Eksisteerib laialtlevinud arvamus, et kõigist tegutsevatest kirjanikest teatakse kõige enam Stephen Kingi ja J.K. Rowlingu nimesid. King ei ole võõras ka neile, kellele kirjandusmaailm kaugeks jääb, sest tema lugematute bestsellerite põhjal on tehtud väga populaarseid filme, kusjuures Stanley Kubricku “The Shiningut“ nimetatakse sageli parimaks õudusfilmiks, mis eales tehtud, ja “The Shawshank Redemption“ seisab hetkel IMDb TOP 250 edetabelis enam kui auväärsel esimesel kohal. Eesti keelde tõlgitud ei ole Kingi raamatuid just väga palju, kuid eestlastelegi ei paista tema nimi võõras olevat. Olukord on viimastel aastatel siiski märgatavalt paranenud, näiteks ilmus 2006 maakeelsena tema äärmiselt mahuka magnum opuse - “Tumeda torni“ (“The Dark Tower“) saaga - esimene raamat „Laskur“ ning järgnevatel aastatel ka selle kuus järge.


Terve oma elu vaikses Maine'i osariigis resideerunud King on praegu 65 aastane ning loomingulist indu on temas jätkuvalt küllaga. Võib suisa öelda, et ta polegi varem olnud niivõrd viljakas kui praegu. Eelmainitud “Tumeda torni” universum sai möödunud aastal täiendust raamatu “The Wind Through the Keyhole” näol, tänavu on ilmumas tema ühe tuntuima romaani “The Shining” (eesti keeles saadaval “Surmahotelli” kahe köitena, mille andis 1994. aastal välja kirjastus Katherine) järg “Doctor Sleep” ning veel üks romaan. King on tuntud märkimisväärselt pikkade romaanide poolest ning 2011. aasta “11/22/63” ning 2009. aasta “Under the Dome” kuuluvad tema paksemate teoste hulka. Viimane ületab lehtede arvu poolest tuhande piiri ning seda edendavad mahukuselt vaid “The Stand'i” kärpimata versioon ja “It”. Mida sellest kõigest järeldada võib? King ei ole sugugi raugastunud - vastupidi, ta töötab väsimatult.

Sarnaselt „Jää ja tule laulu“ autori George R.R. Martiniga, ei ole ka King kogunud ülemäära kuulsust oma novellidega, kuigi tema sulest on neid hulgaliselt ilmunud. Varasemaid avaldati ajakirjades juba siis, kui mees oli alles teismeeas. Kingi esimene lühijutukogu “Night Shift” avaldati 1978. aastal ja sellesse on, nagu teistessegi, kokku kogutud eelnenud aastakümne jooksul erinevates ajakirjades (peamiselt Cavalier) avaldatud novellid. Nime poolest tuntuim on neist arvatavasti “Children of the Corn”, suuresti tänu sellele, et see on olnud aluseks 1984. aasta samanimelisele filmile, mida on meiegi teleekraanidel korduvalt näidatud. Näiteks Richard Mathesoni lugudest ja “Videviku tsooni” episoodidest hulgaliselt inspiratsiooni ammutanud Kingi jutud kordavad end sü˛ee poolest harva, ent enamasti räägivad need alati inimestest, kes satuvad silmitsi mõne võõra ähvardava jõuga – enamasti üleloomulikuga – ning seavad enda (ja/või lähedaste) elud selle tõttu ohtu. “Night Shift” sisaldab nii mõndagi päris hirmuäratavat novelli, näiteks “The Boogeyman” ja “Quitters, Inc.”. Eesti keeleski on saadaval paar Kingi novellikogu, nende seas ka vaieldavalt mitmekülgseim ja nauditavaim “Everything's Eventual” (“Kõik on mõeldav”) ning möödunud aasta lõpus ilmunud “Pärast päikeseloojangut”, mis sisaldab 12 tema käesoleva sajandi novelli, ja üllatuse mõttes üht ammust: 1977. aasta Cavalier' numbris ilmunud “Põrgukassi”.


Paljud on arvamusel, et Kingi romaanide üldine tase on märgatavalt langenud, kusjuures pahatihti kiputakse põhjenduseks tooma 1999. toimunud autoõnnetust, mis autori füüsilist heaolu negatiivselt mõjutas. Kingi repertuaaris on alati olnud nn möödalaskmisi, kuid just selle intsidendi järel on pettumustvalmistavate romaanide hulk olnud oluliselt suurem kui varem (mis ei tähenda, et ta ei suudaks enam üldse üllatada – paljud nimetavad alternatiivajaloo temaatikat käsitlevat “11/22/63't” üheks tema parimaks teoseks üldse). Siinkohal ongi kasulik nentida, et tema novellid on jätkuvalt suurepärased; võib-olla isegi paremad, kui vanasti, sest nende stiil on vaheldusrikkam ning neis on lisaks eelduspärasele mitmekülgusele sügavust ning psühholoogilisust. Ja kogumikku “Pärast päikeseloojangut” koondatud jutud on tõepoolest nauditavad.

Mind on, muuseas, alati rõõmustanud Kingi järjepidev komme lisada oma raamatutele - eelkõige vanemate teoste uutele trükkidele - ees- või järelsõnu, sest neid on lihtsalt neetult tore lugeda. Mehel on meeletult palju tugevat vaimu, pühendumust ning ka suurepärane huumorisoon. Ka antud raamatu esimestel lehekülgedel reedab autor, millest tekkis korraga innustus aktiivselt lühijutte kirjutada ning jagab mitmeid huvitavaid selleteemalisi mõtteid. Lõpp sisaldab märkmeid “Päikeseloojangust”, kus on kirjas iga raamatus leiduva loo täpne taust. Sissejuhatuses keelitab King nende märkmetega mitte enne juttude lugemist tutvust teha, mis annab märku, et ta aimab arvatavasti isegi, kuivõrd kiindunud constant readerid (nagu King meid nimetab) tema ees- ja järelsõnadesse on. Nendes märkmeteski peatub ta korraks eelmainitud autoõnnetuse juures: lugu “Koolilõpu pärastlõuna” sai alguse erakordsest unenäost, mis tuli temani pärast vigastuste tekitatud krooniliste valude leevendamise eesmärgil võetud ravimi Doxepin mahajätmisel.

Kuna minulegi pole just saladus, et tema raamatutest on kohati kadunud teatav säde, mis neis varem leidus, lähenesin tema uuematele novellidele teatava skeptitsismiga, kuid jõudsin ruttu arusaamiseni, et nn uuema-aja Kingi stilistiline vilumus avaldub lühijuttudes oluliselt paremini kui romaanides, samuti pani mind imestama, kuivõrd suurt rõhku on ta neis hakanud panema inimsuhetele, ilma et oleks hädavajalik ohverdada selle tõttu irreaalsus ning terror, mida tekitavad kummalised ja ähvardavad sünged jõud, mis tema loomingus sageli saavad alguse iseendast. Ja üllatus küll - keskpäraste juttude osakaal on tegelikult tunduvalt väiksem kui tema mitme aastakümne tagustes kogumikes. Kui varasemates juttudes, vaatamata alati köitvatele sündmustikele ja heale tempole, on tegelased sageli näotud ja jäävad lihtsalt võõraks, siis nüüdseks on King õppinud neid lehtedel korralikult “hingama” panna, enne kui tegelikud õudused õieti algavad.


Ka antud raamatu lood oleks hiilgav alusmaterjal potentsiaalselt headele ekraniseeringutele. Stephen King on huvitaval kombel enamike oma lühijuttude puhul võtnud nõuks anda vastavad õigused hoopis amatööridest filmitudengitele ja seda kõigest ühe dollari eest jutu kohta – ise on ta neile andnud nimetuse dollar baby. Paraku kehtib dollar babyde puhul reegel, et neid filmiadaptatsioone ei tohi avalikkusele raha eest kättesaadavaks teha, mille tõttu on neid enamasti võimatu näha - kurb, kuna näiteks “Kõik on mõeldava” paarist huvitavamast lühijutust (“Eine kohvikus Gotham”, “Lahkamispalat nr 4”) on IMDb järgi tehtud dollar babyd, aga võimalust neid oma silmaga näha on põhimõtteliselt olematu. Samuti võib IMDb'st leida infot, et ka “Pärast päikeseloojangut” raamatus leiduvatest juttudest eksisteerib juba dollar babysid: kogumiku esimesest jutust, surmajärgsest elust pajatavast “Willast” on tehtud kaks ja jutust “Tumm” näiteks vähemalt neli.

Mida võib Kingi sulest aga oodata tulevikus? Praegu annab autor intervjuusid, reklaamimaks “Surmahotelli” kauaoodatud järge, sügisel ilmuvat “Doctor Sleepi”, mis räägib Danny Torrance'ist täiskasvanuna. Paari aasta taguse mitte kõige positiivsema vastuvõtu osaliseks saanud mammutromaani “Under the Dome” põhjal valminud teleseriaali hakkab kanal CBS näitama juuni lõpus. Samuti ilmub suvel veel üks Kingi romaan, mis kannab pealkirja “Joyland”. Ühesõnaga pole Kingi töökus ega populaarsus sugugi vähenenud ja tema nime saab lähiaastate jooksul veel tihti kuulda. Kirjastustele pakub kõvasti rõõmu ka tema vanemate tuntud romaanide kordustrükkide tegemine. 2011. aasta lõpus maandus poeriiulitel “It'i” eriväljaanne raamatu ilmumise 25. aastapäeva puhul, samuti tuli 2005 välja vampiiriromaani “'Salem's Lot” illustreeritud väljaanne. Kellel ei leidu tema mahukate teostega tutvumiseks aega või mahti, võivadki ette võtta mõne lühiromaani- või novellikogu, sest tal ilmub neid jätkuvalt päris sageli.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Peatoimetaja veebruariveerg 2013
Väike Mehis Heinsaare loomingu tutvustus
Intervjuu: Veiko Belials
Kõige olulisem ulmeajakiri!?
Stephen King - Magnum opus ja dollar baby
Põrand laes ehk loovkirjutamise õpituba Kuressaares
Teatriarvustus: Kosmonaut Lotte
Kosmoseprojekt Island 3
Mänguarvustus: The Tiny Bang Story
Veebruarikuu pildimäng
Veebruari ulmkonnakroonika 2013
Veebruari kirjastuste uudised 2013
Koomiks: Cold drink
Luuletusi: Zombi kojutulek jt
Luuletus: Tulnuk Zavoodis
Luuletusi: Kus hundist räägid...
Jutt: Nahk
Jutt: Mamma
Jutt: Põrand laes
Kommentaare veebruarikuu ilukirjandusele
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0284)