Veiko Belials on eesti ulmekirjanik, luuletaja ja tõlkija, kes
kindlasti kohalikule ulmelugejatele pikemat tutvustamist ei vaja. Kirjutamist alustas ta 90ndatel kõige esimeste seas ning on sellest ajast peale välja andnud (Baasi alusel) 79 lühijuttu, 2 kogumikku, 5 lühiromaani ja kolm romaani. Lisaks on tegemist kõige rohkem Eesti ulmes erinevaid koostööprojekte teinud autoriga ning praegusel ajal on Veiko võtnud enda õlule ka Eesti ulmeaasta tippsündmuse Estconi korraldamise.
1. Oled üks enim arvustusi ja ka kriitikat saanud ulmekirjanik Eestis. Mida arvad ulmekriitika tasemest üleüldiselt ja Baasis?
Üldiselt on paremaks läinud. Baasigi on hakanud tekkima pikemad ja põhjalikumad arvustused, varasemat lahmimist on vähemaks jäänud. Kohati on küll tunda mingi oma asja ajamist, mis küll alati päris hea maitse piiresse ei jää, aga üldiselt on talutav. Ja ajakirjandusse on ikka ka ulmearvustused tasapisi tagasi imbunud. Võiks ju rohkemgi olla, aga andkem endale ikka aru, palju meil raamatuid ilmub. Ja kui palju neist üldse mingit tähelepanu ei saa.
2. Milliste kodumaiste ulmeautorite looming läheb kõige rohkem korda?
Ilmselt Tiit Tarlapi. Minu hinnangul on ta hetkel meie parim ulmeautor. Veskimeest ma üldiselt ei loe (no ei suuda ma tema stiilist läbi närida) ja Harglalt ei mäletagi enam, millal viimati midagi sellist lugesin, mis mind kuidagi kõnetanud oleks. Ulmest, ma mõtlen. Ehk tuleb mõni uus nimi? Mina panustaks Triinu Meresele (kuigi nende mõne jutu põhjal, mis temalt seni on ilmunud, on vara midagi järeldada). Aga ootame-loodame...
Ja Maniakkide Tänav võiks millegi täiesti ootamatuga üllatada. Millegagi, mis ei oleks tema sisseküntud vagu. Potentsiaali nagu oleks. Ja oleks ka juba aeg...
Natuke kahju on, et Meelis Friedenthal ulmest veidi kaugenenud on.
3. Mida arvad eestikeelse ulmekirjanduse väljavaadetest ja kuidas iseloomustaksid senist arengut?
Senine areng on nagu ameerika mäed – üles-alla. Oli vahepeal ju periood, mida ennatlikult kuldajaks tituleeriti. Aga kui praegu vaadata, siis mine tea, äkki nii „kuldset“ enam ei tulegi? Ma küll loodan, et tuleb taas, aga üldise lugemuse ja kirjaoskuse languse taustal on raske midagi oodata. Ja majandussurutis mõjub ilmselt ka avaldamisvõimalustele mingil määral.
Aga väljavaated? Millises suunas? Hargla sai teles jala ukse vahele. Tore, aga see ei näita midagi. Enamasti jääb korraliku ulmesarja (või ka –filmi) tootmine eriefektide (loe: raha) taha. Ning meie filmitootjad punnitavad nii sügavat kunsti teha, et lihtne meelelahutus ei tule ju kõne allagi (õigusta siis pärast, miks sa kommertsile raha raiskasid, eriti kui see veel veidi untsu ka läheb ja sisse ei too).
Tõlked? Ka vaevu usutav. No tõlgib mõni entusiast mõne üksiku loo ja leidub mõni estofiilist hull kirjastaja, kes välja annab... Naljakal kombel näib, et prantsuse keel võiks olla see väljund, kuhu jõuda. Tõlkijad on olemas, Kivirähk oma ussisõnadega ja Hargla Melchior juba ees ootamas, miks mitte? Aga isegi läti või vene või soome keelega... noh, ütleme nii, et kui just mõni autor isikliku tutvuse kaudu ja eraldi sellega tegeledes selleni jõuab. Ilmselt oleks see lihtsam mingi kogumiku või antoloogiaga. Autoriraamat on kahtlasem. See, et Eestiski tundmatu Kent Raju oma „Kadunud maa“ inglise keeles välja on andnud või et Airika Harrik kavatseb ingliskeelse maailma vallutada... Noh, ma ei hakka parem ütlema, mida ma sellest arvan.
Isegi Indrek Hargla oli kuni apteeker Melchiorini tundmatu ulmekirjanik. Seda Eestiski, muust maailmast rääkimata. Pärast apteekrit oli ta üsna tundmatu krimikirjanik. Tuntuks sai ta alles teleseriaaliga „Alpimaja“. Ja kuna Põhjamaade krimikirjandus on laia raja ette tallanud, siis selle sildi all on lihtsam maailma vallutada, seda enam, et kaudselt kõnnib apteeker ka nõunik Fandorini ja kohtunik Di jalajälgedes.
Muust arengust rääkides – ulmekirjandus on lõpuks vähemasti kirjanduseks liigitatud. Seda luksust esimese laine ajal ei olnud. Praegu on võimalik KULKAltki toetust saada. Stalkerit kajastatakse kui ühte kirjandusauhindadest. Ja Kirjanike Liidus olid küll tõlkijad Juhan Habicht, Krista Kaer ja Liisi Ojamaa, aga mina olin esimene, kes selgelt ulmekirjanikuna liikmeks sai. Aga nüüd – Friedenthal, Hargla, Kunnas, Kristjan Sander, Tarlap, Veskimees – kõik on liikmed. Juba võiks oma sektsioonigi luua. Nii et mingi muudatus on toimunud.
4. Millest on Eesti ulmes kõige rohkem puudus?
Autoritest. Headest autoritest.
5. Kuidas sa üldse kirjutamiseni jõudsid?
Minu põlvkonna tavaline tee – esmalt luuletused (alustasin vene kroonus), „Esimene trükiproov“ ajakirjas Noorus (tänusõnad lahkunud Rudolf Rimmelile), osalemine luuleklubi tegevuses, kust sai peagi lahku löödud, Tartu Noorte Autorite Koondis...
Siis kirjutasin ühe õuduka ööajakirjale ardus ja sellega oli kolm tilka verd antud. Kui ma esimest korda Mario Kivistikuga suhtlesin ja küsisin, et kas lugu kõlbas (see juhtus tegelikult juba pärast avaldamist), vastas Mario: „Kirjuta aga, küll ma avaldan.“
6. Alustasid kirjutamist ühe esimese nn "uue laine" kirjanikuna. Mida oled õppinud kirjanikuna?
Ma ei nimetaks seda uueks laineks. Ulme seisukohalt oli tegu ikka esimese lainega – lisaks minule veel Berg, Simpson, Vangonen. Väljaspool Marduse seltskonda Matt Barker ja Tiit Tarlap. Ja siis juba Wolf ja Trinity. Urmas Alas, kes jääb väljapoole igasuguseid laineid, oli juba lõpetamas.
Uus laine tuli Algernoniga. Kristjan Sander, Siim Veskimees, ka Orlau ja Maniakkide Tänav avaldasid vist rohkem Algernonis. Ja muidugi Hargla.
7. Kuidas hindad oma tõlkijategevust? Mida oled selle käigus õppinud?
Eks ma tõlkijana ikka algaja olen. Üks romaan, üks lühiromaan ja mõned jutud... Aga õppinud olen niipalju, et kõige mõnusam on tõlkida, kui ei ole ajalist survet. Kui kirjastaja ei istu sul tellimusega kuklas. Nii Veršinini kui Strugatskid sain mõlemad teha oma tempos.
8. Mida võimaluse korral järgmisena tõlkimiseks ette võtaksid?
Järgmised tõlked on tegelikult juba tehtud. Arvi Nikkarev koostab praegu vene autorite jutukogu ja ma tõlkisin sinna Svjatoslav Loginovi „Quest“-i ja „Rotipüüdja Hansu“ ning Aleksei Kalugini „Serjožiku“. Edasi... eks näis. On mingi ports vene autorite jutte, mida tahaks teha. Nimesid ei hakka praegu nimetama. Ja näiteks Lukjanenko „Sügisvisiidid“ võiks ka kõne alla tulla. Mulle endale väga meeldis.
9. Mida on andnud sulle Kirjanike liidu liikmestaatus?
Noh, kas ta peabki midagi andma? Nagu Karl-Martin Sinijärv selle kohta ütles, siis mida Eesti kodakondsus meile annab? Aga on ju loogiline, et kui ma olen eestlane, siis olen ka Eesti kodanik. Nii et kui ma kirjutan, siis ma olen Kirjanike Liidu liige.
Ilmselt oleks võimalus kasutada ka mõnd loomemaja koos stipendiumiga, kui igapäevane töö võimaldaks.
10. Mis žanrisse sa ise "Hääbuva linna" liigitaksid? on see nt "slipstream", "piiripealne" vms?
Ei mingeid piire... Puhas karm ulme, kuigi, jah, loetav ka kui allegooria. Ma ise olen osasid Vendade teoseid liigitanud sotsiaalseks absurdiks. Minu jaoks on tegu filosoofilise ulmega, millele nad õnneks on osanud piisaval hulgal karmi actionilaadset tegevust külge pookida, nii et igav ei hakka mingil juhul.
11. Mis sinu arvates on nn "eksperiment". Kas tulnukate katsetus? Virtuaalreaalsus? Põrgu? Või ei omagi see küsimus sinule tähtsust ja ulmeosa on pigem isegi ebavajalik lisand?
Kas ta nüüd ebavajalik on, aga täpsustavad selgitused võivad küll liigseks osutuda. Neid pole ju tarvis, et lugu töötaks. Strugatskite fenomen ongi minu arust selles, et nad suudavad konstrueerida täiesti võimatu, absurdse ja hullumeelse maailma, aga see töötab, kuigi nad ei anna ühtegi selgitust, mis, miks või kuidas. Lugeja peab selle lihtsalt omaks võtma ja mitte irisema, et see ei saa ju nii olla...
Mis seal tegelikult toimub? Mis tähtsust sel on! Inimene on silmitsi iseendaga, nii et tulnukad jätame mängust välja. Kollektiivse alateadvuse süümekad näiteks on palju parem selgitus. Ei ole inimkonna vaimset uuestisündi, nagu vihjatakse „Inetutes luikedes“, pigem käib selline inimese kui nähtuse kaalumine, et oleme me ikka midagi väärt või mitte; kavatseme me aru saama hakata, mis toimub, ja areneda, või mandumegi lõplikult? Kas on üldse kedagi, kes seda vaimset uuestisündi väärt on?
12. Raamatul on väga palju kasulikke tõlkijapoolseid ääremärkusi. Palju see uurimistöö aega võttis, ehk palju sa leidsid endalegi huvitavaid fakte ja viiteid?
Oi, see oli tegelikult marupõnev. Üht-teist tuli muidugi niisamagi tuttav ette, eks nõuka-aegne haridus ja kogemus aitab ka. Aga palju uut ja huvitavat sai muidugi ka avastatud. Näiteks see, et tõepoolest on olemas „Juudi kasakate laul“, mis juba olemuselt kõlab absurdselt. Või et kommentaarides mainitud legendaarne vene varas, röövel ja nuhk Vanka-Kain ehk Ivan Osipov oli asumisel Paldiskis (seda raamatus remargis pole, sest ei seostunud kontekstiga).
Aega võttis see kõik üksjagu ja palju abi oli ka vene fännide kodukast – nad on seal kõikidele Strugatskite teostele selgitava entsüklopeedia teinud. Samas pole see ammendav ja rõhuasetused on teised. No ei ole vene lugejale ju tarvis selgitada, kes on Tuhhatševski või batka Mahno. Aga näiteks Stalini kõne või Leningradi Pravda ilmumise kuupäeva leidsin küll selle abiga. Loomulikult tuli kõik üle kontrollida ja väga palju ikkagi juurde otsida. Nii et igal juhul huvitav ja hariv tegevus.
13. Vennakesed lugesid teadaolevalt ka lääne ulmet (isegi tõlkisid seda), võib siin olla ka läänelikke mõjutusi. Nt Riverworldist jms?
Kui nad ongi mõjutusi saanud, siis suudavad nad selle nii hästi oma eripäraseks loominguks pöörata, et me ei saa arugi. Strugatskid on NÄHTUS. Nad on nii omanäolised, et enamasti võime me rääkida nende mõjust teistele.
Farmeri „Riverworld“-iga on ju tõesti teatavaid sarnasusi, aga kuna Vennad lõpetasid oma romaani käsikirja 1972. aasta mais, siis võib kahelda, kas romaan, mida nad kavandasid ja kirjutasid alates 1967. aastast, saab kogu maailma ülesehitusliku põhimõtte olla laenanud romaanilt, mis ilmus 1971.
14. Kas nüüd võib öelda, et kõik Vendade olulisemad teosed on eesti keeles olemas või on veel midagi puudu?
Ehk võiks kogu „Tigu nõlvakul“ tervikuna olemas olla. Ja paljud ilmselt pakuks „Esmaspäev algab pühapäeval“, aga tunnistan ausalt, et see raamat pole mulle veel kätte juhtunud, nii et jätan targu kommenteerimata. Ilmselt tuleb lähiajal kätte võtta ja läbi lugeda.
15. Mida soovitaksid algajale kirjanikule?
Kirjutada. Meil kipub tihti olema see probleem, et mingid komponendid tervikust kipuvad logisema. Kui on idee, siis puudub oskus kirjutada. Kui oskad kirjutada, siis pole ideed või jäävad tegelased kahvatuks. Või on maailm läbi mõtlemata.
Ulme kirjutamiseks peavad kõik komponendid tasakaalus olema: idee, toimiv ja huvitav maailm, kirjeldused, isikupärased tegelased, pinge doseerimine. Väga harva saavad kõik need asjad ühes teoses kokku.
