Inimene ei mäleta kõike, igapäevane infovoog, infoküllus matab tahes-tahtmata nii mõnegi olulise mälestuse, millest võib teinekord sõltuda paljugi.

Oli täiesti tavaline lõbus õhtu, Mina, K, Kutt ja I. Istusime lauas, nautisime nii roogasid kui õhus helisevaid sõnu, mõtteid. I ja K olid mu ammused tuttavad, Kutti nägin esimest korda elus.
Kutt särises K poole, noh, mul oli seda kerge tajuda, õrn teema.
Hakkasid mingi hetk haigutused suule tulema, I, kes oli korteri peremees, kuigi ise elas ta kõrvalkorteris, jaotas magamiskohad, Mina ja Kutt saime ühte tuppa, K tegi aseme kõrvaltuppa, I kobis oma koju üle koridori. Kui asemed olid jaotatud ja olime linade vahele kobinud, tajusin Kutis mingit pinget, ju ta oli K pärast pisut liimist lahti, mõtlesin. K oli sõbralik ja särav nagu alati, aga ei midagi enamat. Jube kerge lummusesse langeda.
Uinusin.

Kuni miski eksitas mind. Avasin silmad ja nägin, kuidas Kutt end püsti ajab, astub ukse juurde, see avaneb ja tema vastas seisab K.
Kuram, kas tõesti? liiguvad unised mõtted esimesel hetkel. Aga inimesed ukseavas ei liiguta, ei lähe kõrvaltuppa, lihtsalt seisavad, või ei, ei seisa lihtsalt. Nüüd näen kuuvalgel, et Kutt on higine, läigib suisa ja riietel on higilaigud. Mida kuradit? Pole ju palav? Ja käed, mida teevad käed??? Värisevad!!

Kas on see kuuvalgusest? Ei, K on näost lubivalge. Ta võiks olla vägagi veetlev, poolläbipaistva öösärgi väel ukseavas seistes, juuksed pisut sassis, aga see mõte tuleb mulle pähe tunde hiljem, praegu näen inimest, kes oleks justkui kohtunud oma surmaga. Või ei, pigem kõikide hirmsate ebaloomulike surmade summaga...
Ajan ennast voodist püsti, siis ütleb Kutt midagi, kokutades, sõnu suust välja kangutades, otse tüdruku suurtesse ehmunud silmadesse:
„ Pi..pikk....pikk me me...me...mees ..t tu..tulb..tuleb...ja..ja...ja...t..t...ta...t.t..te teab....tea..teab...tea..b..e...e....et..t...s..s....sina...sa....sina....o...ole..oled....k....ka...s..sina...ol...oled....k...ka....s..si..sina...oled...ka...siin...“
Mida? Mida see vend sokib???
Välisukse link vajub alla, seda ei ole näha, hämar, aga see on tunda, see on iga keharakuga tunda.
See on nii tunda, et olen murdsekundiga püsti ja kaetud külma hirmuhigiga. Kolm jäätunud, krampunud, liikumatut inimest võõras korteris.
Olen nii süvenenud oma hirmu ja tardumusse, et põlema süttiv laelamp ja K selja taga ukseavasse ilmuv I ei suuda mitme sekundi jooksul seda seisundit lõhkuda...
Pool tunnikest hiljem, istume taas laua taga, K on teinud rahustavat teed. I-l on midagi rääkida.

„Seda et, tundsite?“ ja ta jätkab „ siin pisut justkui võib kummitada või nii, see korter oli tudengitele välja üüritud, üks neist ei saanud oma eluga justkui hakkama, noh... tegelikult ... tema vaim... justkui rahutu... ja hulgub siin aegajalt ringi, kas pooleli jäänud õnnetu armulugu või ei anna talle rahu pooleli jäänud õpingud ja saavutamata jäänud saavutused... no igastahes aegajalt ta ilmub, algul olin päris ehmunud, aga siis... noh... justkui läheme tema kodukõrtsi, ma teen mõned õlled ja tema istub niisama, ja siis on mõnda aega rahu majas jälle.“ I näitab puutumata voodit K toas, millele on kuhjatud pisut kraami.
„See oli tema voodi ja seal on mõned tema asjad, milledele pole keegi järgi tulnud, ei teagi, mis nendega pihta hakata...“
Kuulan I-d ja tean, tean, et peaksin teadma, aga mida, ei mäleta. Noh, igastahes ei ole see purjutada armastava tudengi vaim, mis Kuti kokutades lausutud sõnade tagant peegeldus... ei ole... päris päris kindlasti ei ole... ma peaksin teadma, peaksin, aga mida?
Vaatan Kutti ja K-ad ja tean, et ka nemad tunnevad sama. Ometi laelambi valguses ja rahustava tee mõjudes ei tundu see teadmine enam nii oluline.
I läheb uuesti magama, loodetavasti liitub temaga läbipõlenud tudengi vaim. K kõnnib nagu muuseas välisukse juurde ja keerab kinni mõlemad lukud.
Kaks korda.

Triks Triks ülemine ja Traks Traks alumine.
Millal on ukselukk aidanud vaime eemale hoida??? Ometi saab tema tegevus meie mõlemi meessoo esindaja vaikiva nõusoleku osaliseks. Lähme meeste tuppa, Kutt vaatab küsivalt lambilüliti poole. Nähes naabertoa uksealuse valgusviiru kustumist liigub ka Kuti pikk käsi lüliti poole ja õuest kumav kuuvalgus on jälle ainuke helendus toas.
Mida ma mäletama pean??? Mida?
Kutt võiks ise olla Pikk Mees, mõtlen, minust peajagu pikem. Tõusen voodist ja astun vaheukse poole.
„Kuhu?“ küsib Kutt.

Ma ei pea teda vastuse vääriliseks, avan ja sulgen ukse ja olen K juures.
K ei maga veel, ajab end voodis istukile. Seisan voodi otsa juurde, meie näod lähenevad, esialgne küsimus tema pilgus muutub tervituseks. Nüüd julgen korraks puudutada tema huuli, see pole suudlus, pigem lihtsalt lühike huulte puudutus, kokkupuude, ometi mahub sellesse viivu kogu meie koos elamata elu koos kõigi vajalike rõõmude ja muredega.
Me ei puuduta teineteist rohkem, pole vaja, kõik on tehtud, kõnnin tagasi meeste tuppa ja loodan, et Kutt väga armukadedaks ei muutu.
Sest mulle meenus, meenus Pikk Mees. Meenus, et ka minu juurde tuli kunagi Pikk Mees, tuli, kui ma magasin, iga öö tuli ta lähemale, ja ta oli ohtlik, ta on ohtlik. Kõige hullem, ta teab, kellest sa hoolid, ja ta tuleb ka Tema juurde. Kõigepealt tulebki ta Tema juurde ja alles siis sinu juurde.
Ometi ei tea ma, ei mäleta. Ma olen ju elus, olen alles. Kuidas?


Mõned kuud hiljem , täiesti lambist ja mingi rutiinse igaõhtuse toimingu käigus, kui tolleõhtune hirm on argiaskeldustega maha pestud, töömõtete alla sügavale maetud, purskab üks mälestus justkui geiser läbi muda mu meeltesse. Pikk Mees, kuidas ma temast pääsesin? Polnud midagi keerulist, lihtsalt ma läksin talle vastu, hoolimata oma hirmust ja tegin midagi väga argipäevast mõne külakõrtsikakleja jaoks, ma sõitsin talle lihtsalt lõuksi...helistaks õige Pikale? Ahjaa, mul ole ta numbrit, võibolla siis K-le? Polegi neid peale seda õhtut näinud...
Maks Hull 2016-2017
Kusagil Skandinaavias
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Peatoimetaja veerg 7/17
Intervjuu Kaido Tiigisoonega
Arvustus: Kus pingviinid ei laula
Estcon 20.
Stalker 2017 tulemused
Palju õnne, Rene Laloux
Estcon 2017, muljed ja mõndagi muud
Aurupunk muusikas
Meenutusi Estconidest
Raamatuarvustus: Shanidar – klassikalised lood
Raamatuarvustus: Stephen King „Valve lõpp“
Raamatuarvustus: „Gurbilt teateid ei ole”
Ulmkonnakroonika 7/17
Kirjastuste uudised 7/17
Reaktori juuni juttudest
Jutt: Marssi vallutamas
Jutt: Pikk mees tuleb
Jutt: Manamine algajatele
Jutt: 8
Jutt: Kuidas haldjas orki lendas
Jutt: Verilaid
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0090)