Olen kohutavalt üllatunud, et veebruarikuu numbrisse jõudis nii palju materjali koguneda, nii artiklite kui ka ilukirjanduse poole pealt. Sest mõni võib arvata, et 28 päeva või 31, mis seal vahet - aga tegemist on kuu viimaste päevadega! 3 päevaga kuu lõpus teeb kaks korda rohkem kui kahe nädalaga kuu alguses.

Ja pakkuda oleks nii mõndagi - esiteks kolm novelli, millest esimene on vaieldamatult ühelt parimalt Eesti ulmekirjanikult Triinu Mereselt, teine ulmejutuvõistlusele laekunud tekst Bix Pokupojalt ja kolmas meie oma toimetajalt, märtsist alates jälle peatoimetajalt J. J. Metsavanalt.

Lisaks sellele avaldab Reaktor esimest korda oma ajaloos luuleloomingut, autoriteks Krafinna, Triinu Meres ja mõned vemmalvärsid on ka siinkirjutajalt. Järgnevalt ka mõned sõnad lähemalt igaühe kohta.

Enne mainiks, et luuletuste kommenteerimine on iseenesest libedale jääle minek - tekib oht mitte üksnes suunata lugeja enese tõlgendust, vaid lausa viia need väga kitsastesse rööbastesse, millest oleks raske väljuda. Kuid head luuletust ei ammenda mõnesõnaline kokkuvõte. Üksikute aspektide esiletõstmine neist luuletustest võib mingil määral röövida lugejalt võimaluse näha muid aspekte.

Seetõttu soovitan siin sisalduvaid kommentaare luuletustele pigem mitte lugeda, kui pole neid ise veel lugenud ja on soovi värske pilguga omandada omaenese arvamust neist. Need on paljuski mõeldud tõlgendusabina neile, kes üldjuhul hoiduks värsindusest midagi arvamast.

Teisalt võib siinsele kirjutisele läheneda kui toimetajapoolsele kommentaarile selle kohta, millest lähtusin luuletusi vastavasse järjekorda pannes ning neid esile tõstes.

Viimane eelmärkus luule kohta oleks aga see, et kahe autori näol on tegemist trükis avaldatud poeetidega - Triinu Merese ilukirjanduslik debüüt oli luulekogu "Lagunemine", milles on nähtud underlikku meelelisust, ning Krafinna debüüt oli Sven Kivisildniku kirjastatud luulekogu "Teki all ja köögikardinate taga" (mille kohta Vahur Afanasjev on kirjutanud Loomingusse, et ta paistab "silma arenenud kujundikeele ning teemavalikuga, milles ajatus põimub elulähedusega"). Ainus luulet mitteavaldanud autor kolmest olengi mina ise ja siinkohal võibki tõstatada küsimuse toimetajapoolsest võimu kuritarvitamisest. Aga see võib jääda iga lugeja enda hinnata.

Nüüd aga novellide juurde edasi minnes...

Triinu Merese "Nahk" - tegemist on parima algmaterjaliga, mida olen Reaktorile saadetuna näinud, ja kui üldse nimetada esimesi negatiivseid mõtteid lugedes, siis ehk seda, et "miks ta Reaktorisse saadab - saatku Värskesse Rõhku, seal on professionaalne proosatoimetaja ning sealt saab nutsu". Teiseks see, et "pärrrgel, nüüd toimetada inimese teksti, kes tõenäoliselt oleks hulk maad pädevam toimetama seda kui mina..."
Õnneks sujus koostöö 110-protsendiselt, millest lisaprotsendid tulevad sellest, et ta oli nõus saatma palumise peale ka veidi luulet.
(Loodetavasti irvhambad ei loe siis välja seda, et 110 protsenti tuleb kokku, kui arvestada 55% proosa ja 55% luule kohta.)

Mis puutub toimetamispädevusse, siis tema hilisem ülevaatamine paljastas tõesti selliseid apsakaid (näiteks ajamäärustega eksimist), mis omapoolsel ülevaatamisel pigem kahe silma vahele jäid. Kuid see oli suuresti ka sellest, et teksti sisu kutsus end sedavõrd lugema, et toimetajapilk leebus ja kriitilisus mahenes.

Tekstis jutustatakse ladus ja küllaltki hoogne lugu libahundist, armastusest ja truudusest - tüdruku truudusest armastatule või hundisoole, noormehe truudusest perekonnale või inimsoole.

Kuna käesolevasse numbrisse oli juba plaanitud kaks luuletajat (Krafinna ja mu enda), siis pidasin heaks küsida Mereselt, ehk oleks temagi nõus midagi saatma. Need näisid minu jaoks meeleolult omamoodi kujunevat novelli "Nahk" laienduseks ning poleks läbinisti meelevaldne lugeda neid lausa novelli peategelase mõningate mõtete-tunnete luulendamisena. See ei tähenda, et neid luuletusi ei võiks ega saaks lugeda luuletustest sõltumatult, aga mõne jaoks võib selline lõtv haakumine teema ja meeleolu poolest täiendada kummagi lugemise elamust.

Kui esimene, "Hüljatud tüdruk", sai valitud hunttüdruku kujundi pärast, siis pealkirjata luuletus algusega "pöörduda pimedusse" sisaldab eneses novelli lõppemotsiooni, võimatust pöörduda koju. Järgmised kaks luuletust, "Vaata ette, mida sa soovid!" ja "nüüd ma taon ta väravale", sisaldavad eneses konflikti täituvate ja kahetsusväärsete soovide vahel, mida on mõnevõrra tajuda ka lühijutust. Viimast luuletust nimega "Pühendunu" on sellises kontekstis lihtne vaadelda libahundilikuna, ehkki luuletuses seda välja ei öelda. Lõppmõttena jääb sellega kajama tunne, et me oleme iseenese suurimad vaenlased. Või tuntud väljendit parafraseerides - inimene on iseenesele hunt.

Bix Pokupoja "Mamma", oli saadetud kirjastuse Fantaasia ja ulmeühingu jutuvõistlusele. Ehkki see sealt tagasisidet ei saanud, on Reaktori toimetajate meelest tegemist huvitava tekstiga, mis väärt avaldamist. Kui pinnapealsemal esmalugemisel tundus mulle teksti alguses tõenäoliselt olevat mingit liigliha, siis lõppu jõudes mõjus see stiilieripärana. See hoidis lugejat novelli vooluvees oma nihkes olmelisusega. Samas pole see tõeline olme, kuivõrd pole tegemist igapäevase maailmaga. Pigem on see vägisi normaalne - ja seeläbi just eriliselt ebanormaalne.
Nii, nagu inimesi lööb sageli rööpast välja see, kui öelda neile: "Rahune maha!", võib ka omamoodi ebamugavuskrambi tekitada just nimelt käesolevas tekstis läbiv keep smiling ja "Sa oled tubli!" Kokkuvõttes on tegemist ärevatoonilise novelliga, mille stiilis hakkab mõjuma ka teatav visuaalsus, mistõttu poleks seda vajaduse korral üldse keeruline illustreerida, kui leiduks huvilist.

J. J. Metsavana novelli "Põrand laes" tahaks kirjeldada kui Metsavana looming tema tuntud headuses, aga sellised sõnad ei annaks aimu käesoleva teksti enda eripärast või väärtusest. Sellest on juttu ka käesoleva numbri artiklis "Põrand laes ehk loovkirjutamise õpituba Kuressaares", milles Ene Kallas toob esile seda, et tegemist oli tolle ürituse parima poole-tunni-tekstiga. Käesolevas numbris on avaldatud lühijutu toimetatud versioon.

Paljud ulmesõbrad võiks ühe novelli ideaaljuhtu kirjeldada sellena, et võetakse üks pöörane kontseptsioon, mida tekst selgitab ja teeb võimalikuks. See tekst on hea näide sellise ülesande õnnestumisest tabaval ja küllaltki veenval moel.

Kuna novellidest räägitud, siis võib edasi minna värsside juurde. Siinkohal oleks hea üleminekuteos riimitud naljalugu "Tulnuk Zavoodis". Selle eesmärgiks oli lõbusate värssidega edastada hullumeelsena näiv lugu mehest, kes satub Tartu legendaarses kõrtsis ühe tulnukaga jooma. Parimal juhul võiks see olla naerutav tekst ka neile, kellele luule juba põhimõtteliselt ei istu.

Ja last, but not least - mõni sõna ka Krafinna luuletustest, millele panin pealkirjaks "Zombi kojutulek jt". Ehk pole pealkiri väga hea, kuivõrd minu meelest on tema luulel selle numbri värsside seas kõige suurem meeleoluline ja temaatiline varieeruvus. Teised ei jää siin "zombi kojutulekule" alla, pealkirjas lähtusin vaid sellest, et tolle puhul oli tegemist esimese luuletusega.

"Zombi kojutulek" sai valitud esimeseks, kuna see näis oma lõbususes kõige haaravam neist. See on korduva salmiga luuletus, mille mõni muusikalembene võiks ära viisistada - saaks ehk mõnel ulmefännide kogunemisel kitarriga lõkke ääres laulda.

Järgmine luuletus, pealkirjata värsid algusega "vabandust", on samuti koolnuga, aga sedapuhku on meeleolu tõsisem. Ühelt poolt võiks mõjuda kontrast esimesega, teisalt on nende kahega edastatud ühe zombi silme läbi tehtud teksti peamised käsitlusviisid - ühes mängitakse lõbusalt groteskiga, teises on zombiks muutumine vaid rippumajäänud maapealsete tunnete traagiline lahenemine hirmuäratava olendina.

Kuivõrd ulmes on sagedane küsimus see, mida võiks tunda hingetuks peetu, siis on huvitav lugeda hõllanduslikuna mõjuvat pühendust arvutitegelaselt, milleks on pealkirjata luuletus "kui sa lased mul...". Vaatevinklitega mängib veel "Superstaar", mis ei sisalda endas ulmekujundeid (puuduvad robotid, tulnukad, aurupunk), mis on aga pühendatud Indrek Harglale, kes oli kord küsinud Krafinnalt, kas ta võib kogu seltskonna tähelepanu tõmmanud kassi paariks nädalaks laenata. Järgmine luuletus "Kalmistu" tuletab meelde õudusfilmi "Pet Sematary", mis hirmutab vaatajaid surnuist üles tõusnud kassiga. Kui eelmises nimetati kassi superstaariks, siis seekord on ühe kassi 15 kuulsusminuti asemel tõeline surematus.

Viimane luuletustest on pealkirjata luuletus algusega "mõni mõte on tähtsam kui teine". Mõni ehk loeb ja ei näegi õieti ulmet selles, ometigi peitub selles kommentaar ulmele kui sellisele. Luuletuses tõstetakse esile poeetiliselt nauditavaid kujundeid, millest ühtedes peitub kodune hardus ("esikutuli ootab hilist / tulijat"), teistes tuntuimad ulmestseenid ("500 haldjat marsivad / helmi süvikusse"), kolmandais looduslikum ja ühelt poolt vähem ulmeline, ent teisiti ebamaisena mõjuv ("kahekordne selge vikerkaar kummub / üle kadajase karjamaa"). Kõigil neil kogemustel on oma eripära, nende kõigi kohta võib öelda fantastiline - ja need kõik vastanduvad teravalt ülimalt proosalisele peldikupotis istumisele luuletuse lõppridades.

Selle luuletuse tihendatud sõnamaagia muudabki kogu argise tavapäeva vaid tühiseks peldikupotil istumiseks - kuid nagu neist ridadest ka ilmneb, on ulmel lõppeks osati samasugune mõju, mis luulel. Igaühele on vaja neid esikutulesid ja "helmi haldjaid" ja "kahekordseid vikerkaari". Ja ulmelooming, olgu siis mängude või filmide või kirjanduse näol, ongi üks häid allikaid, kust saab ammutada seda fantastilisuse kogemust.