Et kuidas ma seda kohe esimesel korral ei märganud, võite ju küsida.
Seepärast mitte, et seina varjas must riidekangas, mille voldid põrandani jõudes nagu läiketa tiigivesi laiali valgusid, varjavalt ja vaikselt. Seepärast, et selle riidelaama taustal pidin mina oma peaaegu katmata ihu võlud peagi kõige sündsamal-kunstilisemal moel laiali laotama ning seepärast, et mu sisemuses kees kihisev elevus ja ma ei tundnud mingit huvi selle vastu, mis kanga taga peitub.
Minu kui modelli esimene modellitöö kahekesi kunstnikuga, lõpuks. Natuke intiimsem, kui harjumuspärane.
Kunstnikul olid õlad nagu skulptuuril ja rõõmsad sõbralikud silmad. Mulle näis, et selliste silmade all ei ole üldse väga raske ka kahekesi viibides hommikumantlit seljast libistada ja poseerima hakata, eriti kui tulemuseks on kõrge kunst ja mitte pildiseeria naisteajakirja moeveergu.
Ega see mul esimene kord temaga tööd teha olnud ka. Need õlad ja silmad olid juba tuttavad.
Olin juba tööle minekuks asju pakkides soojalt elevil ja õhevil, üldse mitte nagu mu toanaaber-tüdruk, kes läks näost valgeks, kui uuest tööotsast kuulis.
„Aga ta on ju mees! Ja sina lähed tema kodustuudiosse alastipilte tegema? ÜKSI?“
Hakkasin naerma ja pakkisin lisaks hommikumantlile ka meigikoti seljakotti. No mida sa sellisele vastad?
„Ole nüüd, sinuga võib.. Ta võib... Nii võib..“ Õeke ei leidnud võimiste jätkamiseks ainsatki ühtaegu piisavalt koledat ja sündsat sõna ja viiples veidi aega tummalt, silmad muret täis.
„Ära mine,“ ütles ta siis tõsiselt. „Või võta mind kaasa vähemalt! Ohutus ennekõike!“
Oh, sõber-sõbrake, õrnake-kullake!
Toanaaber-tüdruk ei teadnud minust midagi.
Kui tolle kodustuudio-kunstitöö juures üldse keegi ohus on, mõtlesin tookord endamisi naeratades, siis kunstnik ise. Aga tal olid rõõmsad sõbralikud silmad, nina, mis oli kunagi murtud ja natuke viltu kinni kasvanud, ning ilusad õlad. Miks ma pidanuks talle halba tegema?
Ei, täiesti ohutu olukord. Rahustasin toanaabri-tüdrukut õlakehituse ja paari lamedusega ning jooksin bussi peale.
Selgus, et lisaks kenale õlapartiile oli kunstnik ka väga professionaalne, konkreetne ja rahulik. Me surusime kätt, tegime pilte, tegime pilte ja kui ma ära väsisin, tegime pausi. Tõmbasin pehme sinilillekarva hommikumantli selga ja luusisin mööda majapidamist ringi. Tema köögiseinad olid samuti sinised, eredad nagu taevauputus.
Ta tegi mulle teed ja pakkus õuna.
Võtsin tee. Õunte eest tänasin, ent ei-tänasin.
Poseerisin ma muidugi tolle musta katte ees, mis seinal rippus – ja tõesõna, ma ei tundnud midagi kummalist. Ei märganud midagi võõrikut. Õige peakalde ja pooside hoidmise vahele ei kummitanud mind ükski sünge pilt, valukarje ega vana vere lõhn. Keerasin oma pika selja kunstniku poole, puusal nõksuga paremale välja võlvuda lastes ega märganud ei ulgumist, ei nuttu. Mu mõtted olid tol esimesel korral hoopis mujal.
Need olid pilkudel, mis läbi kaamera mu keha mõõtsid, parimaid ja halvimaid nurki tuvastasid, naeratasid, kui ma end sirutasin ja seljalihased liikusid.
Mu mõtted olid kaameral ja mehel, kes seda hoidis.
Kui toosama mees mind hiljem ära saatis, silmad ikka säravad ja soojad, olin elevil, rahul ja kallistasin teda õrnalt, aga pikalt. Need olid soojad käed, mis seepeale emmates mu ümber seati, ja ta kael lõhnas isaselt. Midagi ehtsat, puhast ja helget oli selles lõhnas ning trepist alla minnes naeratasin ikka veel.
Pildid, nagu hiljem selgus, olid ka head.
Järgmisel korral töötasime hoopis väljas. Halli, inimese puute peaaegu unustanud majavare juures kesk kuivanud kõrsi ja lamandunud põdrakanepit turnisin ma mööda katuseta jäänud seinajäänuseid ja kunstnik püüdis võtet päikesevalgusest, mis mu juustekardinast läbi kumaks.
Üksik rännult maha jäänud rästas otsis härmatanud lehtede alt toitu ja talv lõhnas õhus.
„Ütle, kui sul külm hakkab!“ sõnas kunstnik kohe alguses ja ma lubasin öelda.
Rohkem ta ei küsinud. Pani ainult teki maha jalgade kaitseks ja ulatas mantli, kui stseeni muutmist ja valguse suunda arutas.
Ma ei öelnud talle toona, et kuni miinuskraade pole, on külm mulle üsna ükstapuha. Lahkumiskallistus oli isegi parem, kui eelmine, kõik mu pikad helepruunid juuksed laiali ta rinnal ja tema sõrmed mu abaluid silitamas.
Ta tegi mu õnnelikuks, mul oli temaga hea ja mina meeldisin talle vähemalt samavõrra, see oli tunda. Aga ta ei käinud peale.
Mis on haruldane, sest ma olen kaunis kena tüdruk – ka täiesti objektiivselt võttes. Mitte et puuder ei teeks minugi nägu vähem läikivaks või ripsmetušš fotol ülearu oleks, aga ma olen sedasorti ilus, kes on nii modellitüüpi kui samas iga keskmise vastutulija maitse ühekorraga. Suguvõsa viga. Vanaema võrgutas kord ainult pahkluu näitamise ja ripsmealuse pika pilguga piiskopi ära. Tolle mitrat hoiti meil veel mõned aastat tagasi baarikapis konjakikarahvini ümber kui väärt mälestuseset.
Kunstnik võttis kogu seda mu muskulatuuri, kuldset nahka ja ümaraid tuharaid rahulikult. Ei tundnud vajadust ihu kohe vallutama hakata, kui pilgu peale sai.
Kuigi talle meeldis. Kuulge, ma ju tundsin seda.

See oli neljandal korral, kui ta musta katte minu sealviibimise ajal seinalt alla võttis.
Ma olin parasjagu riidesse pannud, kampsun seljas, velvetid jalas, tõstsin pilgu ja musta riide tagant paistis miski helepruun ja karvane. Mis asi...
Ta lasi riidel veel enam langeda ja ma ei saanud aru, kuidas ma polnud näinud, tundnud, kasvõi haistnud.
Vaatasin ja surusin end vastu ahju, sest korraga oli mul külm.
„Sul on hundinahk seinal,“ ütlesin ja ta vaatas taburetil seistes üle õla tagasi, nägu selle absurdse murtud nina ümber nii muretu ja helge.
„Jah, isa laskis mulle ühe. Ta on jahimees. See siin on pisike, noor. Maakodus on suuremad.“
Mul sisemuses jooksis judin, lõputu püstiste karvade tunne ihul ja naha all, hirm, viha ja erutus ühes.
Ma ei olnud teda enne kartnud. Ei kartnud tegelikult ikka veel, aga nüüd sai ta mu silmis juurde tõsidust, kurbust ja koos sellega ka – ehtsust.
Vaatasin nahka seinal. Kolp oli alles, paokil lõugade vahelt paistsid heledad hambad. Silmakoobastest vahtisid lakke kollasest klaasist silmad, kitsad nagu sisalikul. Laiali naelutatud käpad olid noore hundi suured, paljulubavad ereruugete karvadega kirjatud päkad, küüned küljes. Must vööt piki selgroogu, valge-, halli- ja pruunikirju kohev saba, kollakas lõuaalune. Kui ma hoolega nuusutasin, keskendusin ja selle ruumi kõigi lõhnade hulgast sihipäraselt otsisin, leidsin ma üles ka tema lõhna.
Selle surnud hundi lõhna.
Mul on nii kahju, mõtlesin ma hundinahale seinal. Nii kahju. Mina olen Mariann. Kes sina oled? Mis sinuga juhtus?
Nahk ei vastanud. Hunt selles oli ammu surnud.
Kui võib, ma kutsun sind Pruuniks, mõtlesin, suutmata silmi nahalt eemale kiskuda.
Kas võib?
Klammerdusin kätega ahju külge, selle soe kahhelpõsk pakkus pihkudele nõrka lohutust, ja ootasin tundmatu õekese vastust. Otsisin kõigi meeltega kajasid selle suguvenna surmast, tema elust – aga ei kuulnud midagi peale kauge kiunatuse.
Mis võis ka õuest tulla. Linn, inimesed, nende koerad...
„Sa oled väga vaikseks jäänud,“ ütles kunstnik, taburetilt alla roninud, kanga kokku voltinud, ära pannud, ja hakkas valgusteid kokku pakkima. Ma tõmbasin huuled sisse ja lakkusin neid seestpoolt. Üleni kuivad ja katki. Vere ja huulepulga maitse segamini.
„Ta on nii ilus,“ ütlesin ainsat, mis pähe tuli.
„Talvekarv, pehme ja kohev,“ vastas kunstnik nagu möödaminnes. „Seepärast on ilus.“
Ma tahtsin koju.
„Ega mul isalt palju kingitusi olegi, ta paneb pahaks, et linna tulin. See nahk ja veel paar asja. Kuule, aga sul on kindlasti kõht tühi,“ lisas ta, õlaga eelmise teema mööda kehitanud, ja astus must mööda kööki. „Ma tegin eile pasteeti. See on päris hea. Röstsaia ka?“
Ma tahtsin koju. Või siis kätte maksta, rebida, tappa.
Aga samas – hundijaht on legaalne tegevus. Mul polnud mingit alust vihastada.
Lihtsalt ehmusin, eks ole.
Ehmatus teeb alati kõhu tühjaks ning enne pildistamist polnud ma ka palju söönud. Ning et ma ei kavatsenud kuskil rahvast täis tänaval endast nälja või viha pärast pärast välja minna, tasus ilmselt süüa. Kui üldse raevu minna, siis parem juba siinsamas, kus see õnnetu nahk oli. Kus oli vähemalt – põhjust.
„Jah, aitäh,“ ütlesin kuiva kurguga, ja kunstnik tõi mulle taldriku tõepoolest maistvate pasteedisaiadega, kruusitäie teed ja pani söömise taustaks filmi käima. Tal oli selline komme, pärast tööd filmi vaadata.
Vahtisin tummalt ekraani, et mitte näha meest. Oli parem mõtted mujale viia, keskenduda mängueludele ehedate asemel, mängusurmadele selle õe asemel seal seinal, naelad käppadest läbi, klaassilmad karvade vahelt tühjusse vaatamas.
Jäin vaatama, kuniks võileivad otsa saavad. Film algas mingisugusest rongist, mis sõitis erinevate aegade vahel, aga edasi läks nagu kurb lugu armastusest ja inimestest, igatsusest ja loomingust. Hea film.
Peategelane tegi mu viienda pasteedileiva lõpul ühe naise hingele haiget.
„Päris ebameeldiv mees,“ ütles kunstnik, ja tema hääles oli siirast nördimust. „Niimoodi lihtsalt ei tehta.“
Korraga hakkas mul kurb hoopis tema, mitte hundi pärast teise toa seinal.
Pasteet oli oivaline, tema enda valmistatud. Mees istus mu kõrval, käed siivsalt taldriku ümber, ja lõhnas jätkuvalt nagu midagi puhast, ausat ja hella. Nagu värskelt küpsetatud leib ahju ääres, nagu sügisene sammal, nagu kevadiselt purikalt kukkunud sulaveetilk, noore mehe puhas higi ja natuke šampoonihõngu.
Selle hundi oli lasknud ta isa, mitte ta ise. Kas mina tahaksin, et mind nuheldaks mu vanemate pattude eest? Kelle riiulis see „Libahunt“ nüüd lugemist ja peeglina kasutamist ootaski?
Jõin oma tee ära ja vaatasin filmi lõpuni, kunstnik sealsama kõrval läbi puuvillase polosärgi kehasoojust ja isast lõhna õhkamas. Ta lõhnas kogu aeg nii arusaamatult hästi!
Kallistus. Käed mu selga silitamas, osavad ja õrnad.
„Kas ma tohin sind teatrisse kutsuda?“
Koduteel mõtlesin asja üle veel korra järele. Nende tugevate käte, puhta kaameratehnika ja veel puhtsüdamlikuma headuse peale.
Nädala pärast läksin teatrisse.

Muidugi ma harjusin külas käes pikapeale ka Pruuniga seinal. Rääkisin temaga vahel mõttes, kuigi ta kunagi ei vastanud, aga üldiselt oli see nahk mu jaoks peagi vaid natuke jube sisekujundusdetail, umbes nagu toanaabri-tüdruku ema vanast kombineest tehtud lambivari.
Käisin kunstniku juures edasi, vähem pilte tegemas, rohkem suudlemas, ja nautisin seda, kui aeglaselt ta seda vana head paaritumiseelset kurameerimistantsu tantsis. Tal polnud sellega selgesti kuhugi kiiret.
Mul ka mitte. Lugematud kiired kepid köögis, pesuköögis, puuvirna taga, otsapidi ojas, kõvera kuuse juures Orunukas, diivanil, võserikus, voodi ees, kus iganes olid mulle õpetanud, et aja võtmine enne kehade jagamist pole tingimata halb valik.
Kunstnik küpsetas iga nädal ise leiba. Ehtsa juuretisega. Selle lõhn tõmbas mind ta poole sama kõvasti nagu ta enese ihu oma.
Samuti perekonnaviga.
Tol päeval oli mu kallim pätsid ahjust välja võtnud vast veidi enne minu tulekut. Ühe neljakandilise ja jõulumaitselise lõikas lahtigi, aga mul polnud leivaisu.
Eriti mitte iseküpsetatud juuretiseleiva, kuitahes ahvatlevalt see ka lõhnaks. Nii palju, mõtlesin endamisi, see kunstnik mulle ka veel ei meeldi.
Seisin hoopis kätega ahju najale nõjatudes ja lasin tal oma selga masseerida. Ta teadis, kuhu vajutada, kust silitada, mismoodi lihaseid lõõgastuma panna. Mingi skulptuuriklassi kogemus? Polnud aimugi.
Võisin seal seista ja end katsuda lasta terve väikese igaviku jagu. Isegi natuke puhtast naudingust uriseda.
Leivalõhn ja mõnuümin, soojus kehas ja peopesades.
Miskipärast tõusid mu silmad poollahti ja ma vaatasin läbi oma heledate ripsmekarvade üle ahju, otse Pruuni suunas, isegi teadmata miks.
Kindlasti ei olnud mul mingit kavatsust sel hetkel just teda vaadata. Need soojad käed mu roietel olid nii head. Küüned lõigatud, sõrmed sihvakad, hellad ja ilusad. Iha lakkus jalge vahel magusalt ja ma naeratasin omaette. Mõtlesin, kas päästan ta täna valla või veel mitte.
Meil ei olnud ju kiiret. See õrn aeg oli nii hea.
Ometi, ometi oli ka tema käte puudutus tõeliselt hea ja ma pooliti juba plaanisin ta pihkude all pöörduda, väga lähedalt otsa vaadata, tunda seda niisama hea olemise millekski muuks muutumise hetke ja siis...
Jookse ära, ütles korraga hääl mu peas, ja ma vaatasin otse Pruuni tuimadesse surnud klaassilmadesse. Jookse ära, karjus nende kunstlike silmade tagant mu peale ehe mõte, liiga valjusti, et seda välja lülitada või kujutluseks pidada. Jookse, enne kui nad sinuga samamoodi teevad. Ära salli tema katsumisi, loll lita, jookse!
Ma otse hüppasin oma kunstnikust eemale.
Ta ehmatas, vabandas, küsis vist isegi, kas tegi mulle haiget, läks närvi pihta? Aga ma ei kuulanud enam teda, vaid seda teist häält, häält mis nüüd lausa anus mul joosta. Lame, surnud, isiksuseta, aga hirmunud karje.
Jookse!
See oli noore hundi nahk seal seinal. Noore emase, tüdruku nagu mina. Just nagu mina, kes ma olin praegu jahimehe poja katuse all, usaldav, aval, armumas.
Ma hingeldasin, mõtted punase pöörisena olematusse vajumas, niutsatasin ja hüppasin kunstnikule kallale.
Ta oli suurem kui mina, raskem, kui mina, nende oivaliste õlgade sees oli palju sitket lihasmassi – aga ta oli lihtsalt inimene. Mitte nagu mina.
Kogu ruum oli täis hundilõhna, Pruuni kunagist tihket lõhna. Mõtted nagu „jookse ära!“ ja „Ära jookse!“ rabelesid korraga mu teadvusse, ning õhk mu sõõrmeis oli nii käsusõnu täis, et haaras mu kaasa nagu kevadine tuulehoog õietolmu sarapuult.
Loomalik.
Kunstnik kukkus mu hoo all, lõi end ära, aietas jahmunult, taipamata, mis toimub. Sain ta tugeva kaela oma käte vahele, vajutasin põlve sinna peale, mu välgatav punane küünelakk kahvatu naha taustal tume kui kuivanud veri.
Ta nahk oli nii soe ja pulss püüdis mu kätesurvest hoolimata edasi lüüa, samuti nagu ta käed püüdsid mind eemale tõugata, mind lüüa.
Vajutasin kõvemini ja tema silmad pöördusid pahupidi.
„Mõrtsukas!“ läkastasin, põlvili ta rinnal, silmad pisaratest hägused. „Mida ma sulle teinud oled, et sa mind tappa tahad? Miks?!“
Ta ei vastanud, teavus juba kadumas: mul on ju nii palju jõudu, inimesega võrreldes nii naeruväärselt palju, ja mida ma ometi teen?! Püha punane põrgu, ma ju hoolisin sellest mehest!
Tõmbasin põlve ära, lasin käed lahti, silitasin juukseid ta tumedaks tõmbunud näo kohal, mida ma ometi teen?! Ei, vähemalt ta hingas, mu sõrmed tundsid pulssi, mis mul ometi...?
Siis tuli uus pahmakas Pruuni meeleheite- ja raevulõhna.
Haarasin oma armsa lühikestest juustest kõvemini kinni ja vist tagusin ta pead vastu põrandat, ma ei tea. Tundsin, kuidas mu oma murdjahambad kriibivad seestpoolt suud ja põski, kuidas nägu tahtis nii väga koonuks muutuda, et tegi haiget.
Ja ma nutsin, ulgusin ja lasin endal minna.

Siis oli kõik veidi aega teistmoodi.
Murdja huntolemise tunde ja selleaegsete mõtete kohta ei ole sõnu. Need on need, mis nad on. Lõhnaks võib tõlkida, aga mitte sõnadeks.
Ainus, mis tundub päriselt samamoodi, on valu.
Valu oli nii suur, et ma ei teadnud, mida teha, kuidas teha, milleks teha. Ulgusin.
Siis karjusin. Mingil hetkel sain sõnad teadvusse tagasi, aga ei jaksanud neid enam kasutada. Hääl kõrbes kurgus tuhaebemeteks ja õhk sõõrmetes põletas.
„Sai-salla-soe-tüdär,“ manas kellegi madal hääl, ning ma püüdsin end sellest valust lahti tõmmata, aga ei suutnud, „veri valla, velle-tüdär...“
„Jookse ära,“ sosistas teine hääl mu mõtteis. „Jookse ära, ära lase neil end võtta, mine, jookse ära jookse ära jookse!“
Vähe nagu hiljavõitu, mõtlesin segaselt. Iga hingetõmbega põletas õhk nii ninas kui kõris. Kutsusin surnud õde lähemale, sest mul oli hirm ja tema oli selle raja juba lõpuni käinud. Kui nad mu tapavad (kes nad on, kes nad on, kes sõnab mu lihaseid vakka ja pigistab kinni mu roideid?), las olla ta minuga. Las olla minuga keegi, kes teab teed. Õeke, aita!
Ma ei saanud liigutada. Ei saanud õieti mõeldagi. Nii valus. Nii halb.
„Tal on vist päris valus.“
Seda häält ma tundsin. Seda sooja muhedat häält, aga nüüd oli see nukker, niiske, külma sulavee tooni.
„Kas ta peabki nüüd niimoodi jääma?“
„See on liba’unt!“ Teine hääl, külmem, pahane. „Sina nääd ilusat paljast plikat. Mina nään, mis see ilus plika sul kõrisse karates tegi, poja. Küll ol’õnne, et see levatükk sul kääpääst oli. Ja puss, kus otsa ta torgata.“
Ma ei näinud neid, kuigi nad olid sealsamas. Olin pime. Korraks voogas rindu õudne mõte nad on mu silmad välja torganud, aga siis taipasin, et see oleks siiski palju valusam. Praegu tundsin end pigistatu, kägistatu ja kokkukortsutatuna, iga hingetõmme rebis rinnus, aga silmadega polnud hullemat lahti kui millegi muuga.
Võõras vihane mehehääl jätkas: „Sia küsisid mult tookord, et mespärast on niimoodi vaja elada ja muudkui maha lasta nad? Vot just tollepärast poiss, et liba läeb ikka kõri kallale, ku miskit ei meeldi!“
Keegi oli minu lähedal, väga lähedal. Kuskil mu lauba ligi õhkas teise elusolendi ihusooja.
„Ma ei saa aru, miks ta mulle kallale tuli,“ ja mu kunstniku hääl oli hämmeldunud, nördinud, seesama päris-ebameeldiv-mees hääl, ning ma tahtnuksin karjuda.
Aga mu kõris ei olnud häält.
„Jookse!“ nõudis Pruun mu mõtteis jälle ja see tegi samuti haiget. Ma tahtsin, et ta juhataks mulle teed, hoiaks mu pead, kui on kõige halvem, aga tema... Nagu rikkis plaat. Tema pärast olingi ma siin jahimeheloitsu all kinni ja ei saanud kuhugi joosta!
Ole vait, Pruun, mõtlesin vastu. Ei oska õigel ajal rääkida ega õigel ajal vait olla!
Ta ei vastanud.
Olin ennegi surnutega kokku puutunud. Enamasti on nad väga tundelised, aga suudavad end väljendada, oma tõe enne lõplikku minekut välja jutustada. Aga see siin... vaene tüdruk, jah.
Aga imelik. Kuidagi... monotoonne.
Miks ma tema hüüdmise peale üldse nii pidurdamatult marru olin läinud? Kas mul tõesti suud ei ole peas rääkimiseks, et oli vaja kunstnikule kallale minna kohe? Ma ju... hoidsin teda.
Mõte jooksis liiva. Ei jaksanud vastuseid otsida. Valus oli.
Liikumatu ja valutav klomp liha. Üksi ja hirmul, loitsiva jahimehe ja tema poja käes vangis.
Puudutus. Mingi raskus kehal, nagu tugev silitus.
„Är’ lollita sedasi,“ ütles vanamees. „Kui sa liba just alasti lumme ei jäta, ei tal külm akka!“
Vastust ei tulnud, aga meeldiv raskus nihkus natuke. Tekk. Mulle oli tekk peale pandud.
„Ta on inimene ka,“ ütles mu kunstnik vaikselt. „Ma ju ometi tunnen teda.“
„Tunned, tunned,“ osatas teine hääl. „Ku sa teda tunneksid, oleks ka ette näänu’, et ta sul kõri kallale tuleb.“
„Isa,“ ja nüüd oli ta hääl vaiksem, madalam, tõsisem. „Ma tahtsin juba enne küsida. Miks sa selle naha alla võtsid?“
Toolijala kraapsatus põrandal. Köhatus.
„Mis nahk see üldse on?“ Kunstniku kahtlev hääl, pooleldi süüdistav, rohkem küsiv. Segaduses, teadmisi nõutav.
Mu vereringesse voogas kergendus. Mõistsin just siis, kui valus oli mõelda olnud, et tema püüdis mind lõksu, et tema tahtis tappa mind samamoodi, nagu oli tapetud see õeke, kelle nahk nagu pilt seinal rippus. Aga tundus hoopis, et mu kunstnik sai toimuvast veel vähem aru kui mina ja see tegi mu rõõmsaks, valudes ja surmaootel nagu ma olingi.
Oh, kollase kõhualusega saatan, ma olin ikkagi nii armunud ja narr!
Vanamees nohises: „No mis sa teada tahad? Noor hunt oli, arg, jäi lipuringi sisse. Nagu ikka.“
„Lihtsalt tavaline hunt? Või äkki ei?“ Paus. „Miks sa selle mulle andsid ikkagi? Pidi see mind panema sinu eluga nõus olema ja koju tulema?“
Vaikus. Võib-olla vanamees vangutas pead, võib-olla kehitas õlgu – mina ei näinud.
Siis rääkis kunstnik edasi.
„Ma mäletan, kui ta seda nägi esimest korda, siis ta nagu... läks kuhugi enda sisse ära. Hundinahk seinal, ma saan aru küll, kui ta on see, mis ta on. Aga miks sina selle mulle andsid? Ma mõtlesin tookord, et lepituseks, aga olin vist naiivne. “
„Kaitseks,“ sõnas vanema mehe hääl, ja nüüd oli see kurb. „Kuni sa usku ei taha, et nad ohtlikud on, kuni sa kaitseid ei kasuta – oled sa ohus.“ Tema sõnade vahele kostis mingi metallikraapimise heli.
„Minu pojana veel eriti ohus, rohkem ku tavaline rahvas.“ Veel üks kriuksatus ja siis klõps. „Nõnda ma loitsisi’ sulle selle naha. Et see peletaks minema iga murdja, kes ligi tuleb.“
Loitsis selle naha?
Kahekorra painutatud, kägaras ja valudes nagu ma olin, pidin ikkagi naerma. Ainult enese sees, aga siiski. Minuga rääkis tühipaljas peletama loitsitud loomanahk. Elus mõte seal taga oli pettus.
Ags see, kes sellise naha loitsis, pidi ikkagi teadma, mida ta teeb. Mõistma, kuidas murdja murdjaga kõneleb. Ning pealegi – too nahk polnud mind peletanud. See oli mu vahkvihha ajanud, üles ärritanud, tapahimuga täitnud. Lõhn oli nagu märatsushoog.
Kas see mees tahtis oma poega tappa?
„Aga olgu siis,“ sõnas jahimees eemalt, „võta auto, poiss, ja mine too kast siia. Ega ma kaua ei jaksa teda niimoodi hoida, tuleb ta metsa ära viia.“
„Ja sa ei lase teda maha. “ küsis mu kunstnik ja ma kuulsin tema hääles nii harva esinevat hoiatust, ohtu. „Ei tee talle viga, nagu sa lubasid. Sinu sõna selle peale.“
„Minu sõna selle peale,“ ütles jahimees ja mühatas. Või oli see ohe? „Ma ju lubasin. Mine nüid, ei läe keski meist nooremaks.“
Liikumine. Ta oli kiire otsustaja, mu kunstnik ega peatunud enne minekut enam muuks kui saabaste jalga panemiseks.
Ukselõksatus. Läinud.
Ma mõtlesin nii kiiresti, kui jõudsin.
Jahimehed, vanad loitsijatest jahimehed. Ma ju olin kuulnud küll. Nemad peavad sõna pidama: kuidas muidu saaksid nad kedagi ära sõnada, kui sõnad neid endid ei seoks?
Nii et ise oma käega see jahimees mind ei tapa, mitte pärast selget lubadust.
Aga on ka teisi võimalusi elu võtta – ja ta vihkas murdjaid, seda oli igast sõnast kuulda, otse kehaliselt tunda, samamoodi nagu ma tajusin jahtuva ahju leiget külge veidi eemal või leiva – selle leiva, mille maitset ma ikka veel oma suus tundsin – joovastavat lõhna.
„Ma tean, et sa oled ärkvel, lita.“ Vanamehe hääl, päris minu ligi. „Ma lasen su natuke vabamaks nüid. Nii, et sa saad noogata, kui tahad. Nooka, ku sa kuuled.“
Ah, lita?
Ma ei võlgnenud talle midagi, isegi mitte ärakuulamist, ega liigutanud vastuseks kulmugi.
See lita siin põrandal, mõtlesin omaette, on sinu surm, vanamees. Ükskõik, mis loits või käsusõna, hõbe või leib sind ka ei kaitseks, ma tapan su.
Mu kunstnik – oh, ma tundsin ta leiva maitset oma suus. Olin tema käest murdjana leiba võtnud ja ta elama jätnud.
Selle mehe käest ei võtaks, ka siis, kui mind ennast muidu tõeline surm ootaks. Elajas.
Jahimees mühatas.
„No olgu. Küll sa kuuled.“ Ta istus vist mu kõrvale maha. Tundsin õhu liikumist, soojust, võõraid lõhnu päris ligidal. Metsa, püssirohu ja suitsu omi. „Eks sa oled kole vihane nüid ja tahass’ mu kõri lõhki rebida.“
Ta ohkas uuesti. Kui ta mind veel veidi vabamaks laseks, võiksin vast muutuda ja rünnata. Veidigi vabamaks!
„Tiad, ma olen sulle õite suure tänu võlgu,“ ütles vanamees. Ta kohendas nüüd mu tekki, tundsin selle liikumist ja oleksin jälestusest vastu maad tõmbunud, kui poleks olnud nii head põhjust täiesti liikumatuna püsida.
„No eks ma sõnasi selle naha libasi peletama, jah. Aga see on ju ’undi nahk. ’Unte on õige paha taltsutada. No ja eks selle lita loomus kah loitsu all kangesti kiskus ja rebis, ajas mu sõnamised aja jooksul nõnnamoodi sõlme ja pahuli, et see sõlm oless võind mu poisi päris ära ’ukutada.“ Mees ohkas. Raskelt. „Vat sedasi võib ka juhtu’, katsud neid latsi kaitsta nigu oskad, aga ikka läeb kurjasti...“
Latsi, mõtlesin ma kuuldamatul urinal. Sa arvad, et ta on laps.
Tore. Arva, et mina olen ka laps. Vaatame, mis juhtub.
„Ku poiss ’elistas, ma tuli nii ruttu ku sai. Ikka bussiga vaja sõita ka... Astun sisse: nahk seina peal ulub ja ’aiseb nagu tahass terve sõjavälja tühjaks tappa. Mõtlen, et nüid on kõik. Poiss on surnt selle aja peale, kindel, pole enamp miskit tetä. Aga näe: liba’unt lamab kööginurgas, käpp levapätsi peal, ja miu poeg räägib temaga tasakest’ nigut koeraga.“ Mees köhis ja tõmbas nohinal ninaga. „Kõik ’aiseb tapmise järgi, siin pidanuks iga tõe järgi suur veresaun olema. Tema aga istub ja räägib juttu, liba pikutab akna all. Suur õnn mudugist, jaa. Aga ega siin olnu ka pikalt arvata, mis toimub.“
Ta köhis jälle.
„No sa ’oolid tast. Vat, ja nüid sa aita mind temaga. Nooka, ku sa must aru saad!“
Oh, mu kunstnik, mu armas, sa istusid ja rääkisid minuga. Isegi pärast seda, kui ma sulle kallale läksin, isegi pärast seda, kui ma kuju muutsin ja sa pidid mind leivamanaga maha rahustama.
Ise veel jahimehe poeg, kindlasti lapsest saati murdjat vihkama koolitatud. Oh, armsam!
Vanamees köhis ja tonkas midagi jalaga. Võib-olla tooli.
„No vaata, lita. Sa oled vi’ane, no ole. Ma ole vi’aseid libasi ennegi nännu. Tuled mulle akna alla ulguma karjaga, eks siis vaatab, kes piale jääb.“ Ta liigutas jälle. Imelik lõhn, nagu sada aastat ahju kohal suitsutatud vorstil võiks olla.
„Aga sa piad poisi rahule jätma. Tema ei taht miu elu, jahimehe elu.“ Mehe hääl oli nüüd vaikne, kare sosin. „Ei võtt ametit üle. Üits vana mees uma vanade loitsudega, ja pärast mind ei enam keskit... Aga las tal olla siis vähemalt tavaline ja ’ia elu, ku ta oma pere tööd ei jätka. Ku siusuguse võiva tema meeles vabalt ringi joosta ja omatahtsi murda, keda ihkava, las tal olla vähemalt ’ia naane.“
Sinusugused tapavad ka, keda ihkavad, mõtlesin ja tunnetasin taas liikmete ümber tekkinud mõõdukat vabadust. Valus, aga liikuv.
„Ma mõtle, et ku ta juba linnaelu elama tuli, las tal olla normaalne naane, kes ei jookse metsa är’, ku tuur peale tuleb. Linnanaane, linnalapsed. Ja mõni neist, võib-olla, võtap ka miu ameti üle kunagi.“ Vanamehe hääl oli ikka veel vaikne ja kare. Siis see muutus: „Noh, lita, nüid on nii: ku sa lubad mu poisi rahule jätta, ma võtan sind sõnast, seon sellega, ja laseme su kahekesi metsa lahti. See on talle ka ’ia, kõikse paremp. Nooka, kui nõus oled.!“
Ma avasin silmad. Saapad, reied. Pruunis presentjopes mees, noorem, kui ma ootasin, hallinevate juuste, aga tugeva, kulliliku näoga, laiade maadlejaõlgadega. Raevukad hallid silmad. Vääriline vastane.
Hundinahk, Pruuni nahk oli tal pihus ja ta urgitses selle kallal suure, tundus et väga terava vedrunoa otsaga. Misasja ta ometi tegi?
„Noh?!“ nõudis jahimees.
Mina vaikisin. Tema noogutas. Naeratas rõõmutult. Paremalt poolt oli kaks ülemist hammast puudu.
Lase mind vabaks, mõtlesin ma ja vahtisin teda pilku pööramata oma kuldpruunide metsloomasilmadega, mis modellialbumis erilise spetsialiteedina üles kiideti.
Lase mind vabaks, ma tapan su ära, vääriline vastane!
„No olgu, lita,“ ütles tema, lükkas Pruuni naha taburetile ja lõi siis kiire tugeva noahoobiga selle küljest käpaosa maha.
Mu mõtetes kõlas kiunatus, kiljatus, ulg. Ammu surnud hunt, kelle loomus polnud ikka veel vaba, kes oli ikka veel loitsu alla pandud ja kannatas. Ma vist urisesin. Niimoodi hingelist piinata, niimoodi seda surnud hunti ja mind ennast kohelda!
Jahimees seisis, vaatas mu peale alla ja mühatas veel korra. Vangutas pead. Võttis siis kiirustamata hoogu ja lõi mulle saapaga ribidesse.
Oh, kõik pagana põrgud!
Valu lisandumine võttis korraks hinge kinni, viha varjutas pilgu ja teadvuseräbalad ujusid punases raevuudus. Tapan maha! Nina tõmbus kirtsu ja nahamuutumine algas, tundsin, kuidas loitsuköidikud selle käigus mu pealt tagasi tõmbusid nagu pagevad ussid. Nägin, kuidas jahimees taganes ukse poole, kuhu najale ta püss oli toetatud.
No proovi ainult, mõtlesin, suul juba hundiirve, ruum ja aeg läbi murdjasilmade uueks vormumas. Maailm aeglustus nagu alati muutumise hetkel ja sel viimasel, päris viimasel inimmomendil jäi mu silm pidama jahimehe noal ja nahal, mis pooliti taburetil lebas.
Miks ta seda... Misasja ta...
Ja mu teravad murdjakõrvad püüdsid kinni välisukse liikumise kolm korrust allpool. Kerged tuttavad sammud puitpõrandal. Oh, mis saab mu armsamast, kui ta astub sisse ja näeb mind murdjana, hambad tema isa verest punased?
Ja siis asetus selle ühe pika viivu lõpus korraga kõik paika.
See lõppematu põlglik „lita“ ta suult. Miks püss just välisukse kõrval oli. Miks ta selle neetud loitsunahal käpa maha lõi, nii et surnud hunt oma raevus kogu ruumi taas tapahõngu täis virutas. Miks ta mind ennast lõi, abitu ja maas pikali, nagu ma olin, ja miks ta sõnamised mu pealt lõpuks ära tõstis.
Sest seda jahimees ju tahtiski. Et ma teda ründaksin kogu oma enda ja loitsitud naha viha jõuga, kui mu kunstnik parasjagu tuppa sisse astub.
Ma vist ulgusin meeleheitest ja ahastusest, aga muutus juba tuli, tuli mulle peale nagu minestushoog, kurdistav müra või merelaine. Kunstniku sammud trepil tagusid oimukohtades, ent pimestav tapahimu kraapis küüntega rinnus ja vana jahimees jäi keset tuba mu hüppe ootele, jässakas keha ettepoole kummargil, tool meie vahel. Ma ei saanud parata: läksin teiseks, nagu olin läinud tuhat korda varem – aga ei iial niimoodi kartes, niimoodi ihates tagasi inimnahka tõmbuda ja mõistusse klammerduda.

Hundi jaoks on kõik asjad täiesti lihtsad. Hunt on mustvalge maailmapildiga, aus ja mitte eriti tark. Tema jaoks on vaenlane vaenlane, ning lõks koos vaenlasega liiga keeruline kontseptsioon.
Ma teadsin ka hundina, et miski on selle mehe ja minuga väga valesti, aga hundi viis selliseid asju korda seada on kas põgeneda või rünnata. Põgeneda ei olnud mul kolmanda korruse ateljeekorteris aga tõesti mitte kuhugi.
Ning ma olen tugev. Pole harjunud kartma.
Tegin end madalamaks ja taganesin, et hüppeks hoogu võtta – ikka nii, nagu murdjad teevad, loomuse järgi. Suur hunt, talvekarv pehme, valge, halli ja ruuge varjundid, kuldsed silmad, hambad loodud rebima, lihased ja närvid sadadel jahilkäikudel just murdmishetkeks täiuslikult välja treeninud.
Kallid sammud trepil, kaks korrust allpool, meenutamas midagi hella – mis tõukas murdjat minus veel rutem oma vaenu ära klaarima, klaarima enne sammuja saabumist. Tõmbusin hüppeks pingule, kuid... hoovõtu pealt krahmati mind tagantpoolt, hammustati kintsust, nii et kargasin ümber ja hammustasin vastu, enne kui sedagi taipasin, kes ründab ja miks.
See oli hunt. Väiksem kui mina, kolmel jalal lonkav ja veidralt kuiva, elutu lõhnaga – aga hundilõhna tunneb murdja igal pool ära, ja see oli kahtlemata hunt. Hammustasin vastu, õrinal ja raevus häirimise pärast, rapsasin jalga, ning sain selle vabaks. Taganesin sammu, ähvardasin – aga võõras hunt ei pööranud enam minule mingit tähelepanu.
Kui ma tal eest ära olin, huvitas teda veel ainult jahimees.
Minu vaenlane.
See teine hunt – muidugi, ma teadsin tema lõhna, hüüdsin teda ju Pruuniks enese sees – ründas jahimeest kaalutlemata ja hooga. Mitte hüpates vaid madalalt, sihtides jalgade suunas, ning jahimees lõi ta tooliga eemale. Raksatus.
Pruun paiskus tagasi, külg vastu maad, aga ka jahimehe relv oli tükkideks, tooli asemel jäi talle pihku seljatugi kahe jalaga. Hunt keeras end oma kolmele jalale püsti ja väänutas korraks pead. Kuigi ta ei lõrisenud, kuigi ta ei andnud mulle mingit märku, adusin ometi, et see on tema võitlus ja asi, ning taandusin. Küürutades jälgisin, kuidas jahimees toolijäänustega vehkis, nüüd juba tõsiselt ukse suunas taganedes. Ta lõhnas tugevalt, korraga nagu saak ja tapja, hirm ja viha, ning Pruun hüppas uuesti.
Seekord sihtis ta kõri.
Sammud, need armsad sammud teisel pool ust, päris ligi. Metallikõlin ja lingi lõksatus.
Pruuni hüpe paiskas mu vaenlase vastu seina, korraks ei teadnud ma, kas ta ehk tabaski kurgualuse õrna liha – aga ei. Suguvend sai hambusse ainult tooliseljatoe ja jahimees surus teda sellega oma näost eemale.
Puu ragises hundihammaste vahel ning uks avanes.
Mu vaenlane karjus midagi ja ma seisin ja jälgisin, turi turris ja lõrin kõris, kuidas mulle kallis olevus tekkinud lahtises ukseavas peatus ning – mida tegi?
Jahipüss otse tema kõrval. Isegi tavaline hunt, kes kunagi sellisega kokku on puutunud, tunneks selle ära. Mina ammugi. Valmistusin eemale tõmbuma. Ent ta vaid hüüatas – sõnu murdjana ei mäleta, aga meeles on tunne: ängistus, jahmatus, kutse – ja hüppas mu vaenlase ja Pruuni vahele, rebides võõrast jahimehest eemale.
Pruun lasi purunenud puukillud suust ja pöördus uut vastast tõrjuma, aga seal olin tal vastas juba mina. Surnud suguõde või mitte, seda meest ma talle ei anna.
Võtsin rünnaku õlaga vastu ning ta tuli mulle peale kogu oma elutu olemuse raevuga, nii et edasi oli ainult hundiloomusele arusaadav purelemine ja võitlus, ning mu suu sai täis kummalist ollust, mis polnud ei karv, veri ega üldse midagi, mida kirjeldada oskaksin. Nagu jahu või tuhk, aga nirises vedeliku kombel lõugade vahelt välja, ning see võõras veider hunt ei urisenud, ei kiununud, ei teinud seejuures üldse mingit häält – vaid rebis mind nagu pöörane.
Aga mina olin suurem, tugevam ja temal oli ainult kolm jalga.
Surusin võõra vastu maad ning tema pea kaldus tagasi, paljastades... ei, mitte kõri. Voogava suitsuse millegi, selle, mis varem mu suust välja oli jooksnud nagu niiskuseta vesi. Nuusutasin teda – seda? Polnud nagu midagi tuttavat, ainult see kauge hundilõhn ja veider lame, vale tunne.
Kutsusin teda endaga rääkima, endaga koos püsima, endale kuuletuma. Ikkagi suguvend, kuitahes võõrik, kuitahes ammu elanud.
Ei mingit vastust. Ta vabises soovist jalule karata, aga ootas mu luba. Ootas, et ma taanduksin. Ma ei taandunud, vaid kutsusin uuesti, nõudsin kuuletumist tugevama õigusega.
Ja siis tuli vastus, sama põrustavalt tugev, kui varem ruumi täitnud viha-ja tapahimu, vastus, mis saabus läbi kõigi mu meelte, nii et kargasin tagasi nagu kõrvetatult.
Surm, surm, surm, surm, SURM!
See tuli nagu vasarahoop näkku, nagu oleksin korraga jäänud kurdiks, pimedaks ja maa alla maetud – ja ometi kuulsin, kuidas mu selja taga liigutakse, tajusin rasket kukkumisheli.
Siis nägin võõrast hunti end jalule rabelevat, hambad välkumas ja tume suits ta lõugade ümber voogamas nagu nähtav hukatus.
Tahtnuksin maha heita, lõua vastu põrandat suruda ja lasta sellel õudusel lihtsalt mööda minna, kuid mu selja taga oli see, keda kaitsesin, nii et ma ei võinud. Vabisedes, turi turris, seisin oma kiindumuse ja selle surnud hundi vahel, ning keeldusin taganemast.
Sõnad, mida ma ei mäleta, ent isegi tagasi vaatamata sain aru: see inimene, mu lähedane, mu armas, soovis, et ma kõrvale astuksin.
Ma ei tahtnud seda teha, aga nõue oli nii kindel, nii veenev. Külg ees, tõmbusin ukse poole, võõras hunt vajus ründeasendisse – ja lasuheli tabas me kõrvu nagu hoop.

Sain inimese kuju tagasi võtta niipea, kui Pruun kukkus. Ükski loits ega raev ei ela üle hõbekuuli läbi pea ja see seal põrandal polnud enam mingi õõvastav sinist suitsu välja ajav varjuhunt.
Oli ainult kuuliaugust rikutud karusnahk. Ühe käpaga.
Mu kunstnik seisis minu kohal kummargil.
„Hei,“ ütlesin. Midagi muud tarka ei tulnud pähe. Tema nägu oli valu, väsimus ja mure.
„Kutsusin isale kiirabi,“ ütles mu armsam minust eemale pöördudes, seina ääres lebava keha juurde tagasi põlvitades. „Ta ei hinga. Kas sa esmaabi oskad anda?“
Ning nõnda leidsin ma end tegemas südamemassaaži mehele, kes tahtis sundida oma poega mind maha laskma ja omaenese kavaluse ohvriks langes.
Hundid ei allu loitsudele vaguralt, ise oli ta seda öelnud.
Mu kunstnik tegi jahimehele suult suule hingamist, mina pumpasin sirgete kätega ning mõtlesin, kui kummaline on see maailm. Keegi püüab sind tappa, sina püüad tema elu päästa ja keegi, kellele kumbki meist ei tahtnud halba, on seal kahe vahel just see, kes kõige rohkem pihta saab.
Kurat küll, mu armsam ei vaadanud mulle otsagi, kui kiirabi kohale jõudis! Kahvatu ja kurnatud, kulmude vahel ja suu ümber murejooned, rääkis ta parameedikutele, kuidas neil oli olnud tüli ja isa oli selle keskel korraga kokku vajunud. Mu oma riietest polnud midagi alles, nii et otsisin endale kunstniku kapist kähku mingisuguse särgi ja püksid ning poetasin end siis tema kõrvale tagasi. Võtsin ta käe oma pihku.
Ta hoidis seda viivu nagu segaduses, mis asi see nüüd ometi on, aga sulges siis sõrmed mu pihu ümber.
„Ma lähen temaga haiglasse kaasa.“
„Ma tulen ka.“
Ta vaatas mulle viimaks silma.
„Oled kindel?“
„Muidugi.“ Naeratus ei tulnud vist suurem asi välja, nii et suudlesin teda tasa põsele. „Mõnesid asju elus lihtsalt peab tegema.“
Ta pani oma käed mulle ümber ja oma näo mulle juustesse ning me sõitsime haiglasse.

***

Ilmselt oleks ilus lõpetada see lugu sellega, kuidas me istume kahekesi tema ateljee katusel ja joome veini. Või õlut. Või vähemalt kohvi. Sest selliseid õhtuid tuli. Me istusime koos katusel, jõime veini ja õlut ja suudlesime.
Jahimees jäi ellu, aga paranes aeglaselt. Insult, öeldi. Minu arusaamist mööda oli ta lihtsalt ära surnud, kuna Pruuni raev pööras mehe loitsu ta enese vastu, aga minu arvamust arstid muidugi ei küsinud. Milline toores jõud pidi temas küll peituma, et ta ärkas sellisest surmast! Milline tahe ja visadus!
Meie kunstnikuga saime selle looga üksteisele lähemale, õppisime samal ööl kehade vaikset lohutust ja hiljem pikki naudinguid, mis panevad unustama kõik muud mured. Tema armastus on korraga raske ja kaalutu nagu meri ning ma armastan teda vastu, tõesti armastan teda. Tahan teda ikka veel.
Toanaaber-tüdruk, kellele kõik ära rääkisin (sest kellelegi pidi ju rääkima ja minu omad ei salli jahimehi kirega), sai minu murdjakujule minemist nähes esmalt muidugi päris vapustatud. Hiljem tõdes säravi silmi, et maailm on nüüd palju huvitavam ja pealegi saab ta pärast pärast minu lugu ka siiralt tõelisse vanamoelisse armastusse uskuda.
Aga tegelikult oli jahimehel omamoodi õigus.
Kevadel kisub hunt minus ikka metsa poole, iga kevadega järjest kõvemini. Praegu on kevad ja kõik mu sees tuksub ja karjub ja tahab joosta mitte koos mu kunstniku, vaid mõne karvase ja hundilõhnase isase seltsis mööda vetruvat okkavaipa. Rääkisin talle sellest, sest ma ju usaldan teda ja pealegi olen ma naine ning naistel on vaja kõigest rääkida.
Tema raputas pead, kehitas õlgu, pomises, et ei taha teada. Ja oli pärast seda väga vait.
Ta ei taha hunti, mõtlen ma nüüd. Ei tahtnud kunagi. Ta tahab naist ja on pettunud, et ma olen midagi muud.
Võib-olla oli vanamehel ka selles osas õigus, et suurima teene teeksin ma oma armsale tal minna lastes.
Võib-olla – aga nagu ma ütlesin, hunt ei ole eriti tark. Ja osake minust on kogu aeg hunt.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Peatoimetaja veebruariveerg 2013
Väike Mehis Heinsaare loomingu tutvustus
Intervjuu: Veiko Belials
Kõige olulisem ulmeajakiri!?
Stephen King - Magnum opus ja dollar baby
Põrand laes ehk loovkirjutamise õpituba Kuressaares
Teatriarvustus: Kosmonaut Lotte
Kosmoseprojekt Island 3
Mänguarvustus: The Tiny Bang Story
Veebruarikuu pildimäng
Veebruari ulmkonnakroonika 2013
Veebruari kirjastuste uudised 2013
Koomiks: Cold drink
Luuletusi: Zombi kojutulek jt
Luuletus: Tulnuk Zavoodis
Luuletusi: Kus hundist räägid...
Jutt: Nahk
Jutt: Mamma
Jutt: Põrand laes
Kommentaare veebruarikuu ilukirjandusele
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0243)