Kõik sai alguse minu nüüdseks katkenud akadeemilise tee esimesel aastal. Meid viidi Firenzesse, vaatama Botticelli kuulsat “Venuse sündi” – maali, mis on maksnud mulle karjääri, vabaduse ja maksab peagi ilmselt ka elu. Muidugi olin ma maali varem ekraanilt näinud ja see polnud mind kunagi eriliselt rabanud, aga oma silmaga ja lähedalt jättis see mulle põrutava mulje, ehkki ma ei osanud sõnastada, miks täpselt. Juba esimene pilk ütles, et see maal ei meeldi mulle, et miski selle juures on… vale. Mainisin seda oma kaaslastele, kes vaid sõbralikult muigasid ja suure kunstiteose suunas aupaklikke häälitsusi tegid, nagu tudengitele kohane. Kuidas nad võisid nii pimedad olla? Või oli viga hoopis minus ja mu liigses kujutlusvõimes, mis oli alati huvitunud kummalistest ja süngetest asjadest? Peagi pidime muuseumist lahkuma, et järgmistele gruppidele ruumi teha, ning toona ei osanud ma kogu asjast rohkem midagi rohkem arvata.

Kuid “Venuse sünd” jäi mind närima. Järgnevail aastatel oli mul vähe aega sellele mõelda, kuna olin hõivatud hariduse omandamisega, ent lõputöö kallale asudes meenutas see end mulle taas. Otsustasin lõputöö kirjutada varjatud okultistlikest elementidest kunstis, mis sobis igati minu juba noorpõlves välja kujunenud huviga kõige veidra vastu. Professoreid pani see muidugi kulmu kortsutama – üks asi on uurida Michaelangelo või da Vinci teostesse peidetud kõrgelennulisi intellektuaalseid mõistatusi, kuid rääkida keelatud kultustest ja nende jäledaist saladustest ülikooli auväärsete marmorseinte vahel tundus kohatu.

Tööd kirjutades taipasin, et ei saa üle ega ümber “Venuse sünni” müsteeriumist. Võtsin südame rindu ning läksin oma kulu ja kirjadega maali uuesti vaatama. Oo taevas, see oli säärane, nagu ma mäletasin, ja hullemgi! Seekord oli mul rohkem aega selle detailidesse süübida ning mõtiskleda asjade üle, mis mind rahutuks tegid. Pilt, mis mulle aeglaselt avanes, oli kohutav! Kuidas nad ei näinud?! Need proportsioonid, piirjooned… Need olid enam kui valed. Need olid loodust, pühadust ja Jumalat teotavad, kui Jumal üldse olemas on. Botticelli pidi olema olnud sügavalt väärastunud või hull, et ta oma kunstiannet nõnda kasutas. Ja ikkagi ei olnud mul vastuseid – oli vaid “Venuse sünd” ning minu hullumeelsed teooriad.

Koju jõudes kaitsesin ma lõputöö, tehes selle võrdlemisi akadeemilise ja taltsa ning jättes sealt välja igasugused viited Botticellile. Vaatasin juba tulevikku – mu peas oli hakanud vormuma väitekiri, minu elutöö. Keskendusin täielikult oma uurimusele, tegeldes muude nõutavate õpingutega vaid möödaminnes. Elasin raamatukogudes ja vanades arhiivides, tuues päevavalgele dokumente, mida nende loomise päevist olid lugenud vaid vähesed. Oma Itaalia sugulaste kaudu pääsesin ligi ka mõnedele Vatikanis leiduvatele ürikutele, kust avastasin fakte, mille implikatsioonid oleks iga ettevalmistuseta inimese jalust nõrgaks võtnud. Renessansiaegne Itaalia kihas pealispinna all kõikvõimalikest salaseltsidest ja sektidest, millest mõned tundusid isegi Borgiate ajastu ekstsesside kontekstis jälestusväärsed.

Iseäranis häiriv oli lugeda kultustest, mis lävisid üleloomulike olenditega. Tegu polnud mitte kuulujuttudega, vaid tõsiseltvõetavate kirjeldustega, mille olid üles tähendanud need, kes üleloomulikuga nähtavasti vahetult kokku puutunud. Mis kõige hirmsam: täiesti erinevaid, eri aegadest ja kohtadest pärit allikaid kõrvutades hakkasid paljastuma ilmeksimatud seosed. Ja suur kunstnik Botticelli oli kõige sellega seotud!

Viimaks sain valmis põhjaliku väitekirja, kus ma analüüsisin “Venuse sünni” veidrusi ja püüdsin neid selgitada sellega, mis on teada kunstniku elu vähemtuntud perioodidest ning okultistlikust kunstist üldiselt. See oli viga. Peatükk, kus ma kirjutasin võigastest ürgolendeist tähtedelt, keda sortsid välja manasid ning maalidesse elama panid, oli seni minu veidrustesse tolerantselt suhtunud professoritele liig. Kaaslased naersid mu üle, akadeemia heitis mu välja ning muuseum, kellel ma nõiutud maali ära põletada soovitasin, keelas nördinult mul selle edasise külastamise ära.

See oli minu jaoks hävitav löök. Langesin masendusse ning kokku varises ka see vähene sotsiaalne elu, mida ma õpingute kõrvalt elanud olin. Katsetasin oma murede pudelisse uputamist, ent deliirium oli minu kujutlusvõime juures liialt hirmutav. Kaalusin ka enesetappu, kuid kartsin pimedust, mis mind surmas ootab – pimedust, kus troonib Venus, minu luupainajate jumalanna. Miks olin just mina määratud seda taaka kandma? Miks vaatasid tuhanded teised sama maali ega läinud sellest hulluks? Kas oli asi minu päritolus? Osad mu esivanemad pärinesid Itaaliast – kas see võis tähendada… Ei, ma ei uskunud seda! Teadsin aga, et ei leia enne rahu, kui “Venuse sündi” enam pole. Ükski tagajärg ei võinud olla hirmsam kui status quo, niisiis võtsin ette kolmanda reisi Firenzesse.

Ma ei hakka kirjeldama, kuidas ma tol saatuslikul ööl täpselt muuseumi tungisin – olgu öeldud vaid, et planeerisin seda peaaegu samasuguse põhjalikkusega, kui olin teinud oma uurimistööd. Pääsesin sisse ja jooksin mööda öise muuseumi koridore, häire üürgamas ning valvurid kannul. Jõudsin viimaks ruumi, kus olin juba kahel korral viibinud – Venuse troonisaali, kus seisis pjedestaalil too jälk iidol, keda ignorantsed hordid iga päev jumaldamas käivad. Purustasin klaasi, võtsin taskust pudeli ning läigatasin selle sisu lõuendile. Olin valinud hävitustööks happe, kuna katkilõigutut on võimalik parandada ning leegid oleks tulekustutussüsteem kiirelt summutanud.

Hape pulbitses, sisises ning tegi oma töö. Botticelli suurteos sulas minu palavikuliste silmade ees.

Nüüd olen ma vaimuhaiglas, kuhu mind vanglast peagi üle viidi. “Venuse sündi” pole enam, ent hingerahu ei ole ma leidnud. Kui maailmakuulsad sajanditetagused pintslitõmbed sulasid, tuli selle alt välja pilt, mida merest tõusev jumalanna varjama oli mõeldud. Kohe sulas seegi, kuid ma jõudsin piisavalt näha, enne kui kõik tuled muuseumis äkitselt kustusid.

Vana hea Botticelli… Olin oma suure esiisa vastu ebaõiglane. Alles siin kongis olen ma taibanud oma kohutavat eksimust. Müüdid lambivaimudest… Kultus on vist sama vana kui inimkond, aheldades maapõue, mere ja ilmaruumi sügavikes magavaid olendeid – iidseid deemoneid aegade hämarusest, kelle nurjatust väest nad osa tahavad saada… Botticelli teadis, et ei võinud maali hävitada, niisiis kattis ta selle kinni, et tulevasi põlvi õõvast ja hullusest säästa...

Järgnevat ma ise ei näinud, kuna kõik tuled kustusid ning samal hetkel seiskusid ka turvakaamerad, kuid ma kuulsin ja tajusin piisavalt! Mind süüdistatakse jõhkras veretöös, kuna mind leiti valvurite lõhkikistud korjuste keskelt, kaetud nende verega ning kisendamas seosetuid sõnu, ent mina ei teinud seda! Ma ei tea, kas see oli tänutunne, kui säärased olevused inimlikeks tunneteks üldse võimelised on, ent hävivast maalist välja pääsenud asi jättis oma vabastaja puutumata. Minu juurde jõudnud valvurite kisa ja nende kehade rebenemise heli kummitab mind päeval ja ööl, ning võõrolendi hingus oli säärane, et ma ei usu, et ma enam kunagi sooja saan.

Ph'nglui mglw'nafh… Hetkeline pilk peidetud maalile on mu ajju jäädvustunud teravamalt kui ükski teine pilt, mida ma tunde silmitsenud olen. Botticelli varjas selle tõesti meisterlikult! Merikarp – merest kerkiv õudustelinn… Merivaht – jälgid haarmed… Jumalanna ise – kirjeldamatu, hoomamatu nätske kosmiline ilgus.

Ma ei usu, et ma enam kaua elan. Kultus, kes kaugetest ilmadest pärit olendeid kummardab ja vangistab, tegutseb vist tänapäevalgi. Kes teab, milliseid kuratlikke riitusi nad maali ümber öösiti sooritamas käisid. Usun, et nad tapsid Botticelli ja tapavad ka minu.

Wgah'nagl fhtagn… Tahtsin kraapida kongiseinale oma eluloo, et mind ja mu hoiatust mäletataks, kuid olen suutnud kirjutada vaid segaseid mõttetusi tundmatus keeles, mille olend mulle ajju istutas. Tunnen neid sõnu oma peas võrsumas ja kasvamas ning järkjärgult minu teadvust üle võtmas. Loodan vaid, et mind tapetakse, kuni ma veel inimene olen.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
Peatoimetaja veerg 12/17
Intervjuu: Krista Kaer
Kas metafoorne tekst on ulme ?
Palju õnne, Dee Wallace
Raamatuarvustus: Me armastame maad 2
Kuidas naksikesed tagasi tulid ehk Kaarnakivi perenaine
Raamatuarvustus: Haldjate veri
Mänguarvustus: Ei sisalda hapnikku
Filmiarvustus: Thor ja surev Odin
Uudiskirjandus 12/17
Ulmkonnakroonika 12/17
Jyrka karvustused 12/17
Juttudest 12/17
Tõlkejutt: Teispoolsusest
Jutt: Deduktiivne meetod
Jutt: Helisev muusika
Jutt: Venuse sünd
Jutt: Pilv
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0082)