Maa, inimkonna häll, hakkab meile tasapisi väikeseks jääma – pilgud on suunatud üles, kosmoseavaruste poole, kuid riikidel (ja riikide ühendustel) napib soovi finantseerida nõnda kulukat ning riskantset projekti, nagu seda on kosmosekoloonia rajamine. Külm sõda on läbi, suuremat asteroidi ei ole Maa poole tulemas ning kuna kosmosekoloonia pealt tuluteenimise võimalused on kahtluse all, on orbitaaljaamadega mässamine jäetud ekstsentrikutest teadlaste ning entusiastide hooleks. Loomulikult on probleemiks ka inimkoosseisu ning tehnika üles saatmine - 1 kg massi orbiidilesaamine maksis 10 aastat tagasi reeglina tublisti üle 10 000 $. Nüüdseks on see hind tänu SpaceX Falcon 9 raketi tõhusale tehnoloogiale langenud 5 167 $-le (hetkel prototüübi-faasis olev Falcon Heavy peaks seda langetama veel omakorda üle kahe korra), kuid ühe normaalkaalus keskmise mehe kohta läheks see siiski maksma peaaegu pool miljonit dollarit.


Need tavainimese jaoks astronoomilised numbrid aga ei ole takistanud teadlastel ning teadlaste gruppidel välja töötamast geniaalseid, kohati fantastilisi, kuid teisalt vahel täiesti usutavaid lahendusi autonoomsete elusüsteemide rajamiseks. Üheks selliseks on O'Neilli silinder, mille töötas aastal 1976 koos oma tudengitega välja füüsik Gerard K. O'Neill.


Teadlane lõi oma õpilastega kolm erinevat projekti, millest igaüks sai nime “Island” ning numbri. “Island one” oli 500-meetrine pöörlev silinder, mille pöörlmiskiirus 1,9 pööret/min pidi tagama Maa-sarnase gravitatsiooni. Kosmisejaama pidi mahtuma umbes 10 000 elanikku. Tema teine projekt “Island two” suurendas silindri läbimõõtu pea kahe kilomeetrini – sellised mõõtmed olid piisavad juba 140 000 elaniku mahutamiseks. Silindri suurendamise tingis lihtne majanduslik nõue – see pidi olema piisavalt väike, et võimaldada efektiivset transporti ning piisavalt suur, et mahutada ära toimiv tööstus.


Tema kolmandas projektis oli kolooniaks tohutu keerlev silinder (läbimõõt üle 15 km-i ning pikkuseks kuni 32 km), mille siseküljel said inimesed rahumeeli elada. Aknad ning elumaa jagasid “kapsli” külje kuueks võrdseks osaks, millest poole hõlmasid kolm suurt akent. Kesktõukekiirendus tekitas kunstliku gravitatsiooni, mis väheneb silindri keskme suunas ning mida saab kasutada energia osas säästvalt liiklemiseks. Oma suurusest tingitult pidi silinder pöörlema vaid 40 korda tunnis (nurkkiirus 0,07 /s). Teostatud uuringud näitasid, et antud kiirusel ei teki sisekõrvale mõjuva coriolise jõu tõttu inimesel pöörlemisest mitte mingit ebameeldivustunnet. Aknad aga ei ole suunatud Päikese poole, vaid sinna on suunatud üks silindri põhi, mis kaitseb elanikke päikesetormide eest – valgus juhitakse silindrisse polariseerivate peeglite abil, mille nurka saab öö simuleerimiseks nihutada.


Lisaks inimestele mõeldud eluruumile, oli väiksema ümber plaanitud ka hulk väikeseid silindrid umbes 30 km-se läbimõõduga ringil ümber jaama tiirlema, mis mõeldud toiduainete kasvatamiseks. Tööstuse jaoks aga oli eraldatud silindri keskosa, kus sai läbi viia ka 0-gravitatsiooni nõudvaid tööstusprotsesse.

O'Neill ei näinud põhjust pärast ühe koloonia moodustamist resursse tagasi hoida ning sellega piirduda. Silindritekompleksid võisid olla erineva kliima ning sotsiaalse struktuuriga – naabritega ei olnud probleemi, kuna alati võis mujale liikuda. Teadlane leidis ka meetodi, kuidas tohutut silindrit ilma rakette kasutamata pidevalt Päikese suunas sihituna hoida, kasutades selleks hoorattaid. Antud tehnoloogiat kasutatakse muide ka praegusel ajal tehiskaaslaste väiksemaid pöördeid sooritades.


Kus aga saada niivõrd suurejoonelise projekti läbiviimise jaoks materjale? Maalt pidev kulukas ülessaatmine saaks ilmselt plaanile üpriski kiirelt saatuslikuks. Kuid O'Neillil oli ka sellele küsimusele vastus olemas. Kogu projekti läbiviimiseks vajalik materjal pidi võetama Kuult. Sinna rajatud tehased ning elektromagneetilised katapuldid pidid suutma projekti varustama piisava hulga suhteliselt odava toormega. Kuidas aga need tehased kõigepealt Kuule said? Sellele küsimusele aga vastab meie aastatagune (veebruar 2012) number, kus J.J. Metsavana jutustab pikalt ja põhjalikult Kuu isepaljunevatest tehastest.


“Island 1, 2 ja 3“ on kõik üpriski sõgedad, kuid teisalt hoolikalt läbimõeldud projektid, mille teostamine praegusel ajal kindlasti tehniliselt võimalik, kuid algse investeeringu suuruse tõttu ei hakkaks seda ükski riik ilmselt kaalumagi. Teisalt aga tasuks juba Kuule rajatavad tehased end mõne aja pärast ära ning O'Neilli plaanide läbi oleks võimalik vabaneda ka Maad vaevavast ülerahvastusest. Rääkimata veel võimalikust energiakriisi lahendamisest orbitaaljaamadega. Üks oleks aga kindel – selle projekti läbiviimisel aeguks päevapealt hea hulk ulmekirjandust.

O'Neilli silinder wikipeedias
Island One koduleht
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Peatoimetaja veebruariveerg 2013
Väike Mehis Heinsaare loomingu tutvustus
Intervjuu: Veiko Belials
Kõige olulisem ulmeajakiri!?
Stephen King - Magnum opus ja dollar baby
Põrand laes ehk loovkirjutamise õpituba Kuressaares
Teatriarvustus: Kosmonaut Lotte
Kosmoseprojekt Island 3
Mänguarvustus: The Tiny Bang Story
Veebruarikuu pildimäng
Veebruari ulmkonnakroonika 2013
Veebruari kirjastuste uudised 2013
Koomiks: Cold drink
Luuletusi: Zombi kojutulek jt
Luuletus: Tulnuk Zavoodis
Luuletusi: Kus hundist räägid...
Jutt: Nahk
Jutt: Mamma
Jutt: Põrand laes
Kommentaare veebruarikuu ilukirjandusele
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0103)