„Kas sa oled ikka kindel, et see töötab?“ küsis Tiit murelikult.
„Jaa. Ja nüüd jää vaid ja pane oma neetud keep selga,“ torises Pelle ja tõmbas vana kulunud tumesinise hommikumantli kapuutsi pähe, „ma pean keskenduma.“
„O-ok....ma loodan, et sa ikka tead, mida teha,“ ütles Tiit ja pani oma ema roosa mummulise hommikumantli selga.
„Mida kuradit? Kas sa midagi paremat ei leidnud?“ pahandas Pelle klassivenna rõivastust märgates.
„Isa oma oli pesus...“ vabandas Tiit vaikselt. Seepeale Pelle ohkas vaid tüdinult, võttis sahtlist vana kulunud raamatu, ning pöördus toa keskel oleva laua poole. Laua peal lamas alasti ja kinni seotuna Pelle ja Tiidu klassivend Siim, kes vaatamata oma noorele eale kaalus juba tublisti rohkem kui Pelle ja Tiit kokku. Keldrist „laenatud“ vana plastmassist aialaud paindus ja kääksus Siimu raskuse all iga kord kui too natukenegi liigutas ning Siim mahtus vaevu sinna peale lamama.
Siim niheles laual rahutult ning üritas midagi öelda, kuid suutropp takistas teda ning kuulda oli vaid haledat mõminat. Pelle ei teinud temast väljagi ja oli ninatpidi raamatus. „Nii... küünlad olemas, märgid on maas. Kas sa-„
„Pelle!“ kõlas äkki alumiselt korruselt kriiskav hääl.
Pelle ohkas korra sügavalt ning üritas sellest mitte välja teha. „Kas sa noa-„
„PELLE!“
„Jah, ema?!“
„Kas sa prügi viisid välja?“
„Jah, ema!“ karjus Pelle ning pöördus siis uuesti sõbra poole. „Kas sa noa võtsid kaasa?“
Tiit noogutas murelikult ja näitas suurt kööginuga, mille ta kodust kaasa oli võtnud. Nuga nähes hakkas Siim veel rohkem nihelema, nii et laua jalad tema raskusel alla paindusid. „Äkki...äkki me ikka ei peaks seda tegema...“ ütles Tiit murelikult.
„Nüüd on liiga hilja, et taganeda,“ vastas Pelle, „Mis sa arvad, et see paksmagu suudab oma lõuad kinni hoida, kui me ta lahti laseme?“ Siim küll noogutas seepeale entusiastlikult, kuid Tiitu ei paistnud see väga veenvat.
„Tõsi....“
„Ja pealegi. Kas sul on mõni parem mõte?“ küsis Pelle.
„Ei....“
„Nii siis. Ära vingu. Kas mäletad, mida teha?“
Tiit vaid noogutas ja võttis noa tugevamini kätte. Siim oli juba täitsa paanikasse minemas ja rabeles nagu segane, nii et rasva voldid juba higist läikisid ja laud kaeblikult tema all krääksus ja raksus.
Pelle noogutas tõsiselt, avas raamatu õige koha pealt, köhatas kurgu puhtaks ning oli just lugema hakkamas kui alt kostis taaskord ema kriiskav hääl.
„Pelle!“
Pelle lõi vandudes raamatu kinni enne kui vastas, „Jah, ema?!“
„Kas sa viskasid prügi ikka õigesse konteinerisse?!“
„Jah, ema!“
„Sa ju tead, et me peame nüüd prügi sorteerima ja paber läheb erladi konteinerisse?!“
„JAH, EMA!“
Seejärel Pelle ootas hetke, enne kui ohkas ja raamatu uuesti avas. „Nii... kuhu me nüüd jäi-„
„Viskasid siis ikka õigesse konteinerisse?!“ kostis jälle alumiselt korruselt.
„JAH, EMA! Palun! Mul on praegu tegemist!“ karjus Pelle vastu.
„Olgu olgu! Ma rohkem ei sega!“ hõikas ema vastu.
Tiit, juba ammu Pelle ja tema ema omavahelise jagelemisega harjunud, ei teinud sellest väga väljagi ja suskas vahepeal Siimu õrnalt kui too liiga palju rabelema kiskus ning süütas loitsu jaoks küünlad. Eraldi küünlaid ei olnud poisid raatsinud osta ning olid selle asemel kodust kõik küünlad kokku korjanud, sealhulgas ka väikesed laternad, mida Pelle ema oli sugulaste haudadele viimiseks ostnud.
Pelle hingas korra sügavalt sisse ja välja enne kui uuesti raamatu avas. Ta köhatas korra kurgu puhtaks, noogutas klassivennale tähenduslikult, võttis sisse dramaatilise poosi ning hakkas lugema.
Proin porta, justo quis placerat aliquet, quam purus hendrerit sapien, at congue nulla dolor sollicitudin elit...
Poole manamise pealt oli äkki kuulda vaikset sorinat ning tuba täitus sooja kuse lõhnaga. Pelle krigistas seepeale hambaid ning saatis Siimu poole vihase pilgu enne kui jätkas.
Nam consectetur orci nec leo fringilla varius vitae non ex. Class aptent taciti sociosqu ad litora torquent per conubia nostra, per inceptos himenaeos!
Seejärel, ühes käes raamat ning teine käsi dramaatiliselt lae poole sirutatud, jäi Pelle vait ja põrnitses sõpra.
Tiit, midagi aru saamata, põrnitses vastu.
„Noh!“ sisistas Pelle läbi hammaste.
„Mis? Aaa...kas ma nüüd?“ küsis Tiit.
„Jaa!“
„O-ok...“ ütles Tiit ning tõstis noa värisevate kätega Siimu kohale. „Kas-kas ma ikka pean?!“
„JAA!“
„Ok...“ ohkas Tiit, pigistas silmad kõvasti kinni, ning tõstis noa kõrgele pea kohale. Möödus sekund. Siis teine. Kolmas...
„Kurat, kas saad juba?“ ütles Pelle närviliselt.
„A-aga kas sa ei saaks äkki?“ küsis seepeale Tiit.
„Ei.“
„Miks?“
„Sest ma pean raamatust lugema!“
„Aga ma võin ise raamatust lugeda.“
„Ei!“
„Miks?!“
„Sest see on minu raamat!“
„Sa leidsid selle pööningult!“
„Minu pööningult, seega on see minu raamat! Nüüd tee see ära enne, kui sa kõik untsu ajad!“
„See on su ema pööning....“ ütles Tiit nutuselt, kuid pani uuesti silmad kinni ja tõstis noa.
„Ja nüüd otse südamesse!“ õpetas Pelle. Tiit noogutas, omal samal ajal käed värisemas. „Ainult üks löök ja kõik meie mured on lahendatud,“ püüdis Pelle oma sõpra julgustada, „Ja me ei pea enam-„
Äkki kostis alt jälle kriiskamist, „PELLE!“
Tiit, närvid niigi pinges, karjatas seepeale ehmatusest ning virutas Siimule noaga. Südame asemel tabas nuga aga ribi, libises mööda ning surmava löögi asemel tekitas vaid pika veritseva haava. Siim hakkas seepeale kohutavalt röökima ja rabelema ning samal ajal oli alt kosta Pelle ema kriiskav hääl. „PELLE? PELLE?!“
Tiit läks seepeale täiesti paanikasse ning hakkas Siimule valimatult noahoope jagama, ise samal ajal hirmust karjudes. Kui Siim viimaks rabelemise ja röökimise lõpetas ning elutult lauale lamama jäi oli ta kere kaetud haavaga, peale vere valgus põrandale veel muud paska ja soolikaid ning toas olevale kuse haisule lisandus nüüd veel ka räme sitahais.
„PELLE!“
„Jah, ema?!“ suutis näost kaame Pelle vastu hõigata.
„Pane oma neetud saatanlik rokk muusika vaiksemaks!“
„Jah, ema!“
„Sa ju tead, et mulle ei meeldi, et sa sellist rämpsu kuulad!“
„Jah, ema!“
„Ja kas sa süüa tahad? Naabrinaine tuli külla ja tõi pirukaid!“
„Ei, ema!“
„Need on liha pirukad! Seentega! Sa ju sõid neid?!“
„Ei, ema, ma ei taha praegu süüa!“ karjus Pelle ärritunult vastu. Samal ajal jõllitas teda näost valge Tiit.
„K-kas nüüd ei p-peaks...“ hakkas ta ütlema, kuid kõõgatas siis ja pani käe suu ette.
„Ooot! Ära! Ma toon äm-!“ ütles Pelle paaniliselt, kuid sõber ei pidanud vastu, kõõksatas korra uuesti ning ropsis siis otse Siimu peale. Pelle ohkas seepeale sügavalt ja viskas raamatu nurka.
„See vist ei toiminud, ega?“ küsis Tiit haledalt.
„Oot... las ma mõtlen korra,“ ohkas Pelle ning hakkas laua peale toetuma. Plastmassist laud ei pidanud aga kogu sellele raskusele enam vastu ning valju raksatuse saatel murdus keskelt pooleks nii, et Siimu laip kogu oma soolikate ja pasaga põrandale kukkus ning Pelle otse selle peale.
Valju sõimamise saatel rabele poiss kiiresti uuesti püsti ja oli just toast välja tormamas kui äkki toas kõik küünlad ära kustusid ning kostis õel naer. Üks kriidiga põrandale joonistatud lopergustest ringidest süttis põlema ning selle keskelt ronis välja pisike sarviline ning leegitseva sabaotsaga deemon.
„Värisege surelikud!“ hõikas deemon, “Mina, suur Belzhogot, kuulsin teie kutset ning tulin siia et....et....“
Toas seisukorda ning poisse nähes jäi deemon vait ja silmad punnis vahtima. Poisid jõllitasid teda imestunud vastu ning mõni hetk valitses toas täielik vaikus.
„Mis kuradima Beelzebubi sitt see veel on?!“ kostis deemon pahaselt.
„Eeee....me oleme alles algajad...“ kogeles Tiit.
„Ja mis kuradima asjad teil veel seljas on? Vanaemalt võtsite vä?“
„See on mu ema oma....“ pomises Tiit. „Ja meil ei olnud raha, et musti keepe osta,“ lisas Pelle punastades, ise samal ajal üritades paska oma kätelt maha pühkida.
“Ning teater ei laena meile enam kostüüme peale seda mis eelmine kord juhtus,” lisas Tiit.
Deemon vaid ohkas selle peale ja pomises midagi mingis tundmatus susisevas ja turtsuvas keeles. „Olgu. Olgu.... see ei ole veel kõige hullem, mida ma näinud olen. See on küll päris hull aga mitte kõige hullem... Laske tulla.“
Pelle ajas seepeale selja sirgu ja pöördus deemoni poole. „Ooo suur Belzfogot-„
„Belzhogot,“ parandas teda deemon.
„Eee... Belzhogot. Me kutsusime sind siia, et sa ühe meie soovi täidaksid!“
„Nii...“ ütles Belzhogot kannatamatult.
„Vastutasuks anname me sulle oma sõbra hinge,“ ütles Pelle ja osutas Siimu laiba poole.
Deemon ei paistnud sellest just otseselt vaimustuvat, „Ja mida te vastu tahate?“
„Me tahame, et sa aitaks meil mata eksamist läbi saada,“ ütles Pelle kindlat, Tiit samal ajal õhinal kaasa noogutamas.
Deemon oli selle peale nii üllatunud, et leek tema saba otsal ära kustus. „Mida?“
„Me tahame mata eksamist läbi saada,“ kordas Pelle.
“Te tahate…” kordas deemon pomisedes, ikka veel üllatunud “Ma saaks...saladused….teadmised...must maagia...võim...ja te tahate faking mata eksamist läbi saada?!”
Poisid vaid noogutasid seepeale. “Eee...ega see ometi liiga palju pole?” küsis Pelle murelikult.
“Liiga palju?!” kostis deemon pahaselt.
“Noh...sa oled natuke...ee...pisike ja-”
“PISIKE?!” karjus deemon vihaselt.
“M-mitte, et selles midagi halba oleks,” ütles Pelle kiiresti, “Kõik ei saagi olla suured ja tiibadega ja-ja…”
“Türa, ma sulle näitan suuri tiibasid!” vandus deemon vihaselt, “Ma saaks-”
“PELLE!”
Deemon võpatas seepeale ja jäi vait, samal ajal murelikult ringi vaadates.
“MIDA?!” karjus Pelle tüdinult vastu.
“Oled sa kindel, et sa pirukaid ei taha?!”
“EI, EMA. MA EI TAHA PRAEGU SU KURADIMA PIRUKAID!”
“Miks sa kohe siis ei öelnud?! Sa ei pea mu peale karjuma!”
Pelle vaid ohkas tüdinult ja vandus vaikselt omaette samal ajal kui Tiit ja Belzhogot vaikselt ootasid. “Pelle ema on natuke...noh...näed isegi,” seletas Tiit talle vaikselt.
“Mida sa seal üleval üldse teed?” karjus Pelle ema alt.
“Ei midagi ema!”
“Ega sa ometi kanepit ei süsti?!”
“EI, EMA!”
“Kas ma pean üles tulema?! Sa tead et mul on puusad haiged!”
“Ei, ema! Palun! Jäta mind nüüd rahule!”
“Nii....see mata eksam,” ütles Belzhogot, üritades algse teema juurde tagasi tulla.
“Ei. Ma mõtlesin ümber,” ütles Pelle äkki, ise näost surmtõsine.
“Nii?” ütles Belzhogot üllatunult.
“Aga...Eksam!” kostis Tiit murelikult.
“Persse see eksam! Me jääme nii kui nii istuma. Bio ja keemia eksamid on ju ka ja meil ei ole rohkem enam kedagi ohverdada! Ei. Belzhogot. Ma tahan, et sa mu ema endaga põrgusse kaasa viiks!” ütles Pelle kindlalt.
Belzhogot sügas seepeale mõtlikult habet. “Mnjaaa...tehniliselt tehtav. Ohverdusest jääb selleks aga natuke väheks.”
“Väheks?!” ütles Pelle üllatunult, “Vaata kui suur see raip on!”
“Mida sa veel mulle ohverdada saaks?” küsis Belzhogot.
“Ära isegi mitte mõtle selle peale!” kostis Tiit, kui Pelle seepeale pilgu korraks tema poole pööras.
“Mhh…. Kuidas oleks Adolfiga?” küsis Pelle.
“Adolfiga?” uuris Belzhogot huviga. Pelle noogutas ja osutas toa nurgas olevale väiksele akvaariumile mille sogasest veest paistis vaevu välja üks pisike ja nälginud kuldkala.
“Tõsiselt?” ütles Belzhogot kulmu kergitades.
“Pealegi saad sa veel ju mu ema hinge ka!” vaidles Pelle.
“No olgu peale…” ohkas deemon tüdinult, “Võtke seda kui soodukat esimese korra puhul.” Seejärel marssis ta akvaariumi juurde, pistis Adolfi põske ning läks suud matsutades toast välja. Mõnda aega valitses majas vaikus kuni äkki kostis alt kohutavat karjumist, nagu üritaks keegi siga tappa.
“Mis sa arvad...kas ta tegi selle ära?” küsis Tiit kui kõik jälle vaikseks jäi.
“Vist küll…” vastas Pelle.
Hetk hiljem astus deemon uuesti tuppa.
“Noh…” ütles Belzhogot kui poisid talle küsivalt otsa vaatasid, “Kuidas ma seda nüüd ütlengi….Su ema teab, kuidas asjad käivad.”
“Oot...mis mõttes?” ütles segadusse sattunud Pelle. Vastuseks ilmusid poisi jalgade ümber leegid ning kondised ja soomuselised käed tirisid ta tulle. Pelle küll karjus ja rabeles nagu segane, kuid asjatult ning mõni hetk hiljem oli poiss koos leekidega kadunud. Kadunud oli ka Belzhogot, jättes Tiidu üksi näost valgena tuppa seisma.
Tiit oli suurest vapustusest just põrandale vajumas kui ukse taga kostus samme ning Pelle ema astus tuppa. Toa seisukorda korra hindavalt üle vaadanud vangutas ta vaid pead ja viskas Tiidule rulli prügikotte.
“Säh, hakka koristama. Garaa˛is on labidas.”
“A-aga ta ei mahu siia sisse!” kurtis Tiit.
“Sul on ju nuga olemas,” vastas Pelle ema, “Ja elutoas on veel üks laip.”
Tiit vaid vaatas verist nuga tema käes ja tõmbus näost veel kaamemaks.
“Ja ära õunapuude alla mata. Seal juba on mõned,” lisas Pelle ema üle õla minema kõndides.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Peatoimetaja veerg 7/17
Intervjuu Kaido Tiigisoonega
Arvustus: Kus pingviinid ei laula
Estcon 20.
Stalker 2017 tulemused
Palju õnne, Rene Laloux
Estcon 2017, muljed ja mõndagi muud
Aurupunk muusikas
Meenutusi Estconidest
Raamatuarvustus: Shanidar – klassikalised lood
Raamatuarvustus: Stephen King „Valve lõpp“
Raamatuarvustus: „Gurbilt teateid ei ole”
Ulmkonnakroonika 7/17
Kirjastuste uudised 7/17
Reaktori juuni juttudest
Jutt: Marssi vallutamas
Jutt: Pikk mees tuleb
Jutt: Manamine algajatele
Jutt: 8
Jutt: Kuidas haldjas orki lendas
Jutt: Verilaid
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0068)