17. aprill 2016

Luise oli unustanud, millal ta viimati unenägusid nägi. Ilmselt juhtus see kunagi väga ammu. Võib-olla sel ajal, kui ta elas veel mandril? Verilaiul olles on talle alati tundunud, et uni on siin kummaliselt sügav ja magus ning nii headest kui halbadest unenägudest täiesti vaba.

Täna aga oli midagi teisiti. Veel enne päriselt üles ärkamist tundis ta selgesti, et seekord on midagi väga valesti. Luise vähkres piinavate ja segaste unenägude käes rohkem kui pool tundi, sest virguda oli miskipärast tohutult raske. Tal oli peaaegu samasugune tunne nagu paar aastat tagasi, kui ta haigestus grippi ja jäi kõrgesse palavikku.

Viimaks avas naine siiski vaevaliselt silmad, vaatas toas ringi ja sai kohe aru, mis oli tervelt kaheksa öötundi tundunud talle täiesti vale, lausa halvaendeline.

Jaak ei olnud eelmisel õhtul ega terve öö jooksul voodisse tulnud. Seda teadis naine kindlalt, kuna niisugust asja ei olnud tervelt kahekümne aasta jooksul mitte kordagi juhtunud ja Luise aimas, et see pidi tähendama midagi väga halba.

„Jaak!“ hõikas ta magamisest veidi ragiseva häälega. „Oled sa toas?“

Sisimas ta miskipärast tunnetas, et sedapuhku vastust ei tule.

Samal ajal, kui ta käte värinal end kiiresti ja rohmakalt riidesse pani, tuhises tema peast läbi kohutav hulk ärevaid mõtteid. Luise mäletas selgelt, et eelmisel õhtul kella üheteistkümne ajal läks ta üle õue vana kuuri juurde Jaaku otsima.

„Kuule, kaua sul veel läheb? Ma vist lähen magama, ei jõua enam silmi lahti hoida,“ oli ta Jaagule kuuri ukse pealt öelnud.

„Mine muidugi. Ma lõpetan veel siin ära, käin korraks tuletorni juures ja tulen siis ka,“ oli mees vastutulelikult sõnanud.

Jaagu näpud olid muruniiduki putitamisest õlised ja tema olemine oli tavapärasest kuidagi muhedam. Isegi raadio oli mängima pandud ja Jaak ümises tasakesi kaasa laulda. Parasjagu kõlas üsna vaikselt Elvis Presley lugu „Jailhouse Rock“. Tõenäoliselt oli Jaak avanud – enda arvates salaja – nende eelviimase viskipudeli.

Luise ei olnud mitte kübetki pahane ega mehe pärast mures. Nad tundsid teineteist nii hästi, et ta teadis, et mees peab oma sõna ja hiljemalt tunni pärast on ta tema kõrval voodis, võtab unise naise embusesse ning jääb vaid sekunditega magama.

Niisiis läks Luise rahuliku südamega voodisse, sest nõnda oli nende häirimatu saareelu juba kaks aastakümmet toiminud. Kuni tänaseni.

„Mis paganat ometi sinuga juhtus? Kus sa oled, Jaak?“ röögatas Luise pool tundi hiljem väikesel sadamakail ja tema hääl hajus tugevatesse tuuleiilidesse.

Eilne öö oli olnud haruldaselt tuulevaikne ja saarel juhtus seda väga harva, kuid täna kiskus lausa tormiks. Luise oli jooksnud esimesena kuurini ja seejärel majaka juurde. Meest ei olnud. Kuskil ei leidunud jälgegi temast. Naise jõud oli raugemas, kuid ta otsustas siiski kiirustada ka sadamasse. Ta lihtsalt pidi seda nägema.

Kuid paat oli alles. See oli kindlalt kinnitatud, ent viskles üha võimsamaks muutuvas lainemöllus tõenäoliselt sama kõvasti kui Luise süda rinnus.

Luise vajus sealsamas väikesel puust kokku klopsitud kail põlvili ja langetas pea. Ta ei nutnud. Kui aga keegi oleks seal olnud, siis oleks ta näinud, et naise helesinistest silmadest peegeldus hirm.

Luise tundis iga ihurakuga, et head lõppu sellel lool olla ei saanud. Kuhu kadus suur ja tugev mees imeväikesel saarekesel, kus elasid vaid nemad kahekesi? Vaid kaks inimhinge, ja seda juba kaks aastakümmet …

Aprill 2017

Aprillis on igal aastal selgelt näha, kuidas tilluke Verilaid hakkab kiirelt valmistuma kevade ja suve saabumiseks. Saarel lokkav eripalgeline loodus ärkab iga päevaga üha jõulisemalt ja merigi mühiseb justkui lootusrikkamalt. Lumi ja jää kahanevad silmnähtavalt ning kuulda on saabuvate rändlindude häälitsusi, sest kohal on juba nii luiged kui ka haned. Kõige valjemini on kuulda muidugi naerukajakate kriiskeid, kuid kevadisest õhust ei puudu nii lõokeste, kiivitaja kui ka kuldnokkade elavad häälitsused.

Paljutõotav ja kevadele vastu ruttav aprillikuu on Luise jaoks sel aastal raskeim aeg, sest just nüüd möödub aasta ajast, mil ta jäi seletamatutel põhjustel saarele ihuüksi. Mõne aja sellest aastast pidi ta uurimise tõttu veetma küll mandril, kuid juba varsti lubati tal saarele tagasi tulla. Jaak oli kuulutatud teadmata kadunuks ja olukord oli seetõttu siiani keeruline. Alusetud kahtlustused, õelad netikommentaarid, politseiuurijate pidevad kõned, Luise lähedaste lakkamatu palumine, et ta „koju“ tuleks – kõik see tegi Luise elu veel topelt keerulisemaks.

Kodu on tema jaoks siin – Verilaiul. Luise ei olnud sedasorti naine, kes pelgaks üksindust. Päris üksinda oli ta praeguseks saarel olnud ju kõigest aastake, mis möödus kadunud abikaasa tööülesandeid täites. Õnneks aitas tegutsemine peletada pidevalt peale tükkivaid muremõtteid.

Saarevahi amet ei kujutanud Luise jaoks mingit erilist raskust. Pigem vastupidi, niisugune elukorraldus oli ju Luise ja Jaagu kooselule mõtet ning sisu pakkunud üheksateist aastat. Veidral kombel pakkus töö lohutust ja aitas natukenegi mõtteid mujale juhtida.

Kuhu naine pärast Jaagu kadumist läinud olekski? Elu Verilaiul oli saanud niivõrd omaseks, et õdede mandrile naasmise kutsete ja viimaks isegi palumise peale ütles Luise kindla „ei“. Ta oli rohkem kui pool oma elust veetnud koos Verilaiu ja Jaaguga, seega tundus täiesti mõeldamatu jätta kõik see – talle tuttav ja kodune – ühest hetkest lihtsalt selja taha.

***

See Luisele nii armas, kuid veidi kummalise ja hirmutava nimega Verilaid on keset merd laiutav ümar maalapike, mille pindala on kõigest neli ruutkilomeetrit. Täiuslik väike Läänemere paradiisisaar, millele mahub rohkem kui võiks arvata. Laiu südames asub tihe ja võimas ürgmets, kuhu sattudes tekib tunne nagu oleks jõutud tõelisesse nõialaande.

Hiiglaslikud sammaldunud rändrahnud ja tihe kuusemets, kust pääseb läbi vaid mõni üksik päikesekiir – seal viibides on Luise alati tundnud mingit iidset energiat, mille sarnast kuskil mujal kogeda ei ole võimalik.

Liikudes saare südamest veidi lääne poole, võtavad uitajat vastu lopsakad inimesekõrgused sõnajalad. Need on nõnda suured, et pole mingit probleemi end nende vahele edukalt ära peita.

Tundub uskumatu, et neljal ruutmeetril on esindatud pea kõik pinnamoed, kuid just nii Verilaiul on – see on otsekui minimaailm. Loodes ja põhjas kerkib saar veepiirilt pangana üles ning seda kohati pea 20 meetri ulatuses üle merepinna. Lõunas muutub maapind aga madalamaks ja saarekülalist hämmastab imeilus järvesilm ning tibatilluke helge kasetukk. Verilaiu idaosas leidub aga rohkesti viljakat mulda, mis on minevikus pakkunud kohalikele võimalust põldu harida ning enesele toitu kasvatada.

Luise mäletab veel väga hästi, kuidas Verilaiu imeline loodus ja mitmekesine maastikupilt teda algul hämmastas ning millise unustamatu esmamulje see jättis. Kui nad koos Jaaguga 1997. aasta suve hakul saarele tulid, siis kolasid nad seal tundide viisi ringi ja uurisid läbi pea iga ruutmeetri. Juba esimese päeva õhtuks oli neil mõlemal sõnadetagi selge, et Jaak võtab talle pakutud saarevahi ameti vastu. Temast sobivamat inimest selleks tööks oleks olnud tõesti keeruline leida.

Nooruke 18-aastane Luise oli paljude tuttavate-sugulaste hämmastuseks erakueluga nõus ning eesootava suhtes lausa põnevil. Sisimas teadis ta kindlalt, et see otsus on tema jaoks õige. Miskipärast oli ta alati soovinudki minna inimestest kaugele – looduse ja mere juurde.

Paraku oli kaunil Verilaiul ka oma kurvem ja karmim minevik nagu paljudel teistelgi Eesti väikesaartel. Parimatel aegadel elas sel ilusal maakillukesel veidi rohkem kui viiskümmend inimest, kuid kõik nad sunniti lahkuma pöördelisel 1940. aastal. Pärast seda toimus saarel pikalt vaid sõjalise eesmärgiga tegevus, sest seal seadis end sisse Nõukogude garnison. Saarele rajati sel ajal ka suutüki- ja rannakaitsepatarei, mille varemed ja roostetanud detailid on saarel alles tänini. Ka väikese küla kurvad varemed annavad tunnistust kunagisest asustusest ja saareelust.

***

Juba mandril elades oli Luise end alati tundnud teistest erinevana. Ta oli lapsepõlvest saadik olnud pigem vaikne ja endassetõmbunud tüdruk, mistõttu ei saanud paljud lähedased tema olemusest aru.

Pilgata ega kriitikat otse näkku ei julgenud aga keegi talle öelda, sest vaatamata tagasihoidlikkusele õhkus Luisest kindlameelsust ja tema silmavaade oli arukas ning jõuline. Ta rääkis üksnes siis, kui tal oli midagi olulist öelda ja enamasti jäädi teda kohe kuulama ning võeti tema arvamust kuulda. Tühi loba rumalate inimeste seltskonnas ei olnud kohe kindlasti mitte Luise rida.

Paarkümmend aastat saareelu oli naise aga mingis mõttes vabastanud. Suviti külastas Verilaidu rohkesti turiste ja saarevahi ülesandeks oli neile muuhulgas saart tutvustada ning niisama seltsi ja abi pakkuda. Naljakas küll, aga võõrastega suhtlemine sujus Luisel alati hõlpsalt. Ta on igal aastal pikisilmi suvekuid oodanud, sest just siis võis iga hetk merelt saabuda uus ja huvitav külaline.

Luise on aastate jooksul tähele pannud, et enamasti olid Verilaiu külalised vägagi intelligentsed ning toredad inimesed, peamiselt loodus- või ajaloohuvilised. Peohullud ja niisama pealiskaudsed inimesed Verilaiule eriti ei kippunud. Kahekümne saarel oldud aasta jooksul tulid ette vaid üksikud korrad, kuid Luisel või Jaagul oli vaja mõnda kampa korrale kutsuda – paluda enda järelt prahti koristada või mitte teisi saarekülalisi häirida.

Suviti ei olnud elu üksikul saarel niivõrd üksik midagi. Kõige raskem aeg aastast oli Jaagu ja Luise jaoks pikk talv ning keerulised jääolud, mille tõttu jäid nad mõnikord nädalateks täielikku eraldatusesse – jäävangi. Rasked kogemused muutsid aga nende suhte aina tugevamaks.

Suvistele turistidele Luise isiksus enamasti meeldis, sest ta suhtus kõigisse sõbralikult ja abivalmilt nagu tõeline saareperenaine kunagi. Tema välimus mõjus lummavalt ja jäi kauaks meelde, sest mitte keegi ei uskunud, et Luisel on eluaastaid rohkem kui kakskümmend viis, saati siis tegelikult üldse kolmkümmend kaheksa.

Huvitav on tema juures asjaolu, et kuigi ta eriti suurt vaeva enda välimuse nimel polnud kunagi näinud, paistis ta igas suvalises hilbus alati välja kaunis, naiselik ja loomulik. Tema lemmikriided olid saarel toimetades juba aastaid olnud teksad või lohmakad dressipüksid, T-särk ja suur soe pusa. Vaatamata sellele märkas pea iga võõras tema ebamaiselt saledat taljet, kohevaid ning pikki tumedaid juukseid ja haruldasi läbitungivaid sinisilmi.

Luise ise ütles komplimentidele vastuseks naljatades, et just kauaaegne saareelu hoiab teda noorena. Igast küljest paitav ja vahel räsiv karge mereõhk, rahulik elu, loodus ja armastatud inimese lähedus – ehk see ongi olnud tema nooruse ja ilu saladus. Kas temaga oleks kõik samamoodi olnud ka siis, kui ta poleks Jaaguga iial kohtunud ega Verilaiule elama läinud?

17. aprill 2017

Üks väike tühine nööp. Üks äärmiselt tavaline ja igav nööp majaka juures maas vedelemas oli ainus asi, mis Jaagu olemasolu kohta sel müstilisel kadumise ööl tunnistust andis. Selle tõendi leidsid politseinikud vist teisel või kolmandal päeval pärast Jaagu kadumist. Nööp pärines päris kindlasti jaki küljest, mis Jaagul oli tol kadumise õhtul muruniidukit parandades seljas olnud.

Rohkem ei leitud aga mitte midagi, mitte ühtki märki mehest endast, kuigi teda või tema surnukeha tuli otsima suur hulk politseinikke ja sama palju vabatahtlikke. Nelja ruutkilomeetrit ei olnud suurel inimhulgal kuigi keeruline läbi otsida ning niivõrd suurt inimmassi ei olnud Verilaiul pikka aega nähtud.

Luise meenutas seda kõike ikka ja jälle, igal õhtul taas. Ta istus õhtuti köögilaua taga ja lasi korduvalt peast läbi kõik sündmused, mis toimusid enne ja pärast Jaagu kadumist, üha uuesti ja uuesti. Paljut ju meenutada ei olnudki. Mehe kadumine oli täiesti ootamatu ja seletamatu, ometi oli Luise seda tol ööl justkui läbi une iga oma ihurakuga tundnud.

„Kuurist majakani ta siis arvatavasti jõudis,“ ütles Luise endamisi valjusti mõtte, mida ta oma peas oli vist korranud tuhandeid kordi.

Ta vaatas üksisilmi aknast välja pimedusse ja sai aru, et tema meeltega oma töö teinud nende viimane viski, millele naise pilk õhtul sahvris juhuslikult jäi. Ta haaras pudeli midagi mõtlemata kaasa ja tegi selle kohe lahti.

Nüüdseks kummutas Luise juba neljandat klaasitäit ja tundis end kummaliselt hästi. Päeval oli teda kiusanud kohutav masendus ja eile tundis ta tänase päeva ees lausa hirmu. Oli täna ju mehe kadumise aastapäev ja kuigi oleks tobe arvata, et ka sel aastal midagi niisama ebatavalist juhtub, tundis naine end ikkagi imelikult ja kartis, et läheb kaine peaga peast päris segi.

Alkohol ähmastas Luise masenduse kiiresti ja äratas temas hoopis detektiivi. Kuigi ta oli majaka juures käinud ja selle juures aega veetnud möödunud aasta jooksul pea iga päev, siis otsustas ta nüüd, keset ööd, teha seda veel kord. Luise võttis viskipudeli kaasa, pani selga Jaagu vana nahktagi ja asus veidi nurgelisel sammul teele.

***

Pilkaval kombel oli tänane aprillikuu öö täpselt nõnda vaikne ja selge kui aasta tagasi samal kuupäeval. Tuule olemasolu võis vaid väga õrnalt aimata ja tähed särasid täna eriti erksalt. Eilsest vihmasajust tekkinud lombikesed olid külmunud ja terve maapind helkis kergelt.

„Jälle külmetab,“ mõtles Luise mööda kitsukest rada tuletorni poole astudes.

Ta märkas, et maapind jalge all justkui krabiseb. Juba paar nädalat olid ilmad olnud vägagi kevadised ja paistis nagu öökülmad oleks seekord jäänud juba selja taha. Paraku üritas talv end siiski veel meelde tuletada.

Verilaid näis magavat sügavat und. Luise vaatas ringi ja talle tundus, et täna on saar otsekui maailma vaikseim paik. Isegi tavapärast merekohinat ei olnud kuulda ning seda häälekamalt ja kummalisemalt kõlasid Luise enda sammud. Tal oli kange tahtmine midagi valjusti hüüda, rääkida – kasvõi laulda – aga miskipärast ta ei julgenud. Vaikuse jõhker katkestamine oleks olnud sel hetkel kuidagi ähvardav, isegi hirmutav. Luise sammus edasi ja võttis viskipudeist suure lonksu.

Ei läinudki kaua, kuni ta jõudis musta-valgetriibulise neljakümne meetri kõrguse raudbetoonist tuletorni juurde. Veel enne, kui Jaak ja Luise Verilaiule elama asusid, oli saarel elanud majakavaht. Nüüd on majakas aga juba rohkem kui kakskümmend aastat automaatrežiimil ja saab endaga ise hakkama.

Luise mõtles sageli, kuidas elasid ja mida tundsid saareelanikud, kes siin minevikus elasid. Verilaiu ajalugu teadis ta enda meelest üsna hästi, sest selle tutvustamist soovisid suvised turistid päris tihti.

Tuletornini jõudes ajas Luise pea kuklasse ja jälgis mõnda aega helklevaid merele suunduvaid valgusvihkusid. Ta võttis viskipudelist veel ühe suure lonksu, kuid ei teinud selle peale enam teist nägugi, seejärel läks ta tornist mööda mõned meetrid mere poole ning otsustas korraks kivil istet võtta. Miskipärast oli tema esialgne tuhin detektiivi mängida praeguseks üle läinud.

Paratamatult meenusid istudes ja merele vaadates Luisele abikaasaga koos veedetud saare-aastad ning päris kauge minevik samuti – nende kahe kohtumine ja kiire mõistmine, et nad pididki varem või hiljem teineteist üles leidma. Kumbki neist ei olnud tormilistel üheksakümnendatel olnud eriline seltskonnahing. Siiski sattusid mõlemad tol ajal mitu korda ühele ja samale peole. Luise oli olnud siis alles teismeline, just keskkooli lõpetanud tüdruk, Jaak aga juba kolmkümmend – turske, pikakasvuline ja rahulik mees.

Luise muigas endamisi, kui talle meenus, mismoodi Jaak hiljem rääkis, et talle meeldis Luise juures esimesena just neiu vaikne ja tasakaalukas olek. Teistele meessoost tegelastele kippus tüdruk muljet avaldama pigem tema müstiliselt kauni välimuse pärast. Labasemad ja rumalamad tüübid tiirlesid Luise ümber pidavalt, kuid veidi nutikamad miskipärast hoopis pelgasid teda ja hoidsid pigem kaugemale.

Jaak meeldis naistele samuti, ilmselt just tema meheliku ja sõbraliku oleku tõttu. Jaak oli suur, pisut karune mees ning noorikud arvasid, et ta on lihtsameelne ja kerge „saak“, kellega pisut lõbutseda ning nalja teha. Enamasti Jaak flirtijate katsete puhul aga vedu ei võtnud, sest need, kes end julgesti välja pakkusid, ei tundunud talle kuigi huvitavad. Pigem jälgis ta silmanurgast pikkade tumedate juustega ja läbitungivalt heledate silmadega tüdrukut, kes ei paistnud kõnelevat oma sõpradega väga palju, kuid miski tema juures tundus väga köitev.

Luuletused, raamatud, muusika ja merearmastus – ühel järjekordsel tobedal kultuurimajadiskol sattusid nad esimest korda samas noortekambas kõrvuti seisma ning neist teemadest vestlema. Pidama nad sel õhtul enam ei saanudki. Ülejäänud rahvas vajus kiiresti nende ümbert laiali, sest keegi teine ei viitsinud seesuguseid teemasid kuulata ega sõna sekka öelda. Pidu tundus selle jaoks liiga lühike ja enamik neist otsis märksa pealiskaudsemat meelelahutust.

Selsamal ööl jalutasid Luise ja Jaak külma tuulist ilma trotsides käsikäes mere äärde ja hiljem saatis mees neiu koju. Esimene kallistus ja suudlus koduväravas – sellest hetkest enam tagasiteed ei olnud, seda teadsid mõlemad päris kindlasti.

Luise pani tähele, et oli meenutades silmad sulgenud. Tal ei olnud külm, pigem vastupidi – joodud viski ja minevikumeenutused olid tema sisemuse vägagi soojaks muutnud. Tähed ja võimas kuu valgustasid tänast külma ning selget aprilliöist merd ning see vaatepilt oli ääretult kaunis. Luise kavatses siiski püsti tõusta ja majja tagasi minna, kuid esimene katse luhtus – naine potsatas tagasi kivile.

„No vägev. Nüüd oled sa puhta lakku täis, loll naine,“ pomises ta omaette.

Ta üritas uuesti ja seekord läks tema püüe korda. Täpselt samal hetkel kuulis Luise järsku kentsakat heli.

Luise pöördus ümber, et näha kuskohast selline kummaline hääl – elektriline sumin – nii ootamatult tuleb. Kohe märkas ta otse majaka kõrval mingit imelikku värelust. Ühes paigas näis õhk ovaalse kujundina justkui liikuvat ja kiirelt keerlevat nõnda, et sellest läbi hästi ei näinudki. Luise astus paar sammu lähemale, et nähtust üksikasjalikumalt silmitseda, kuid kõik jäi samaks, vaid ebamaine sumin muutus valjemaks.

„Mis kuradi keerlev tühjus see veel on? Kas ma olen end nüüd päris segi joonud või?“ imestas Luise valjusti. „Et täitsa deliirium kohe?“

Alkoholiga ei olnud Luise eriline sõber iial olnud, seega ei teadnud ta, kuidas suur kogus kanget alkohol talle mõjuda võib. Olukord pakkus talle hetkeks isegi veidi nalja ja ta ei osanud üldse arvata, mis temaga või ümbrusega parasjagu toimub.

Ta jälgis üksisilmi lummavalt võbisevat õhuakent ja eneselegi märkamatult liikus sellele aina lähemale. Sumin muutus üha valjemaks, lausa hüpnotiseerivaks ja vaatamata sellele, et alkohol oli Luise meeled tuimaks muutnud, tundis ta, kuidas tema süda hakkas meeletu kiirusega taguma. Ta jõudis sellest veidrast nähtusest vaid kahe sammu kaugusele, õhk tiirles üha kiiremini ja kiiremini ning sumin tundus olevat lausa kõrvulukustav.

Luise pea hakkas ringi käima ja ta kartis, et kui see keerlemine ei lõpe, hakkab ta kohe oksendama.

Siis ilmus tema teadvusesse korraga arusaam, et on küll üsna võimalik, et ta on nüüd lõplikult hulluks läinud, aga arvestama peab ka võimalusega, et ehk on ta hoopis jõudmas millelegi jälile? See veidrus siin tuletorni kõrval lihtsalt pidi olema kuidagi seotud Jaagu kadumisega. Niisuguse mõtte ajel sirutas Luise käe aegamisi enese ette ja asetas selle otse keerleva sumina sisse.

***

Veidrad kujutluspildid ja unenäod, ere valgus, kaugelt kostvad meeste hääled, katkendlik naer, merekohin – Luise tajus seda kõike läbi une. Ta proovis ärgata ning und endalt maha raputada, kuid taas tundus see võimatult raske. Oli kohutavalt palav ja isegi läbi suletud silmalaugude tajus ta, et viibib äärmiselt ereda ning tulise valguse käes.

Naine tundis, et tema küljealune oli vastikult kõva ja muhklik ning ikka veel poolunes olles proovis naine leida paremat asendit. See oli aga niivõrd ebameeldiv liigutus, et uni kadus nüüd lõplikult ning Luise avas aeglaselt silmad.

Pooleldi teadvusetus seisundis oli ta aru saanud, et kõik, mida ta oma ümbruses koges – hääled, palavus, valgus – oli võõras ja kuidagi väga vales kohas. Nüüd silmi avades sattus ta veel suuremasse segadusse. Luise lebas otse kõrvetava päikesevalguse käes, tema pea valutas meeletult ja keha oli kohe-kohe alla andmas vedelikupuudusele. Valgus pani silmad valutama ja seetõttu tõstis ta käed ruttu näole ja lamas mõnda aega väga vaikselt.

Varsti tõusis ta aegamisi istukile ja enne veel, kui ta midagi rohkemat mõelda või vaadata suutis, ajas ta seljast maha Jaagu musta ning kulunud nahktagi, võttis peast villase mütsi ja käest kindad. Dressipluuski tundus olevat liiast, sest soojakraade oli siin südasuve kombel vähemalt kakskümmend viis.

Luise kuivatas mütsiga otsaesiselt higi ja vaatas ringi. Ta ei eksinud, päris kindlasti oli parasjagu südasuvi. Aga kuidas oli see võimalik? Ta ei mõistnud üldse, kus ta on ja mismoodi ta sinna sattus. Ümbruskond tundus esmapilgul täiesti võõras, kuid veidi kauem loodust silmitsedes hakkas ta märkama kummalisi tuttavaid asjaolusid. Naine pööras end ringi ja märkas ehmatusega enda selja taga midagi, mille tõttu lipsas tema kuivast kurgust välja kähe karjatus.

Otse tema juures, vaid mõne sammu kaugusel kõrgus tuletorn. Millegipärast oli see hoopis teistsugune, kui ta oli Verilaiul iga päev nägema harjunud, kuid asus ometi täpselt õiges kohas. Torn oli palju lühem, jässakam ja laotud punastest kividest. Pealegi nägi see välja üsna vana, sest oli hakanud paljudest kohtadest lagunema.

Kui keegi oleks samal ajal viibinud selle punaka tuletorni juures, siis oleks ta näinud, kuidas üks kummaline, veidi räsitud ilmega tumedajuukseline naine istub maapinnal ja jõllitab jahmunud näoga torni ning ümbrust. Päris tükk aega.

Luise mõistust tõepoolest tõrkus, ta ei saanud aru, kas ta on lõplikult hulluks läinud või näeb ikka veel mingit veidrat und. Äkki ränk pohmell ongi selline? Muud variandid tundusid liialt absurdsed ega mahtunud talle kuidagi pähe. Naine sai väga selgelt aru, et koht, kus ta parasjagu viibib, on täpselt sama koht, kus ta oli eilegi. Rannajoon oli sarnane ja suured kividki olid samas kohas ning loodus tuli ka tuttav ette. Ta oli kahtlemata Verilaiul, oma armsal kodusaarel, aga … nagu täiesti teisel ajal. Oli ju suvi ja tuletorn kõrgus küll õiges kohas, kuid nägi välja hoopis teistsugune.

Järsku meenus talle, millist kummalist nähtust ta oli eelmisel õhtul kohanud ja lausa puudutanud. Või ei olnudki tegemist eelmise õhtuga? Luisele välgatas korraks mälupilt, et viimane asi, mida ta ovaalsest virvendavast õhuringlusest mäletab, oli tema käsi selle sees ja kohe järgnev tugev löök, mistõttu ta tõenäoliselt minestas.

„Äkki ma kaotasin mõneks tunniks teadvuse ja olen nüüd mingis teises ajas siin saarel,“ pomises ta endamisi. „Kas see oli mingi kuradima ajavärav? Ussiauk või?“ ütles ta veel valjemini ja hakkas endalegi üllatuseks veidi tobedalt naerma.

„No ütleme, et ma tõesti rändasin praegu ajas. Olgu see nii nõme kui tahes. Võib-olla olen ma üldse surnud. Aga huvitav, kas ma liikusin siis edasi või tagasi?“ arutles ta endamisi. Kas ajas rändamine ei pidanud olema võimalik vaid ühtpidi ehk siis tulevikku?

See siin tundus siiski olevat minevik, sest Luisele tuli aegamisi meelde saare ajalugu ja fakt, et tuletorn lasti teise maailmasõja ajal õhku ja hiljem ehitati samale kohale uus. Tema ligiduses kõrguv majakas nägi tõesti välja üsna vana ja ta oli seda kunagi vist mingilt mustvalgelt fotolt isegi näinud. Suurest ehmatusest ei olnud see fakt talle torni märgates kohe meelde tulnud.

Olgu mis on, ehtne ajaränd või tõeline hullumine, midagi tuli ette võtta. Meeletu janu muutis olukorra Luise jaoks väga ehedaks ja see sundis teda tegutsema. Esimesena tuli veepuuduse probleem ära lahendada, sest muidu ei jaksa ta varsti enam isegi midagi mõelda, otsustas naine ja hakkas end kohmakalt püsti ajama.

Paraku aga viskus ta samal hetkel umbes kolm korda kiiremini tagasi maapinnale, sest märkas merel paati, mis oli veel üsna kaugel, kuid siiski nägemisulatuses. Luise ronis neljakäpukil tornist veidi eemale kõrgema rohu sisse, hingas sügavalt sisse, kergitas end veidi ja piilus siis ettevaatlikult välja.

Paadis istus kolm meest, üks neist aerutas. Tõenäoliselt olid nad kalurid. Kohe kuulis Luise ka nende jutukõminat ja talle torgatas meelde, et meeste hääli oli ta läbi oma koomasarnase uneuima kuulnud ju enne ka. Nüüd jõudis talle hirmutava tõsiasjana pärale, et kui ta on praegu saarel täiesti teisel ajal – võimalik, et minevikus, siis ongi üsna tõenäoline, et siin viibib ja elab parasjagu ka teisi inimesi. Pealegi võib neid olla üsna palju.

***

Alles pärast seda, kui paat oli randunud ja mehed rannast lahkunud, julges Luise püsti tõusta. Olukord tundus üha reaalsem, täiesti päriselu moodi ja ta arvas, et ei pruukinudki olla mõistust kaotanud.

Luisele tuli meelde keset Verilaidu ürgmetsas asuv tilluke allikas ning pikemalt ta enam ei mõelnud, vaid otsustas mööda rajaäärseid võpsikuid tasakesi sinnapoole teele asuda. Ta lootis, et allikas on ka praegu täpselt samas kohas. Janu oli niivõrd võimas, et nõrkustunde tõttu oli tal esialgu keeruline püsti seista ja see varjutas kõik muud mõtted.

„Küll ma pärast vee leidmist edasi mõtlen, mis minust saab ja mida ette võtan,“ plaanis Luise mõttes.

Ta kummardas ja korjas maast vedelevad talveriided üles, et need kaasa võtta ning teele asuda, kuid äkiliselt köhatas keegi otse Luise selja taga.

„Kes sa veel oled?“ kuulis ta valju naisehäält laulva tooniga ütlevat.

Luise pööras võpatades ümber ja nägi, et tema juures seisis paksude roosade põskedega priskevõitu tütarlaps, kelle ümmargusest näost peegeldus siiras uudishimu. Neiu heledad juuksed olid palmikusse punutud ja ta kandis pikka punase-valgetriibulist rahvarõivasarnast seelikut ning heledat, rinnalt pisut määrdunud pluusi. Tema põsed olid palavusest punased ja meelekohtadel helkisid higipisarad.

Luise ehmatas sedavõrd, et tema hing jäi korraks kinni. Ta ei olnud selleks olukorraks üldse valmis ja ei taibanud kohe mitte midagi vastuseks kosta.

„Kuule, map tahtnud sind ju ehmatada,“ hakkas tüdruk Luise kohmetust nähes kõkutades naerma. „Ma olen Miina! Sa tulid kindlasti Tõnissoode paadiga varahommikul, jah? Ma ole kuulnu küll, et mandrilt tuleb meitele rahvast täna heinalõpakut pidama. Aga ma põle selliseid rõivaid nagu sul, enne näind. Mandril kantakse nüüdse ikka igatsugu imeasju,“ kukkus Miina vadistama, laskmata end Luise kidakeelsusest häirida.

Neiu jutustas kiirelt midagi veel, kuid Luise mõtles samal ajal palavikuliselt, mida tüdrukule vastata. Ta taipas, et kui tema olemasolu on juba avastatud, siis on talle igal juhul kasulik võimalikult hästi saarerahva sisse sulanduda. Naiivsevõitu Miina tundus olevat selleks hea vahend.

„Jah,“ ütles Luise lõpuks kähedavõitu häälega ja lootis, et see vastus on heas kooskõlas kõigi Miina küsimustega. „Ma olen Luise ja mulle endale tundub ka, et need riided hästi tänaseks ei sobi. Äkki sa saad mind aidata? Hommikul öeldi, et küllap leiavad naised mulle midagi paremat,“ ütles ta ja üritas võõrale neiule siiralt naeratada.

Miina ajas end seda kuuldes silmnähtavalt rohkem sirgu ja tema näolt peegeldus lausa uhkus.

„No miks ei leia. Tule, lähme kohe meitele, mul on kambris suur kirst rõivaid täis. Mineva talve õmblesin endale nõnda palju hilpe, et kirstu kaas ei taha hästi enam kinni minna. Küll midagi ikka sulle sealt passime,“ lõkerdas ta ja oli tegutsemislusti täis.

Lõpuks ometi leidus keegi, kes päris tõsiselt vajas tema abi ja nõu. Muidu ikka kiputi Miinasse suhtuma kui rumalasse lihtsameelsesse saareplikasse, kelle suust midagi tarka oodata ei ole.

Isegi heinateole ei võetud Miinat täna kaasa, kuigi oli teada, et viimane päev on tavaliselt kõige lõbusam – noored teevad just siis kõige rohkem omavahel nalja ja vigureid. Kõik küla kenamad neiud ja noormehed olid praegu seal, lõpetasid viimaseid heinatöid ja lustisid omavahel nii kuis jaksasid. Heinategu tõi igal suvel kaasa ühed raskemad ja tüütumad tööd, seega nende lõpetamine oli alati väga lõbus ning rõõmurohke.

Miina oli kõrvalejäämise pärast praeguseni olnud päris pahane ja solvunud, kuid isevärki võõras muutis tema tuju tunduvalt paremaks. Oli ju külalise eest hoolitsemine antud tema hooleks ning küllap siis seepärast ta pidigi külasse üksinda jääma. Too naine paistis olevat väga kõhetu kehaehitusega, aga küllap tuleb seelik siis lihtsalt vööga rohkem tema piha ümber kokku tirida, mõtiskles Miina.

Teekonnal külasse vadistas punapõskne neiu muudkui ohjeldamatult ja ei paistnud väga põhjalikke vastuseid oma küsimustele Luiselt ootavatki. See sobis viimasele kui valatult ja juba olidki nad mööda kitsast rada jõudnud viimase käänakuni, mille tagant hakkas paistma küla.

***

Luise jäi külakest esialgu hämmastusega vahtima ning aeglustas märkamatult isegi sammu. Ta tundis ju pea igat Verilaiu ruutmeetrit ning endiste talude säilmed olid talle tema saare-elu jooksul pidevalt silma alla sattunud. Paljudest elupaikadest ei olnud tema mälestuste põhjal alles olnud muud kui rohtukasvanud vundamendid, mõned seinad, vanad õunapuud ja metsistunud sõstrapõõsad. Kuid näha seda kõike nüüd täie hiilguse ja elu juures – see oli midagi imelist ja uskumatut. Lihtsad majakesed paiknesid mitte just täiuslikus reas, need ei olnud üksteisele liialt lähedal, kuid ka mitte ülearu kaugel. Õuedes haukusid koerad, kanakarjad sibasid ringi, siin-seal rippusid päikese käes kalavõrgud kuivanud adruga – kõik see kinnitas, et väikeses saarekülas käib elutegevus parasjagu täie hooga. Kuid ühtki inimest ei olnud praegu näha.

„Nüüd ongi kõik tüdrukud pleegitatud juustega ja üritavad neid krussi ka veel ajada, aga minul pole vaja, sest mul ju sünnist saati niisuksed heledad kiharad. Ma käisin eelmisel suvel Pärnus ja küll seal oli uvitav vaadata, mis naised seljas kandsid. Pikad sirged kleidid ja puha lühikesed soengud. Meite külas ka kaks tüdrukut üritavad viimast moodi taga ajada. Õmblesid omale miski kübara, mis peab viltu nupu otsas olema. Ma mõtlen, et kuidas see neil säält maha ei kuku …,“ Miina aina lobises ja lobises ning tundis rõõmu, et lõpuks on leidnud kellegi, kes paistis tema juttu huviga kuulavat.

Nad kõndisid esimesest talukohast mööda ja jõudsid majani, mis oli teiste seas esialgu märkamatuks jäänud. See oli uppunud rohelusse – hoone kaks külge olid justkui paksu vaibana kaetud metsviinapuu väätidega. Miina andis kehakeelega mõista, et just sinnapoole nad suunduvadki. Luise tundis endas taas tohutut nõrkust. Ilmselt oli nende jalutuskäik olnud viimane pingutus, milleks tema veepuuduses keha võimeline oli.

„Kas ma veidike vett saaksin, kurk kuivab hirmsasti,“ palus ta Miinalt.

„Ikka saad, lähme kohe kaevule, võtame otse sealt, ongi hea ja külm,“ kiitis tüdruk.

Kaev ei olnud kaugel, vaid just sealsamas, maja taga. Nad vinnasid üles pangetäie vett ja Luise oleks hea meelega asunud otse pangest janu kustutama, kuid Miina oli kuskilt välja võlunud puust õllekapa moodi anuma. Ta ammutas selle ahvatlevat jääkülma vedelikku täis ja ulatas Luisele, kes asus jooma niisuguse aplusega nagu ta oma elu jooksul varem kogenud polnud. Tema meelekohtadesse ja ninajuure lähedusse lõi meeletu valu, sest vesi oli tõepoolest jäine.

„Tahad sa midagi amba alla kah?“ päris Miina ja kutsus Luise tuppa.

Viimane noogutas üsna agaralt ja mõtles endamisi, et nüüdseks on küll päris kindel, et see kõik toimubki päriselt, siin ja praegu. Sellest andsid tunnistust tema täiesti maised ja tugevad tungid, millega naise organism rinda pistis – üks neist oli tohutu janu. Veepuudusest oli ta äsja küll vabanenud, kuid kohe andis endast võimsa kõhukorinaga märku ka uskumatult tugev nälg. Kuskil oli veel peidus ka meeli nüristav väsimus. Arvatavasti oli ta majaka juures teadvuseta olnud kokku siiski üsna vähe aega ja tema aju ei jõudnud piisavalt puhata. Seda veidram aga kõik aset leidev praegu tundus.

Nad astusid pisikesse palktaresse, kus lõi Luisele hoobilt ninna üsna ebameeldiv lehk. See oli segu kalahaisust, mustusest ja palavast läppunud õhust. Miina seevastu ei teinud teist nägugi ja hakkas räpasel laual leiba lõikama. Ta vadistas ikka veel katkematult, teadmata, et Luise kuulas tema naiivsevõitu loba vaid pealiskaudselt juhuks, kui neiu jutus peaks leiduma mingit talle kasulikku informatsiooni.

„Võta lesta kah leiva kõrvale,“ ütles Miina oma jutumulinale vahepalaks ja viskas hooletult lauale kausi, milles olid kuivatatud lestakalad.

„Oo ja meitel peaks keedetud hülgeliha ka veel olema. Aga seda peab saunas sööma, sest see kuramus haiseb hirmsaste,“ mügistas Miina naerda.

Luise raputas hoogsalt pead ja ütles leiba täis suuga ruttu: „Aitüma! Sellest piisab praegu täiesti. Sa oled väga lahke!“

Tarekeses hõljuva leha sees einestamine oli niigi tema jaoks paras katsumus ning ta üritas selle hülge- ja saunajutu nüüd kärmelt ära unustada.

Miina naeratas talle laialt ja rehmas käega.

„Sa söö kõht rahulikult täis, ma lähen tagakambrisse ja otsin sulle kirstust mõned rõivad, eks,“ ütles ta ja vastust ootamata kadus madalast ukseavast teise ruumi ning hetke pärast oli sealt kuulda vaid vaikset lauluüminat.

Luise vaagis endamisi, kas nüüd oleks paras aeg haarata igaks juhuks natuke leiba ja lesta kaasa ning sealt uberikust ning kogu külast ruttu jalga lasta. Kuid kuhu ta läheks? Metsa peitu? Tõenäoliselt hakatakse siis teda kui kummalist naist hiljem taga otsima ning neljalt ruutkilomeetrilt pole otsitavat eriti keeruline leida. Pigem peab ta ennast nüüd kokku võtma, Miina antud hilbud selga tõmbama ja teesklema võimalikult usutavalt, et ta justkui kuulub nende sekka.

Ta oli Miina jutust aru saanud, et õhtuks tuleb enamik saarerahvast heinamaadelt tagasi ja täna on külainimestel plaanis suuremat sorti tähistamine või lausa pidu. Heinalõpak nagu Miina oli sõnanud ja selleks puhuks pidi saarele tulema peale tema veel teisigi külalisi. Luise lootis, et ehk peomelus talle niivõrd palju tähelepanu ei pööratagi ja ta saab ööpimeduse saabudes tagasi tuletorni juurde lipsata.

Luise oli kindel, et tal on igal juhul vaja tuletorni juurde tagasi minna, sest ta peab nägema, kas see müstiline „keerlev tühjus“ ilmub uuesti. Seda, kas ta julgeks nähtust uuesti puudutada, ta praegu ei teadnud. Ei saanud ju kindlalt loota, et ta satub ajavärava kaudu kenasti koju ja oma aega tagasi. Mis siis, kui ta leiab järgmisena end hoopis näiteks 3000 aasta tagusest ajast, kui Verilaid alles merest kerkis?

Leiba ja kala süües hakkas Luise mõte järjest ärksamalt tööle, kuid paratamatult kippus tema pähe ka palju häirivaid küsimusi. Kuhu sattus Jaak? Millises ajas tema on? Kas ta on üldse elus? Temaga ju pidi lihtsalt sama asi juhtuma? Järgmise mõtte tekkides tõmbas Luise aga korraks kuiva leiba endale kurku – äkki sattus Jaak samuti temaga siia samasse aega ja võib-olla ta leiab mehe üles?

Seda, mis aastanumber praegu täpsemalt oli, plaanis ta Miinalt esimesel võimalusel kuidagi muuseas järgi uurida. Kuna kogu see ajarännu asi oli jabur ja uskumatu nagunii, ei tundunud ükski pähe tekkinud küsimustest talle kuigivõrd imelik. Oleks tal ainult vastuseid …

***

Riided, mille Miina oli tagakambris hiigelsuurest kirstust välja tirinud, haisesid veidi kopitanult, kuid nägid iseenesest välja üsna kenad. Need olid tõelised rahvarõivad – triibuline seelik, mille ülaosas oli justkui väike lilleline vest ja valge väga kohevate varrukatega ning pitsidega kaunistatud pluus. Sellele lisaks veel punane põll ja uhke kaelarätik. Kõige krooniks õngitses Miina kirstu tagant välja ka ühed ehtsad nahkpastlad.

„Ahjaa, pesu oleks täitsa meelest läind,“ hüüatas priske tütarlaps ja asus midagi hoolega kapist otsima.

„Ei-ei, seda pole küll tarvis, mu enda oma täitsa sobib veel,“ asus Luise vaidlema, kuid juba viskas Miina veidrad tagant kummiga kinnitatud riidest rinnahoidjad ning pikkade ja puhvis säärtega aluspüksid kaltsutekiga kaetud sängile. Peale nende oli ta kuskilt välja õngitsenud ka valged põlvikud.

„No mis sa seisad seal, aja riided selga!“ käsutas Miina Luiset, kes siiani kõhklevalt jälgis, mida neiu teeb.

„Võta end nüüd kokku, need on lihtsalt hilbud. Küllap värskes õhus hais ka ära kaob,“ mõtles Luise.

Ta hingas sügavalt sisse ja hakka riietumisega pihta. Kuigi tema enda rinnahoidjad ja aluspüksid olid üsna tagasihoidlikku laadi – ei midagi väga pitsilist ja uhket – jäi Miina siiski neid nähes teda suu ammuli vahtima. Tema pakutud koikul vedelev aluspesu oli Luise omast umbes kolm korda suurem.

„Töesti on nad seal mandril oma mooduvärgiga segaseks läinud, ei täi vist enam riietki raisata,“ pomises ta vaiksel. „Sa muudkui vaheta jah, ma lähen toon veel vett, hirmus palav on,“ ütles ta järsku valjusti ja tõttas kambrist välja.

Luise ohkas kergendatult ja toppis talle antud aluspesu ruttu kappi tagasi, lükates need nii taha äärde kui käsi vähegi ulatas. Seejärel pani ta laiade varrukatega valge pluusi kärmelt selga ja tõmbas triibulise maani seeliku sellele omakorda peale.

Juba kolistaski Miina esikus. Ta astus tuppa tagasi ja pakkus Luisele kapast veel juua.

„Aitäh! Täna on tõesti palav,“ sõnas naine ja jõi januga.

Endamisi mõtles ta, et kas kõik saarenaised käivadki niisuguse kuumaga ringi paksudes maani seelikutes? Ah ei, Miina oli ju rääkinud midagi moest, küllap leidub siin ka teistsugust stiili.

Miina uudistas Luisele antud riideid ja nentis, et viimane on nende jaoks liiga kõhn.

„Võib-olla lähme hiljem sööme ikka saunas natuke hülgeliha? See on hea rasvane, saad sina ka natuke rohkem pekki kontidele,“ lobises ta samal ajal, kui Luise riideid sättis.

„No äkki tõesti,“ vastas Luise lõbusalt ja mõtles ruttu, kuidas juttu mujale juhtida.

Hea mõte ei lasknud end kaua oodata.

„Kuule, Miina. Mis aasta laps sina oled, kui küsida tohib? Sa paistad väga noor olevat?“ uuris Luise ääri-veeri.

Miina läks küsimuse peale silmnähtavalt tähtsust täis ja talle tundus väga meeltmööda olevat, et tema vastu huvi tuntakse.

„Sa nii toredasti küsid. Ma olen neljateistkümnenda aasta laps, maikuus sain just kakskümmend täis, väga noor enam pölegi,“ itsitas neiu. „Ma peaks ammu juba mehel olema, aga pöle keegi ära võtt veel,“ oli Miina järsku tõsisem.

Luise jäi selle peale päris vakka, sest ta kuulis Miina jutust ainult esimest poolt. Tegelikult oli ta ju aimanud, et on Verilaiule sattunud umbes ajavahemikus 1920–1940, kuid selge kinnituse kuulmine oli siiski veidi ehmatav.

„Praegu on järelikult aasta 1934 ja ma sattusin 83 aastat ajas tagasi. Mõelda vaid, need kes praegu sünnivad, on minu ajas eakad inimesed, kui nad üldse veel elus on …“ kõlasid sõnad Luise peas.

***

Üllatuslikult oli õuest äkitselt kuulda suurt jutuvada ja inimeste naeru. Miinale tuli elu sisse, ta lausa kargas pisikese akna juurde, et näha, kes väljas lärmavad.

„Kas heinalised tulidki juba tagasi?“ küsis Luise ja tundis sisimas hirmu.

Ta ei olnud veel jõudnud mõelda, mida ta enda kohta kõigile neile inimestele räägib. Miinaga oli kõik läinud üllatavalt lihtsalt. Tüdruk ei pinninud tema päritolu ega Verilaiul viibimise eesmärgi kohta mitte midagi, vaid aina tegutses ja lobises lakkamatult suvalist teksti. Luise tähelepanekute põhjal võis Miina olla keskmisest tunduvalt aeglasema taibuga tütarlaps.

„Need on külalised! Tulid merelt! Matu külalised vist! Matu on ka sääl! Nii palju võõraid!“ kisas Miina.

Tüdruk suutis erutusest hüüatada vaid lühilauseid ja ta hakkas akna juures üles-alla hüppama nagu väike laps.

„Lähme sinna, nad on juba majast möödas. Lähme ruttu järgi. Nende juurde. Kas sa tunned säält kedagi?“ vuristas Miina erutatult ja kibeles ukse poole liikuma. Ta käitus täpselt nagu põngerjas, kes on just jõuluvana näinud.

Luise vaatas kiirelt aknast välja ja nägi, et majast olid äsja möödunud umbes kümme täiskasvanud inimest ja paar last. Ta mõtles palavikuliselt, mida peaks praegu tegema. Tundus väga imelik ja veidi isegi ohtlik ootamatult sinna kampa koos Miinaga järsku sisse sadada.

„Sa mine pealegi,“ ütles ta Miinale, kes tundus ärevusest kohe-kohe lõhki minevat. „Tohib ma söön siin veel natuke ja siis lähen otsin omad inimesed ka üles? Õhtul peol näeme,“ ütles ta sõbralikult naeratades, kuid samal ajal peljates, et Miina hakkab midagi täpsemat pärima või tahab teda kättpidi võõraste inimeste juurde vedada.

Kartus oli asjatu, sest Miina lihtsalt noogutas ja tuiskas uksest välja nagu tuulispask. Luise nägi aknast, kuidas priske heledapäine neiu piki tolmust külavaheteed inimestele järele kihutas, siis järsku komistas ja nõnda õnnetult kõhuli kukkus, et seelik paljastas tema pika säärega pitsilised aluspüksid.

Kogu kamp puhkes valjusti naerma ja üks pikk poisipeaga naine ütles valjusti: „Saage tuttavaks. See on meite saare Loll-Miina!“

Keegi lühem meesterahvas aitas Miina püsti, kloppis ta seeliku tolmust puhtaks ja nad liikusid koos edasi. Äkki tema oligi Matu?

Luisel hakkas äkki Miinast väga kahju. Kuigi veidi lihtsavõitu ning lapsik, oli neiu Luise vastu olnud siiski väga sõbralik ja abivalmis. Aknast nähtu põhjal arvas Luise, et heasüdamlik piiga on siin saarel õelamate tegelaste pilkealune.

Igatahes otsustas Luise praegu siit majast kaduda kuhugi, kus ta saaks segamatult asjade üle järele mõelda. Ta oli ju harjunud olema oma mõtetega üksi, eriti palju just viimase aasta jooksul. Seda enam tundis ta iga ihurakuga, kuidas kogu olukord oli tema jaoks ahistav. Saar, mis oli just olnud armas rahulik kodupaik – justkui väike eraldatud maailm keset merd – oli parasjagu täidetud lärmaka ja tema jaoks võõra rahvaga. See mõjus Luisele rusuvalt.

Praegu kohe ei suutnud ta kindlasti nende inimestega suhelda, enne pidi ta välja mõtlema korraliku plaani ja lihtsalt maha rahunema. Ta võttis laualt kaasa ülejäänud leivapätsi ja paar kuivatatud lesta ning astus uksest välja. Õnneks sai Luise sama majakese tagant kohe metsa lipata ja ei pidanud end küla vahel rohkem näitama.

Luise mõtles, et kõige kindlam ja eraldatum koht on vast saare keskel asuv tihe ürgmets koos väikese allikaga, mille juurde ta oli esialgu minna tahtnud. Just sinna ta nüüd suunduski.

***

Võsast läbi rabelemine võttis Luise täitsa võhmale ja pikk seelik takerdus iga natukese aja tagant okstesse. Ta kirus end, et ei olnud taibanud oma teksapükse kaasa võtta. Need olid jäänud Miina pere lehkavasse tarekesse maha.

Ta oli saare keskpunkti jõudmiseks valinud nähtavasti kõige keerulisema teekonna, kuid ta ei tahtnud riskida ohuga, et komistab paremat varianti otsides taas mõne huvitava 1934. aasta saareelaniku otsa.

Kui muu Verilaiu loodus tundus olevat pisut võõras, siis tihe inimtegevusest puutumata mets saare keskmes ei paistnud justkui üldse muutunud olevat. Ürgmets oli endiselt sama tume, vaikne ja Luise tundis end seal kohe hästi ning rahulikult. Ka pisike allikas oli kenasti õiges kohas.

Luise kummardus tillukese veesilma juurde, tõstis peopesadega sädelevat vett, kõigepealt jõi ja seejärel pesi jääkülma veega nägu. Ta ohkas, kõndis veidi eemale suure sammaldunud rändrahnu juurde, toetas selja selle vastu ja vajus maapinnale istuma. Päev oli suviselt kuum, kuid varjuline mets ja külm kivi selja vastas jahutasid keha täpselt nii nagu vaja. Päikese järgi vaadates võis kell olla umbes kaks või kolm, võib-olla ka natukene rohkem. Luise lootis, et ta saab metsas veidi aega rahulikult olla ja mõelda, mis temast edasi saab.

Paratamatult trügisid naise pähe hirmsad mõtted. Mis siis, kui ta on nüüd sunnitud siia jääma, Verilaiule 1934. aastal? Äkki ajavärav tuletorni juures ei ilmugi enam kunagi? Võib-olla juhtub see üksnes kord aastas 17. aprilli õhtul? Samas ei tundunud see eriti loogiline, sest mida teab niisugune müstiline-kosmiline nähtus kuupäevadest …

Ühes oli ta kindel – juba täna õhtul peab ta jõudma tagasi tuletorni juurde ja veenduma selle õhuakna olemasolus või puudumises ise. Kui vaja, siis istub ta torni kõrval kas või terve öö.

Enne seda on aga tarvis üle vaadata kogu saare rahvas, sest Luise tundis, et ta peab kindlaks tegema, kas Jaak ei sattunud juhuslikult siia.

„Oh, oleks see ometi nii, et sa oleksid koos minuga siin,“ sosistas Luise ja pani silmad kinni.

Kas see tähendaks, et Jaak on olnud selles ajas juba terve aasta? Kui see nõnda oleks, siis kas mees on samuti üritanud taas õhuakent leida? Kas saarerahvas on ta omaks võtnud? Äkki on Jaak saarelt lahkunud? Kas ta on üldse elus?

Sisetunne ütles Luisele, et need vägisi pähe tükkivad küsimused on liiga ennatlikud ja panevad ta ilmaaegu muretsema. Praegu tuli keskenduda ainult tänasele õhtule – ei teadnud ta ju ikka veel, kuidas peo ajal märkamatult rahva sisse lipsata ja oma vaatlus- ning otsimistöö läbi viia. Ilmselt peab ta olema valmis selleks, et tuleb osata hästi näidelda ja inimestega leidlikult suhelda.

Igal juhul on tarvis tänast pidu kavalalt ära kasutada, sest võõrast rahvast oli saarel peale tema veelgi ja arvatavasti tarbiti peol ka mingit laadi alkoholi, mis muutis inimesed tavapärasest kerglasemaks ja naiivsemaks. Luise lootis, et need asjaolud muudavad tema lõimumise veidikene hõlpsamaks. Ta mõtles, et kõige otstarbekam oleks seltskonda lipsata siis, kui väljas hakkab juba hämarduma või on juba suisa pimedaks läinud.

Kõik see tähendas, et ta peab metsas redus olema veel mitu tundi, kuid õnneks just seda talle praegu tarvis oligi. Tänane õhtu võis kujuneda üheks otsustavaimaks tema elus, mistõttu oli mõistlik praegu puhata ja võimalikult palju jõudu koguda.

Luise tundis, kuidas väsimus temas üha tugevamini võimust võttis. Arvatavasti oli tal ajarännu tõttu ju ööuni sama hästi kui vahele jäänud ja peale selle olid võimatuna tunduvad elamused teda vaimselt täiesti ära kurnanud. Kohev ja pehme sammal naise kõrval paistis vägagi kutsuvana ja enne kui Luise arugi sai, vajus ta sellele külili ja sulges silmad.

***

Järgmisel hetkel hüppas Luise istuli ja ahmis ehmunult õhku. Ta taipas, et oli samblale magama jäänud ja ei saanud esimese hooga aru, kuid kaua ta oli sügavas unes olnud. Õnneks oli õues veel valge, kuid oli selgelt näha, et pikk suveõhtu ongi kätte jõudnud.

Luise tõusis püsti, otsustas külma veega taas kord nägu pesta, veidi keha kinnitada ning seejärel ettevaatlikult küla poole teele asuda. Ilmselt kuskil seakandis peaks see pidu neil ju aset leidma? Ta mõtles uuesti sellele, kuidas ta küll ilma suurt kära tegemata seltskonda sisse sulandub ja muutus nende mõtete tõttu üha murelikumaks. Kas 1930. aastate väikesaare elanikud jõid üldse alkoholi? Äkki olid niisugused pahed neile liiga kauged ja võõrad?

„Kui see on tõesti nii, siis läheb mu elu täna õhtul väga keeruliseks,“ mõtles ta ärevusega.

Olgu mis on ja tulgu mis tuleb. Rohkem Luise igatahes enam metsas istuda ja muretseda ei kavatsenud. Oli tarvis tegutseda.

Ta hakkas juba otsustavalt küla poole liikuma, kui kuulis põõsastest järsku mingit heli. Keegi astus raginal kuivanud okstele ja hetke pärast oli kuulda ka meeste hääli.

Luise kummardas kiirelt ja lippas tasakesi selle sama suure rändrahnu taha, mille kõrval ta oli äsja puhanud. Rahn oli hiigelsuur, vähemalt kolm meetrit kõrge, ja pakkus talle esialgu head peidupaika. Luise heitis kähku kõhuli ning piilus kivi tagant ettevaatlikult sinnapoole, kus oli enda arvates mehi rääkimas kuulnud.

Hetke möödudes nägi ta, kuidas võsast ilmusid omavahel vesteldes kaks noort meest, kes mõlemal kandsid peas sonisarnast peakatet ja jalas tumedaid pükse. Seljas olid neil valged särgid, mis olid arvatavasti eelseisva peo tõttu niivõrd säravad ja puhtad. Pikem mees kandis särgi peal ka vesti ja meeste välimus meenutas Luisele nagu mingit vana filmi.

Lühem noormees tundus talle aga järsku kuidagi tuttav.

„Ahaa, see on ju Matu, kes Miina teelt püsti aitas,“ sosistas Luise peaaegu hääletult ja jälgis südame põksudes meeste teekonda.

„Seal on seda küll ja veel,“ ütles Matu parasjagu teisele, pikka kasvu ja soni alt paistvate heledate salkudega kõhnale tüübile.

„Ja kaks aastat pole keegi sellele järgi tulnud?“ küsis pikk vastu.

Nad liikusid veidi edasi ja peatusid ühe suurema kuuse juures, kus Matu kummardas korraks ja seejärel viskas end lausa käpukile. Mida ta täpsemalt tegi, seda Luise ei näinud, kuid vaatevälja avardamiseks ta püsti tõusta ka ei julgenud.

„Ei, mitte keegi,“ seletas Matu edasi. „Veel neli aastat tagasi käis meil siin köva liiklus. Iga nädal veeti see punker tühjaks ja natukese aja pärast uuesti täis, aga siis järsku – täitsa vaikus – ja nönda on siiamaani. Äkki pandi mingi ninamees kinni või midagi, ei tää mina. Räägitakse, et see teema on nagunii lõppemas. Meite külale jätkub vähemalt kahekümneks aastaks. Sellest peidukohast tean ainult mina ja mu vanamees. Aga vaata, et sa ka oma suumulgu kinni hoiad.“

Teine tüüp naeris selle peale, kummardas ja laskis midagi vaadates kuuldavale imestushüüu.

„Sa kuradi kurat, ma siiani arvasin, et sa ajad mulle mingit pada!“

„Sa võta üks, ma võtan teise. Tänane pidu jääb sulle kauaks meelde. Või siis üldse mitte,“ ütles Matu irvitades pikale tüübile vastuseks.

Nad sehkendasid veel veidi aega puu juures, võtsid mingid heledad, nähtavasti äärmiselt rasked asjad sülle ja hakkasid tuldud teed mööda tagasi minema.

„Kas siin lahkeid tüdrukuid ka on, selliseid, kes hää meelega natukene mürada tahaks?“ uuris pikem noormees.

„Küll sa näed, võlujook muudab möne eriti …“

Matu hääl kõlas järjest kaugemalt ja Luise ei saanud enam aru, mida ta täpselt vastu ütles.

Luise lebas veel mitu minutit kõhuli samblal ja kuulas, kas kõik on vaikne. Siis ta enam ei mallanud oodata, vaid hüppas püsti ning sööstis joonelt kohta, kust mehed olid just nüüdsama tegutsenud.

Esialgu ei hakanud Luisele jämeda kuuse juures midagi kahtlast silma, kuid ta võttis maast suvalise puuoksa ja asus sellega maapinda sorkima. Ei läinud minutitki, kui ta tundis oksa vastas mingit kõva pinda. Naine põlvitas maha, kraapis sambla suurema vaevata ära ja leidis selle alt üsna kehvas seisus puidust luugi, mille käepidemeks oli suur metallist rõngas.

Luise vinnas raske luugi suure vaevaga lahti ja samal hetkel seisis ta silmitsi veidrate neljakandiliste anumatega – ilmselt olid need mingit sorti kanistrid. Maa-alune punker oli tohutu suur ja see oli otsast otsani täidetud kandiliste kanistritega. Igaüks neist mahutas vedelikku umbes kümne liitri jagu ja kokku võis anumaid seal olla rohkem kui sada.

„Muidugi! Salapiiritus!“ ütles Luise valjusti ja lõi endale käega otsaette nagu oleks tal millegi pärast piinlik.

Ta imestas, et ei olnud poiste jutu põhjal niivõrd ilmselget asja kohe taibanud. Verilaiu ajaloos ei olnud tegelikult ju piirituse kohta sõnagi mainitud. Talle ei olnud kohe meenunud, et aastatel 1919 kuni 1932 oli Soomes kuiv seadus, mille tõttu toimus sel ajavahemikul Läänemerel hullumeelne kauplemine salapiiritusega.

Luise juurdles, et kuigi Matu meelest on see kraam siin unustatud, ei saanud selles siiski täiesti kindel olla ning tema meelest mängisid poisid igast küljest vägagi ohtlikku mängu.

Mõelda vaid! Ta oli just äsja naiivselt juurelnud, kas saarerahvas üldse midagi alkoholisarnast täna tarbib. Tuli välja, et need noored siin pruukisid nõnda kanget kraami, mille sarnast Luise polnud elu jooksul isegi nuusutanud.

Loodetavasti tegi see teadmine aga tema õhtuse ülesande tunduvalt lihtsamaks. Luise kavatses veel paar tundi metsas olla ja aega surnuks lüüa, kuna selle aja möödudes peaks väljas olema juba parajasti pime ning küllap on siis ka piiritus oma meeli mürgitava tööga juba pihta hakanud.

***

Pisike lage plats külakese viimase maja juures oli täidetud rahvaga – sinna oli kogunenud kindlasti enam kui viiskümmend täiskasvanud inimest ja rohkesti põngerjaid, kes isekeskis ringi tuiskasid ning mürasid.

Keset platsi lõõmas lõke, mille ääres istusid veidi vanemad inimesed – naistel olid seljas sarnased rahvariided kui Luiselgi ja mehed kandsid enamjaolt tumedaid pükse, heledat särki ning vesti. Paaril neist oli peale visatud ka tume pintsak. Lõviosa meestest kandis peas klassikalist soni, vaid mõnel üksikul võis märgata kaabutaolist peakatet.

Nooremad naised tundusid seevastu jagunevat riietuse põhjal kaheks. Pooltel neist olid seljas tavapärased rahvariided ning nende pikad juuksed langesid lahtiselt seljale või olid punutud palmikutesse. Kuid oli ka teine sort neide, kes kandsid pikki liibuva joonega kleite ja nende kiharad olid enamjaolt sätitud lühikesse vesilokkidega soengusse. Mõni neist oli peas pisut koomiline väike kübarake.

Tundus päris kentsakas, et niivõrd väikeses kogukonnas jagunevad naised justkui kahte klassi, kuid Luisele meenus, et midagi sellist oli seletanud ju ka Miina. Luise arvates oleksid peenelt kolmekümnendate moe järgi riietatud tüdrukud sobinud pigem mõnele elegantsele linnapeole, mitte väikesaare lihtsa ja lõbusa rahva külasimmanile.

Noorem rahvas seisis püsti ja liikus rohkem ringi – tundus, et nende meeleolu oli juba üsnagi lustlik, sest noormeeste naer ja valjuhäälne lõõpimine kõlas kõigest muust kõvasti üle. Siit-sealt kostis ka neidude kilkeid ja rõõmsat jutuvada. Platsi ääres jämeda tamme all olid end mugavat istuma sättinud kaks vanemat meest, kes mängisid lõõtsal tantsuviise ning juba olid mõned paaridki asunud nende ette jalga keerutama.

Luise oli umbes tunni jagu platsi lähedusest põõsast pidu jälginud. Kui võõras ja veider tundus talle kogu see melu ja lärm, mille salajane tunnistaja ta oli. Tema oli Verilaidu kakskümmend aastat tundnud kui maailma kõige vaiksemat ja leebemat kohta, kuid naise silme all toimuv trall lükkas selle veendumuse kõige täiega ümber. Ta teadis ennegi, et parimatel aegadel elas saarel arvukalt inimesi, ent kõiki neid oma silmaga näha oli esialgu päris jahmatav.

Väljas hakkas juba üsna pimedaks kiskuma ja lõkkest kaugemal olevaid inimesi silm enam hästi ei seletanudki. Luise liikus platsile veidi lähemale ja märkas, kuidas kruusid joogipoolisega liikusid usinasti ühelt ahnelt suult teisele. Samal ajal oli näha, et noored on ühtäkki muutunud väga ülemeelikuks. Noormehed krabasid neide ootamatult sülle ning viimased omakorda kiljusid ja vehkisid seepeale jalgadega nagu homset polekski. Tantsuplatsil jäi ruumi üha vähemaks ja lõõtsaviisidki muutusid märksa hoogsamaks.

„Kas nüüd või mitte kunagi,“ pomises Luise.

Ta tõmbas kätega üle näo, kohendas veidi oma pikki juukseid ja noppis neist välja lehe- ning oksapudi, mis oli võsas ekslemise tõttu sinna kinni jäänud. Luise silus kergelt oma riideid, manas ette sõbraliku näo ja jalutas marurahulikult rahva sekka.

Kõigil oli väga lõbus ja seetõttu ei paistnud mitte keegi märkavat, et otse põõsast astus välja kummaline võõras naine, kes kõndis nõtkelt lõkke äärde ja jäi seda üksisilmi vaatama. Veidi aja pärast kükitas ta maha ja sirutas käed tule poole, arvatavasti soovist end pisut soojendada. Miski naise välimuses oli kütkestavalt kaunis – ta ei olnud enam väga noor, kuid kindlasti mitte ka vana.

Lõkke ääres kükitades ja salamisi ringi uudistades sai Luise aru, et ta oli rahva sekka ilmumise hästi ajastanud. Esialgu ei vaadanud tema poole mitte keegi. Alles nüüd nägi ta, et peoplatsist mõne sammu kaugusele on sätitud pikk peolaud söögi- ja joogipoolisega. See tähelepanek pani naise kõhu ühtäkki näljast kokku tõmbuma – ei olnud ta ju täna hamba alla saanud muud kui sitket rukkileiba ja veidi kuivatatud lesta.

Järsku libises kellegi soe käsi Luise piha ümber. Ta suutis vaevu oma ehmatust varjata, kuid kogus end kiiresti, pöördus ja vaatas naeratades ligitikkujale otsa. Enesekindel käsi kuulus Luisest tunduvalt nooremale lokkis juustega turskele sellile, kelle lõbusad silmad reetsid elavalt, et metsas peituv „vedel aare“ on täna jõudnud ka temani.

„Kas tantsime ilus tüdruk?“ küsis tüüp heatujuliselt ja vastust ootamata sikutas teda juba sinnapoole, kus rahvas lõbusalt tantsu vihtus.

„Paistab, et vaielda ei tohi,“ ütles Luise rõõmsalt vastu.

„Tahad sa vaielda?“ jäi mees korraga seisma ja vaatas talle lustakalt silma, ise endiselt kätt Luise pihal hoides.

„Ei-ei taha, lähme tantsime pealegi,“ vastas naine ja tänas endamisi õnne, et ta oli kunagi mandril elades tegelenud rahvatantsuga ning ehk seetõttu jalga keerutades päris hätta ei jäägi.

Nad tantsisid lõõtsamuusika saatel päris mitme pala jagu ja kogu selle aja vaatas lokkidega noormees teda üsnagi kavala pilguga. Luise otsustas kaasa mängida, liikus samuti nii enesekindalt kui vähegi jaksas ning demonstreeris noormehele aeg-ajalt võluvat naeratust. Samal ajal mõtles ta, et peab ju sundima end võimalikult julgeks, et mitte ümbritsevas rahvas kahtlust äratada.

Tantsides piilus Luise vargsi ringi ja esmapilgul ei paistnud ükski hing teda umbusaldava pilguga uurivat. Ometi tundis ta ühtäkki justkui füüsiliselt endal kellegi tugevat pilku. Tundmus oli ääretult imelik ja Luise lootis, et kujutab seda endale lihtsalt ette.

„Mis su nimi on kaunitar,“ hüüdis järsku tema tantsupartner, lõbus lokkidega sell üle muusika. „Mina olen Joosep, selle saare kuningas,“ lisas noormees naerdes ja oli ilmselt enda arvates visanud hea nalja.

„Ma olen Luise, täitsa tavaline selline,“ lõkerdas Luise vastu. „Sa siis elad siin jah?“

Mees noogutas ja viipas sealsamas platsi kõrval asuvale talumajale.

„Minu sünnikodu,“ selgitas ta. „Ma teadsin, et täna tuleb palju kenasid mandrimaa neiusid, aga nönda nägusat nagu sa küll ei oskand oodata. Kellega sa …“

„Tead sa, mul on kõht jube tühjaks läinud ja tahaksin midagi juua ka,“ katkestas Luise noormehe jutu järsult, tegi korraks kurva näo ja siis naeratas talle nii võluvalt kui vähegi oskas.

Joosep unustas hoobilt oma pooliku küsimuse, võttis Luisel agaralt käest kinni ja juhatas ta pika lauani, mis oli täidetud kõiksuguste roogadega – seal leidus liha, saia, leiba, suitsukala, suppi ja palju muud isuäratavat. Joosep asus innukalt Luisele kõike pakkuma ning võttis isegi mõned mehised suutäied.

Veidi aja pärast kadus noormees viivuks kusagile ja naasis suure plekist kruusiga, millest võttis sõõmu. Ta pakkus vägijooki Luiselegi, kes küll esialgu pead raputas, kuid lõpuks oli siiski nõus proovima. Vedelik maitses täpselt nõnda nagu ta oli piiritust ette kujutanud – see liikus otsekui tuline jutt kiiresti mööda rinnakut alla ja tegi lõpuks tema kõhus pesa. Küllap oli tulivett veega lahjendatud, kuid see oli ikka veel väga kange. Luise tunnetas juba minuti pärast, kuidas tema keha lõdvestus ja olemine muutus tegelikult päris mõnusaks.

„Palju inimesi Verilaiul muidu elab?“ uuris ta Joosepilt nagu möödaminnes. „Noh, kui parasjagu võõraid siin ei ole.“

„Mulle vöörad väga meeldivad, eriti sinusugused,“ vastas mees.

Luise ei saanud vastu panna ja pööritas korraks silmi. Joosep ei pannud seda õnneks tähele ning seletas edasi.

„Talvel on siin väga igav, taludes on kokku kaksteist perekonda – mõnes kolm inimest, teises kümme. Köige suurem jama on selles, et tüdrukuid on meitel vähe.“

„Kas talvel siia võõraid üldse ei satu?“ uuris Luise.

„Väga harva jah. Talvel käime ise üle jää mandril, kui ilm lubab.“

„Ma olen kuulnud, et Verilaiul pidavat vahel juhtuma kummalisi asju. On see tõsi?“ pakkus Luise täiesti huupi.

„Seepärast sa siia tulidki, otsid põnevust, mis? No kõige kummalisem siin on vist meite Uku,“ naeris noormees kavalalt. „Kui teda näed, saad isegi aru. Või oled vanamehega juba kohtunud?“

Luise raputas arusaamatust väljendades pead.

„Tegelikult möödunud talvel juhtus küll siin üks asi, mida keegi meist siiani seletada ei oska,“ sõnas Joosep äkki.

„Jah?“ Luise kummardus üllatunult mehe näole lähemale, manas ette väga põnevil ilme ja sosistas silmade särades: „Mis siis juhtus?“

Kohe märkas ta aga, et kamp noori tüdrukuid oli neile üsna lähedale nihkunud ning nad jälgisid teda ja Joosepit uudishimulikult. Võib-olla Luisele vaid tundus nii, kuid üks neiudest näis olevat lausa pahane. Miskipärast aga täitsa paarikese juurde ükski tüdrukutest tulla ei söandanud.

Joosep märkas neid samuti, tõusis seepeale kiiresti pingilt püsti ja võttis Luisel käest kinni.

„Lähme vähe vaiksemasse kohta, siis ma räägin sulle,“ pomises ta veidi häiritult.

Sisimas Luise natuke pelgas, kuid ta läks siiski Joosepiga kaasa. Noormehe samm oli juba kergelt kõikuv ja tema sõnad kõlasid pehmelt. Mees jõi kruusist kanget kraami aina sagedamini ja pakkus iga natukese aja tagant seda Luiselegi. Naine võttis pakutu küll vastu, kuid päriselt ühegi sõõmu neelamisega ta enam ei riskinud. Ta tõstis joomist teeseldes kruusi vaid viivuks huulile.

Nad kõndisid kahekesi peopaigast eemale ja Joosep võttis Luisel tugevamini käest kinni ning hakkas pehmel häälel mingit lugu jutustama.

„Möödunud talvel tuli siia üks mees. Südatalvel, ise oli palja peaga ja isevärki riietega. Keegi ei möikand, kuskohast ta nönda järsku ilmus, sest väljas oli oma paarkümmend kraadi pakast. Ta tundus olevat väga segaduses ja seletas muudkui, et tuli paadiga. Aga see ei olnud ju vöimalik, sest meri oli tookord puhta jäätunud. Mandrilt aga poleks ta samuti vöinud siia kõndida. Säärase pakasega oleks tal lihtsalt körvad peast ära külmunud,“ jutustas Joosep.

„Appike, kes see siis oli?“ küsis Luise ja aimas ärevusega, et ta teab vastust niigi.

„Nimeks vist ütles endal olevat Jaan või äkki oli oopis Jaak. Löpuks ei rääkinud ta enam üldse suurt midagi, kuigi igat moodi prooviti temaga suhelda. Eks ta vist mingi hullumeelne oli,“ sõnas noormees ja komistas äkiliselt pimedas millegi otsa.

„Kuradi raisk! Vabandust preili… hõkk,“ luksus Joosep. „Igatahes kõige veidram oli asja juures see, et tüüp kadus paari päeva pärast lihtsalt ära – nagu tina tuhka. Kuskil mingeid jälgi näha ei olnud ja sestap mandri poole ta jölkuda ei saanud. Laipa kah kuskilt leitud pole.“

„Issand kui imelik lugu,“ ütles Luise vaikselt.

Tähendab Jaak oli siin olnud, kuid üsna kohe kusagile mujale rännanud. Loodetavasti just rännanud ja ehk ei juhtunud temaga midagi halba. See oli kõik, mida Luise tahtis praegu teada ja ta tänas mõttes õnnelikku juhust, et info niivõrd kergesti temani jõudis.

„Täitsa tõsilugu,“ kinnitas Joosep ja võttis ühe käega taas naise piha ümbert tugevasti kinni.

Luise imestas endamisi noormehe jultunud käitumise üle ja mõtles, kuidas temast küll kiiresti vabaneda. Joosep oli alguses tundunud täitsa sõbralik ja tore noormees, kuid praegu mõjus ta liialt pealetükkivalt ja tema suust tulevad tüütud meelitused ning vänged piirituseaurud muutsid mehe lausa eemaletõukavaks.

Joosep tõmbas Luise järsku jõuga enda vastu ja tema suur nägu liikus naise omale üha lähemale.

„Aga, mis sind sellised lood huvitavad, ah? Imelik tüdruk… Ma pole päris tõsiselt nii ilusat naist enne kohanud. Sa oled nagu metshaldjas. Või äkki oled nöid? Libahunt? Ma polegi küsinud, kellega sa siia …“

„Joosep!“

Noormehe palavikulise loba katkestas järsku hele naisehääl.

Mõlemad pöördusid võpatades ümber ja nägid veidi eemal seismas üht lühikeste juustega blondi tüdrukut. Luise taipas, et see oli seesama neiu, kes oli ennist peoplatsil teda kurja näoga vahtinud.

„Mida sa oma meelest teed Joosep? Tule siia, meil on vaja kohe rääkida,“ hüüdis tüdruk äärmiselt nõudliku häälega.

Mingil põhjusel ei julgenud neiu ise neile lähemale tulla. Luise jõudis mõelda, et äkki peetigi teda mingiks nõiaks või libahundiks? Mine sa seda saarerahvast tea, võib-olla on ebausk siin endiselt tugevalt juurdunud.

„Kurat küll,“ ohkas Joosep pettunult. „Ma räägin natuke Lindaga, oota mind. Või tegelikult … jaluta mööda seda rada edasi mere poole, ma tulen sulle kohe järele,“ sõnas Joosep Luisele ja lasi naisest vastumeelselt lahti.

Luise vaid noogutas ja hakkas tagasi vaatamata ning rutuga rada mööda edasi minema. Probleem ehk Joosepist lahti saamine lahenes täitsa iseenesest ja tal oli selle üle väga hea meel.

Ta kuulis, kuidas tema selja taga tõusis kohe suuremat sorti tüli ning aimas, et tegemist oli armukadedusega. Ilmselt oli ka põhjust.

„On ikka jama küll, ma loodan, et minu pärast nüüd ajalugu ei muutu,“ mõtles ta hirmuga ja lisas igaks juhuks sammu.

Korraks selja taha vaadates veendus Luise, et oli tülitsejatest piisavalt kaugele jõudnud ja astus rajalt kõrvale. Aega ei tohtinud enam raisata, sest ta tahtis võimalikult kiiresti tuletorni juurde jõuda.

***

Õnneks oli tuletorn hoopis vastassuunas ja selleni viis teine rada, seega võis loota, et Joosep teda kohe üles ei leia. Või suudab hoopis too Linda mehe ümber veenda ja ta ei tule Luiset üldse otsimagi – see oleks veel kõige parem variant.

Luise ragistas metsas ringi ja otsis paaniliselt rada, mis pidi viima tuletorni juurde, kuid pimedas oli keeruline orienteeruda ja mets näis talle äkitselt väga võõras.

Korraga avastas ta, et oli jõudnud kohani, kus kasvas arvukalt inimesekõrguseid sõnajalgu ja need näisid kolmekümne neljandal aastal olevat veelgi lopsakamad ning kõrgemad kui tänapäeval. Vähemalt nüüd Luise teadis, millises suunas tuletorn asub ja ta asus läbi sõnajalgade endale teed rajama.

„Juba lähed?“ ütles ootamatult ragisev hääl.

Luise võpatas ja nägi viivu pärast, kuidas suure sõnajala all istub rätsepaistes väga kõhn ja äärmiselt vana mees ning suitsetab piipu. Mehe nägu oli krimpsus nagu kuivanud õun ja tema väikesed tumedad silmad välkusid kavalalt.

„Ma vaatasin sind enne tantsimas. Sa pole siitkandist. Mitte päris siitkandist,“ lisas vanamees pooleldi naerdes, pooleldi üsna koledasti köhides ning paljastades oma ainsa hamba.

Naine jäi seisma, vaatas vanameest ja ei saanud aru, kas see, mida ta praegu näeb on unes või ilmsi. Rauga pilk mõjus talle kuidagi müstiliselt ja mehe sõnade tõttu Luise taipas, miks ta oli enne tantsuplatsil tundnud nagu keegi jälgiks teda.

„Vabandust, ma otsin lihtsalt seda teerada, mis viib mere äärde. Kes teie olete ja miks te peo ajal üksi siin pimedas istute?“ küsis ta kohmetult.

„Sa tead, kes ma olen,“ ütles vanamees ja pahistas rahumeeli suitsu välja.

Luisele meenus, et Joosep oli kõnelenud mingist vanamehest.

„Uku?“ küsis Luise vaikselt.

„Bingo! See ma olen. Aga ma ei pea sind kinni. Kiirusta aga. See on sealpool, aga sa tead seda isegi,“ ütles Uku, viipas käega ja hakkas taas köhima.

Luise jättis viisakalt hüvasti ja hakkas käbedalt näidatud suunas minema. Ta ei olnud vähimatki soovi kõheda vanakesega pikemalt juttu vestma jääda. Ta tõttas üha edasi ise ikka veel mitte uskudes, et oli just sõnajalapadrikus kohanud muldvana rauka, kelle pilgu tõttu olid tal ihul tükk aega külmavärinad.

***

Tuletorn tundus teda pimeduses justkui ootavat ja Luisele paistis nagu ta oleks selle juures ärganud juba palju päevi tagasi, mitte alles täna keskpäeval. Ta kiirustas torni juurde ja istus kivile. Parasjagu oli taas täielik tuulevaikus, seetõttu kostis kaugusest veidikene külapeo melu ja inimeste hääli. Silmapiir mere kohal kumas punakalt ja tänane suveöö oli mõnusalt soe ning mõjus rammestavalt.

„Ma ei suuda praegu isegi mõelda mitte,“ pomises Luise ja lihtsalt ootas.

Võib-olla passib ta seal koiduni ja peab hommikul silmitsi seisma kõigi täna kohatud inimestega? Ta võdistas selle mõtte peale õlgu.

Äkitselt meenus Luisele üks asi, mille peale ta automaatselt kivilt püsti kargas ja rahutult edasi-tagasi kõndima hakkas.

Metsas kohatud vanamees oli kasutanud sõna „bingo“. Või oli ta seda üksnes ette kujutanud? Praegusel ajal ei saanud keegi seda sõna ju ometi teada ega oleks osanud slängina kasutada? Pisut järele mõeldes näis aga Luisele, et vanamees oli justkui selgelt teadnud, kuhu naine suundub ja veel hullem – kust ta tuli. Kas on võimalik, et …

Jahmatava mõttekäigu katkestas aga sumisev heli ja tuletorni poole vaadates silmas Luise kohe ovaalselt värelevat õhuakent. Rohkem ei mõelnud ta enam midagi.

***

Luise ärkas kohutav müra peale, mis raputas kogu tema keha peanupust jalatallani läbi. Sellist lärmi sai teha ainult lennumasin, mis kihutas temast üle väga madalalt ja väga kiiresti. Naise teadvusesse jõudis veelgi ehmatavam tõsiasi – niisugust heli tekitas tõenäoliselt sõjalennuk. Õnneks hajus hirmutav müra päris ruttu kaugusesse.

Kiire pilk ümbritsevale kinnitas, et endisesse aega ta oma ajarännuga tagasi ei jõudnud, sest tuletorn oli täpselt samasugune nagu 1934. aastal.

Pikemalt Luise enam ringi vaadata ei jõudnudki, sest ta kuulis korraga, kuidas lennuk uuesti läheneb. Päris kindlasti ei saanud ta praegu siia lagedale maapinnale vedelema ja mõtisklema jääda. Kes teab, äkki lennuk naaseb just tema pärast – võib-olla märgati teda majaka kõrval lamamas?

Tuletornist umbes saja meetri kaugusel paistis tihe põõsastik. Luise hüppas püsti, haaras seelikusaba sülle ning jooksis sinnapoole nii kiiresti kui jalad vähegi lubasid. Täpselt samal hetkel, kui ta võssa kargas ja pikali viskus, müristas lennuk temast taas üle. See heli oli niivõrd vali ja võigas, et Luise tundis, kuidas temas võtab paratamatult võimust surmahirm.

Ta mõistis, et võis sattuda sõjaaega ja talle tulid järsku valusa selgusega meelde juhtumid, mis Verilaiul teise maailmasõja ajal aset leidsid ning mis raamatutest lugedes ja rahva suust kuuldes olid tundunud väga kauged ning lausa ebareaalsed sündmused. Nüüd võis ta aga ise olla sattunud nende keskele.

Lennuk kadus taas kaugusesse, kuid Luise puges hirmunult tihedas võsas veelgi kaugemale ja käpukil okste vahel turnides märkas ta, et praegu oli sügis, sest nii maapind kui ka puud ja põõsad olid täidetud värviliste lehtedega. Üllataval kombel oli ilm täna aga väga soe ja päikesepaisteline.

Turvaliste põõsaste varjust ta seekord välja minna ei kavatsenud – kindlasti mitte enne öö saabumist ja ka siis plaanis ta sealt lahkuda ainult lootuses leida majaka kõrvalt juba tuttavat ajaväravat. Kes tahaks vabatahtlikult viibida kohas ja ajas, kus on parasjagu käimas sõjategevus? Luise ei teadnud, kas praegu on sõja algus, keskpaik või lõpp. Väga ohtlik tundus see kõigi variantide puhul ja kui ta saanuks valida, siis oleks ta pigem kohe rännanud tagasi aastasse 1934.

Ta mõtles Miinale, Joosepile ja kõigile inimestele, keda oli justkui alles mõne hetke eest oma silmaga näinud. Kui need lihtsad Eesti inimesed vaid aimaksid, mis neid kõigest mõne aasta pärast ees ootab – sunniviisiline kodusaarelt lahkumine, Siberisse saatmine, sõda, vägivald ja palju surma. Ise neid inimesi nähes ning pisut ka tundma õppides tundus see kõik talle palju tõelisem ja traagilisem.

„Saaksin ma isegi siit elusana minema,“ ahastas Luise ja lasi peal põlvedele vajuda.

Midagi muud peale peidus kössitamise ta praeguses olukorras nagunii teha ei riskinud. Ta tänas õnne, et seekord ei kiusanud veel suur janu ega nälg. Ta oli ju alles äsja peol söönud head ja värsket toitu.

Ümbrus oli parasjagu vaikne ja Luise tundis, kuidas temas võttis võimust väsimus. Ehk oli lennuki lendamine vaid mingi üksik juhus? Võib-olla ei olegi praegu sõjaaeg?

***

Luise oli pead kätel hoides kergelt tukkuma jäänud, kui äkiliselt ehmatasid mingid helid ta üles – kaugusest oli kuulda inimeste rääkimist. Naine jäi närviliselt kuulatama ja sai peagi aru, et rääkijad on vene rahvusest mehed. Ta taipas, et neid on väga palju ning nad tulid talle üha lähemale. Luise süda hakkas topelt kiirusega taguma ja ta ronis võpsikus tasakesi veelgi kaugemale.

Mehed rääkisid väga valjusti ja Luise tajus nende rahutust, kuuldes vaidlusi ning palju venekeelseid sõimusõnu. Kuigi ta vene keelt väga hästi ei osanud, tundis ta ära sõnad, mida korrati üha uuesti ja uuesti – „kiiresti lahkuma“, „sakslased“, „laseme õhku“, „laevale“.

Enam ei olnud kahtlustki – praegu oli sõda täie hooga käimas. Verilaiu olid hõivanud nõukogude sõdurid, keda pidi Luise mäletamist mööda saarel olema rohkem kui viissada. Tõepoolest – rahutuid mehi tundus häälte järgi rannas olevat lausa massiliselt ja naine sai aru, et nad valmistusid iga hetk kiirustades siit lahkuma.

See sai tähendada ainult üht. Luisele meenus, et Verilaid oli üks viimastest Eesti aladest, mis oli mitu nädalat 1941. aasta sügisel Nõukogude Venemaa käes ning Saksa okupatsioonist puutumata, samal ajal kui kogu ülejäänud Eesti oli allutatud. Ilmselt oligi just praegu käes hetk, kui ka viimastelt maalapikestelt tuli taganeda ning vene sõdurid on sunnitud Verilaiult evakueeruma.

Vägagi tõenäoliselt oli Luise sattunud 1941. aasta sügisesse. Kõik need mõtted panid ta üle kogu keha värisema ja ta tundis, kuidas külm hirmuhigi laubale valgub. Ta teadis ju üsna hästi, mis juhtumised sõdurite põgenemisel nüüd aset leiavad – kõik see oli talle saare ajalugu uurides väga eredalt meelde jäänud, sest tõenäoliselt oli tegemist jubedaimate sündmustega, mida Verilaiu pind on iial kogenud.

Nagu selle mõtte kinnituseks algas korraga tulistamine ja kõlas mitu kõrvulukustavat plahvatust, mis pani maapinna värisema. Luise tegi end nii väikeseks kui vähegi suutis, ta tõmbas end lausa kerra, pani käed kõrvadele ja sulges silmad. Ta ei saanud mitte midagi teha. Ei midagi, et päästa ennast, et päästa neid … Luise sai vaid kössitada, loota ja kõigevägevamat paluda, et kuulirahe või midagi muud surmavat temani sinna põõsasse ei ulatuks.

Tulistamine tundus jätkuvat lõputult ja automaaditärina sekka oli kuulda hüsteerilisi karjatusi ja isegi anumist. Seda oli kohutav pealt kuulata, kuid lisaks muule värises kogu saar iga natukese aja tagant võimsate plahvatuste käes.

Luise teadis, et viimasena tuleb kõige suurem pauk, mis saab olema talle väga lähedal ja väga ohtlik. Ta teadis, et vahetult enne saarelt põgenemist lastakse õhku vana punane tuletorn, mis on temast veidi rohkem kui saja meetri kaugusel …

***

Väljas oli pimedaks ja külmaks läinud ning Verilaid oli peaaegu haudvaikne. Luise vähemalt lootis, et parasjagu on hääletu õhtu – tegelikult oli vist üsnagi võimalik, et tema kuulmine ei töötanud enam korralikult. Mõni tund tagasi oli juhtunud just täpselt see, mida ta oli aimanud ja kõige rohkem kartis: vaid loetud sammude kaugusel kõlas kõige hullem kärgatus, mis Luise meelest üldse võimalik oli. See raputas läbi kõik tema lihased ja luud ning ta tajus tohutut plahvatust iga oma ihurakuga.

Paari sekundi pärast kukkusid põõsastesse mõningad punased kivitükid ja üles vaadates nägi naine, et õhk oli nii paksult tolmuga täidetud, et taevaski ei paistnud sellest enam läbi.

Ta oli mingi ime abil pärast tuletorni õhkimist ellu jäänud, sest isegi kõige väiksemgi kivi ei olnud tabanud tema kaitsetut keha. Pärast kärgatust ja kivisadu jäi kõik vaikseks, kui välja arvata valusalt tugev vilin, mis tungis Luise pähe ja kõrvadesse ning sundis teda taas end maapinnale kägarasse tõmbuma ning käsi kõrvadele suruma.

Luise ei teadnud täpselt, kui kaua ta oli võsas peavalu ja näriva vilina käes piinelnud, aga kui ta suutis lõpuks pilgu tõsta, oli öö juba kätte jõudnud. Õhk ei olnud enam tolmune ja selge tähistaevas sädeles kuidagi sobimatult kaunilt. Luise ajas end istukile ja proovis hoolega kuulatada, kuid saarel ei kõlanud ikka veel mitte ühtki heli. Oli täpselt sama vaikne nagu selgi korral, kui ta üksinda majaka juurde jalutas ja esimest korda seda neetud ajaväravat nägi.

Naine võttis enda kõrvalt maast ühe kuivanud oksa ja murdis selle pooleks.

„Jumal tänatud,“ mõtles ta nõrka praksu kuuldes. „Päris kurdiks ma siiski ei jäänud.“

Nüüd tuli aga tal lõpuks põõsast välja ronida, sest ta pidi nägema, mis on ümberringi toimunud. Tal oli vaja minna majaka rusude juurde ja loota, et ajavärav ilmub kõigest hoolimata täna uuesti. Kuhu ta täpselt jõuda tahtis, seda ta ei teadnud.

„Peaasi, et siit ära,“ pomises Luise. „Päris naljakas, kui palju ma olen viimasel ajal pidanud metsas ja võsas kükitama,“ sosistas ta veel.

Ta liiga palju läbi elanud ja sellest kõigest niivõrd väsinud, et tal oli suhteliselt ükskõik, mis teda parajasti võsast välja minnes ees ootab. Pealegi hakkas naise keha tasapisi ohustama alajahtumine, sest sügisöö muutus iga minutiga üha külmemaks.

Luise ukerdas võpsikust välja ja ajas end sirgu. Kuigi ta umbkaudu teadis, missugune vaatepilt võib rannal teda ees oodata, oli see siiski šokeeriv. Kivisel rannal vedelesid kümnete sõdurite surnukehad, igaüks erisuguses poosis ja klaasistunud grimassiga – esimesena maha lastud mehed lebasid selili, kuid need, kes olid proovinud ootamatu kuulirahe eest põgeneda, olid saanud surmava tabamuse selga tagant ja vajunud seetõttu kividele kõhuli.

Laipade poole Luise väga kaua vaadata ei julgenud. Kõige hirmsam oli asja juures teadmine, et need mehed ei surnud sõjalahingus vapralt võideldes nagu ütles nende auks püstitatud mälestusmärk, mida Luise oli tänapäeva Verilaiul korduvalt näinud. Need mehed tapeti omaenda kaaslaste poolt täiesti tühisel põhjusel – kõik põgenevad sõdurid ei oleks lihtsalt laevale ära mahtunud.

Asja muutus veelgi vastikumaks teadmine, et sakslased saare vallutamisest eriti huvitatud ei olnudki. Nad pommitasid Verilaidu vaid mõned korrad ja sellega kõik piirduski. Vene sõdurite arutu põgenemine ja omade surmamine oleks pigem võinud olemata olla.

Luise oleks andud ükskõik mida, et sellest kohutavast ajast ruttu minema saada. Isegi kui tal peaks lahkumine õnnestuma, siis arvatavasti ei suuda ta seda rannaosa enam mitte kunagi endise pilguga vaadata. Ta ei teadnud isegi seda, kas suudaks Verilaiul üldse enam edasi elada. Kuigi Luise oli kõigest täna toimunust varem lugenud, tundus see tookord olevat määramatus minevikus, midagi kauget ja mitte temasse puutuvat. Luise taipas, kui pealiskaudne ta oli olnud ja kui pinnapealsed inimesed üleüldse on.

„Kui ei ole oma silmaga näinud, siis on täiesti suva,“ pomises ta.

Ta pööras ringi, et uurida tuletorni purustusi. Need ei olnudki nii hullud, kui ta oli ette kujutanud, sest torni alumine osa seisis veel püsti. Ümberringi vedeles rohkesti kivihunnikuid ja Luise hakkas üle nende poolikule tornile lähemale turnima.

„Devushka,“ kähistas keegi järsku vaevukuuldavalt. Luise ehmatas ja märkas järsku laipade seas mingit liikumist. Üks lamavatest meestest oli tõstnud käe üles ja üritas talle viibata.

„Issand, keegi on veel elus,“ ahastas Luise eneselegi ootamatult valjusti.

Esialgu ei osanud tema aju selle informatsiooniga midagi peale hakata. Inimlik vaist ütles, et ta peaks sõdurile appi minema, kuid mõistus tõrkus ja ütles talle, et see võib ohtlik olla.

„Inglike, kas ma olen surnud?“ ütles mees vene keeles. „Miks mul siis janu on? Palun too mulle juua,“ lisas ta käheda häälega.

Luise hakkas juba surnud sõdurite suunas tagasi ukerdama, kuid tuttav elektriline sumin sundis teda peatuma. Kiire pilk majaka poole kinnitas, et värelev ovaalne õhuvärav oli just äsja ilmunud. Ta seisis täpselt ühekaugusel nii mehest kui ajaväravast

„Juua, palun juua,“ kähises mees uuesti.

„Anna mulle andeks, ma pean minema,“ sõnas Luise vaikselt.

Ta ei teadnud, kui kaua ajavärav oma kohas püsib ja ei saanud riskida sellega, et peab siia veel ööpäevaks või kauemaks jääma. See oleks talle ilmselt surmaotsus. Vett tal nagunii mehe jaoks kuskilt praegu võtta ei olnud.

Luise hakkas kiirelt keerleva õhuvoolu poole ronima, kuuldes samal ajal mehe katkematut anumist. „Kõik see on juba toimunud,“ mõtles naine enda maha rahustamiseks enesel süda valutamas. „Ma ilmselt ei saaks ega tohikski teda päästa.“

***

Kohutav külmatunne, tuulehood ja vali merekohin olid esimesed asjad, mida Luise tajus, kui tema teadvus hakkas pimedusest end välja võitlema. Ta sai kohe aru, et on jällegi liikunud teise aega, kuid koht on ikka sama. Äsja läbielatud sündmused olid aga niivõrd hirmsad, et Luise ei julgenud esiti ringi vaadata ega isegi mõelda, millisesse aega ta nüüd sattunud oli.

„Palun, palun jumal! Tee nii, et tuletorn oleks alles … Tee nii, et see oleks triibuline, selline nagu mina seda kakskümmend aastat näinud olen,“ pomises Luise enne silmade avamist.

Ta ajas end istukile ja tegi silmad lahti. Mõnda aega ei suutnud ta vaatepilti uskuda – tema ees kõrguski tuttav triibuline majakas.

Luise kargas püsti, jõllitas rabatult ringi ja tema näole ilmus korraga lai naeratus. Ta lasi kuuldavale valju rõõmuhüüde, sest kõik tundus klappivat. Verilaiu loodus olu selline nagu 2017. aasta kevadel olema peakski.

Ilmgi oli täpselt aprillikuule kohane – tänane tundus olevat hall ja tormine, seepärast võis vabalt olla just see päev, mis järgnes Luise esimesele ajarännule – ehk 18. aprill. Olgu kasvõi paar päeva varem või hiljem; vahet ei ole, sest tema kadumist pole ehk nagunii keegi tähele pannud. Külalisi sel kuul veel saarele oodata polnud.

Ta värises külmast üle kogu kere ja vilu meretuul lõikas ihust justkui noaga läbi. Naisel olid ju endiselt seljas vaid Miina antud rahvariided, mis olid praeguseks küll üsna määrdunud ning katkised.

Kuigi Jaak oli jätkuvalt kadunud, oli Luise siiski rõõmus, et jõudis elavana tagasi aega, kuhu ta kuulub.

„Äkki leiab Jaak samuti ükskord ise tagasitee. Vähemalt on nüüd selleks kindlasti lootust!“ mõtles ta ja pistis erutatult jooksma kunagise majakavahi elamu poole, mis oli aastaid olnud tema ja Jaagu armas kodumaja ning ta ei jõudnud ära oodata, millal saab tuppa minna, ahju küdema panna ja maha rahuneda.

Poolel teel koju köitis aga Luise tähelepanu miski, mis sundis teda seisma jääma. Raja kõrval maas vedeles kasepuu, mis oli ülemöödunud talvel tormiga maha kukkunud. Kas nad ei olnud koos Jaaguga eelmise aasta varakevadel rajaäärse metsa juba korda teinud? Nad olid ju üheskoos kõik langenud puud juppideks saaginud ning küttepuudeks lõhkunud. Luise mäletamist mööda tegid nad seda tööd umbes nädalake enne Jaagu kummalist kadumist.

Luise süda aimas halba. Ta hakkas veelgi hullemini värisema ja enam ei olnud selles süüdi ainuüksi külm aprillituul. Naine mõtles, et võib-olla oli ta liiga vara rõõmustanud – kõik ei pruukinud olla nõnda, nagu talle esmapilgul tundus.

Ta oleks pidanud peatuma. Päris kindlasti oleks ta pidanud seisma jääma ja veidi mõtlema ning maha rahunema, kuid seda Luise enam teha ei suutnud. Naine tunnetas, kuidas nii südamevalu kui ka ahastus aina süvenesid. Tema silmadesse tungisid pisarad ja kuigi ta oli jooksmisest juba hingetu, lisas ta veelgi sammu.

„Ma kujutan seda ette, kindlasti kujutan. Kõik on tegelikult samamoodi nagu see minust siia jäi,“ sosistas ta hingeldades.

Mõistus aga rääkis hoopis teist keelt. Luises võttis võimust hüsteeria, tema käed ja jalad värisesid ning süda tagus. Kokku kukkumisest nähtavasti enam palju puudu ei olnud.

Luise oli jõudnud majast kõige rohkem paarisaja meetri kaugusele. Ümbrus vajus justkui uttu, sest naise helesinised silmad uppusid pisaratesse ja jäine tuul puhus talle otse näkku. Küllap vist seepärast ei saanud ta enam aru, kas talle ainult tundus või nägi ta tõepoolest maja juurest sujuval sammul eemalduvat tuttavat naisekuju. Mis täpsemalt talle selle silueti juures nii veidralt tuttavana tundus, seda Luise kurnatud meelemõistus kohe ei taibanud.

Praegu ei peatanud teda enam miski ja Luise ähmane pilk oli joostes kinnitatud maja uksele, mille ta kavatses mõne sekundi pärast jõuga lahti rebida. Seda ta aga teha ei saanud, sest kohe avanes uks hoopis seestpoolt.

„Noh, unustasid midagi maha? Ei saanud jälle majast kaugemale?“ küsis Jaak lävel seistes. Tal oli seljas oma lemmik vana kulunud nahktagi ning esiotsa vaatas mees oma naist nagu ikka – sõbralikult ja muheda naeratusega.

Kuid järsku mehe ilme muutus. Jaagu nägu väljendas ühtäkki täielikku arusaamatust ja segadust, sest ta vaatas allapoole ja märkas Luise riietust – vettinud ning räbaldunud rahvariideid.

-LÕPP-