1. Katkine haldjalõks

Mida sa teed, kui sinu juurde tulevad kolm päkapikku ja teevad sulle ettepaneku, millest sa tead, et peaksid keelduma, aga – saast küll! – sa ei saa, sest sul on nii meeleheitlikult vaja seda, mis nad vahetuskaubaks pakuvad? Loomulikult on see retooriline küsimus! Võib-olla lööd sa risti ette, kui juhtud olema sellest sektist, võib-olla sülitad kolm korda üle vasema õla, kui too värk juhtub olema sulle rohkem meeltmööda. Mida iganes. Igal juhul inimene, kel vähegi aru peas on, mõtleks ilmselt vähemalt sekundi murdosa järele võimalike tagajärgede üle ja noh – arvatavasti teeks tehingu ära.

Reeglina mul hommikuti eriti kliente pole. Kes see ikka varahommikul viistiks nii väga tulla vanakraamikauplusse träni otsima? Lõunapaiku juba hakkab looma ja loomulikult on mul eriti tegus laupäeviti. Ning noh – iga normaalne poodnik teab, et enne jõule tuleb hambad ristis ületunde teha ning kui tahad natukenegi aastakasumit suurendada, mitte lihtsalt ots-otsaga kokku tulla, siis pead ka pühapäeviti ostma, müüma ja vahetama. See on lihtsalt parim aeg, mil inimestel on vaja igast manti kokku krahmata, et seda siis mõne nädala pärast laiali jagada, kellele luuletuse, kellele kallistuse, kellele mitte millegi eest. Ja teada tõsiasi on seegi, et suur osa kogu sellest pudi-padist leiab pigem varem kui hiljem jälle ilusasti omale koha mu poe mõnes kastis või riiulis. Ilus väike elu ringkäik mõttetule kilakolale.

Sel reede hommikul aga tuli mulle klient varakult – juba kell kümme-viisteist. Ma vaevalt sain end leti taga sisse seatud kui see tüdrukutirts pläraki! ukse lahti lennutas, nii et mu pronksist, Norra mägihaldjate poolt sepistatud uksekell oleks peaaegu keti otsast minema lennanud. Tüdruk tuli pika sammuga otsejoones leti juurde, mitte ei jäänud kuhugi riiulite vahele kondama, kus ma oleks pidanud Ferdal laskma tal silma peal hoida. Ferda tegi lihtsalt korraks ühe oma kaheksast silmast lahti, nühkis siis oma vasema esijalaga oma karva kasvama kippuvaid lõugkobijaid ja pani silma jälle ilusti kinni tagasi. Ausõna ma ütlen – see ämblikurajakas on laisaks läinud! Poleks mul siin teemat stiilis hiired-hukas-ja-rotid-raisus, siis ma ilmselt… Hea küll, tegelikult ei leiaks ma kuskilt mujalt ühtegi teist nii nutikat linnutapikut.

„Tervist!“ teatas tüdruk mu leti ette seisma jäädes.

Minu parima arusaamise kohaselt peaksid sellises vanuses lapsed niisugusel kellaajal koolis olema. Selle kohta on mingi seadus, kui ma ei eksi. Isegi meil siin…

„Jõudu,“ ütlesin ja sulgesin poolenisti arvutikaane. „Mida saan preili heaks teha?“

Tüdruk lükkas ette jäänud salli natuke kõrvale ja võttis kirjust riidest õlakotist välja vana liitrise pudeli ja asetas selle minu ette letile. „See ei tööta!“ teatas ta mulle. „Teie haldjalõks ei tööta!“

Ta vaatas mulle otsa oma suurte tumedate raamidega prillide tagant. Suured pruunid silmad. Kootud villase mütsi alt turritasid mustad juuksed ise ilmakaarte poole, ninajuurel lisaks väikesele kortsule trobikond tedretäppe, puhmas kulmud ja nördimust väljendav suujoon. Tal oli peaaegu põlvedeni ulatuv jope, peenikesed sääred kadusid saabastesse, mis minu pilgule tundusid vähemalt kaks-kolm numbrit suuremad kui pidanuks olema.

Kas oli võimalik, et see on mingi salakaval provokatsioon? Ma silmitsesin teda ja juurdlesin, kas ta võiks ise olla näiteks – ma ei tea – metshaldjas? Viimasel ajal kippusid need pigem äärelinna elama, moodsad ajad, mis teha, eksole…

„Mis su nimi on?“ küsisin ohates ja võtsin haldjalõksu kätte, et sellega lähemat tutvust teha. Mul oli selliseid kuskil poe tagumises nurgas terve kastitäis, nii et võis olla küll minult ostetud.

„Ella… Ja mis tähtsust sellel on?“ nõudis ta tõredalt.

„Vaata, Ella,“ sõnasin talle ja asetasin pudeli tema ette letile tagasi.

„Mida!?“ nõudis ta tõredalt.

„Seda…“ osutasin pliiatsiotsaga kohale, kus peenike värviline traat oli katki.

Tüdruk Ella tuli lähemale, peaaegu ninapidi vastu pudelit ja vaatas.

Haldjalõksu meisterdamine on tegelikult väga lihtne. Põhimõtteliselt saaks sellega kodus hakkama iga laps. Siin pole mingit keerulist kõrgmaagiat ega asja, vaja on lihtsalt klaasist pudelit, peibutist, mis meelitab haldja pudelisse ja takistit, mis ei lase varganäost nadikaelal sealt uuesti välja pääseda. Oh, jah – muidugi on see hulga keerulisem, aga põhimõtteliselt, saate aru küll. See on võlukunsti ABC, millega võiks tõesti iga lugeda ja kirjutada oskav lapski hakkama saada, mitte nagu näiteks ämbliku dresseerimine, mis on laias laastus viies tase või võlukepi meisterdamine, mis on nagu kümnenda taseme kandis ja tegelikult ka veel mitte kõige keerukam asi siin ilma peal.

Trikk – ja tõesti, haldjalõks on pigem trikk, mitte isegi see päris maagia – seisneb selles, et pudel peab olema piisavalt vana. Mida vanem, seda tõhusam. Ma tõesti ei tea miks, aga näiteks veinipudelid töötavad paremini kui piimapudelid. Küllap see midagi haldjate iseloomu kohta ütleb... Peibutisest sõltub ka palju. See peab olema nimetuse vääriline – asi, mis on väikehaldja jaoks vastupandamatu. Mida väärtuslikum on see sinu enda jaoks, seda suurem on tung see sinult tuuri panna. Noh, ma ei tea – näiteks mõni vana münt, või minu pärast viie kroonlehega sireliõis, mille sa oma elu armastusega põõsast leidsid või su oma vana piimahammas või koolilõpusõrmus. Piisavalt väike, et pudelisse mahtuda, piisavalt väärtuslik, et sul oleks kahju sellest ilma jääda.

Ja muidugi takistit tarvis.

Vanasti polnud probleemi – igal poisikesel oli kodus meetrite kaupa värvilist traati. Eksole – patarei, elektrimootor, natuke traati ja metallkonstruktor oli juba päris piisav kogus materjali, et endale iseliikuv mänguauto ehitada, kui veel mõni paarivatine väike taskulambipirn ka juhtus käepärast olema, siis oli sul eriti kõva masin. Tänapäeval on meil vaatamata kogu sellele elektroonikale, millega endid ümbritseme, seis selline, et meie asjalikel äri-, turundus- ja tont-teab-mis-juhtidel, spetsialistidel ja tegelinskitel pole tihtipeale kodus isegi oma tööriistakasti… Seepärast neid haldjalõkse peamiselt vanakraamikauplustes müüaksegi. Ühesõnaga, värvilise plastisoleeri sees olev peenike vasktraat on suurepärane takisti.

Võtad pudeli, paned peibutise sisse, kork peale ja krutid traadi kindla mustri järgi üht-ja-teispidi ümber pudeli. Muster peab olema terviklik, ühtegi katkestust ei tohi olla! Paned selle ööseks näiteks aknalauale või riiulile või lauaservale ja kui sul seal hommikuks üht pahura moega väikest nadikaela sees ei istu, siis võid ainult iseennast süüdistada.

Ella vaatas pingsalt pudelit, millele oli traat korralikult ümber mähitud ja ei öelnud midagi.

Uksekell tilises uuesti. On ikka aktiivne päev küll, juba hommikul vara mitu klienti! Silmanurgast nägin, et Ferda läks elevile. Ilmselt haistis midagi…

„Ma ei näe midagi…“ tunnistas Ella lõpuks natuke nõutult ja tõstis pilgu pudelilt minule.

„Näed seda kohta, kus traat justkui peenemaks läheb?“ küsisin ja näitasin uuesti pliiatsiotsaga kohta, kus oli probleem. „Siin on traat katki. Isoleer on terve, aga…“ kehitasin õlgu. „Sorri, Ella, aga sul tuleb mähkimine uuesti teha. Kui sa pahaks ei pane mu uudishimulikkust, siis miks sul üldse haldjalõksu vaja on?“

Vaatasin müügisaalis ringi, näha polnud kedagi, kuid Ferda ronis kribinal mööda kanepist köit üles ja kadus mööda toekat laetala vaateakna poole, kust kostus mingit pobinat ja põrandalaudade kriuksatusi ja saapaklobinat.

„Eee… Praktiline koolitöö…“ ütles ta natuke ebalevalt.

Või nii. „Kas sa nagu veidi… hmmm… noor ei ole, et üksi sellist asja ajamas käia?“ uurisin pooli-hääli. „Siin aeg-ajalt trehvab igasuguseid, tead, inspektoreid, kes hoiavad niisugustel poodidel silma peal.“

Mitte et haldjalõksu olemasolu iseenesest olnuks mingi eriline teema, veidi mitte kõige viisakamat nalja ülbete nadikaelte kallal, kes on tüütud vargad. Aga kui seda õpetatakse koolis alaealistele, siis selle kohta on kindlapeale mingi seadus, mis sisaldab suuri sõnu rassismi ja võrdsete õiguste ja muu säherduse teemal.

„Mu ema on äriasjus linnast ära…“ ütles Ella mornilt.

Sel hetkel ilmusid riiulite vahelt nähtavale kaks lühikest kasvu tegelast. Nahast vammused, klanni nimi seljal, nimesildid rinnas, hoolikalt pöetud habemed, sünged silmavaated. Tõmbasin lahti ühe lauasahtli ja vajutasin jalaga põrandal olevat pedaali, mis avas teise. Võtsin terve väikese pooli värvilise traadiga ja ulatasin selle Ellale.

„Võta see ja mine mähi oma lõks uuesti,“ ütlesin talle.

Riiulite vahelt ilmus veel kolmas päkapikk välja. Nad jäid seisma, käed püksitaskutesse surutud ja põrnitsesid Ellat. Natuke keerukas on neile ette heita negatiivset suhtumist nõidadesse. Ma küll ei usu, et nad tõsiselt kaalunuks Ellale viga teha, aga igal juhul oli mul revolver käeulatuses. Ella võttis naeratades traadipooli, pistis selle taskusse, tajus siis ilmselt veidrat pinget, mis oli õhku tekkinud ja vaatas ringi. Tema kahvatu jume muutus veelgi valgemaks kui ta kolme päkapikku nägi. Ta käsi liikus kiiremini kui mu pilk jälgida suutis ja järgmisel hetkel oli tal võlukepp näpus ning ta sihtis sellega talle kõige lähemal seisvat päkapikku.

„Mis meil siin on?“ naeris ilmselt kolmiku ninamees.

Ella võlukepi ots hakkas helendama. Sa igavene sindrinahk – ma ei näinud, et ta kordagi huuli oleks liigutanud… Ei, maagia toimimiseks pole tegelikult mingeid võlusõnu tarvis. Need aitavad algajatel lihtsalt oma mõtteid ja energiat koondada. Fakt, et Ella ei vajanud sellist abivahendit, kõneles nii-öelda valjul häälel iseenda eest.

„Härrased!“ käratasin. „Tüdruk tuli värvilist traati ostma ja ei mingit jama! Te kõik olete hetkel minu külalised!“

Päkapikkude peamees laiutas käsi ja sõnas: „Rahu, ainult rahu, peremees!“

„Ella!“ ütlesin ilmselt teravamalt kui tarvis olnuks. „Pane see ära ja mine rahus oma teed.“

Päkapikelt kordagi pilku pööramata nihkus Ella ettevaatlikult ukse suunas. Ta ei pannud võlukeppi enne kotti tagasi kui oli juba päris ukse juures. Ja siis oli ta kellukesehelina saatel läinud.

Noh, hea et niigi läks… Kes see ikka pärast viitsib päkapikujuppe mööda poodi kokku korjata ning pool päeva lõhutud riiuleid parandada ning laiali pillutud kaupa korda sättida?


2. Draakoni pisarad

Liiklus vaateakna taga tänaval hakkas omandama ennelõunasele ajale sobilikku intensiivsust: jalakäiad sebisid mööda kõnniteed edasi-tagasi, aeg-ajalt vilksatas autosid. Vanalinna värk, õnneks tavaline liiklus siit kaudu ei käi, küll aga on ümberkaudseid ärisid teenindavat transporti ja igasugu tähtsate ninade ja vanalinnas kortereid omavate rikkurite masinaid. Kõigest sellest ulatub poodi summutatud sumin, mühin, sekka mõni teravam heli.

„Vabandust, hr Sootamm,“ sõnas päkapikkude ninamees otsustavalt lähemale astudes. Ta oli kambajõmmidest tublisti kogukam, pigem lühikest kasvu inimese mõõduga, aga päkapikule iseloomulikult jässaka kehaehitusega, kongus nina ja kergelt teravdava joonega kõrvad. Noh, tema omad vähemalt hoidsid mõistuse piires pea ligi. Te peate mind vabandama, aga on äärmiselt raske suhtuda tõsiselt tegelasse, kes iseennast äärmiselt tõsiselt võtab ja kellel samal ajal ülearu suured kõrvad peast niimoodi eemale hoiavad, et vägisi tahaks küsida, kas ta neid lehvitada ka suudab…

„Meil polnud mõttes mingit tüli tekitada,“ tähendas ta. Nimesilt ta rinnas teatas, et tegemist on HENDRIKSENIGA. Tema kaaslased olid vastavalt TORNBJØRN ja MATTHIESEN.

Tüüpiline – igal sammul rõhutagem oma Põhjala päritolu, mis siis, et sinus on võib-olla balti ja slaavi kääbuse verd rohkem kui mistahes mälestust Skandinaavia esivanematest.

„Aga te lihtsalt ei suuda vaos hoida, kui orja veri üle keema hakkab?“ küsisin sapiselt. See oli sihilik solvang, sest ausalt öeldes olin häiritud sellest, et mu vestlus Ellaga, kes tundus hetkel kaugelt huvitavam kui kolm päkapikku, oli nõnda lühikeseks jäänud.

Tornbjørn tõmbas mu sõnade peale teravalt õhku sisse ja tema kätte ilmus pika kõvera teraga nuga.

Hendriksen tõstis käe ja nipsutas sõrmi. Ta tumedate silmade pilk püsis minul ja ta õhukesi huuli kõverdas kerge muie. Tigedalt puhisedes pani Tornbjørn oma väitsa ära ja surus pöidlad vööpandla vahele.

„Kui me nüüd oleme vastastikuste solvangutega ühele poole saanud, hr Sootamm, siis vahest läheksime äriasjadega edasi,“ sõnas Hendriksen. „Me ei pea siin teineteisele keelt kõrva ajama, leiba murdma ega lauldes ringmänge mängima. Ei muud kui äri. Sobib?“

„Hüva,“ ütlesin lühidalt. „Mis teid huvitab? Soovite pruudile ninarõngast? Või ämmale küünlajalga? Või poistele vürfleid?“

Henrdiksen mudis oma paremal randmel ilutseva laiade kullast lülidega keti plaati ja korraks läbistas mu pead peenike ebameeldiv heli. Ilmselt oli tal seal sisseehitatud segaja, mille ta nüüd tööle pani, ei tahtnud, et keegi meid pealt kuulaks, või et keegi salvestaks toimuvat. Noh, tema privileeg, mis siis et asjatu vaev. Ferda ikka näeb ja kuuleb ja jätab kõik meelde.

„Meil on info, et teie käest on võimalik osta nutikaid võtmeid, hr Sootamm,“ ütles Hendriksen.

Siinkohal oleksin ma pidanud tegema mõistatuslikku nägu, et mis mõttes nutikaid ja et ilmselgelt pole ma mingi lukuabi, kui tahate, siis minu teada Yale’i ja Abloy rahvas on paar kvartalit ida pool. Aga – kui päkapikud tulevad sinult küsima nutikaid võtmeid, siis… Mnjah – uudishimu oli lihtsalt nii kõikehõlmav, et polnud parata. Päkapikest paremaid lukumeistreid ja osavamaid lukkude murdjaid on raske leida. Maagia pole nende kõige tugevam külg, eksole, aga mõnikord võib peenmehhaanika ja elektroonika olla lihtsalt nii roppu moodi keerukas, et maagiat palju polegi tarvis.

„Oletades, et mul hetkel olekski näiteks mõni pakkuda, siis – “ vaatasin kordamööda kõigile kolmele silma – „tahtmata teid taaskord solvata, härrased, aga kas teil on vahendeid selle omandamiseks?“

„Mis te sooviksite, hr Sootamm?“ küsis Hendriksen.

Okei – see oli küll parasjagu ülbe. Räägiksin ma jah ühele äsja kohatud päkapikunirule, mida tegelikult tahan!?

„Meil on draakoni pisaraid,“ ütles Hendriksen ruttu, enne kui jõudsin midagi väga sapist vastata.

Noh, esiteks – kui sellise hinnaläbirääkimise juures päkapikk avab sulle oma kaardid nii kiiresti, siis asi, mille jaoks nad vajavad nutikat võtit peab küll olema nii kuramuse väärtuslik, et nad on nõus või oma vanaema pealuu panti panema, et seda saada. Ääremärkusena tekkib loomulikult sealjuures küsimus, kas ma ikka tahan ennast segada sellesse jamasse, mis need tegelased kokku keerata tahavad. Teiseks – on muidugi ülimalt irooniline, et päkapikel on draakoni pisaraid. Loomulikult pole siin midagi imestamisväärset, et päkapikud suudavad isegi lohemao nutma ajada, aga asjaolu, et nad üldse mõnd niisugust elukat elus peavad, et temalt pisaraid kätte saada, ütleb ka juba mõndagi.

Mulle on varem ka draakoni pisaraid pakutud. Ma olen isegi korra ühelt rändavalt koopahaldjalt paar tükki ostnud. See oli üks eriliselt osav võltsing, nii et mu nuuskur ei suutnud tuvastada, mis värk on ja see läks mulle maksma paraja varanduse. Meeleheite hind, mis teha. Inimene kipub ikka omal käel vead järgi proovima.

„Näidake mulle seda,“ ütlesin vaikselt.

Hendriksen tõe põuest lagedale pudelikese, milles helekollases õlises vedelikus hõljusid kolm ilusat kerakujulist pärlikest. Nägid välja küll draakoni pisarate moodi. Koopahaldja kaup oli ka paistnud ehtsana.

„On teil nuuskur käepärast?“ küsis Hendriksen mind ennetades.

„Oodake natuke,“ ütlesin ja läksin tagaruumi. Tõin sealt seifist ühe karbi ja võtsin sellest välja väikese ämblikulaadse vidina. Puudutuse peale ärkas see ellu, ronis kribinal pudelikese otsa, istus selle korgile ja vaevukuuldava suminaga lükkas oma nanoandurid läbi korgi. Pisarat ennast ei tohi torkida. Aga paratamatult jätab see endast jäljed maha säilitusvedelikku. Võtsin arvuti ligi ja käivitasin drooni tarkvara. Natuke tuli oodata. Kangesti oleks tahtnud teada, kuidas päkapikel õnnestus endale lohe hankida ja kuidas nad selle tõesti nutma ajasid, aga see poleks ühest küljest olnud viisakas ja teisalt andnuks neile ettekäände nõuda veel midagi.

Nuuskurdroonil lõid helendama rohelised tuled ja ma vaatasin arvuti ekraanilt vastuseid, mis ütlesid mulle, et 97,67676…% tõenäosusega on tegemist ehtsate draakoni pisaratega.

„Kas me saame kaubale?“ küsis Hendriksen. Tema hääles oli kergelt lõbustatud noot. Ma olin neil konksu otsas. Nad oleks võinud oma nutikat võtit kauplema minna veel vähemalt ühte vanakraamipoodi. Võib-olla koguni kahte. Nad võinuks lasta selle endale tellimuse peale valmistada. Minu pärast võinuks või Hiinast tellida, ilmselt oleks isegi odavamalt saanud. Riskid muidugi olid kõrgemad, jälgi jääks rohkem maha kui siin vaiksel hommikul kaup-kauba vastu näost-näkku äri tehes.

Tublid poisid, pole midagi öelda, kodutöö tehtud ja puha. Läksin uuesti tagaruumi, seifis oli seif, milles oli peidetud turvalaegas, kus hoidsin nutikaid võtmeid. Teised kauplused võisid neid ju ka vahendada, aga ma olen suhteliselt kindel, et minul on neid kõige rohkem. Ja minu omad on need kõige nutikamad. Vana mees võib endale ju mingitki eneseuhkust lubada, eks?

Asetasin karbi letile draakonipisaraid sisaldava pudelikese kõrvale.

Hendriksen viipas Matthiesenile, kes astus lähemale ja tõi taskust lagedale testeri – väikese karbi, millesse olid ehitatud nii mehhaaniline, elektrooniline kui neid kaht omavahel siduv maagiline lukustus. Hendriksen võttis karbist nutika võtme ja ütles: „Teie lahkel loal, hr Sootamm.“

„Jah, loomulikult, ei midagi isiklikku, lihtsalt äri,“ noogutasin ja ristasin käed rinnale. Vaatamata enesekindlusele ja -uhkusele oma võtmete tagavara ja suutlikkuse osas, oli väike närv ikka sees. Päkapikkude testerid on ühed vastikud õelad asjandused. Ei või kunagi teada…

Hendriksen võttis karbist võtme, vaatas selle üle, kas on mingeid nähtavaid defekte ja pistis siis mikro-USB pistiku testeri vastavasse pesasse. Paar sekundit ei juhtunud mitte midagi. Siis süttis võtme tagaküljel roheline tuluke. Natuke vaikset klõpsumist ja tester hakkas surisema ja laual vibreerides veidikene liikuma. Nägin, kuidas keeruline muster selle pinnal ennast lahti kerima hakkas. Kulus umbes kaks minutit, mille jooksul võtme tagaküljel süttisid järjest rohelised tulukesed ning muster testeril muutus lihtsaks spiraaliks, viimaks kostus klõpsatus ja karbi kaas kerkis mõned millimeetrit ülespoole, võimaldades seda avada. Karbis oli münt. Hendriksen võttis selle välja ja asetas draakonipisaraid sisaldava pudelikese kõrvale.

„Meie tänulikkuse väljendamiseks, hr Sootamm,“ sõnas ta naeratades. „Teie võti on tõesti taibukas.“

See oli krüptomünt, tegelikult ligipääsuvõti ühele kindlale virtuaalsele seifile kuskil serverifarmis, mis sisaldas tehingu boonust. Ilus žest neist tegelikult.

Võtsin pudeli ja silmitsesin kolme draakoni pisarat. „Lihtsalt et selge oleks, härrased,“ ütlesin Hendriksenile silma vaadates. „Ma olen ehitanud võtmele tagaukse, mida te sealt parima tahtmise korralgi eemaldada ei saa. Kui peaks selguma, et see siin siiski pole, mis te väidate selle olevat…“ Sulgesin pudeli peopesasse ja lasin teise käega sõrmenipsu.

„Pole hullu, hr Sootamm,“ ütles Hendriksen. „Meie parimad soovid teie tütrele! Kena päeva jätku teile… Ja häid pühi!“

Nad pöördusid minekule. Põrnitsesin neile vaikides järele, kuni uksekella helin sumbus. Siis läksin raskel sammul uksele, keerasin selle lukku ja riputasin sildi välja, mis vabandas ebaharilikul ajal poe sulgemise pärast.

Vilistasin vaikselt. „Ferda!“ kutsusin oma kaheksajalgset ja -silmset valvurit.

Linnutapik ronis kribinal-krabinal mööda kanepiköit laetalalt alla ja ma andsin talle tänutäheks ühe rammusa porilase. Seni kuni Ferda selle kallal näkitses vaatasin veelkord draakoni pisaraid. Kolm pärlikest kollakas vedelikus. Lootus. Täpselt see doos, mida oli vaja, et mind lootusega peibutada. On lihtsalt mõned tõved siin ilmas, mille vastu ei aita ussi-, püssi- ega imerohi. Kui see viimane pole just draakoni pisarad.

Ferda oli saanud porilasega ühele poole. Andsin talle korralduse äsja toimunud kohtumine üles kududa ja ta tatsas sedapuhku laisalt oma töönurka, kus hakkas võrku nikerdama. Õhtuks on tal see tehtud ja siis saan selle üles pildistada, 3D skanneriga arvutisse lugeda ja hommikuks on informatsioon dekrüpteeritud ning mul on piisava kvaliteediga videofail, millelt on võimalik kõik just toimunu ilusasti üle vaadata. Väike nii-öelda kindlustuspoliis.

Tellisin endale Uberist auto ja panin riided selga. Mul on omal ka auto. Paras uunikum juba teine, aga hästi hoitud ja sõidab. Probleem on pigemini minus – ajad pole enam ka need, mis vanasti, tänavad on paksult masinaid täis, lisaks lendavad veel mitmel tasandil tänavate kohalgi. See, mida vanasti tegid nõiad luudadega, mõni võlur oma vaibaga, on nüüd kättesaadav igaühele, kes jaksab omale istmetega klaasfiibrist kasti soetada. Ja noored on kuidagi eriliselt kannatamatud tänapäeval. Ei viitsi mina ennast seal nende tulipeade peale välja vihastada.

Sedapuhku oli Uberi juht tumedat verd orkineiu. Naeratas mulle oma ilusat kõverat naeratust, näidates hambaid, mis olid kihvade vahele ilusasti ritta aetud. On ikka ajad, mil me elame…


3. Helisev muusika

Haigla, kus Maria oli juba aastaid viibinud, asus teisel pool jõge, idapoolse eeslinna mändide vahel vaikses naabruskonnas. Inimesed said seal vaikuses ja rahus olla, mis enamasti tähendas oma päevade möödasaatmist vääramatu lõpu saabumiseni. See ilmselt üks kallimaid omalaadseid asutusi, mida muidugi õigustatakse justnimelt sellesama segamatu rahuga, ilusa hoonega, kõigi mugavustega, mis seal patsientidele võimaldatakse, individuaalse hoolitsusega, mis on just täpselt igaühe vajadusi arvestav, garantiiga, et puudub alandav kohtlemine, mida kahjuks taolistesse asutustesse suletud inimeste – ja loomulikult ka teiste rasside esindajate – suhtes esineb kahetsusväärselt sageli. See oli moodne asutus, mis võttis vastu patsiente sõltumata rassilisest kuuluvusest ja mille personalgi oli sama kirju. Ei olnud haruldane, et päkapikk hoolitses eaka nõia või võluri eest, ega imestamisväärne, et haldjad kantseldasid orke ja trolle. Ja loomulikult oli seal inimesi, härjapõlvlasi, kuigi ma ise polnud näinud, siis väidetavalt ka paar näkki ja mardust. Kõigi jaoks püüti teha nende elu viimased päevad nii mugavaks kui võimalik. Oli neid päevi siis mõne nädala, mõne kuu või – nagu Maria puhul – paarikümne aasta jagu.

Ma vihkan seda kohta iga oma ihurakuga.

Jäin seisma tema toa lävel. Väljas oli keskpäev, kui vahetult enne jõule üldse mingit erilist loomulikku päevavalgust jagub, siis nüüd oli see hetk. Isegi päike oli korraks vilksatanud mändide vahelt, kui parkimisplatsilt peahoone sissepääsu poole jalutasin. Maria tuba oli aga nagu alati hämar. Seal põles mahe, soe valgus, temperatuur oli aasta läbi muutumatult kaheksateist kraadi – minu meelest jahedavõitu, kuid raviarst oli mulle selgeks teinud, et tema seisundis oli see parim – ja õhk lõhnas kevade järgi… Täiuslik. Ma arvan, et ta ise oleks seda armastanud.

Maria lamas voodis, tegelikult hõljus mõned sentimeetrid selle kohal ja oli kaetud õhukese päevatekiga. Lendavate vaipade tehnika, mis on kasutusel selleks, et voodihaigetel lamatiste teket vähendada. Ühel pool voodit oli tilguti, mille abil teda toideti ja teisele poole jäid monitorid – südame- ja ajutegevus, vereanalüüs ja üht-teist veel. Elutagamissüsteemid. Kohe ukse kõrval oli seinale kinnitatud väike tahvel, millelt sain lugeda aruandeid viimase paari päeva kohta ja nägin, et tänase päevakava kohaselt oli just lõppenud ennelõunane võimlemistund. See tähendas, et taastusravispetsialistid tulid ja mudisid ja liigutasid teda igatpidi.

Sulgesin enda järel ukse ja astusin lähemale. Poleks olnud monitore, mis registreerisid äärmiselt aeglase pulsi ja peaaegu olematu ajutegevuse, võinuks Mariat surnuks pidada. Seda oli aastaid tagasi teinud üks peast soojaks läinud nõid, kellega Maria koos koolis käis. Noor, jõukast suguvõsast pärit metshaldjas, kellele too nõiaplika oli silma visanud, oli olnud hoopis minu tütrest sisse võetud. Moodsad ajad, me olime naisega isegi selle mõttega leppinud ja kui tõele au anda oli poiss täitsa asjalikuna tundunud. Ja ühel kevadballil – nad olid teisel kursusel ülikoolis – olid nad koos tantsinud ja seal oli tulnud esiettekandele noore, geeniuseks nimetatud muusiku uus pala, pealkirjaga „Helisev muusika“. Midagi oli läinud valesti – kõik, kes seda kuulasid langesid loitsu alla, mis võimaldas neid panna tegema, mida tahes. Ja too nõiaplika oli sisendanud mu tütre kavalerile, et ta paneks Mariale peale ajaneeduse, mida ta tegigi.

Uurimise käigus tuvastati muusikapala, mille üleloomulike kuritegude osakond käibelt konfiskeeris. Selle autor suleti ümberkasvatusasutusse, sest tema tööd uurides selgus, et ta kavandas veel palju hullemaidki asju. Nõiaplika, kes oli kuidagimoodi saanud haisu ninna „Heliseva muusika“ mõjust ja seda kasutanud, kadus kui vits vette ja teda pole tänaseni leitud. Mu tütre jaoks aeg peatus. Selgus, et teda on võimalik needusest välja tuua, kuid see tähendaks, et tema keha läbiks vahele jäänud aja loetud silmapilkudega ja tõenäosus oli liialt suur, et ta rakud ja organid lihtsalt ei pea sellele vastu ning ta sureks ärgates.

Tema kavaler, teada saades, mis ta tegi, sooritas enesetapu. Minu jaoks peatus aeg mingis mõttes samamoodi. Ühel hetkel mu naine teatas, et tema enam ei suuda elada selliselt aina kaugemas minevikus kinni olevana ja pakkis oma asjad ning läks. Raske talle midagi ette heita. Ma tean, et ta käib Mariat vaatamas, kannab osaliselt tema hooldamise kulusid ja kes olen mina, et talle seda leevendust keelata…

Aga täna võib-olla muutub kõik! Hoidsin Maria kätt natuke aega ja vaatasin tema ilusat nägu, mis polnud päevagi vananenud, mida ei riivanud kortsud ega raaminud halliks minekut varjavad värvitud juuksed. Ma arvan, et isegi ta jume polnud kahvatumaks läinud, vaid oli endiselt keskmisest natuke tõmmum, sest eelmise suve – kahekümne aasta taguse eelmise suve päevitus oli ikka veel seal.

Võtsin taskust pudelikese draakoni pisaratega, rebisin süstlal steriilse pakendi ümbert ja meelitasin need pärlikesed süstlasse. Mu käed värisesid ja higi kattis otsaesise. Pidin tegutsema kiiresti ja täpselt, keegi ei tohtinud nüüd tulla ja mind katkestada. Ettevaatlikult lükkasin süstlanõela tilguti voolikusse ja tühjendasin selle sisu sinna. Vaatasin, kuidas draakoni pisarad moodustasid uuesti väikese pärlite rea. See oli hea. Kui need poleks oma kuju taastanud, olgu kasvõi vähendatud suuruses, siis oleks olnud jama. Pärlirida liikus aeglaselt, kuid vääramatult Maria käsivarre suunas.

Vaatasin lummatult nende teekonda ja avastasin endalegi üllatuseks end pomisemas palveid kõigi jumalate ja esivanemate vaimude ja headuse jõudude poole, et see toimiks. Kui on üldse midagi, mis võiks teda kaitsta ajahüppe eest, siis on selleks draakoni pisarad. Need tervendavad – väidetavalt! – kõigist võimalikest haigustest ja aitavad pöörata ringi kõiki võimalikke needusi.

Pisarad kadusid Maria soontesse. Ma pidin veel ootama. Ootama, et need lahustuks tema veres, kanduks laiali üle kogu tema organismi ja siis… Ootamine on neetult raske. Nagu oleks aeg nüüd ka minu jaoks peatunud. Panin süstla ära ja istusin tema kõrvale.

Ma arvan, et ma tukastasin natukeseks ajaks, sest ukse avamine tuli kuidagi väga ootamatult ja ma peaaegu hüppasin toolilt üles.

„Ohhh… Vabandust, hr Sootamm!“ pudistas samamoodi ähmi täis metshaldjas, kes tuli vahetama Maria tilgutikotti. Oli „lõunasöögi“ aeg. Noormees tegi oma asjatoimetused ära kiiresti ja jättis mind taas Mariaga kahekesi. Nüüd oli juba aeg!

Tõusin ja silmitsesin veel korraks Mariat. Kui see töötab, siis saan ma lõpuks oma lapse tagasi, kui mitte, siis noh, tegelikult olin ta kaotanud juba ammu aega tagasi. Võib-olla ongi viimane aeg lahti lasta?

Puhastasin oma mõtted seal valitsevast virr-varrist ja keskendusin Mariale. Nagu öeldud – sõnu pole tarvis, liigutused iseenesest ei ole maagia, need asjad aitavad meil keskenduda, aitavad energiat koondada. Väike sinakas-valge kera ilmus mõnekümne sentimeetri kõrgusele Maria kohale, see tuksles ja otsekui pöörles seal mõne hetke jooksul meeletult, stabiliseerus siis ja muundus soojemaks, kollakamaks. Kui olin tulemusega rahul, lasin sellest lahti ja see laskus Maria rinna peale, lahvatas seal laiali nii, et üle tema ja kõige ruumis oleva, välgatas justkui tulesäde.

Maria lõi silmad pärani, kogu ta keha tõmbus krampi ja ta avatud suust kostus korinat. Haarasin ta käe ja püüdsin tema paanikas siia-sinna pöörlevate silmade pilku tabata, tema keha läbisid tõmblused ja mindki haaras hirm, et võib-olla polnud draakoni pisaraist siiski abi.

„Isa!“ kähistas ta ja haaras mu käest kinni ning pigistas seda kõvasti.

„Ma olen siin!“ sosistasin ja püüdsin teda silitada ja kummardusin ta kohale, et teda emmata. Ta surus end minu vastu ja värises üleni hirmust, võib-olla ka külmast, justkui oleks ta ärganud terve igaviku kestnud õudusunenäost. Võib-olla oligi…

„Kõik on hästi, Maria!“ sisendasin talle. Ja ka endale. „Kõik on hästi… Kõik saab korda. Ma olen siin!“

Jätsin ta lõpuks elevil ja segaduses haiglatöötajate hoolde, sest ta oli ikkagi väga nõrk ja väsinud. Kui ka tema raviarst midagi kahtlustas, siis otsustas ta ilmselt jätta küsimused hilisemaks ja pole ka välistatud, et ta lootis saada selgust läbi analüüside, mida nad kindlasti pidid nüüd tosinate kaupa tegema. Sest just äsja oli juhtunud paras ime, mis nende muidu nii rahuliku ja igava argipäevarütmi segi paiskas.

Tellisin endale Uberi auto järgi ja läksin tagasi poodi. Mul oli veel võimalik õhtusel ajal poeuksed lahti hoida ja arvestades, et turistide ja muidu õhtuti vanalinnas kolavate kodanike hulgad olid seda suuremad, mida lähemal olid jõulud, siis tegin seekorda pika õhtu. Ja kliente jagus. Õnneks oli ka Ferda saanud valmis oma võrgu kudumisega ning sai lae all vaatluskoha uuesti sisse võtta. Seal ta siis kribas õhtu otsa edasi-tagasi ja passis peale, kas hakkab mõni pikanäpumees silma, kellele saaks pähe karata. Tema vaatenurgast oli igav õhu. Tundus suisa, et ta oli natuke pettunud kui sättis end õhtul keldrisse ronima, et mõnd hiirt kinni nabida.

Minu ööuni oli rahutu. Selles tegutsesid päkapikud ja orkid ja Ella ja metshaldjad ja Maria pidi põgenema kurja lohe eest ja mina olin juba liiga vana ja väsinud, et teda päästa.

Varahommikul olin juba allkorrusel poes tagasi. Jah – ma olen nagu tõeline keskaegne kaupmees – mul on hirmkallis mõne meetri laiune, kahe suurema maja vahele kiilutud keskaegne maja, millel on lisaks keldrile ja poele veel kaks korrust ja katusealune. Maja esifassaadi võtavad enda alla kaks suurt akent ja nende vahel olev uks. Vasakpoolse naabriga kahasse on meil kangialune, mis ulatub läbi maja väikesele sisehoovile, kus jagame kuure ja garaaže – need on ehitatud vanasse pottsepakotta. Hetkel on kõrvalmajas advokaadibüroo. Omal ajal aitasin ma selle omanikku ja seetõttu on mul üsna kindel tunne, et keegi ei saa mind mu magusast asukohast välja suitsutada. Tegelikult on mul seal elamiseks ruumi üle mõistuse palju, aga harjumustel on jõud. Ja noh – nüüd kui võib eeldada, et Maria tuleb uuesti koju, siis hakkab ka natuke lahedam olema. Võib-olla müün ka kogu selle krempli lõpuks maha ja me läheme kuhugi soojemasse kohta, kuniks ta lõplikult paranenud on ja saab oma eluga uuesti alustada. Elame-näeme.

Kelluke helises sedapuhku veel enne kui õues õieti valgekski jõudis minna. Huvitav – ma ei mäletanud, et ma oleksin ukse lukust lahti keeranud ja sildi teistpidi pööranud, mis teadustanuks, et pood on avatud…

Tulija peatus riiulite vahel ja vaatas poes ringi. See on kõrge ruum, tume lagi, riiulid ja sopistused nende vahel tekitavad aga hämara üldmulje. Et siin päris sünge poleks, siis ma ikka kasutan aastaaegadele vastavaid dekoratsioone ja hetkelgi siras pood tuledes nagu juudi jõulupuu. Aeglaselt sammus mantlis ja talvemütsiga mees leti suunas, kiskudes kindaid käest, avas mantlihõlmad ja keeras salli kaela ümbert lahti. Ta nägu õhetas külmast hommikuõhust ja prilliklaaside keskele olid udu sisse tekkinud väikesed selged avad, millest mind piidlesid uudishimulikud hallid silmad.

Ta võttis mütsi peast, toppis sellegi mantlitaskusse ja sirutas käe üle leti minu poole.

„Inspektor Jallai,“ ütles ta rõõmsameelselt. „Kalle Jallai, üleloomulike kuritegude osakonnast.“

Surusin ta kätt.

„Hommikust, inspektor,“ sõnasin. Polnud alust arvata, et ÜKO inspektor oleks juhuslikult siia sattunud ega tea, kes ma olen. „Mis teid siia toob?“

„Kohe asja juurde, eksole?“ tähendas Jallai ja keerutas ringi vaadata, justkui otsiks midagi. Ferda kükitas parasjagu üleval laetalal, paar karvast koiba üle serva rippumas ja mõned uudishimulikud silmad meid seiramas. Seal üleval oli piisavalt hämar, et mitte teadev silm ei eristaks teda mõnest takutuustist või ülemõõdulisest tolmurullist.

„Mis siin ikka,“ kehitasin õlgu. „Kui tegemist on hilinenud kingiostu tuuriga, siis olen heal meelel abiks, kui teil on konkreetset soovi või kui tahate soovitusi, siis öelge mulle, kellele kinki otsite. Kui aga olete siin tööasjus – ja et esitlete end ametnikuna, siis pigem nii näikse olema – pole mõtet niisama lobiseda. Ehkki – just seda me nüüd teemegi…“

„Olgu siis pealegi, hr Sootamm,“ ohkas inspektor Jallai. „Mind huvitab, kas möödunud nädala jooksul on teil siin käinud inim… ee… see suur, et erinevaid isikuid otsimas piiratud kasutusega esemete nimekirja kuuluvaid asju otsimas.“

Nagu näiteks kolm päkapikku, kes otsivad nutikat võtit…

„Ei meenu, et oleks,“ raputasin aeglaselt pead. „Siia ikka eksib igasugust rahvast, aga teate küll – enne jõule aetakse ikka igast kingivärki kokku. Ideid ja asju otsitakse, niisama kolatakse ringi. Ilmselt kõige äärmuslikum asi, millega ma olen viimase nädala jooksul kokku puutunud oli haldjalõks, teate – traatmähisega klaaspudel, mille abil väikehaldjaid püütakse…?“

Inspektor Jallai noogutas. „Loomulikult… Aga viimase kuu aja jooksul?“

Raputan pead. „Viimasel ajal on ikka vaikne olnud, saate aru, ei ole mingit erilist mäsu ega värki.“

Tõesti, need ajad, kui haldjate, päkapikkude, orkide, nõidade-võlurite ja inimeste kambad linnas päid ja maid jagasid, tihtipeale veriselt, on tegelikult samuti rohkem kui paarikümne aasta kaugusel minevikus. Oma suur roll selle lõppemisel oli ka muidugi üleloomulike kuritegude osakonna ellukutsumisel. Aga ilmselt suurimat rolli mängis siiski Rahvaste Liit. Mujal maailmas hakkasid eri rasside esindajad selle organisatsiooniga liituma juba üle saja aasta tagasi. Alguses tasa ja targu, kuid viis-kuuskümmend aastat tagasi juba massiliselt, võeti omaks lähenemine, et kõik on võrdsed, kõigil on samad õigused, kõik võivad elada vabadena ja praktiseerida oma kultuuri, kuni peetakse lugu teistest ja nende õigustest ja vabadustest ning aktsepteeritakse ühiseid kohustusi üksteise suhtes. Meie siinkandis ja veel mõned muud piirkonnad oleme olnud hilised liitujad ja muidugi on veel tänagi päris metsikuid kohti, kus kehtib ainult jõu õigus.

„Mis teid konkreetselt huvitab, inspektor?“ küsisin. „Võib-olla saan vahendada mõnd kuulujuttu…? Või soovitada, mõnd kontakti, kellelt uurida?“ Püüdsin olla sobilikult abivalmis, mitte üleliia agar välja näitama, et tahtsin temast kähku lahti saada.

Inspektor Jallai kõhkles. Tema oli tulnud minult infot õngitsema, mitte minu uudishimu rahuldama.

„Öösel toimus sissemurdmine keskkriminaalpolitsei asitõendite arhiivi,“ ütles Jallai otsusele jõudes. „Kasutati nutikat võtit.“

„Ja siis te mõtlesite, et vahes on keegi käinud siit sellist otsimas?“ küsisin. „Vahest võib-olla isegi siit sellise ostnud?“

„Kas on?“ küsis ta muiates. Raputasin pead ja ta jätkas: „Kõige suurem probleem on muidugi see, mis varastati: helifailid ja väljatrükid muusikateosele nimega „Helisev muusika“.“


4. Nõia Ella

Ühest uudishimulikust politseiuurijast vabanemine pärast seda, kui ta pannud lõhkema niisuguse emotsioonipommi, on loomulikult väljakutse omaette. Tegelikult on täiesti ükskõik, mismoodi sa selle välja mängid, ikka on tal ära minnes kuri kahtlus, et sinu käsi on asjas mängus.

Neetud päkapikud! Mis neil ometi arus oli? Selles mõttes, et ilmselgelt tahtsid nad kedagi panna tegema mingit asja; või suurt hulka isikuid. Küsimus oli, keda ja mida… Ausalt öeldes pidin mõttes siiski Hendrikseni tunnustama – poleks ma olnud liialt hõivatud Maria paranemisega, siis oleksin ma kindlasti püüdnud välja nuhkida, mis värk on. Loomulikult ei saanud ma seda asja saatuse hooleks jätta ka praegu, aga valisin natuke passiivsema mooduse – andsin hakkidele vaatlusülesande. See on suhteliselt kaootiline info kogumise viis, mis eeldab hiljem suure hulga seosetu teabe läbi närimist, aga parem ikka kui mitte midagi. Ise eelistasin ma poes veeta nii vähe aega kui võimalik ja käisin Maria juures nii palju kui sain. Ta oli nõrk, kurnatud pikast tardumuses veedetud ajast – irooniline, arvestades, et tema jaoks polnud justkui üldse aega möödunud.

Iga uudise peale, mis vahepeal laias maailmas ja siinsamas kodukandis on juhtunud, kippus Maria üle reageerima. See oli niisugune veider segu rahustamisest ja tema infonälja rahuldamisest. Selgus üsna ruttu, et tegelikult vajasin ka mina ise professionaalse nõustaja abi, sest toimetulek sellises olukorras ei olegi nii iseenesestmõistetav.

Niimoodi jõudsid jõulud kätte ruttu ja vilksatasid mööda, nii et mul polnud peaaegu mahti märgatagi.

Kui rahvas ümberringi vaikselt kartuli-, liha-, kapsa-, vorsti-, süldi- ja piparkoogiorgiast toibuma hakkas ning innukalt uueks aastaks lõhkeainet ja uut toidulaadungit varuma asus, arvasin mina, et võin oma poe lahtioleku aegasid vähendada. Ma olin pühade harjal päris hästi teeninud, isegi hoolimata vähendatud lahtiolekuaegadest ja jagatud tähelepanust. Niisiis panin sildi välja, et vabandatagu väga, pood on jõulude ja aastavahetuse vahelisel ajal avatud ainult paar tundi päevas. Niimoodi tekitasin endale vaba aega ja asusin töötlema hakkide poolt korjatud vaatlusandmeid.

Hendrikseni üles leidmine polnud suurem asi probleem. See siin pole mingi Tokyo või New York või Mexico City, kus inimene võib niimoodi peitu pugeda, et isegi libahunt teda kätte ei leia. Pole meil siin muud kui veidi suurem küla… Kord juba niidiots käes, oli edasi lihtsam. Jätsin sellel kohal asja pooleli ja läksin Maria juurde. Tal oli juba palju parem ja me veetsime koos toreda lõuna, käisime isegi haiglat ümbritsevas pargis väikesel jalutuskäigul. Maria valutas seekord südant ema pärast. Ma polnud oma naisele teatanud, mis oli toimunud ja ta oli jõulu ajal Mariat vaatama tulles peaaegu kreepsu saanud. Loomulikult sain mina sellest vahetult pärastpoole oma osa, aga ausalt öeldes oli mul sügavalt savi, mis ta asjast arvas, ma olin olnud lihtsalt nõnda elevil juhtunust, et ma polnud temale isegi mitte mõelnud. Eks see räägib iseenda eest, kuivõrd lahku olid meie rajad selleks ajaks juba läinud.

Selgitasin Mariale lühidalt, kuidas asjad olid olnud ja püüdsin sealjuures jääda võimalikult neutraalseks, igaks kakluseks on ikka reeglina kaht osalejat tarvis ja nii oli ka meie lugu olnud. Maria oli kurb, kuid suutis juba piisava ratsionaalsusega asjale läheneda.

Pärastlõunaks läksin poodi tagasi ja tegin uksed lahti. Vaevalt viisteist minutit hiljem lendas uks ristseliti lahti, nii et mu Norra mägihaldjate poolt sepistatud uksekell oleks peaaegu keti otsast minema lennanud. Jep – see oli jälle väike nõid Ella, kes tuli joonelt mu leti ette ja teatas: „Su haldjalõks töötas nüüd nagu kellavärk! Ma sain töö eest A, et sa teaks!“

„Mis sa väikehaldjaga tegid?“ küsisin. See oli päris ebatavaline, et üks selline teismeline nõiaplika tuleb ekstra tagasi aitäh ütlema.

„Naah – mis sellisega ikka teha?“ vangutas Ella pead. „Osakond neid ei taha, neid seal ei koti mingid pikanäpumeestest väikehaldjad. Kui nad peaks iga varastatud hamba või mündi või hõbelusika või kommipaberi pärast uurimist algatama, siis nad muud ei teekski ilmselt… Ja siis saaksid kõikvõimalikud tondid ja vampiirid ja sortsid rahus tegutseda. Mis poleks üldse tore.“ Ta kallutas pea viltu ja muigas kavalalt: „Ma teleportisin selle tüübi Tasmaaniasse. Las tolmeldab lilli seal!“

Või nii…

„Päkapikkudega sul pole rohkem pahandusi olnud?“ uurisin.

Ella raputas pead. „Ega mul nendega muidu polegi mingeid pahandusi… Ma’i tea – need kolm olid miskid veidrad tüübid. Meil koolis näiteks on segakoor, kus löövad kõik kaasa: meil on seal trobikond päkapikkusid, paar haldjat ja loomulikult nõidasid ja võlureid. Ainult härjapõlvlasi ja trolle pole, kui mõtlema hakata. Ma pole vist kordagi kuulnud härjapõlvlasi laulmas… Huvitav.“

„Käisite kooriga jõulude ajal kuskil esinemas ka?“ Ei teagi, miks seda vestlust edasi veeretasin. Ella tundus kuidagi asjalik tegelane.

Ella noogutas innukalt. „Jaa – meil oli kirikukontsert ja kooli peol loomulikult laulsime ja mis kõige lahedam – linnapea korraldab aastalõpus pidulikku vastuvõttu ja meid kutsuti sinna ka esinema. Teeme seal viis laulu. Sa ei lähe või?“

Poe uks avanes uuesti. Huvitav mitu korda sellist paugutamist mu kell vastu peaks, enne kui ukse kohalt minema lendab? Sisenejaks oli sihvakas naisterahvas, mustad poolsaapad, mustad püksid, must mantel, mille varrukaid ehtis rahvuslik motiiv punase ja rohelisega, sall oli sinise-valgekirju, moodustades kaela ümber suure krae. Kahvatu jume, tagasihoidlik meik, sähvivad tumedad silmad. Ella oli temaga väga sarnane…

„Tervist, hr Sootamm,“ noogutas ta mulle naeratades. Ja Ellale: „Meil on aeg minema hakata…“

„Okei, ema!“ teatas Ella ja lehvitas mulle: „Nägemiseni ja suured tänud veelkord… See oli vägev haldjalõks!“

Viipasin talle vastu, pöörates vaid hetkeks silmad tema emalt. Miski temas näis tuttavlik, justkui kerge käeviibe aastate tagant…

„Mina olen Natasha, Ella ema,“ ütles ta enda tutvustuseks.

„Väga meeldiv,“ sirutasin käe üle leti ja ta pigistas seda tervituseks. Seejärel otsis ta käekotist lagedale värvilise traadi rulli, mille olin Ellale andnud ja asetas selle letile. „Ei juhtu just iga päev, et mu tütar tuleks koju kaasas vanakraamipoest saadud plaatinatraat…“

Kehitasin õlgu. „Mis seal ikka, proua. Ta oli saanud siit haldjalõksu, mis ei töötanud ja ma tundsin end vastutavana.“

„Ma arvan, et te saate aru küll, mida ma silmas pean,“ ütles Natasha naeratades. „Mis ma teile võlgnen? Selle suurepärase traadi ja mu tütre aitamise eest? Ta muideks rääkis mulle ka nendest päkapikkudest. Mis võiks olla lapsevanema jaoks nörritavam kui ta võimetus kohal olla siis kui sind tegelikult kõige enam vaja läheb?“

Sul pole õrna aimugi, nõiaproua… mõtlesin endamisi mõrult.

„Mis seal ikka,“ sõnasin valjult. „Ma arvan, et igaüks oleks minu asemel sedasama teinud. Aga võtke heaks. Ja mis võlga puudutab, siis ma ei tea… Pole siin vaja hakata midagi üle pingutama.“

„Siiski,“ jäi Natasha endale kindlaks. „Mis ma teile võlgnen?“

Vaatasin talle silma ja tema vaatas vastu. Hetk venis ja hakkas juba veidi veidrana mõjuma. Tema pilgus puudus igasugune vihje äratundmisele.

„Kui lepiksime kokku, et te jääte mulle ühe mõistlikku sorti teene võlgu?“ ütlesin siis. See tundus olevat mõistlik idee, arvestades Ella märkust, et ta ema oli äriasjus linnast ära. Mitte ehk liialt pealetükkiv, kui siis teistmoodi läbinähtav – ma otsisin justkui lihtsalt põhjust, võimalust teda kunagi veelkord näha. Igatahes äratas Natasha nägemine minus selle osa, mis polnud endast märgu andnud juba väga kaua aega.

Natasha kergitas kulmu. „Miks te arvate, et minul võiks olla võimalik teile mõnd teenet teha?“

Nojah siis, seleta nüüd seda talle!

„Kunagi ei või teada, proua,“ vastasin ebamääraseks jäädes. „Ella nimetas, et te tegelete mingite äriasjadega. Seega elame-näeme – võib-olla tekib mul kunagi mingi küsimus, millega teie saate aidata.“

Natasha noogutas. „Olgu siis nii.“ Ta võttis käekotist nimekaardi ja asetas selle letile. Natasha Wronski, konsultant, Wronski, Langenberg & Mayer. Ärikonsultatsioonid. Ega see palju just ei öelnud, aga oletame, et mul on tulevikus vaja mingit ärialast nõustamist.

„Ilusat õhtut, hr Sootamm!“ ütles Natasha naeratades ja pöördus minekule. Ta tegi mõned sammud ukse suunas, peatus siis kõheldes – mu süda jättis löögi vahele ja ma astusin kiirelt pedaalile, mis avas revolvrisahtli – ning keeras ümber ja tuli tagasi leti juurde.

„Ma ei taha, et see kuidagi imelikult välja kukuks, hr Sootamm, aga võib-olla veel midagi, mis ma saan kohe tänutäheks teha,“ ütles ta. „Vaadake, Ella laulab kooli segakooris ja neid kutsuti esinema linna pea aastalõpu vastuvõtule ja noh… Mul on kutse pluss ühele… Kas te sooviksite – ?“

„Jah!“ ütlesin kõhklematult.


5. Vere võlg

Karma on üks õel eit, selles pole kahtlustki. Ja ma ei pea siinkohal silmas koristajamutti, keda ma naabritega advokaadibüroost jagan. Aino Karma on nagu üks õige koristaja ikka – kontori (minu puhul küll poe) kõige tähtsam töötaja, kelle järgi tuleb kõigil istuda ja astuda, aga mis põhiline, tal oli justkui verekoera nina leidmaks üles ka kõige kavalamatesse kohtadesse peitunud tolmurullid. Ning neile jahti pidades jättis ta kõik muud asjad nende õigetele kohtadele. Ma mõtlen, et ta tegelikult ei liigutanudki midagi, vaid kasutas mingeid salakavalaid lausumisi tolmu ja muu mustuse hävitamiseks. Ei – ma pean silmas seda seoste ja vastastikkuse sidususe võrgustikku, mille najal kogu kõiksus püsti seisab.

Päev enne linnapea pidulikku aastalõpuvastuvõttu, kuhu ma olin end ilma igasuguse ratsionaalse mõtlemiseta lubanud Natasha Wronskile pluss üheks, jõudsin ma hakkide poolt kogutud info analüüsimisega niikaugele, et mul oli mingi ettekujutus olemas, millega Hendriksen ametis oli.

Karma õelus väljendub siin selles, et Hendriksen koos oma semudega oli minemas samale pidulikule linnapea vastuvõtule, kuhu proua Wronski oli mind kutsunud, kus Ella pidi koos oma koolikaaslastega esitama viis laulu, teiste seas lummava „Hümni Põhjalale“, ülevale ja emotsioonidest pakatavale laulule, mis võinuks paljude arvates olla sootuks sobilikum hümn kui tänane „Jumal kaitsku isamaad“. Oli ilmne, et Hendriksenil puuduvad igasugused head-paremad kavatsused.

Täiesti ratsionaalne olnuks anda teada inspektor Jallaile üleloomulike kuritegude osakonnast, mis värk on, kuid sügavalt egoistlikel põhjustel, mille osalises altruistlikkuses suutsin veenda vähemalt iseennast, kui mitte kedagi teist, ma loomulikult ÜKO-le midagi ei öelnud. Esiteks oli mul sügavalt isiklik seotus „Heliseva muusikaga“, mille Hendriksen oli minult saadud nutika võtmega varastanud. Teiseks tegi mõte, et Ella ei saagi vastuvõtul kõigile kohale ilmunud VIP-idele esineda, kurvaks. See on ikkagi ülev tunne, kui saad olla osa millestki, mis inimesi puudutab, ja mul polnud kahtlustki, et see koor seda suudab. Olin vaadanud veebist nende esinemisi ja nad olid tõesti head! Ja noh – mitte, et ma seda nüüd niiväga tahtnuks tunnistada, aga kahju olnuks Natashaga mitte välja minna… Hästi natukene kahju. Neljandaks polnud üldsegi välistatud, et ÜKO teab juba niigi, mis värk on ja muretsemiseks pole üldse põhjust, neil on kõik kontrolli all ja Hendriksen võetakse rajalt maha, enne kui ta jõuab kilomeetri kauguselegi ooperiteatrist. Mnjah, loomulikult…

Seega tuli teha viies põhjendus hästi selgeks – ma pean isiklikult Hendriksenile pidurit tõmbama. Nüüd kus ma teadsin, et Hendriksen on ennast nihverdanud vastuvõttu organiseeriva peokorraldaja töötajate hulka – pühade ajal on kõikvõimalikel toitlustajatel-teenindajatel-korraldajatel käed-jalad nii tööd täis, et alltöövõtjatelgi on alltöövõtjad – siis selleks, et tema plaane veelgi täpsemalt aimata ja segada, oli vaja võimalikult täpseks ajada, kes on tema sihtmärk.

See nõudis kaevamist. Põhjalikumat ja sügavamale, kui ma oleks osanud arvatagi.

Õhtu saabudes avastasin, et olen sama totakalt elevil nagu keskkoolipoiss enne tüdrukuga ballile minekut. Olin endale broneerinud keskmisest veidi luksuslikuma Uberi auto ning saabusin väga täpselt viis minutit enne kokkulepitud aega Natasha Wronski tagasihoidliku kodu ette läänepoolses eeslinnas, mis oli ehitatud rannamändide vahele ja mida ümbritses kõrge müür, kus läbipääsude juures olid tõkkepuud ja turvamehed. Kusjuures see polnud niisugune lollidemaa nagu mõni rikaste ja ilusate linnaosa, kus iga mees püüdis naabrit pompoossustega üle trumbata.

Jõuludele järgnenud paar sulailma olid taas maad andnud mõõdukale külmale, päeva esimene pool oli lund sadanud, nii et nüüd oli väljas justkui postkaardilt võetud talve imedemaa, kus lumega kaetud puude vahel helendasid tuledes majakesed, kõnniteedel olid värske lume sisse lükatud jalgrajad ning aiapostide otsas troonisid kohevad lumemütsid.

Natasha Wronski astus täpselt kokkulepitud kellaajal uksest välja. Nägin teise korruse aknal vilksamisi liikumist kardinate vahel ja sinna ilmus Ella, kes mind nähes lehvitas mulle energiliselt ja tõstis mõlemad rusikad pöidlad püsti üles, näol lai naeratus. No on nõiaplika!

Natasha näol säras samuti sõbralik naeratus. Ta jõudis minuni ja selle asemel, et käepigistust vahetada embas mind, pakkudes oma põske kergeks suudluseks. Noh – miks ka mitte, mis sest, et pole päris siinse rahva tervitustava. Avasin talle autoukse ja ta istus masinasse.

Väga Oluliste Tegelaste vastuvõtud koosnevad kindlatest elementidest. On jalutuskäik üle ukse ees lahti rullitud punase vaiba, kus siis seltskonnakroonikud sind pildistavad, filmivad ja mõttetuid küsimusi hõiguvad. Pärast garderoobi ja enese sättimist suunatakse kogu kokku tulnud külaliste mass kätlemisele VOT-ga, kes kas üksi või koos kaasaga seisab ja selle kõik üle elama peab. Ausalt öeldes oli nende kahe esimese osa meeldivaim osa näha lummavas õhtukleidis Natashat. Garderoobis võtsin taskust välja väikese karbikese ja ulatasin selle Natashale.

„See peaks suurepäraselt sobituma sinu keti ja kõrvarõngastega,“ ütlesin.

Natasha avas karbikese ja silmitses hetke hõbedaselt sätendavat reväärikaunistust ning noogutas siis nõustudes.

„Aitäh,“ ütles ta. „See on väga ilus.“

„Luba mind,“ sõnasin ja võtsin ehisnõela karbist ning kinnitasin selle tema kleidile, südame kohale.

Tseremoniaalse kätlemise juurest minnakse edasi tervitusnapsu ja suupistete juurde, kus toimus ka elav suhtlemine; Natasha eeliseks oli siin mitmete tuttavate kohal viibimine, mina seevastu olin inimeste jaoks täiesti tundmatu kuju ja nii oli mul võimalus sobilikult jälgida, mis ümberringi toimus. Ettekandjad liikusid kandikutega inimeste vahet ja teenindasid suupistelaudasid, mis erinevalt mõnestki üritusest, kuhu mul elu jooksul on olnud võimalust sattuda, ei olnud hetkekski kraamiga üle koormatud, jäämata samas ka kordagi tühjaks. Kõik nägi välja, justkui toimuks seal imeväel mingi pidev taastootmine. Kuid selle taga polnud mitte maagia, vaid toitlustaja inimeste ülim professionaalsus. Nad tulid saali ühest kõrvalkoridorist ja mina tegin nägu, justkui oleks mul sinna asja. Kuskil peavad ju olema Hendriksen & Co…

Üks esindaja sellest seltskonnast astuski justkui tellimise peale tööruumi uksest välja, tardus mind nähes korraks paigale, kandik šampuseklaasidega ühes käes, ning teine natuke teatraalselt küljele välja sirutatud, ilmselt siis paremini tasakaalus püsimiseks. Situatsiooni võlu tuleb tunnistada – kõigi märkide järgi ei tundnud ta end oma vastleitud uues rollis sugugi hästi, ebamugav riietus ja ise märkamatuks jäädes teiste viisakas-alandlik ümmardamine käivad ikka väga valusasti ühe päkapikuisanda mäekõrguse ego pihta, millele olnuks ju palju loomulikum kuskil pubis õllekannuga vastu letti tagudes kõrtsmikult lisa nõuda.

Kui mu mälu mind ei petnud, siis oli see Tornbjørn. Tema hetkeline segadusse sattumine oligi kõik, mida vajasin tema peal allumisloitsu rakendamiseks. Suunasin ta viisakalt, tähelepanu äratamata koridorinurga taha. Tornbjørn kiristas raevust hambaid, ei saanud aga mu loitsu vastu ja jäi näost aina punasemaks tõmbudes seisma kohta, kuhu osutasin.

Ärge saage valesti aru – ma pole mingi supervõlur ega -agent ega mingi salamõrtsukas või asi. Nooremana olin õppinud lihtsalt igasugust värki, mida lihtne inimene võib-olla ei peakski teadma-oskama ning ausalt öeldes kahetsen ma suuremat osa, mida toona sai nende teadmiste ja oskustega tehtud. Aga nagu öeldud – karma on õel eit; ning käesoleval hetkel oli sellest õelusest eriti palju valu Tornbjørnile, kes laulis nagu kanaarilind kui temalt detailseid plaane nõudsin. Lõpetuseks andsin talle korralduse minna ilusasti politseijaoskonda ja rääkida neile ka kõik ausalt ära. Tornbjørn pööritas seepeale silmi ja needis mind maapõhja, kuid tema õnnetuseks polnud tal valikut, nii et ta seadis vastumeelselt sammud minu poolt nõutud sihtkohta.

Helitehniku ruumini jõudmine ilma liigset tähelepanu äratamata oli muidugi omaette teema. Tornbjørnilt laenatud rinnasilt, mis teavitas, et tegemist on teenindava personali esindajaga oli siinkohal kasuks, sest ükski turvatöötaja mind tülitama ei vaevunud. Olin valmis ka halvemateks variantideks, kuid õnneks polnud vaja kellegagi asjatult kaklust alustada. Leidsin eest juba jõulueelsest kohtumisest tuttava Matthieseni, kes mind nähes ilmutas samasuguseid hämmingu tundemärke kui tema semu mõned minutid varem. Mul kulus umbes viis minutit, et teha talle selgeks, mis temast nüüd oodatakse.

Läksin tagasi Natashat otsima, kelle leidsin lobisemast ühe tuntud orkisoost firmajuhiga.

„Siin sa oledki!“ naeratas ta mulle. „Rahvas hakkab juba suunduma saali… Lähme ja võtame ka kohad sisse.“

Leidsime endile kohad umbkaudu saali teise kolmandiku alguses oleva rea osas. Sealt oli päris hea ülevaade toimuvale. Kuigi võib-olla olnuks parem natuke kõrgemal olla. Jutusumin vaibus, kui sisenes linnapea ja kõndis talle määratud kohale. Ta ei vaevunud istuma, õhtu tseremooniameister pöördus rahva poole ja palus kõigil riigihümni laulmiseks püsti tõusta.

Mis aga helisüsteemist väga kvaliteetse, ruumilise kõlana meid järgmiseks ümbritses, polnud mitte riigihümn, vaid voogav, meeliülendav ja nii surmav „Helisev muusika“. Osa rahvas tardus lummuses, teine osa hakkas ebalevalt nihelema ja muusikale sekundeeris tugevnev häältesumin.

„Mis toi…?“ alustas Natasha. Ta hääl katkes ja kui ta mulle otsa vaatas nägin ühe õhtu jooksul juba kolmanda inimese näos totaalset, šoki lähedast hämmingut, millesse Natasha puhul oli segatud paras annus õudust.

„Psst!“ tegin kiiresti tema kätt pigistades. „Mängi kaasa!“ hingasin natuke lähemale kummardudes tema kõrva ääres. „See ehisnõel, mille sulle andsin, nullis sinu kaitse mõju, nii et pole midagi parata, nüüd tuleb sul seda laulu kaasa laulda.“

Ma nägin, et ta üritab midagi öelda, pingutus tekitas ta muidu kahvatule näole kerge õhetuse.

„Psst!“ tegin veelkord ja pilgutasin talle silma. „See on kättemaksutund!“

Muusika keerati vaiksemaks, lavale ilmus Hendriksen ja sammus joonelt poodiumi taha.

„Daamid ja härrad!“ ütles ta mikrofoni. „Austatud linnapea, peaminister, linnapea külalised… Istuge!“

Selle korralduse peale vajus umbes kaks kolmandikku saalist toolidele. Natasha potsatas oma kohale ja ma proovisin temaga sünkroniseeritult liikuda, et me piisavalt massi sulanduksime.

„Ma tean küll, et see olid sina, kes aastaid tagasi Mariale ja Joonasile „Helisevat muusikat“ esitlesid,“ sosistasin Natashale kõrva. „Sa oled end hästi maskeerinud, pole midagi öelda… Ja ilmselt on see noortele tüüpiline viga, et sa ei pööra tähelepanu oma sõprade-tuttavate vanematele. Aga vere võlg on su nüüd kätte saanud…“

„Heliseva muusika“ viimased noodid sumbusid koos inimeste suminaga.

„Lihtsalt, et sa teaksid,“ sosistasin veel Natashale. „Maria paraneb täitsa ilusasti!“ Pingutusest paisusid ta meelekohtadel veresooned ja tema silmadest kiirgas vihkamist peaaegu käega katsutava intensiivsusega.

„Minu nimi on Lauri Hendriksen,“ teatas Hendriksen lavalt. „Ja teie, daamid ja härrad olete täna õhtuks minu meelevallas!“

Justkui vastusena sellele dramaatilisele avaldusele vallandus korraga helisüsteemist naer, kellegi kontrollimatu, peaaegu süüdimatult mõjuv naer. Hetkeks näisid nii saalis istuv rahvas kui ka laval seisev Hendriksen šokeerituna.

„Põrgu päralt, mis toimub!?“ möirgas siis Hendriksen. „Agu!? Mida sa jamad seal???“

Vaatasin üle õla ja Matthiesen tuli helitehniku ruumist välja. „Vabandust, boss, aga hr Sootamm käskis…“

„Mida!?“ röökis vihast punetava näoga Hendriksen ja puuris pilguga saalis istuvaid inimesi.

Viimaks meie pilgud kohtusid. „Sina…“ Tema hääl katkes. Saali uksed lendasid ristseliti lahti ja sisse valgusid hambuni relvastatud politseinikud.

6. Hea tegu
Ükski heategu ei jää karistuseta.

„Üllatus-üllatus, hr Sootamm!“ Inspektor Jallai seisis harkisjalu mu ees, käed rinnal risti ja vangutas pead. „Miks ma küll üllatunud pole, leides teid siit sündmuste epitsentrist?“

Kehitasin õlgu. „Ma ei arva, et ma oleksin piisavalt tark teadmaks, mis teid üllatab või mitte.“

„Teate, mida mina arvan?“ ütles Jallai. Ega ta vist suurem asi kuulaja ei olnud, või meeldisid talle lihtsalt retoorilised küsimused niiväga, et ta ei suutnud end tagasi hoida. „Ma arvan, et siin on teie käsi päris tublisti mängus… Ma tegin ka natuke kodutööd vahepeal, ma tean küll, kes te olete… Või noh – olite. Peale selle ilusa fassaadi seal vanakraamikaupluses, ma mõtlen.“

„Mida te soovite?“ küsisin.

„Kuidas oleks ausa ülestunnistusega?“ küsis Jallai vastu.

Ta ju ometi ei mõtle seda tõsiselt? Vaatasin talle imestunult otsa. Või siiski…?

„Ei ole mul siin midagi tunnistada,“ ütlesin väsinult.

Ma olin istunud juba päris pikka aega. Jallai oli ilmselt sihilikult venitanud. Selle aja jooksul oli mul võimalik jälgida, kuidas politseinikud hirmsasti sajatava Hendrikseni minema lohistasid, kuidas Matthiesen helitehniku ruumist minema viidi, kuidas Hendrikseni relvastatud kaaslasi millegi pärast saali eest läbi talutati (miskipärast kahtlustan, et Jallai püüdis sellega mind kuidagi heidutada), kuidas ÜKO posijad rahvast „Heliseva muusika“ loitsust vabastasid. Arvatavasti see, et Natasha üsna viimaseks jäeti ning siis samuti aheldatult minema viidi – kusjuures niipea kui ta loitsu mõju alt vabanenud oli, sadas mulle kaela terve rahe sajatusi ja needusi, nii et ÜKO omad panid talle vaikimisloitsu uuesti peale – oli samuti mõeldud mind mõjutama. Noh, mõjus kah: mul oli meeletu janu ja peavalu.

„Tulge siis kaasa!“ teatas Jallai seepeale tõredalt.

„Kuhu?“ nõudsin.

„Jaoskonda!“ nähvas ta vastu.

„Mispärast!?“ põrutasin ma omalt poolt. Pilgud pöördusid meie poole vaatama, mis toimub. „Kas ma olen vahi all? Milles mind süüdistatakse?“

„Esialgu veel mitte milleski!“ torkas Jallai. „Aga me saame teid 36 tundi kinni pidada ka süüdistust esitamata!“

„Ma tahan oma advokaadile helistada!“ teatasin.

„Küllap jaoskonnas helistate,“ ei andnud Jallai alla.

Lõin käega ja läksin temaga kaasa. Inimene peab lõppeks ikkagi valima, milliseid võitlusi võidelda.

Nad ei võimaldanud mul advokaadile helistada. Aga nad ei hoidnud mind kinni ka 36 tundi. Vaevalt pool tundi pärast seda kui mind lükati kongi, mida sisustasid üks hiiglasekasvu ork, kelle naha igat nähtavat ruutsentimeetrit (ja ma oletan, et ka seda osa, mida ma ei näinud) katsid ähvardavad tätoveeringud ning üks väga kurja silmavaatega metshaldjas, ilmus valvur kongi ukse taha, saadetuna mu advokaadi poolt, kellele olin aegsasti teada andnud, et ta tuleks mulle jaoskonda järele.

Jallai oli morn. Ilmselt tingis seda osaliselt viibimine ülemuse kabinetis, kus lisaks ülemusele oli veel linnapea koos turvamehe ja sekretäriga. ÜKO kapteni töötuba oli küllaltki suur ruum, aga sellise ülerahvastatuse jaoks polnud see ometi mõeldud.

„Ma tahtsin teid isiklikult tänada, hr Sootamm,“ ütles linnapea kohe kui olin kabinetti sisenenud. „Inspektor Jallai siin küll jahvatab midagi, et te olevat selles intsidendis uurimisalune isik, aga ilmselt on see mingi arusaamatus… Eksju, inspektor!?“ Inspektor Jallai vajus veelgi rohkem näost ära.

„Jah, loomulikult,“ sõnas abivalmilt kapten Hallaste, kes nagu selgus, oli haldjas. Noh – võib-olla ongi sobilik, et üleloomulike kuritegude osakonda juhib haldjas?

„Uskumatu, et keegi võib veel viha kanda minu peale sellepärast, mida kunagi minu esiisad on teinud tema esivanematele…“ jätkas linnapea rääkimist. Ta vangutas pead: „Need olid ju sootuks teised ajad toona… Ärge saage palun minust valesti aru, ma ei õigusta mingilgi määral toonaseid vaateid eri rassidele, päkapikkude orjastamist, nõiaprotsesse ega muid taolisi jubedusi, mis õnneks on jäänud kõik minevikku. Aga kui me hakkaksime täna diskrimineerima inimesi selle alusel, mida nende esivanemad on kunagi korda saatnud, siis suur osa inimestest… ee… ja haldjaist ja päkapikkudest ja orkidest ja teistest langeks soovimatute tagajärgede ohvriks.“

Poliitikud! See siin pole valimiste kampaaniakoosolek, tohin ma teile meelde tuletada?

Ega tal õnneks väga palju aega polnudki. Plusspunktid oli vaja kiirelt ära vormistada, ta surus mul veelkord kätt, jahvatas midagi linna ja politsei, iseäranis ÜKO suurepärasest koostööst, patsutas õlgasid, surus käsi, teist korda veel minu oma ja tegi minekut.

Kapten Hallaste ja inspektor Jallai jäid mulle süngete nägudega otsa põrnitsema.

„Mida!?“ nõudsin.

„Ma mõtlen, et kasvõi juba profülaktika mõttes peaksime me teid süüdistama kui mitte kaasosaluses, siis vähemalt uurimismenetluse takistamises näiteks,“ sõnas kapten Hallaste aeglaselt.

Inspektor Jallai läks üle näo särama justkui oleks teda ootamatult täiendava alandamise asemel rehabiliteeritud. Istusin luba küsimata vabale toolile. Päeva lõpuks olin ma ikkagi ruumis viibijatest vanim ja mul jalad ning selg olid tõesti väsinud.

„Ei süüdista me siin kedagi milleski,“ ütles mu advokaat. „Ma luban teile, kapten Hallaste, et me matame kogu ÜKO sellise avaliku poliitilise pasalaadungi alla, et teil kulub terve järgmine viisaastak sellest haisust vabanemiseks.“

Mihkel Nagel on täpselt nii tüütu kui üks härjapõlvlane olla oskab ja advokaadina neetult tõhus. Suur osa sellest tuleneb ilmselt asjaolust, et oma juttu rääkides on ta täiesti veenev. Sa vaatad ja kuulad – ja usud. Pole midagi parata.

Kapten Hallaste ohkas. „Mida iganes... Kaduge siit minema!“

Tõusin püsti ja ütlesin: „Tänud! Ilusat õhtu jätku, härrased…“

Aga enne kui ma kabineti uksest välja sain, ilmus üks noor politseinik ja teatas, et vang soovib hr Sootammega rääkida.

„Milline vang?“ nõudsid kapten Hallaste ja inspektor Jallai ärritunult kui ühest suust.

„Hendriksen, hr kapten,“ vastas politseinik võpatades. „Ütles, et tahab Sootammega rääkida ja siis on nõus kõik üles tunnistama.“

Kapten ja inspektor vahetasid pilke.

„Ei ole siin mingit juttu…“ alustas mu advokaat Mihkel Nagel, aga ma segasin vahele: „Olgu, olgu… Mihkel, mis sellest halba? Lähme, vaatame, mis tal öelda on ja siis saavad härrased siin ka päeva lõpuks ehk mõne töövõidu kirja ning kõik on rahul.“

Hendriksen oli aheldatud jalgupidi põranda ja kätega laua külge. Laud omakorda oli poltidega põranda külge kinnitatud. Temast õhkus vihkamist ja ta jättis jõulise mulje isegi sellises alandavas seisundis.

„Ma tahtsin veel sulle korra silma vaadata, võluriraisk!“ ütles ta mulle vaikselt. Ta hoidis emotsioonid kontrolli all. „Reetur oled!“

„Mida iganes,“ kehitasin õlgu. „See oli läbinisti isiklik asi…“ Istusin teisele poole lauda. „Mis sa tahad?“

„Su tüdrukul läheb paremini, on nii?“ küsis ta õelalt naeratades.

Mu sisikonda läbistas jõnksatus ja külmavärin ronis mööda selga üles. Korraga oli mul suu kuiv ja ma ainult noogutasin tummalt.

Hendriksen muigas õelalt. „Et sa teaksid – ma lasin panna tagasipööramise päästiku neile draakoni pisaratele, et kui sa mu välja annad, siis nende mõju lakkab.“

Ma tõusin ja astusin ukse juurde ja kolkisin sellele rusikaga. Hendriksen pöördus üle õla minu poole: „Sa tegid seda ise endale, pea seda meeles! Kui sa vaatad, mismoodi elu temast kuhtub, siis mäleta – ise tegid seda! Kõik, mis sa tegid, tegid ise – talle ja endale…“

Uks avanes ja lõikas mu selja taga sulgudes Hendrikseni õela naeru läbi. Ma lükkasin pimesi edasi liikudes Mihkel Nagel käe oma õlalt, ma ei kuulanud inspektor Jallai küsimusi, lisasin tempot. Selleks ajaks kui tänavale jõudsin, ootas seal juba takso, hüppasin peale ja ütlesin sihtkoha. Sõit haiglasse kestis justkui terve igaviku. Tormasin läbi kerges tuules keerleva lume haigla peaukseni, ignoreerides valveadministraatori pahaseid hüüdeid jooksin läbi haiglakoridoride, treppidest üles ja aina edasi, kuni peatusin hingetuna Maria palati uksel. Püüdsin rahuneda ja hingamist taas kontrolli alla saada, püüdsin üle olla kõri nöörivast hirmust. Avasin vaikselt ukse ja astusin hämarasse palatisse.

Aknast paistis sisse kerge tänavalaterna kuma. Maria magas, tema vaikne nohin oli kui muusika mu kõrvadele. Meeletut kergendust tundes istusin voodi kõrvale toolile. Natukese aja pärast hakkasin alles õieti tundma, kui palav mul kogu sellest jooksmisest oli. Vaikselt ajasin mantli seljast ja riputasin ukse kõrvale konksu otsa. Avasin pintsaku hõlmad ja istusin uuesti toolile. Väsimus võttis võimust ja ma jäin magama.

Järgmisel päeval otsis Mihkel Nagel mu üles ja viis Maria kuuldekaugusest eemale. Selgus, et Hendriksen oli öösel segastel asjaoludel surnud. Mingi keerukas surmaneedus. Natasha Wronski nimelist kinnipeetavat samuti enam jaoskonnas polnud. See tegi mind rahutuks ja ma otsustasin jätkuvalt haiglasse jääda.

Oli vana-aasta õhtu. Sõime Mariaga haigla kohvikus mõnusasti koos õhtust. Linn oli kuulduste kohaselt planeerinud senisest veelgi vägevama ilutulestiku. Läksime õue jalutuskäigule, minu ettepanek oli leida mingi natuke lagedam koht, kust avaneb vaade kesklinnale ja siis saame vaatemängu nautida. Ilm oli vaikne, mõni kraad külma ja taas oli värsket lund sadanud. Kõndisime natuke maad vaikides. Maria peatus ja toetas end minu vastu.

Vaatasin tema kahvatut nägu ja tundsin, kuidas kurbus mind haaras.

„Lähme tagasi, isa,“ ütles Maria vaikselt. „Ma olen väsinud…“

* * *

Maria kustumine toimus vaikselt. See oligi asja juures see kõige hullem. Konkreetne kiire lõpp olnuks südantlõhestavalt õudne ja valus, nüüd aga kestis see südame lõhestamine ja valu ja õud nädalaid. Mul polnud mingit võimalust seda peatada. Ja mis veelgi hullem – Hendriksenil oli õigus – ma ise olin seda teinud.

Kui viimaks lõpp saabus, oli kevad juba käes. Tundus nagu oleks möödunud terve eluaeg. Valgest marmorist urn, milles oli tema tuhk, oli mu käte vahel kõrvetavalt külm kui päikeselisel maikuu päeval selle mändide all surnuaiale matsin. Ma olin üksi. Iseendaga.

Nende nädalate ja kuude jooksul olen ma Natasha Wronski jälgi ajanud, uurimistööd teinud. Juba aasta esimestel päevadel läksin vaatama, kas Ella on veel oma kodus, isegi kui ema on „äriasjus linnast ära“. Majja, kus nad olid elanud, oli just äsja sisse kolinud noor haldjapere. Vana orkipapi, kes tänaval lund pühkis ei osanud ka kosta, kuhu eelmised omanikud olid läinud.

Nüüd, mil mul pole enam muud kui ainult pood, mis mind siin kinni hoiab, võin võtta oma maise vara, kanda selle härjapõlvlaste panka rahvusvahelisele arvele, kaasa võtta üksnes hädavajalikud asjad ja tööriistad ning minna Natashale jälgi pidi järele. Kuskil maailma serval, mõnes kohvikus või mõnel väljakul või mõnes vähekäidavas poekeses me ükskord kohtume. Ja siis on mul käepärast mu vana ustav seitsmelasuline revolver, mille, irooniline küll on valmistanud päkapikust relvasepp, ja mis on laetud haldjate poolt valatud kuulidega. Neil on tinane südamik, pronksist mantel ja hõbedane teravik. Need kannavad seitset erinevat loitsu, mis peavad murdma läbi mistahes nõiduse ja võlukaitse.

Ma sirutan käe ja vaatan Natashale silma üle sihikute. Meie pilgud kohtuvad ja ma vajutan päästikule. Nii on hea ja ma tunnen rahu oma südames, kui kuul läbistab tema südame.

Ma vajutan päästikut veel kuus korda.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
Peatoimetaja veerg 12/17
Intervjuu: Krista Kaer
Kas metafoorne tekst on ulme ?
Palju õnne, Dee Wallace
Raamatuarvustus: Me armastame maad 2
Kuidas naksikesed tagasi tulid ehk Kaarnakivi perenaine
Raamatuarvustus: Haldjate veri
Mänguarvustus: Ei sisalda hapnikku
Filmiarvustus: Thor ja surev Odin
Uudiskirjandus 12/17
Ulmkonnakroonika 12/17
Jyrka karvustused 12/17
Juttudest 12/17
Tõlkejutt: Teispoolsusest
Jutt: Deduktiivne meetod
Jutt: Helisev muusika
Jutt: Venuse sünd
Jutt: Pilv
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0096)