulu meie veretüübi juurde või muud säärast. Ometi ütleks, et ei, selle superkangelasteksti luhtumine on lihtsalt selle teksti ebaõnnestumine.

Mulle omamoodi sümpatiseeris Karmo Taltsi tekst „Koletu Kristatos”. Tolle teksti põhiidee (kristluse morbiidsemate elementide kujutamine parajalt grotesksete vahenditega) mõjus mulle parajalt pöörasena ja seal polnud eriti enamat kujutatud kui üht lahingut. See ei eeldanud autorilt ka teiste kirjutuslaadide kasutamist ega tegelaste meeleolude kujutamist. Nüüd aga näib, et tolle tekstiidee rohmakus ja süžee kitsus olid talle suureks toeks, sest need ei nõudnud nüansseeritud kirjutust. Too oli robustne tekst ja tema kirjutajakäele see sobis.

Sellele järgnenud „Reevesi ema” (Reaktor, september) oli tekstiidee, mis minu meelest nõudnuks veidi paremat taju selle osas, mis tekstis toimib ja mis mitte, ent seal oli mitu positiivset nähtust, mida esile tõsta (tolle maailma suhteline originaalsus, ka sellest hoolimata, et see mõjus Matrixi fan fiction'ina, ning lõpulahendus). Seekordse „Supermeheks saamise kohta” on aga palju raskem leida midagi eriliselt kiiduväärset.

Erinevalt eelmisest jutust nimega „Reevesi ema”, mille stiil oli väljajätteline (see tundub olevat küllaltki nõudlik stiiliregister ning seetõttu oli arusaadav, et autor ei saanud päris hästi hakkama), on „Supermeheks saamine” küllaltki otsesõnaline tekst, mis ei loobi lugejale ühtki kaigast kodarasse. See on lihtsana kirjutatud ja ka üsna lihtsalt loetav. Mingid stseenid loo keskel mõjuvad isegi enam-vähem õnnestunult (eelkõige võitlus Jõehobuga), aga seda peamiselt seetõttu, et täpselt sama stseeni on mujalgi mitu korda nähtud ja autor ei vääratanud selle stseeni aktsepteeritavas väljakirjutuses. Stseeni „õnnestumine” ei olegi siinkohal otseselt kiitus, vaid pigem laituse puudumine.

Tekst on mingi maani üks keskpärane noir-elementidega politseilugu, mis läheb aina tobedamaks (muutumata põnevalt jaburaks), mida rohkem tuleb tegemist supervõimetega. Miks Temake kiiritab peategelast – kas selleks, et anda talle supervõimed, mida pärast mingil moel ära kasutada? Saan aru, et autor otsustas lasta kellelgi kiiritada peategelast, et tal oleks võimed, kuid see mõjub tobedalt ja põhjendamatult. Parem olnuks lasta peategelasel surra – teha väike kannapööre poole teksti pealt ja lasta kellelgi teisel tegeleda lahendusega. Näiteks. Sest hetkel mõjus see natuke tüütult ühe liigagi etteaimatava süžee äravormistamisena. Vahet pole, kui ebaloogiliste vahenditega.

Midagi tahaks öelda ka tekstis esineva naistevastasuse kohta. See ei väljendu selles, et peapahaks on Temake (nii kohmakas sõna, aga mida teha, kui lähtuda inglisekeelsest noir'ilikust žanrist – ah jaa, võib lihtsalt jääda nime Veronica Ghast juurde, või kasutada mõnda muud sõna või mõistet. Kas või Tema Kõrgeausus. Või hoopis „femme fatale”). Autor on siia-sinna torganud mõttetuid ebamääraselt naistevastaseid momente. Näiteks: „Tavaliselt kihas nooremuurijate tööruum meestest, kuid täna neid polnud. Paulile meenus hetkeks mingi feministlik artikkel ja ta muigas. Paar naistöötajat osakonna peale polnud põhjus oma sõnavalikut muuta.” Otsekui „meeste” asemel „töötaja” kasutamine tähendaks suurt kaotust feministidele. Või siis hetk, mil „Paul tundis end kergelt riivatuna ja teda ärritas ka see, et naine polnud endast rääkides kasutanud sõna “supermees”.” Aga miks naine peaks seda sõna kasutama? Miks peaks Paul seepeale ärrituma, kui üks naine ei kasuta seda enda kohta? Keegi ei kasuta mõistet „supermehed” üldnimetajana supervõimetega isikute või mutantide kohta – vähemalt mitte mujal kui selles tekstis.

On ka võimalik, et asi polegi neis üksikutes tähelepanekutes. Ehk pole asi süžeekäigus ega veidras hoiakus teatavate inimgruppide vastu, vaid hoopis kirjutustasemes. Minu väljatoodud asjaolud võiks ju mõne väga hea kirjutaja teksti mitte rikkuda. Etteaimatav süžeekäik võiks isegi mitte häirida, kui autoril on kirjutustalenti lineaarse teekonna nauditavaks tegemiseks – vahel võib keskpärase süžeega saada kõneväärse teksti, sest nõnda vingelt on kirjutatud (ehkki tuleb nentida, et hästi kirjutatud väga etteaimatav tekst pole veel samuti lõppeesmärk – sellistest tekstidest nagu septembrikuine „Valguse võimendamine ergastatud kiirguse abil” jääb kurb tunne, et nii vähe jäi puudu. Samas, too oli kirjutatud hästi, aga mitte just stiililiselt vingelt). Ja „Supermeheks saamises” esinevad jaburavõitu seisukohavõtud võiks olla väga huvitav autoripoolne valik, kui asi oleks põnevalt läbimõeldud või kui seeläbi saavutatakse midagi huvitavat.

Nende vigade olemasolu iseenesest ei riku asja – seda teeb tõsiasi, et autori kirjutustalent ei võimalda talle korrektse irooniavaba jutustava novelli kirjutamist. Ja siinkohal ma ei tea, kuidas oleks õigem väita – kas seda, et tal pole piisavalt kirjutustalenti kui sellist või siis seda, et ta ei valda konkreetset stiiliregistrit, mis võimaldaks hästi kirjutada klassikalist jutustavat novelli. Ent olles lugenud tema eelnevaid tekste, jäi minusse pigem tunne, et tegemist on kirjutustalendi kui sellise vajakajäämisega.

Ma polegi enda jaoks selgeks teinud, kuidas defineerida talendikat kirjutamist – ja kas seda on võimalik õppida. Olen vahel mõelnud, et püüaks seda kuidagigi välja selgitada, näiteks analüüsida (minu meelest) stiilivirtuooside nagu Alan Moore'i kirjutust. Kui oskaks defineerida, siis ehk oskaks koostada mingit (minu meelest) klassikaliselt hästi kirjutatud stiili valemit. Loomulikult pole see tegelikult nii lihtne – ekstaatiline õuduskirjeldus lähtub eri reeglitest kui ekstaatiline armastuskirjeldus ja nii edasi, ei ole mingit universaalset stiilimalli. Ent eelkõige seisneb stiilitalent minu silmis selles, et väljakirjutatav sisu tõuseb sõnade abil paremaks kui vaid sündmuste loeteluks. Hea stiil on selline, milles lause pole mitte üks neist tülikatest asjadest, millega tuleb silmitsi seista, kui tahta mõtet edastada, vaid muutub ise naudinguobjektiks. Sõnakunst, noh.

Kas stiilitalendi puudumine tähendab, et inimene peaks jätma asja katki? Ei, sugugi mitte. See on ehk mingil määral õpitav, aga kui ka pole, ei ole hullu. On palju kirjanikke, kellel pole suurt stiilitalenti, aga kelle kirjutust on sellegipoolest või ehk lausa stiilitalendi puudumise tõttu huvitav lugeda. (Siinkohal ei peagi ma niivõrd silmas Metsavana, kuigi ta ehk võib mõnele tulla pähe, kuna teda vist tajutakse Eesti ulmikute parima „andetu” kirjanikuna. Ma teda andetuses ei süüdistaks – tema grotesksed dialoogid on minu meelest andekad ja mitte argikõnelises „haa, see oli andekas”-mõttes, vaid selles mõttes, et need paljastavad suurt keelelist mitmekülgsust ja mõtte paindlikkust. Need lihtsalt on keeleliselt nauditavad.) Vahel piisab heast ideest ja teksti sulaselgest nautimisest, mis nakatab ka lugejat.

Iga autor peaks panustama oma tugevustele. Kirjutustalent on vaid üks element, aga kui seda pole endal (vähemalt märgataval määral võrreldes tekstiloome teiste elementidega), tuleks kuidagi mööda nihverdada klassikalisest jutustavast stiilist, lähenema samale sisule teistsuguste kirjutusregistritega. Näiteks esitada teksti kui ajakirjanduslikku artiklit. Teadete loetelu külatahvlil. Isegi päevikukatkenditena. Ega see klassikaline jutustav stiil pole mõni kuldvasikas, et teda tuleks meeletult fetišeerida – proovida võib kõiki vahendeid.

Teine variant on tõmmata teksti fookus võimalikult kitsaks – parem leida maksimum vähesest kui et kirjutada väga paljust täiesti pinnapealselt. Kolmas variant – üllatada, üllatada, üllatada. Kui inimesel pole klassikalisi vahendeid ilukirjanduse loomiseks, siis ei peaks ta kasutama neid samu süžeekäike, mis mujalgi juba paremini kasutatud, vaid pöörama kõik pahupidi. Katsetagu kõike, proovigu igast pöörasusi ja naljakusi ja hullusi ja grotesksusi. Peaasi, et tekst töötaks hästi tekstina – ja natuke üle piiri minev tekst on parem kui vanade mustrite kordamine. Värske või kirglikult väljendatud idee, mis on halvasti kirjutatud, tekitab siiski suuremat sümpaatsuspuhangut kui hästi kirjutatud tavalisus. Kui on just vaja nende kahe vahel valida. Aga värske või kirglikult väljendatud idee, mis on hästi kirjutatud – vot, selle eest ollakse nõus sulle maksma.

Viimane tähelepanek kirjutustaseme kohta ongi see, et mõnevõrra tähtis on ka kirjutada nõnda, et ta töötaks just nimelt ilukirjandusliku tekstina. Kui tekst muutub üksnes sündmuste kohmakaks väljakirjutamiseks, jääb mulje, nagu autor püüab tõlkida ilukirjanduslikuks tekstiks sellist lugu või ideed või elamust, mida ta sisimas tajub filmina, animena, mänguna, lauluna või mis tahes muu meediumina. 90% kirjutamisest on lugemine. Loe ja taju, mida meeldib lugeda. Ja püüa kirjutada nõnda, et meeldiks endalegi lugeda ja mida oleks põhjust lugeda. Kui seda on põhjust lugeda, siis küllap leiab keegi kunagi, et seda oleks põhjust filmina vaadata või lauluna kuulata või arvutis mängida – aga see pole kirjaniku ega tema ees avatud Word-dokumendi ülesanne.

3/10

Vii mind kus palju valgust
Risto J. Juvanen

Mõnikord piisab suhteliselt väikestest sündmustest, et viia kurale ühe inimese elutee. Kool, töö, abielu on mingi tavalisuse idüll, millest ei saada osa – leitakse end hoopis viimase pudeli juurest, nõudmas tule ja vihaga mingit sõrmust, mis on vaid ettekääne vägivallaks. Alkohol – kas sümptom või diagnoos – teeb meist kuradid, kes teevad oma lähedaste elu põrguks. Tekst „Vii mind kus palju valgust” räägib loo ühe sellisest põrgulikust õhtust, mis toob endaga kaasa muutuse.

Kui ma nüüd õigesti aru sain (ja üldiselt tundub, et tekst selle osas väga palju kaikaid kodarasse ei loobi), siis loos „Vii mind kus palju valgust” ei hõlma tekstisisene reaalsus fantastilisi elemente. See ei ole ei ulme ega fantasy. Tekstis on alkohoolik, on ema, on laps, on rusikahoobid, seejärel kirvehoobid ja lõpuks on põgenemine selle sündmuse juurest. Ja samas, ma saan aru, miks on juttu kuradist. Mustadest tiibadest ja olemuslikust õudusest ja sirgumine suuremaks kui kosmos. Need on metafoorid, mis tugevdavad tekstis sisalduvat õudust ja realiseerivad seda ehedamini kui korrektne dialoog ja realistlikud kirjeldused. Need kirjeldavad tegelaste sisemuses toimuvat paanikasegust tohuvabohu ja teevad seda hästi.

Ära tuleks märkida ühe keelelise valiku – mitmes kohas on väiketäht suurtähe ette pandud („kKurat”, „sSittagi”, „rRaisk”). See oli vist eelkõige mõeldud esinema kohtades, kus hirm ja abitus on kõige suuremad ja süvendaks tunnet, et midagi on valesti. Mõnes kohas oli see dialoogis, mõnes kohas kasutas seda jutustaja. Algul arvasin, et tegemist on katsega väljendada kokutamist, aga pigem on tegemist väljendada seda abitus- või kohmetustunnet, mis võiks kaasneda kokutamisega – nii-öelda kokutamistõrge ilma kokutamise endata. Kui ma vaatlen võtet ennast, siis tundub, et sellel oleks vunki ja et idee on hea. Kuid teksti sees ei pääsenud ta päris mõjule. Tundub, et mulle ei mõjunud see, et seda topelttähte sokutati sinna-tänna natuke valimatult – olnuks see ainult jutustajal või ainult purjus „kuradil”, mõjunuks ta ka veidi läbimõeldumalt ja arvan, et seetõttu huvitavamalt. Praegu jääb mulje, nagu tegemist oleks huupi katsetamisega.

Mulle meeldis see tekst küll, sest kirjeldused mõjusid originaalselt ja paanika oli ehe. Ja mehe muutmine kuradiks rõhutas tema isikunõrkuste käes vaevlevate kannatajate abitust. See abitus mõjus ka üsna nakatavalt – seda oligi mõneti ängistav lugeda. Tekst on üsna korralikult kirjutatud. Ma ei saa seda pidada ulmelooks, aga tekstina on see igati okk.

Võib-olla seda ütleks siiski, et tekst on mu maitsele natuke liiga napp. Võetud on natuke liiga kitsas fookus selle poisi olukorrast-arusaamise näol. Selle vastu pole midagi, ent selle võrra kannatab veidi „kuradiks” saanud mehe lugu - kuidagi liiga kähku minnakse üle ühe elu traagilisest ridade-vahele-jäämisest. Ka on mõneti liiga ebamäärane sissejuhatus hetkeolukorda, mille suhtes antakse mõista, et taolisi on ennegi olnud. Sündmusesse võib sukelduda in media res, aga siinkohal on tunne, et mingi terviklikkusetaju on kaduma läinud. Ka tahtnuks rohkem tajuda ema rolli, näiteks (abitu) kaitsjana.

Üle lugedes näen, et nimetatud asjad on tekstis olemas küll, aga piirduvad liiga nappide lõikudega. Ehk on autoril hirm tüüdata lugejat – olemasolevast võiks justkui piisata, milleks kirjutada seda pikemalt välja. Ka on teatav lünklikkus olemuslik konkreetse teksti stiili juures – valikud on tehtud luuletuse moodi napisõnalise ja hetkeemotsiooni tabava kasuks. Tekstis on häid lõike ja häid lauseid (mitte huvitavaid mõttekonstruktsioone, mida tsiteerida, vaid pigem huvitavalt elamuslikke – suht suvaline näide: „Must ja masendav novembriöö koputab uksele.”). Ent kuidagi natuke liiga järsku kukub väga suurtesse tunnetesse, mis ei pääse seetõttu üleni mõjule.

Võib-olla aitaks see, kui sündmuse emotsionaalne mitmekesisus (või potentsiaalne mitmekesisus) oleks ammendavamalt välja kirjutatud – kui oleks rohkem ja mitmekesisemaid emotsionaalseid nüansse peale end kuradiks joonud mehe, hirmul lapse ja lohutada püüdva ema. Isa lugu on ka enesevihkamise lugu. Ema lugu on ka alistumise lugu. Need elemendid on justkui olemas, aga tahaks kuidagi terviklikumalt – tahaks, et süžee poolt pakutud emotsioonid annaks end rohkem näole. Võib-olla emotsionaalse nappuse tõttu mõjuski see näpuharjutusena. Peenelt välja töötatud ja poeetilise, ehk ka andeka, aga natuke siiski näpuharjutusena.

7/10
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
Peatoimetaja veerg 12/17
Intervjuu: Krista Kaer
Kas metafoorne tekst on ulme ?
Palju õnne, Dee Wallace
Raamatuarvustus: Me armastame maad 2
Kuidas naksikesed tagasi tulid ehk Kaarnakivi perenaine
Raamatuarvustus: Haldjate veri
Mänguarvustus: Ei sisalda hapnikku
Filmiarvustus: Thor ja surev Odin
Uudiskirjandus 12/17
Ulmkonnakroonika 12/17
Jyrka karvustused 12/17
Juttudest 12/17
Tõlkejutt: Teispoolsusest
Jutt: Deduktiivne meetod
Jutt: Helisev muusika
Jutt: Venuse sünd
Jutt: Pilv
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0078)