Lugedes viimases (ehk novembrikuu) Reaktoris ilmunud teksti „Vii mind sinna kus palju valgust”, tuli korraks kiusatus vastata napilt: „Ei ole ulme, järelikult ei kommenteeri.” Kuid mul on tunne, et seda küsimust tuleks veidi rohkem vaadelda – lihtne eitus ei ole edasiviiv. Miks pole ta ulme ja miks see üldse korda peaks minema?

Probleem tekstidega, mille ulmelised elemendid on taandatavad üksnes metafooriks, on aktuaalne mujalgi kui selle teksti raames, mujal kui Eestis. Ka Hugo-auhindade ümber möllavad Kutsika-kired ning konservatiivide mäss „progressiivsema” ulme domineerimise vastu on suuresti tingitud stiiliküsimustest – küsimus pole olnud vaid selles, kas naised või mustanahalised või teise seksuaalse sättumusega inimesed võivad avaldada ning auhindu pälvida. Kirgi on kütnud see, et ulmeks tituleeritud kirjanduse pähe esitletakse tekste, mille „ulmelisuse” annab see, et teose tekstisisene reaalsus on esitletud ulmesõnavarast tuttavate metafooride abil.

On kaks eri asja – kas tegemist on metafooriderikast stiili kasutava ulmetekstiga ning kas realistliku sü˛eega tekst on metafoorse stiiliga – ning konservatiivsema ulme esindajad, tundub mulle, ongi teinud selle vea, et pole neid kaht osanud piisavalt eritleda. Seetõttu on jäänud laiemale avalikkusele mulje, et stiiliküsimustes tahetakse lihtsaid ja labaseid tekste, n-ö sirgelt kirjutatud klassikalist jutustavat narratiivi, milles hoidutakse sümboliterikkusest ning tähendusteküllasusest. Üldiselt näib, et Kutsikad on suuresti otsustanud stiiliküsimuse juurest tagasi tõmbuda ja „võidelda” vaid sotsiaalselt tundliku (või sotsiaalpoliitiliselt motiveeritud) ulme vastu.

Metafoorne tasand võib tekstis olla minimaalne – näiteks lood, mis võiks sama hästi olla filmisü˛eed, kõik kirjutatu peegeldamas tekstisisest reaalsust küllaltki puhtakujuliselt. Sellistes lugudes on konkreetsete dialoogide vahel realistlikud kirjeldused ja maailm maalitakse „usutavalt” ja truult. Ning metafoorsust võib olla äärmiselt palju – lood, milles tekstisisene reaalsus muutub hajuvaks, irdub või killustub (ebausaldusväärse?) jutustaja maailmataju või reaalsustaju tõttu ebamääraseks. Viimast saab pidada ka slipstream'iva kirjanduse olemuslikuks elemendiks – fantastilised elemendid võivad olla osa tekstireaalsusest, aga võivad ka olla üksnes jutustaja katse kirjeldada võimatute vahenditega üsna argirealistlikku sündmustikku.

Tavaliselt on ˛anrikuuluvuse problemaatika (näiteks maagilise realismi tõrjumine ulmiku poolt, sest see pole ulme) minu meelest täielik kamarajura. Mehis Heinsaare nii-öelda maagilis-realistlikud tekstid (kasutan sõna „nii-öelda”, sest ta ise ei soosi tema meelest Ladina-Ameerika kontekstiga seonduvat ˛anrimarkerit) vajutavad lugejas hoopis teisi nuppe kui Leo Kunnase „Gort Ashrynni” triloogia, aga see ei tee üht olemuslikult paremaks teisest. Või ehk oleks Leo Kunnase asemel sobivam võrrelda näiteks Heinsaart ja mõnda ˛anripuhast fantasy-kirjanikku. Ütleme näiteks Brandon Sanderson. Sandersonil on fookuses sü˛ee põnev kulgemine ja eskapismirõõmud, Heinsaarel maagiliste sü˛eede kummastavus, muinasjutu tungimine tavaellu. Ent tekstisisese reaalsuse määr – see, kuivõrd jutustaja stiil peegeldab tekstisisest ontoloogilist reaalsust – on minu meelest mõlemal üsnagi võrreldav. (Sõltuvalt konkreetsest tekstist ja nii edasi, aga eks ma siin räägigi üldjoontes.)

ˇanrikuuluvuse küsimus kerkib aga mu meelest põhjendatumalt tekstide ja autorite puhul, kelle lugude tekstisisene reaalsus on vaieldamatult mitteulmeline või mittefantastiline. Näiteks Rachel Swirsky (Kutsikate poolt väga vihatud) tekstiga „If You Were a Dinosaur, My Love”, mille jutustajategelane kirjeldab, kuidas kõik oleks teisiti, kui tema kõne adressaat oleks olnud dinosaurus. Tekstisisene reaalsus sisaldab vaid üht armastajatepaari, kellest ühe kallal on sooritatud vägivaldne viharoim – viis purjus tegelast on ta läbi peksnud, nähes temas ühe või teise vihatud vähemuse esindajat. Tekstisisene reaalsus sisaldab haiglapalatis taastuvat inimest ja tema juures viibivat kallimat, kes heietab mõtteid sellest, kuidas kõik võiks olla teisiti. Swirsky teksti puhul võib ehk öelda, et jutustaja maalitud hüpoteetiline stsenaarium on maalitud pikemalt ja põhjalikumalt kui (sisuliselt peaaegu välditud) haiglareaalsus, ent see ei tee seda veel ulme˛anrisse kuuluvaks tekstiks.

Miks see ˛anrikuuluvuse küsimus üldse kerkib niivõrd, et sellest nii pikalt kirjutada – mis vahet on, kas tekst on ulme või mitte? See pikk heietus polegi mõeldud etteheitena Reaktori toimetusele, et nad üsna korraliku teksti avaldavad ˛anrikuuluvuse kiuste. See pole ka etteheide autorile, et ta ei kirjutanud pesueht ulme- või fantasy-teksti. Mind pigem häirib näiteks Swirsky teksti pälvitud ulmeauhindade juures asjaolu, et see näitab mu meelest kirjandusklikkide eraldiolekut. Kui Swirsky kirjutab realistliku teksti, siis võetakse seda ulmetekstina, sest autor on loomingulises elus üles kasvanud ja kujunenud ulmekontekstis. Ja siis pole midagi imestada, et Margaret Atwood kirjutab ulmetekste, aga kuna ta justkui ei kuulu ulmeklikki, siis võtavad ka selle lugejad teksti kui midagi muud - kui „spekulatiivset fiktsiooni” (˛anrimääratlus, mida enim raiub Atwood ise).

Iseenesest ei puuduta see probleem Juvaneni ega tema teksti, ka ei kutsu ma üles ˛anripolitseid karistama Juvaneni, et tekst ei lähe või läheb paragrahvi alla. Võtke seda parem ühe abitu hüüuna ühe teema vastu, mis tekitab ebamäärast protesteerimisvimma. Või siis võtke seda katsena artikuleerida üht ˛anrimääratluste probleemi, mida ühed sõbrad üle tähtsustavad ja teised ei pea millekski.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
Peatoimetaja veerg 12/17
Intervjuu: Krista Kaer
Kas metafoorne tekst on ulme ?
Palju õnne, Dee Wallace
Raamatuarvustus: Me armastame maad 2
Kuidas naksikesed tagasi tulid ehk Kaarnakivi perenaine
Raamatuarvustus: Haldjate veri
Mänguarvustus: Ei sisalda hapnikku
Filmiarvustus: Thor ja surev Odin
Uudiskirjandus 12/17
Ulmkonnakroonika 12/17
Jyrka karvustused 12/17
Juttudest 12/17
Tõlkejutt: Teispoolsusest
Jutt: Deduktiivne meetod
Jutt: Helisev muusika
Jutt: Venuse sünd
Jutt: Pilv
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0095)