“Kuule, Traat, kas sa teed ka ükskord selle kuradi antigravitatsiooni kontrollpuldi korda või ei!”

“No küll ma teen," kostus mikrofonist Traadi ärritunud hääl, “mis sa virised, ette jääb või?”

“Jääb jah, või õigemini jäävad lambid ette.”

“Lambid? Mis pagana lambid?”

“No ikka laelambid, needsamad, mis nüüd põrandast välja ulatuvad. Kurat, lõin enne jala nii ära, et silmist lendas tuld välja!”

“Äkki lülitaks selle jama üldse välja?” sekkus vestlusse seni teises nurgas kükitanud Isake.

“Eile tahtsin pellarisse minna, ja mis ma näen — pott laes!“

“Laes-laes,” porises Traat pahuralt. “No ja mis sa siis teed, kui raskusjõudu üldse pole – lödistad meil kõik kohad täis. Niisama nurka lasta muide ka ei või – mis siis saab, kui gravi õigesse suunda keerame? Kukub jälle kogu see pask alla. Ja kes siis seda seal laes pesema ulatub. Sa lase õige pudelisse.”

“Kuule, sa pista õige oma pea pudelisse,” vihastas Isake. “Mis mõtet on omada täiskonfis maasarnase sisseseadega kosmoselaeva, kui selle raskuskontroll ei toimi!?”

“Mina olin muideks algusest peale selle fungustide printsi luksuslaeva varastamisele vastu,” ei jäänud Traat võlgu. “Nahhui meil on vaja neid tohutult suuri ballisaale, kardinaid, lühtreid ja kogu seda muud totrust!”

“Siis kui varastasime, raskusjõud veel toimis ja ega mina pole süüdi, et need fungu värdjad on kahe ja poole meetri pikkused kolged,” ei jätnud Isake jonni. “Kes selle kontrollbloki õigupärast ära lõhkus? Et õu, kutid, tahate tunda, kuidas on olla viiekordse raskusjõuga Zerblatil? Vot nüüd said oma Zerblati!”

“Kuulge, lõpetage riidlemine,” pomises kahe käega pead kinni hoidev ja seni vaikinud Korgits. “Kord lagi, kord põrand – teate, kama kaks. Mul isegi kõik peale eilset sees keerleb, hoidke, kurat, asjad natuke aega nii, nagu nad on.”

“Mina ütlen, et lülitame välja ja asjal punkt!” karjus Jorss vahele.

“Olgu, lõpetage juba see jama, ma lähen vaatan, kas saan sellega midagi teha,” sõnas Traat tüdinud toonil ja lülitas enda sidekanali välja.

Veidi aega valitses kambris ootusärev vaikus. Siis kostis kuskilt raketi kaugemast otsast kolinat, seinte taga olevad aparaadid piiksatasid ning järgmisel hetkel kadus kogu seltskonnal pind jalge alt ja nad paiskusid suure mürtsuga vastu seina.

“Ai raisk!” kisendas Isake ahastavalt, haaras ühe käega vigasaanud küljest ja üritas teise käega kaitsta nägu ümberringi lendavate lahtiste esemete eest.

“Traat, raisk, nüüd pole isegi mitte lagi põrandaks, vaid hoopis sein!” ulgus ribisid masseeriv Jorss.

Isake ajas end vaevaliselt kolahunnikust püsti, kompis kõhtu ja külgi ning röögatas siis oma komunikaatorisse.

“Traat, värdjas, lõpeta see jama ja pööra kõik kohe tagasi ja õigeks!”

“Ma ei saa,” kostis peale hetkelist vaikust kõlaritest nõrk hääleke.

“Mis tähendab, ei saa?” imestas Isake.

“Ma ei ulatu enam juhtpuldini, see on nüüd keset seina.”

“Oota, ma tulen ise!” karjus Isake tema suunas ja üritas ukseni küünitada, ent seinal pärani lahti rippuv uks jäi ta haardeulatusest välja.

“Hei, Jorss, tule siia, tee pätti,” viipas ta viimaks kamraadile. Viimane vantsis kuulekalt sõbra juurde.

“Kurat, ikka ei ulatu. Peavad need seinad nii kuradi suured olema,” ähkis Isake, kes oli peale väikest võimlemist Jorsile kukile roninud, “Üsnagi lootusetu lugu. “Ja et kogu mööbel on ka põrandate külge liimitud. Muidu saaks ehk sellest kuhja ehitada.”

“Kui mööbel poleks kindlalt paika kruvitud, oleks see ammu meid pudruks litsunud,” pomises Korgits.

“Teid ja teie kuradi lage,” sülitas Jorss. “Jätnud nii, nagu on, aga ei, kes ei saa pudelisse kusta, kellele jääb lamp ette, vot säh nüüd lampe. Istume nüüd nagu kärbsed seinal ja sihtpunktini on kolme päeva tee. Mida kuradit me niikaua teeme?”

Isake vaikis hetke, ohkas, tiris seejärel risu alt välja kõhuka plastpudeli, võttis sealt esimese sõõmu ja pakkus seejärel ka kamraadidele.

“No kui muu ei aita, siis tuleb sein tagasi põrandaks juua!”