Tasuretk

Öeldakse, et kes ei sure, muutub tugevamaks. Maia polnud päris kindel, kas ta sai tugevamaks kui enne, aga läbielatu muutis teda küll. Õblukesest haldjaneiust, kelle seljal olid sillerdanud pool-läbipaistvad tiivad, oli nüüdseks saanud räbaldunud tiivakontsude ja sorgus juustega hernehirmutis, kes ennast allikavee peegeldusestki vaadata ei julgenud. Tema nägu, mis oli kunagi olnud marmorvalge, katsid nüüd armid ja mustusetriibud. Maia kõndis endiselt mööda metsaradu nagu vanadel headel aegadel, kuid enam ei keksinud ta õitsvate lillede vahel ega laulnud lindudelt kuuldud viisijuppe. Temast oli saanud karm sõdalane ning tiibu vajas ta ainult selleks, et varjata seljale peidetud nooletuppe ja vibu. Emalt õpitud teadmisi metsas kasvavatest taimedest kasutas ta selleks, et teha nooleotsad surmavalt mürgisteks. Kus ei piisanud jõust, sai abi kavalusest. Orkid olid hävitanud halastamatult Maia pere ning ta ei tundnud vähimatki süüd, lastes nende suurte karvaste ja haisvate elukate paksu naha sisse teravaid astlaid, mis viisid nad igavesse surmaunne.

Nüüdki, kuu kalbes kumas, mis kõrgelt tähisest taevast heitis pimedasse metsa heledaid, reetlikult sillerdavaid valgustriipe, hiilis ta pehmelt mööda lõhnavat sammalt, haistes läbi puude magusa aroomi orkilaagri rüvedat haisu. Nagu vaim libises ta varjust varju, silmad tumedad ja külma kättemaksuiha täis, aina lähenedes jõrisevale ja röhitsevale salgale. Orkilaager, päevasel ajal kõige tihedamasse laanesüdamesse varju pugenud, hakkas ärkama. Maia oli hiljaks jäänud. Ta polnud leidnud nende asupaika piisavalt kiiresti ja nüüd oli ta enese peale vihane. Une pealt olnuks neid mörisevaid ja valguspelgavaid elukaid kerge tappa. Kasvõi terve laager korraga, kuid nüüd olid asjalood tema kahjuks. Need seal nägid pimedas sama hästi kui tema, haistsid lõhnu sugugi mitte halvemini kui tema ja olid tublisti suuremad ning palju kordi tugevamad. Kuid ta ei tahtnud ka tagasi pöörduda. Korra oli ta nad juba käest kaotanud ja see võis juhtuda uuesti, kui ta nüüd ööseks peitu poeb. Ei, Maia hiilis kindlameelselt edasi, otsustanud seekord lõpuni minna ja mitte taganeda enne, kui viimane kui üks neist värdjates on koolnukangelt maas, et päike saaks hommikul tõustes tervitada nende veriste kastepiiskadega kaetud korjuseid oma soojade silitavate kiirtega, pannes mädanema iga lihasniidi nende roojases kehas.

Ta lähenes allatuult, püüdes iga nende liigutuse heli ja lehalaine. Siin laagri servas asus ilmselt orkide kergenduskoht, sest siin haises kõige hullemini. Siin oli kõige tõenäolisem, et ta tabab mõne neist ihuüksi, püksid rebadel kükitamas. Ta tegi veel paar sammu, astus üle laiali pillutud kontide ja kellegi metsalooma maha tõmmatud ja käkra visatud naha ning... Ta kerge jalg riivas mingit nööri, miski väändus ta jala ümber ja järsku tõmmati ta julma rapsakuga maast lahti, kõikuma maa ja taeva vahele. Püünis oli tehtud palju vintskema olendi jaoks, kui tema, see oleks isegi karu üles rebinud. Maiale tundus, et ta jalg rebiti otsast koos liha ja kõõlustega. Ootamatust kohutavast valust pääses ta suust meeleheitlik karjatus ja vibu kadus kuhugi pimedusse.

Samal hetkel kui ta karjatas, rabistas miski pisike ja tume tema all samblas, kargas üles ja vudis kiiresti orkilaagri poole. Maiale, kes võitles metsikust valust minestusse langemisega tundus, et see oli hiir. Ta kõikus tükk aega, enne, kui suutis end koguda. Orkilaagris käis lärm edasi. Küllap oli see vedamine, et keegi laagrilistest karjatust ei kuulnud. Need lärmakad elukad vaidlesid omavahel, mörisesid ja kaklesid ning nende poolkurdid kõrvad vist ei suutnudki endasuguste häältest vaiksemaid helisid vastu võtta. Julmast rebimisest välja väänatud jalg tegi põrgupiina, kuid Maia surus hambad kõvasti kokku ning püüdis valust välja tegemata end ülespoole upitada, et köiest haarata. Ta ei suutnud, valu oli kohutav ja ta enese keha tundus järsku kaaluvat kolm korda samapalju, kui muidu. Haldjas lasi end alla ja kogus vaimujõudu, et uuesti proovida. Ta ei kavatsenud jääda siin rippudes ootama oma tumedat tulevikku. Midagi head polnud orkidelt oodata ning surm olnuks isegi parim, mis temaga juhtuda sai. Maia haaras kaelas kõlkuvast nooletupest ühe noole ja püüdis seda varrest hoides nii palju sirutada, et ulatuks noolepeaga köit saagima. Nooled olid tal tuliteravad. Köie võnkumine küll segas veidi, kuid terav metall lõikas pingul köit päris hästi. Ta tundis juba, kuidas köie narmad rebenesid, kui kuulis, et keegi lähenes okste raginal mööda pimedusse mattunud metsarada. Maia tardus. Tundmatu jäi seisma otse püünise all, milles haldjapiiga kõlkus. Suure varju järgi otsustades pidi tegemist olema orkiga, kes tuli ennast välipeldikusse kergendama. Oh, kuidas haldjaneiu soovis, et tal oleks alles vibu, millega saaks sellele roojasele elukale noole kannikasse lasta. Kuid tal polnud midagi peale paari noole ja jalga sooniva köie. Maia hoidis hinge kinni, ent ometi suutis elukas eristada võõrast lõhna selle hingematva leha sees, ning vaatas üles. Pilve tagant välja tulnud kuu sinakad kiired peegeldusid orki teravahambulisel irvel. Eluka õlal sabistas mingi pisike elukas. Äraandja, mõtles Maia hiirt vaadates. Siis rebenes köis ja ta kukkus alla. See oli ootamatu ja kohtumine räpase maapinnaga kohutavalt valus. Pea kumisemas, püüdis ta end jalule ajada, kui tundis, kuidas tugev kämmal tal juustest haaras. Hooga rebiti ta jalule ja Maia karjatas uuesti. Peas lõi tantsisklema valu, nagu rebitaks see tal otsast. Kõik, mõtles Maia. Nüüd on siis minuga kõik.

Vangistus

Läbi kõrge, koopalaes oleva ava, langesid tuhmid päikesekiired räpasele põrandale. Kusagilt oli kuulda kärbeste suminat ning keegi sibas mööda Maia paljast jalga. Kui ta end liigutas, et tülitajat minema ajada, läbis jalga terav valusähvatus. Maial olid väga udused mälestust sellest, kuidas ta siia sai. Torkivale, räpasele kaltsuhunnikule haisvas koopas, mis küll ei lehanud nii hullusti kui orkide käimla, kuid see eest tundus sisaldavat endas eelmiste asemeomanike luid. Kellegi rasked sammud lähenesid ning Maia sulges kiiresti silmad, teeseldes magajat. Sammud peatusid haldja ees.
„Kuule! Värdjas! Juua tahad?“ käratas jäme hääl. Maia ei liigutanud oimugi. Suur kämmal langes tema õlale ja raputas teda hoolimatult. „Ära koolesid vai?“
Valutav jalg pani haldja oigama ning nüüd ei jäänud tal enam üle muud, kui silmad lahti teha. Tema näo juurde suruti puust kopsik ja külm vesi voolas talle krae vahele, sest ork ei taibanud haige pead üles tõsta. Maia oleks äärepealt uppunud, kuid tal õnnestus pea küljele pöörata ja vesi sõõrmetest välja nuusata. Veetulv lõppes, Maia puristas ja vahtis oma uputajat. Tema ees küürutas kortsus ja karvane orkivanamees. Too oli mähitud võidunud räbalatesse, mis olid täis riputatud kõiksugu konte ja nendest tehtud kette ning ripatseid. Orki pisikesed, kottis seasilmad piilusid musta mingiga maalitud laugude alt. Ork, nähes Maiat teadvusel, mühatas endamisi ja viskas tühja kopsiku põrandale.
„Mes su jalaga om?“ küsis ta. „Käia saad?“
„Ei,“ vastas Maia. Miks pidi üht orki huvitama, kas ta käia suudab? Miks ta üldse haldja siia tõi? Kas tal oli plaanis Maiat nuumata ja seejärel ära süüa? Haldjarahva seas levisid hirmsad jutud orkidest, kes väikesi lapsi tulel küpsetasid, kuid häda korral võisid kõlvata ka noored naishaldjad.
Ork mõmises omaette ja uuris rõivaste küljes rippuvate kontide klõbinal Maia muljutud jalga. Tema õlal märkas Maia rippumas hiirekorjust. Elukas oli vaese looma ilmselt maha löönud, kui teda enam vaja polnud. Paras reeturlikule raipele.
„Vai ei saa käia... Hakkad käima!“ käratas koll. Ork kadus korra pimedusse ja kui ta tagasi tuli, pani ta maha suure poti tumeda, muda meenutava haisva lögaga, ning kastis sinna sisse kortsus nartsu. Siis sidus ta räpase nartsu nii kõvasti ümber haldja jala, et sellel peaaegu enam verigi soontes voolata ei saanud. Ork röhatas valjusti ning tatsas potti kaasa viies toast välja. Tume tökat, mis talle jalale määriti, hakkas muutuma aina soojemaks ja soojemaks ja viimaks kõrvetas haava nii, et Maia pistis karjuma. Ta püüdis nartsu lahti siduda ja tökatit maha kraapida, kuid ta käed olid nõrgad ega suutnud orki umbsõlme lahti harutada. Siis muutus valu juba nii suureks, et ta vaid väänles maas, suutmata midagi muud teha. Viimaks, Maiale tundus, et sajandite pärast, andis valu järgi. Selleks ajaks oli ta higine ja sinikaid täis, sest oli valukrampides end vastu kivipõrandat ära peksnud. Maia lebas liikumatult kõveras maas ja nautis valuvaba olekut. Ta puudutas ettevaatlikult oma jalga ja see tundus täiesti tundetu. Nüüd viimaks suutis ta pika pusimise peale nartsu lahti siduda ja veidi tökatit maha kraapida. Tema hämmastuseks oli haav hoopis paremas seisukorras kui enne. Tundus, et päris võhik see elajas polnud, aga ravivõtted, mida ta kasutas, sobinuks paremini tema liigikaaslastele, kelle peal ta oma jõudu julgemalt kasutada võis. Maia määris sodi haavale tagasi ja sidus jala taas kinni. Siis varises ta räpasele kuhjale pikali, suutmata enam liigutada kätte ega jalga ja vajus kurnatult teadvusetusse.

Kui ta ärkas, oli ork tagasi. Seekord pakkus ta punti mullaseid juurikaid.
„Te haldjanärud pidite rohtu süüma. Näh, siin on sulle rohtu!“ ütles ta juurikaid Maiale sülle visates. Maia lükkas need põlgusega kõrvale. Haldjad sõid marju, puuvilju, mõne söögikõlbliku taime lehti ja pähkleid. Isegi ork pidanuks seda teadma.
„Pirtsutad?“ vihastas ork. „Mes sulle siis kõlbab? Kuuvalgus ja hommukune härmatis? Ku sa nõndamoodu nälgid, ei taha sind keski osta ja ma pian su uuesti üles riputama. Las tiivad suga siis, mes ise tahvad.“
„Osta? Kes mind osta tahab?“ küsis Maia, tundes kananahka ihule kerkivat.
„Keski ei taha osta, kuni sa lombakas oled ja miskit es süü,“ lõi ork käega. „Poles pidanud sind üldse alla võtmagi.“
Tühi kõht andis endast tõepoolest märku. Maia polnud juba kaks päeva midagi söönud, sest orkide armee oli lömastanud oma teel kõik vähegi söögikõlbuliku.
„Vett?“ küsis Maia. „Nii, et ma ise juua saaksin?“
Ork mühatas ning valas kopsikusse, mis ikka veel kaltsuhunniku kõrval seisis, natuke vett. Pinnal ujusid mõned uppunud kärbsed, kuid Maia oli harjunud isegi porilompidest jooma ning teda sellised asjad ei häirinud. Koll vahtis teda mõtlikult ja sügas ühe käega kaenlaalust.
„Mes su nimi om?“ küsis ta lõpuks.
„Maia,“ vastas haldjas. „Miks sul seda tarvis teada on, kui sa mu nagunii maha müüd?“
„Ma pian arvet,“ vastas ork. „Nimega om paremb. Es lähe segi.“
„Mitmes ma sul siis juba olen?“ küsis Maia.
Ork mõtles kaua ja sügas kehal kõiki kohti, kuhu tema pikad käed ulatusid. Maia arvas nägevat, kuidas kirbud orki karvade seest välja hüppasid. See elajas polnud küll kunagi vett pesemiseks kasutanud. Kui käte siruulatusest enam ei jätkunud, võttis ork abiks oksatüüka.
„Esimene,“ vastas ta, kui oli sügamisega ühele poole saanud. „Aga mul om sind hirmsaste tarvis, et kaupa teha, ega ma mudu suga jamada viitsiks.“
Huvitav, mille vastu ta mind küll vahetada tahab, mõtles haldjas endamisi. Orkid lihtsalt läksid ja võtsid, kui neil midagi vaja oli. Orjakaubandus käis neil vahetamisega – ork andis orja ning ostja, midagi sellist, mida kollid jõuga ei saanud. Näiteks mõne teadmise või õpetussõna. Kuna orkirahvaga keegi niisama suhelda ei tahtnud, kulusid vahetuskaubana saadud tarkused neile marjaks ära.
Enne suren, kui tal minust kasu saab olema, mõtles haldjapiiga. Süganud end veel natuke, peeretas ork nii valjusti, et koopast hetkega kogu hingatav õhk otsa sai, ning tatsas siis minema, kuhugi eemale, koopapimedusse. Õhupuudusest uimane ja näljast nõrk Maia vajus sügavasse, unenägudeta unne. Ta ei tundnud isegi kirpe oma nahka närimas ega kärbseid näo peal kõndimas. Natuke veel ja oodatud surm ei saanud tulemata jääda.

Järgmine kord ärgates, kumas koopa laeavast kuuvalgust. Maia raputas end ärkvele ja avastas, et teda ootas aseme kõrval kausitäis mingeid marju. Maia vahtis seda maiust uimase näoga ja ei suutnud esialgu uskuda, et need olid ehtsad. Ta sirutas kõheldes oma väriseva käe ja proovis ühte - mustikas! Kõht, taibates, et midagi head on lähikonnas, pistis ulguma ja kisendama, nii et Maia valust kõverasse tõmbus. Ei tea, kas ta mõtles ise välja, mida mulle süüa pakkuda või andis talle keegi head nõu, mõtles ta marju läbematult sisse ahmides. Sellal kui ta õgis, ilmus kuskilt pimedast kontide klõbinal ka ork, istus koopa vastasnurka ning hakkas järama toorest jänest. Verd tilkus talle sülle ning kolli lõugade vahelt rippusid soolikad põrandani. Haldjas püüdis tema poole mitte vaadata, et söödud marjad tagasi välja ei tuleks. Nad jõudsid söömisega lõpuni üheaegselt. Ork viskas jänesest jäänud räbalad eemale, lasi ta kuuldavale valju röhatusele ja ajas ennast aeglaselt jalule.
„Käia saad?“ küsis ta.
„Ei saa,“ vastas Maia kiiresti. Tundus, et ork ei jäänud selle vastusega rahule. Ta haaras haldja peenikese piha ümbert kinni ja viskas neiu enda laia õla peale.
„Põle mul aiga oodata, kuna sa reo käima akkad.“

Kaup

Maapind nende taga möödus ja möödus. Maia jõllitas tuimalt orki karvaseid paljaid jalgu, kui see aina mõõtis maad oma tundmatu sihtkoha poole. Nad olid liikunud pimedas metsas tunde ning Maia oli kaotanud igasuguse suunataju. See-eest tundis ta oma jalga liigutades, et see oli hoopis paremas seisukorras, kui enne. Võib-olla suudaks ta isegi sellele toetuda? See mõte tõi talle tegutsemisvõime tagasi. Ettevaatlikult hakkas ta kobama mööda orki riideid ja varustust, otsides selle vöölt nuga või riietelt mõnda teravamat konti, mida vangistajale kaela või silma suruda.
„Värdjas? Värdjas, ae!“ hüüdis ork Maiat jalast sikutades. Kuna see juhtus olema haige jalg, oiatas tüdruk valust. Nii terve ta jalg ka veel ei olnud.
„Elus,“ pomises ork rahunenult ning jätkas teekonda. Maia vaatas ringi ning püüdis ära arvata, kus nad olid. Kuigi ta tundis oma kodumetsa hästi, oli see koht, kus nad parajasti viibisid, talle võõras. Valges suutnuks ta ehk isegi nende asupaiga umbkaudu ära arvata. Öösel aga tunduvad kõik paigad hoopis võõramana, kui nad on.
„Kuhu sa mind viid?“ küsis Maia. Ork ei teinud kuulmagi ning astus okste raginal edasi. Ta ei valinud alati teed, vaid ründas hoolimatult ka läbi põõsaste.
„Kuhu sa mind viid?“ kordas haldjas nüüd valjemini.
„Nõia manu!“ mörises ork.
„Nõia? Miks sinna?“ imestas Maia.
„Ku kohale jõuame, küll siis nääd.“
Sellega oli jutuajamine lõppenud. Iga järgmine suhtlemiskatse lõppes vaid Maia jalast sikutamisega, nii et see valust ägises.

Paari tunni pärast hakkas kergelt hahetama ja ühes sellega silmas Maia eemalt ühe viletsa hurtsiku katuseharja. See oligi nende sihtkoht. Kui nad roigasaias olevast mädanenud august sisse ragistasid, jooksid õuel peesitanud kärnas kassid sisisedes ja kräunudes trepi alla peitu.
„Tundub, et sellel nõial on küll üsna vilets teenistus,“ pressis Maia endast välja. „Elab mingis rämpsuhunnikus.“
Ork urahtas ja viskas haldja hooletult õla pealt keset õue maha. Maia jalg lõi tuld välja ja ta oigas.
„Aja kark alla, mes sa ohid seal!“ käratas ork. Maia tõusiski vaevaliselt istuli ja masseeris valutavat jalga. Ork aga, kes sellega rahul polnud, haaras tal käsivarrest ning lohistas hüti ukseni. Kui ta oli mitu korda rusikaga vastu seina tagunud, kostusid toast lohisevad sammud. Uks vajus irvakile. Praost vahtis välja kongus nina, mida raamisid süsimustad sorakil juuksed.
„Mes sa tahad?“ küsis ootamatult kume bassihääl.
„Tõin haldja, nigu tahtsid!“ vastas ork. Oma sõnade tõestuseks lükkas ta Maia nägupidi vastu uksepragu. Nõid nuusutas haldjat umbusklikult, tundus siis lõhnaga rahule jäävat, ning uks avanes.

Ork läks ees ja lohistas Maia enda järel sisse. Pimedast kambrist, kuhu nad sisenesid, lõi vastu kopituslehk ja veel midagi kirbet ning halvaendeliselt tuttavlikku. Hämara ruumi nurkadest vahtisid vastu kümned silmapaarid, kuid üheski neist polnud elu. Kõik silmad kuulusid topistele.
„Pane oma haldjanärakas sinna,“ osutas nõid ühe irevil hammastega hunditopise poole, kes seisis tagajalgadel nagu inimene. Vaevalt oli ork ta sinna lükata saanud, kui hundi käpad raudsete klambritena haldja õblukese keha ümber sulgusid. Hirm lõi suure jõnksu Maia sisemuses. Ta oli kindel, et see elukas rebib ta jalamaid tükkideks.
„Mes sa kriiskad, ega ta elus põle,“ kõkutas nõid koos orkiga Maia ehmatuse üle naerdes. See asjaolu ei rahustanud haldjat kuigivõrd, aga ta lõpetas siiski karjumise. Ork seadis end mingile järile istuma ja vaatas tumedal pilgul nõiale otsa.
“Noh, hakkad pihta kah vai?”
See aga kohmitses mingeid oma asju ajada.
“Kus sul sihuke rutt?”
“Kuhu vaja sinna ka rutt. Vai sul põle ette valmistatud?”
Nõid norsatas solvunult.
“Kui rutt, siis rutt, kõik on valmis mis vaja.”
Nõid tuli tule juurde ja pomises omaette loitsusid. Ta hakkas energiliselt midagi paja juures askeldama. Peagi põles katla all rohekas tuleleek ning paja sees hakkas mulisema rõveda haisuga mullitav vedelik, mida nõid ise keeduseks nimetas.
„Vai et inimeseks saada...“ ütles nõid rohkem iseendale kui orkile, kes, silmad ootusärevusest punnis, katla ääres seisis ja nõia iga liigutust hoolega jälgis.
„Saad-saad inimeseks, küll sa saad...“

Muutus

„Valmis!“ kuulutas nõid võidukalt ning juhatas inimeseks tehtud orki pingil seisva veetoobri juurde. „Vaata ise!“
Ork vahtis end toobris oleva vee peegelduselt ja ta käed tõmbusid rusikasse
"Mes tuu om?!"
"Inimese nägu, sa oled sihukest larhvi kindlasti varemgi näind."
"A sihuke? Mesperast ma nii vana ja väeti olen? Ma o ju mingi vanamehenässakas!" lõugas ork ja lõi toobri ümber nii, et räpast vett pritsis üle kogu hüti.
"Sa tead ä lõuga siin. Mes sa siis ootasid? Lehvivate lokkidega printsi vai? Olid vana ja kärnane ork, nüüd oled vana ja kärnane inime."
Ork sööstis edasi ja haaras nõialt kõrist, kuid oodatud kaelaluude raginat ei kostunud. Selle asemel naeris nõid laialt ja kurjalt ning virutas ork-inimesele vastu vahtimist nii, et see tagurpidii toobrisse lartsatas.
"Sa vanamiis parem vaata kellega norid! Kas sa o enda miilest ikka veel ork vai? Ehee, käi õige heaga mul kojast välja, enne ku sulle malakat annan."
"Pettus!" kriiskas ork ja üritas end ähkides püsti ajada. “Muuda mind tagasi!”
“Mine metsa.”
"Anna, raisk, haldjas tagasi!"
“Karga laukasse.”
"Pettus!"
Kuid nüüd hakkas ka nõid vihaseks saama. "Pettus? Mida sina seapeet tuled mulle pettusest räekima, kirbukott sihuke. Sa vaata õige oma haldjat, mihuke ta sul on. Tiivad küljest rebitud nagu kärbsel, jalg kõver ja lombakas all."
"Mes sul raipel noist tiibadest. Ise tahad ta ju potti pista ja keeduseks teha," kiunus vanameheks muudetu ja hõõrus oma verist ja punetavat nina.
"Keedust? Sellisest? Lurr tuleb sellest, mitte keedus."
"No anna ta siis tagasi ku ei kõlba. Müin mõnele teisele, kes põle sihuke soolapuhuja. Õigele nõiale, mitte sitanikerdisele."
Nõia silmad lõid põlema.
"Sa ätt pea õige hambad koomal! Kohe oled sama lombakas ku su haldjas."
Ta haaras oma malaka ja hakkas lähemale tulema, ent vanaätt kargas kärmelt keset jurtat podiseva pajakese juurde ja rabas sellest kahe käega kinni. Pada oli kõrvetavkuum ja pani taadi valust ulguma, kuid lahti lasta ta ka ei kavatsenud. Selle asemel võttis ta kogu enda väeti vanainimese jõu kokku ja saatis nõia mitme päevase töö ja vaeva vilja talle otse näkku. Sellal, kui nõid sõimates näolt ja riietelt löga maha rapsis hakkas vanamees oma riietel olevaid konte silitama, kätega võikaid märke manama ja loitsusõnu susistama.
“Jäta, raisakont, järgi, ära sa mitte katsugi,” kriiskas nõid ja Maia taipas tema häälest, et ta uus omanik kartis midagi. Kartis väikse, kortsus vanamehe pomisemist. Siis juhtus midagi, mis pani ka Maia hirmust värisema. Hämarus nõia kambri nurkades hakkas värelema, kostis naksumist ja kahinaid ning kõikjal seisvad topised ärkasid ellu ning astusid ähvardavalt lõrisedes nõiale lähemale, endal musta mäda irevil hammaste vahelt tilkumas. Nõid kriiskas veel valjemini ja püüdis ukse juurde pääseda, kuid hunt, kes ennist haldjat kinni hoidis, lasi Maial põrandale variseda ning sulges ühe pika ja ähvardava hüppega tema tee. Nõid põrkas tagasi, kuid ka selja taga ootasid teda juba kihvad ja küüned. Ta jõudis veel vaid korra uuesti karjatada, kui kõik ta kambrikaunistused kiunudes endisele omanikule kallale kargasid ja ta puruks rebisid. Pisike ork-vanamees möirgas midagi oma võikas ja mustas keeles, olles unustanud kõik enese ümber. Ta keerles ja veerles ekstaasis, kui elukad nõida õgisid ja rappisid. Kuid peagi ta väsis, keerles aina aeglasemalt ja häälgi hakkas tal katkema ning sedamööda, kuidas ta aina enam koperdama ja sõnu vahele jätma hakkas, jäid ka topiste liigutused loiumaks ja nende verehimu lahtus. Lõpuks lebas põrandal verises räbalakuhjas taas vaid hunnik liikumatuid loomade topiseid, vanamees aga ähkis ja puhkis seina najal. Maia, kes kõik see aeg tardunult maas istus, jõllitas vanameest ja topisehunnikut, uskumata seda, mida ta silmad just näinud olid.
„Sa oskad surnuid ellu äratada?“ küsis ta viimaks, kui vanamees oma hingamise juba enam-vähem korda sai. „Kas sa siis... äkki võiksid ärata siis... Ah, sa nagunii ei teeks seda.“
„Mes?“ küsis vanamees käheda, ärakarjutud häälega.
Haldjas lõi käega. „Ah, vahet pole.“
„Ku põle, siis põle,“ nõustus vanamees. Ta koperdas veetoobri juurde, kuid see oli ümber ja tühi. Ätt torises enda nina alla.
“Lämme minema, tont seda teab, mes lõksud ja püünised see tõbras on võinud seia manada.”
Ta tuli ja püüdis Maiat kaasa tirida, kuid vanaäti jõud polnud see, mis orkitaadil ja Maia pidi end ise jalule ajama. Koos koperdasid nad uksest välja. Päike säras seal kõrgel taevas.
“Neetud, katkusurm ja kurjavaimu kannikad!” vandus vanamees silmi varjata püüdes.
“Mis? Kas sa kardad inimesena ka päikest?”
“Meh?”
Vanamees lasi käe näo eest ja pilutas kahtlevalt silmi. Ta seisis tükk aega imestunult, vahtides kord taevasse, siis ringi ja hõõrudes uskumatult oma silmnägu.
“Nõrgem on jah raip, ei põletagi enam aju piast.”
Ta hakkas vastikult itsitama ja sügas vööl rippunud kondiga selga. Ümber vanamehe pea keerlesid endiselt kärbsed. Kuigi ta polnud enam ork, oli ta endiselt kole ja räpane, nii et Maia jaoks polnud midagi paremaks muutunud. Nad läksid majast eemale ja istusid seal vuliseva oja kaldale. Mõlemad laskusid käpuli ja ahmisid värsket vett. Siis keerasid nad end kraavipervele mustikate sekka külili. Maia hakkas vanamehe põlastava pilgu all mustikaid noppima. Ta kõht korises endiselt ja üha enam.
„Miks sa inimeseks saada tahtsid?“ küsis Maia täis suuga. „Lootsid kirpudest ja kärbestest lahti saada?“
„Mes? Ah, ei. Mitte seda...“ Ork surus sõrmeküünega puruks ühe juustes roomanud täi ning vahtis mõtlikult silmapiiri suunas. “Ma pian nüüd edasi minema. Kõiguse manu.“
„Kuskile sa ei lähe!“ hüüatas haldjas. „Kõigepealt annad sa mulle mu nooled tagasi ja teed uue vibu, sest seda, mis orkisita sisse kukkus, ma enam ei taha.“
„Mes sa lõugad,“ vastas vanamees väsinult. Orki endisest bravuurikusest polnud nüüd enam midagi järel. „Otsi ise endale vibu. Mina läen uma asja ajama.“
„Midagi sa ei lähe,“ pomises haldjas endamisi ja vaatas mõne toekama oksa järgi ringi. Mis siis, et orkivanamees oli end inimeseks maskeerinud, ork ta oli ja orkiks ta jäi. Nende elukatega oli aga ainult üks jutt, malakaga pähe.

Sel hetkel, kui Maia sobiva kaika leidis ja ta sõrmed selle ümber sulgusid, kuulis ta kaugusest paljude häälte jauramist ja paljude suurte kehade läbi võsa pressimise raginat. Orkid! Selles polnud mingit kahtlust. Nende puhul tuli lärm alati tükk maad enne kui nad ise. Maia lasi silmad kiiresti ringi käia. Ära joosta ta ei suutnud, kuid siin pidi leiduma mingi muu peitumisvõimalus. Ta oli alati orke, neid pimedusesigitisi, päevavalges üle trumbanud. Maia liipas ühe jändriku puu otsa ronida, kuid haige jalg ei lasknud tal turnida. Põgenemiseks polnud enam aega, sest hääled muutusid iga hetkega üha valjemaks.
„Ära sa kao kuskile,“ mõmises vanamees. „Küll ma leian sulle veel otstarbe.“
„Sulle vanamehenäss leitakse endale varsti otstarve,“ nähvas Maia ja liipas põõsaste vahele, jättes oma teekaaslase orkisalga saagiks.

Salk

„Kuule sina, näss, ütle mulle üks põhjus, miks mai peaks su kontidest vilesid tegema!“ räuskas orkisalga juht pehmel keelel. Nad olid rüüstanud nõia onni, kust olid leidnud lisaks verisele kaltsuhunnikule hulgaliselt huvitavaid märjukesi, mida oli tarvis kindlasti järele proovida. Vanamehe imestuseks ei olnud onnis mingeid püüniseid ega lõkse.
“Sest ma olen samasugune nigu sinagi. Ma o teie šamaan! Kuidas te tõprad mind ää ei tunne?”
Vanamehe sõnu võttis vastu räme naerukoor ja vanamees sai mitu jalahoopi, mis ta käkaskaela hunnikusse saatsid.
„Ku sina kusekott oled ork, siis olen mina haldjate kunn!“
„Kuninganna,“ torkas keegi tema sõjasalgast ning üle metsa kaikus räme naerulagin. Veel mitu matsuvat jalahoopi panid taadi oigama.
“Ma teile katkukoertele näitan viel kuningannat,” igises taat valu pärast väherdes ja kobas oma vööl rippuva kondivaniku järgi. Kuid tal ei lastud neid kasutada. Orkipealik haaras vanamehel kõrist ja tõstis maast lahti nagu koerapoja, nii, et taat suutis ainult ägiseda, kuid suutmata kuuldavale tuua loitsu, mis tal juba huultel oli.
“Säärekondid trummipulkadeks!” käratas pealik. “Pialuust mulle kilbile kaunistus, liha a kõigi vahel jagamiseks!”
Salk möirgas juubeldavalt, kuid äkki muutus nende rõõmukisa hoopis vihamöirgeks. Orkipealik võpatas, lasi vanamehe lahti, nii et see kaltsukotina maha prantsatas ning pealik vajus suust verd mullitades talle otsa. Tema seljast turritas välja mustasuline nool. Röökides sööstis võitlussalk siia-sinna, kuid päevavalgusest pimestatuna, taipamata kuskohast surm lendab, langes juba järgmine sõjamees, siis kolmas. Suure kisa saatel kadusid raevutsevad elajad kirveste ja odadega vehkides võssa, peites end tundmatu laskuri eest ja tuustides sõimates ja vandudes läbi igat ümbruskonna peidupaika. Vanamees, kes oimetuna pealiku laiba alt välja ronis, tundis kuidas keegi tal laipa pealt sikutas. Ta vahtis järsku otsa tapahimust hiilgavatele haldjasilmadele.
“Sina, raipenahk?”
Maia lasi silmadel valvsalt ringi käia. Ta tõstis raske orkivibu, toetas selle otsapidi maha, asetas ühe robustse kaarnasulega noole nöörile ja saatis selle teele. Kuskilt eemalt kostis järjekordse sõjamehe surmakarjatus.
“Ise sa oled raipenahk, vana värdjas. Kas hakkab kohale jõudma, et sa oled nüüd inimene ja need kärnased koerad pole sulle enam mingi hõim?”
Taat masseeris suurte sinakate kämblajälgedega kaela ja kähistas vihaselt.
“Küllap juba sain.”
“Siis lähme, kähku!”
“Äi lähe me kuhugi.” Vanamehe olek kiirgas sellist vihkamist ja piinahimu, milleks olid vaid orkid võimelised. Hetkeks tundus Maiale, et vanamees oli tagasi moondunud, kuid see oli siiski vaid silmapete. “Nood tohlud tahtsid trummipulki ja paar suutäit liha. Kohe saavad kõike.”
Taat kahmas raevuka liigutusega vöölt mitu konti ning viskas need õhku. Seda saatis tume pomin ning sellest väge saades klõpsasid kondid omavahel kokku, nende külge teised luud, mis olid seni samuti tema vöö vahel rippunud kogu tema riietuse küljest, ning veel ja veel. Maia taganes hirmunult. Tema ees maapinnal hakkas jõngeldes kuju võtma hirmuäratav elukas. Taat pööras oma verd täis valgunud silmad enda jalge ees lebava orkipealiku suunas ja ka tolle surnukeha hakkas värisema, siis kärisema ja äkki lendasid tema seest välja üks kont teise järel, alates sääreluudest ja lõpetades koljuga. Liharäbalad paiskusid laiali, sellal, kui monstrum kasvas üha kõrgemaks. Tema kehasse lisandusid juba ka järgmise surnud sõjamehe skeleti osad, siis kolmanda. Metsast kostis rämedat kisa.
“Hei! Ta o´ vanaäti manu!”
Valju röökimise saatel rüsisid orkid tagasi nõia aeda ja taipasid alles seal, et seisavad silmitsi millegi enama, kui vibulaskjaga. Ennist väge täis tapahimulised elukad hakkasid jalamaid taganema, nende kisa vaikis ja silmist paistis õudu. Kiirelt ja vaikselt valgusid nad metsa tagasi. Lihast ja luust olenditega olid nad harjunud võitlema, aga võluväega valmistatud monstrumid ajasid neile hirmu nahka.
“Võts!” lausus vanamees ja kontidest elukas sööstis kõigi oma kolpade hambaid laksutades pagejatele järgi.
„Mesperast sa tulid?“ küsis vanamees haldjalt.
„Oma vanemate eest kätte maksma,“ vastas Maia. “Ma olen vandunud orke tappa kuni mu käed nõrkevad. Siis puhata ja jätkata sellega, kuni see rass on välja surnud.”
Taat pöördus ümber ja mõõtis Maia soonilisi, kuid kõhnukesi räpaseid käsivarsi.
“Häh, suured plaanid sellise sitasitika kohta.”
Maia ainult sülitas tema poole ja hakkas surnud orkide räbalate vahel jalaga ringi sonkima.
“Kas neil süüa pole siin midagi? Su neetud mustikad panid mul ainult kõhu valutama.”
Taat turtsatas ja vaatas ringi.
“Kas siin süüa o? Kuule näljarott, siin o kõik kohad kena liha täis ja tema küsib kas süüa o.”
Maia tardus ja vaatas vastikusega värskeid, ilma kontideta jäänud orkilaipade lihakäntsakaid. Hetke võitles temas õõv ja jälestus, kuid siis sai nälg võitu.
“Toorelt ma neid igatahes süüa ei kavatse.”
Taat ei vaielnud vastu. Ta sobras lihakängarde seas ringi ja otsis paar rasvasemat tükki.
“Ega minugi hambad pärast selle nõiaraipe posimist enam samad põle. Sees peaks koldes veel süsa olema.”
Maia hakkas samuti palu välja vaatama. Ta vaatas taisemaid tükke, rasv ei olnud talle isegi näljasena mokka mööda.

Kokkulepe

Kuigi haldjad tavaliselt liha ei söönud, oli Maia nälg nii suur, et ta oli valmis peaaegu kõike näost sisse ajama, mis vähegi toitu meenutas. Seepärast, kuigi vastikusega võideldes, järas ta ahnelt orkipealiku reietükki ning limpsis huuledki puhtaks. Seda tehes põlgas ta end veidi, sest hakkas kartma, et muutub niiviisi ise nende jõledate olendite sarnaseks, keda ta oli vandunud küttida.
Ork-inimene, kes teisel pool kollet samuti lihal hea maitsta lasi, rasv sõrmede vahelt alla voolamas, silmitses teda mõtlikult ning, olles viimaks söömise lõpetanud, lausus: “Sa mädapunn päästsid mu elu.”
Maia kehitas õlgu.
“Kogemata.”
“Põld too nii kogemata ühti. Jüst õigel ajal tuli see nool.”
“No siis oled mulle võlgu.”
Taat norsatas ja sülitas. Naaldus põlgliku ilmega vastu seina, kobas kuskilt oma riidevoltide vahelt piibu, süütas selle koldest õngitsetud söetükiga ja hakkas hõredate, kollaste hammaste vahelt suitsu välja pahvima. Tema piipki oli valmistatud õõnsast luust. Viimaks, kui Maiagi hakkas oma lihatükiga ühele poole saama ja piip kustuma, lausus ta pooleldi vastu tahtmist.
“Nii vastik, ku sihuke värk mulle ka põleks, olen jah.” Ta mõtles pisut. “Tahad, et ma so kaitseks miski seokse elaja teeksin nagu sie seal?“ Ta osutas kolme kolbaga konteluka poole, kes oli naasnud, üleni verisena, liharäbalad kolpade hammaste vahel. Nüüd vedeles ta kontide ja oksaprahina nõia hüti põrandal laiali.
„Ei,“ vastas haldjas. Ta lakkus oma sõrmed puhtaks ja põrnitses tulle. „Ma tahan, et sa kellegi ellu ärataksid.“
„Haldja?“
„Nojah. Ega ma siis orkide surnuist üles tõusmist tahaks.“
„Äi, nii es lähe,“ raputas vanamees pead. „Äi hakka ma sul mingeid koolnud haldjanärusid ellu äratama.“
„Aga kui ma su haleda kaela kahekorra käänan või sulle mürginoole kannikasse kihutan?“ küsis haldjas. Vanamehenäss piidles silmanurgast kontide poole.
„Ära mitte mõtlegi,“ hoiatas Maia. „Ma lasen nooli kiiremini kui sinu kondikubu ennast kokku korjab.“
Millegi pärast ei suutnud ork-inimene haldja juttu tõsiselt võtta. Tahtnuks plika teda tappa, oleks ta seda juba ammu teinud. Taat hakkas hoopis piibukaha tõrvast puhastama ja küsis: „Kuule, värdjanahk, mes mu nimi võiks olla?“
„Kust mina su nime teadma pean?“ ühmas Maia. „Sa pole ju öelnud.“
„Näh, mai mõtle orkinime. Ma olen ju nüid inime ja inemistel o inemiste nimed. Ku ma piaks inemiste sekka sattuma, siis nood niikuinii küsvad. A mina es tiagi kudas inemised üksteist kutsuvad, põle nagu huvi olnd küsda. Kes sa olidki? Kaia?“
„Maia,“ vastas haldjas. „Ole näiteks... Jomm!“
„Mesasi?“ imestas vanamees. „Jomm? Kas inemistel o sellised nimed? Hea, et sa veel Konn ei pakkund. Eip, nii es lähe. Ütle miskit etemat.“
Haldjas vaatas mööda oma paljast säärt üles sibavat sitasitikat ning ohkas sügavalt: „Hea küll. Ole siis Mardik.“
„Mardik,“ kordas vanamees. „Käib kah. Tubli töö, värdjas.“
„Keri karuperse,“ vastas Maia. Ta masseeris õrnalt enda jalga ja krimpsutas valu pärast nägu.
“Kas sul seda musta löga on veel?”
Taat matsutas halvakspanevalt huuli, kuid sidus vöölt mingi koti lahti ja viskas talle. Maia määris salvi haavale, sidus haige koha uuesti kinni ja jäi valusööstu ootama, kuid seda ei tulnud. Ju oli jalg juba paranemas, läks vaid tuimaks ja kipitas veidi. Taat otsis sellal nõia magamisaseme üles ja viskas sinna siruli. Ka haldjas leidis endale paar naharäbalat ning püüdis end nende vahele kerra tõmmata ja magama jääda. Aga uni ei tulnud, jalg tuikas, kõht valutas. Ta püüdis küll mõtteid millegi meeldiva juurde viia, et unustada käesolev räpasus ja üksiolek, kuid ei leidnud midagi, mis teda lohutanuks. Viimaks ei pidanud ta vastu ja ajas end istukile.
"Hei, ork, kuuled mind?"
"Mhh..." pomises see nahahunniku alt.
"Räägi midagi, igav on."
"Jää õite magama, mes sa mölised. Või tal o igav, kus nüüd leidis, sindrinahk."
"Ei päriselt ka, räägi mulle mõni lugu, sa oled ju orkitark. Kindlasti tead sa mingeid lugusid või nalju. Selliseid mida lõkke ääres väikestele orkidele jutustate või ma ei teagi."
Taat nohises pahaselt, kuid siis ilmus tema kortsus nägu nahakuhja alt välja. Temagi ei saanud magada. Inimesena selline vana ja kidur olemine ei andnud talle rahu. Ta leidis, et on vaja mõtteid mujale juhtida.
"Oh, jah, üts jutt on küll, jah. See on vahva jutt... See oli ükskord ammu kui me inimeste küla lähedal passisime. Ma olin siis veel üsna noor. Igal juhul nabisime seal ema koos lapsega kinni. Ema oli sihuke kondine ja igerik, mingi haigus oli tal vist ka man... Aga poiss oli purakas... Ilus roosa. Me siis pistsime ta kohe sealsamas nahka. Ega sellist pole vajagi keeta... Noor liha tuleb lumpsti luudelt nahka.... Aga oi see ema karjus. Ja nii naljakal häälel, et me ei saanud süüa korralikult."
Ja ork ajas pea kuklasse ja üritas naise häält jäljendada: "Mardikee! Maardikee!" karjus taat peenel kriiskaval toonil. Haldjas judises, tal hakkas sellest kirjeldusest tõsiselt õudne ning kõhus ei keeranud ka enam ammugi söödud liha pärast.
"See on ju kohutav lugu!" hüüatas ta. "Vaene ema, kuidas te saite nii teha?"
"No ma ütlesin, et ta oli vana ja haige, me ei saanud ju teda ära süüa" porises vanamees solvunult.
"Tead kui sa lorupäts ei taha kuulata siis ma ei räägi kah! Õige mul vaja mingi sitavikatile jutte pajatada."
"Ei räägi veel, aga räägi mõni muu lugu, kus söömist pole."
Taat mühatas.
"Vot, üks teinekord käisime me sõjakäigul inimeste vastu. Ma olin siis endiselt veel üsna noor. Piirasime seal ühe inimeste asunduse sisse, see oli üsna kehvake. Selline mädand palktaraga ümbritsetud ja õigeid sõjasulaseid ka polnud. Noh trügisime sisse, lõime kõigil, kes vastu hakkasid kolba lömmi ja mõtlesime siis, et vägistame õige inimeste naised ka ära. Olimegi juba ametisse asumas, kui küla tark meile lõpuks üles tunnistas, et nad peidavad külas haldjaid."
Taat ajas pea kuklasse ja naeris heameelest. "Loll vanamees, poleks ta lobisenud, oleks haldjad kõik pääsenud. Aga me muidugi siis enam ei hakanud inimestele aega kulutama.”
"Ja mis neist haldjatest siis sai?" päris Maia vastu tahtmist, juba kahetsedes, et oli orkil palunud lisaloo rääkida.
"No mis seal saada sai? Me panime rüsinal majakesse, kus haldjad end peitsid ja vägistasime siis neid seal kambakesi. Aga seda ma ütlen, et nad polnud teps mitte sinu moodigi. Need olid miskisugused lauskmaa haldjad. Sihukesed punsunud ja roosad, rääkisid rohkem röhkisid, kui rääkisid ning elasid oma sita sees. Eh, kõik see jutt haldjate kaunidusest ja tarkusest on täiesti üle hinnatud. Puha lollid lojused kõik. Sina oled nende kõrval lausa kena. Need sitad ei hakanud isegi vasta."
Ning orki heameeleks purskus haldjas naerma. Nad mõlemad naersid tükk aega koos ning ätt ilmselt ei aimanudki, et haldjas ei naernud sugugi mitte päris samadel põhjustel kui tema.
“Kuule vanamees,” ütles Maia siis, tõsinedes. “Sa oled mulle siiski teene võlgu.”
“Sind ja sinu näkast teenet,” kadus taat nahakuhja alla. “Mina haldjaid üles äi ärata!”
“Sa pole enam ork, et seda jura ajada. Sa oled nüüd inimene. Aga kui tahad ork olla, siis ma löön sulle öösel noole silma. Ise päästsin, ise ka tapan.”
“Eks lase käia!”
“Närigu penid su luid, vana tõhk,” sajatas Maia. “Mis see sulle maksab? Kahju on või? Järgmine kord vaata ise, kuidas hakkama saad, vanamehepäss. Saad veel inimeste käest ka peksa, arvad, et need on mingid musirullid või? Ja kuidas sa mulle siis tasuda kavatsed? Hakkad järel käima ja passid peale, kuna saaksid mu elu päästa?”
Tükk aega valitses onnis vaikus. Viimaks kostis nahahunniku alt vanamehe väsinud hääl: “Olgu pialegi, eks aame need tõhud jalule, mul ükstaskõik. Siis oleme tasa.”

Manamine

Hulk kivirünkaid, mis varem ringikujuliselt seisnud olid, vedeles nüüd segipaisatuna siin ja seal. Muld oli segi songitud ning seal, kus olid varem seisnud kivid, haigutasid sügavad augud.
„Tuu om ju orkide laager,“ tundis taat kohe ära. „Mes sa seia ära kaotasid?“
„Kunagi asus siin minu kodu,“ vastas Maia raskelt ohates. „Kas sa lootsid näha suurt lossi nagu su kõigusel? Haldjatel pole sellist tarvis.“
Mardik pidas aru ja mõtles, kui palju ta õigupoolest haldjatega kokku oli puutunud. Nooruses sai küll koos liigikaaslastega röövretki tehtud, aga ühtegi lossi ei suutnud ta tõepoolest meelde tuletada. Pigem tuli neid pisikesi värdjaid ikka puuõõnsustest ja kivide alt välja kraapida, kui mõni just kuskil rohu sees ringi ei kakerdanud.
“Kus su väravavalvur siss om?”
“Seal, eemal, soos. Kõik hukkunud visati sinna.”
Nad läksid edasi kuni jõudsid mädase ja õõtsuva maani.
„Seia see lossivalvur siis ongi maetud?“ imestas taat, vaadates lehkavat laugast, mida täitsid lehkavad korjused läbisegi paljaste kontidega. „Kudas sa tiad, et ta just siin om ja kuda sa teda teiste hulgast üles leida kavatsed? Ma aan sedasi kõik koolnud ülesse, kui ta koos teistega ühes puntras om.“
„Mul on teda ainult korraks vaja. Las ütleb, millise võlusõnaga lossi väravat avada ning siis võib ta sinna teiste juurde tagasi kobida,“ seletas Maia kannatamatult niheledes. „Noh, hakka juba pihta!“
“Kas sa siss ise seda sõna ep tia?”
“Ega seda igaühele öelda, seda teadsid ainult valvurid.”
“Kas värav nüüd pärani lahti es ole? Kõik löödi ju sees maha?”
“No nägid, ei olnud lahti. Esiväravat valvavad seespool küllap orkivärdjad, mina tahan tagumise salaukse sõna.”
„Mes sa sinna haldjalossi tükid? See ju nagunii nüid meie omi otsast otsani täis.“
„Orke, mitte teie omi, sa oled nüüd inimene. Igatahes, kui mina sinna lähen, siis kaua nad enam seal ei peremehetse!“ ja Maia ajas rinna kummi, nii et ta pisikesed tissid läbi õhukese särgi esile kerkisid. Mardik sattus selle vaatepildi peale korraks segadusse. See haldjaplika oli ajuti täitsa naise moodi.
„Mis sa jõllitad? Unustasid oma loitsusõnad ära?“ käratas Maia. Mardik tõmbus kühmu ja ohkas endamisi. Inimeseks olemine pole mulle häste mõjund, mõtles vanamees, vaatas veel korra haldjapiiga rindu, limpsas keelega üle kuivanud huulte ning küsis: „Mes ta nimi oli? Tolle värati valvuri?“
„Telepor,“ vastas Maia.
„Teleporr?“
“Jah.”
Mardik hakkas omaette pomisema ning kohapeal tammuma. Ta hääl tõusis kriiskavamaks ning sammud aina kiiremaks, kuni ta kohapeal keerlema hakkas. Maia jälgis teda sisemise jälestuse ja hirmutundega. Vanaätt oli endale kõik kondid tagasi külge riputanud, lisanud veel uusigi ja nüüd kolisesid ja klõbisesid need, nagu oleksid nad ellu ärganud ja seda hullumeelset tantsu kaasa teinud. Tahtmatult astus haldjas mõned sammud eemale. Siis sundis üks veider oie teda pead pöörama. Miski liigatas laukas, laibahunnikus. Maia pidas seda esiti vaklade siblimiseks, kuid läga ja kondid hakkasid aina rohkem liikuma ja kusagilt põhja poolt kerkis välja pruunika limaga kaetud käsi.
„Tõmma ta välla,“ kriiskas Mardik oma hullumeelses tantsus. „Nääd ju, et tahab ülesse tulla.“
„Miks mina? Tõmba ise!“ hüüdis haldjas vastikusest õlgu väristades.
„Sul oli teda tarvis. Tõmma aga tõmma,“ irvitas vanamees poolhambutut, segast naeru. Maial ei jäänudki üle muud, kui haarata mädanenud käest ja tõmmata. Valju lirtsumise ja lurina saatel venis laukast välja hirmus elajas, kelle üks silmakoobas tühjalt mustendas, juuksed märjalt näo ees rippusid ja liha luude küljes poolvedelate räbalatena rippus. Vaglad, kelle pidusöömingut segatud oli, kukkusid vingerdades laiba küljest maha nagu lumehelbed. Maia lasi möödunud õhtul söödud toidul jälle välja tulla, ehmatades lendu jalge ees roninud sinakaroheliste porikärbeste parve.
Selle asemel, et kuulekalt haldjaneiu küsimusi oodata, lasi koolnu poolavatud lõugade vahelt kuuldavale arusaamatu mörina ning haaras Maiast kinni. Tüdruk kriiskas meeleheitlikult ning püüdis ennast lahti rabeleda, kuid libasurnu haare oli palju tugevam, kui tema mädanevat keha vaadates arvata võis. Vanamees itsitas endiselt ning keerles ühe koha peal nagu vurrkann.
„Värdjas! Sa valetasid mulle!“ karjus haldjas samal ajal, kui koolnud haldjas tal käsi selja taha väänas.
„Ei valetanud! Ise sa tahtse, et ma teda ülesse ajaks!“ vastas Mardik keerlemist aeglustades. Ta tegi kätega järsu liigutuse ning haldjakorjus kukkus lärtsatades mädanevate laibajäänuste sisse, Maiat kaasa rebides. Karjatades vajus piiga ligasesse massi. Nähes, et Maia uppuma hakkab, kooberdas Mardik lähemale ja sirutas ühe pikema säärekondi haldja poole. Tüdruk asis ennast sellest kinni ja ronis ähkides välja. Väravavalvur oli vahepeal kokku vajunud nagu sült sooja käes ning ligase hunniku otsas läikis ainult üksik silmamuna.
Haldjas ahmis õhku ja püüdis ennast rohukamara vastu puhtaks kraapida. „Sa kusine sitanikerdis!“ sõimas ta. „Su surnumanamise oskused ei kõlba kure saba allagi!“
„Hoiatasin sind ju, et ma põle veel ühtki koolnut rääkima pand,“ vastas vanamees tõsinedes. „Kõik nad om üsna kehva jutuga olnud, aga tegudes päris hiad.“
„Mis ma nüüd edasi teen?“ küsis haldjas rohkem endalt kui oma teekaaslaselt.
„Mes sul sinna lossi ometi asja om?“ imestas Mardik. „Keski sind sial ei oota.“
„Seal on mu vanemad,“ tunnistas haldjas peaaegu pisarsilmi. „Ma tahaksin neile korralikud matused korraldada“
„Matused, mes need om?“ imestas Mardik. Maia ei uskunud oma kõrvu. Kuid vanamehe teadmatus tundus olevat ehtne.
„Riitus, et saata hinged teispoolsusesse,“ ütles Maia vaikselt. Tema endisest ülbusest polnud enam jälgegi ning haldjas tundus kuidagi väikese ja õnnetuna.
“Teispoolsusesse?” pomises taat ja tundus, et ta ei olnud sugugi targemaks saanud. Maia vihastas.
“Õnnistatud maadele noh, sinna kus orke ei ole.”
„Ah nõndamoodu...“ venitas ork-inimene, ikka veel segaduses olles. Vanamees vaatas haldjapiiga abitut kuju ja istus siis tema kõrvale. Tal oli Maiast isegi natuke kahju, too oli ju pika vaatamise peale päris kobe tükk, mis sest, et sihuke kiitsakas. „Kuule, a äkki tuled kah kõiguse manu.“
Maia näris enesehaletsusest ja vihast huuli. Esiti ta isegi ei vastanud orkile, kuid siis piidles vanameest kurjade, kissis silmadega.
“Mida ma seal teen?”
„Kõigus lubas mulle õpetada surnumanamise suuremaid kunste. Seda surnutega lobisemist kah. Ma võin siis oma teene pärast tasuda. A ega sa ei pia ju tulema, kui ei taha.“
„Väga ei taha tõesti!“ sülitas Maia. „Aga võin tulla. Haige jalaga on orke jahtida kahtlane.“ Temas tärkas uus lootus lossi pääseda. Maia istus ta rindu vahtivast ja ligi tikkuvast vanamehest veidi eemale.
“Kuna minema hakkame?“
„Värdja kohta oled sa täitsa tragi,“ ütles Mardik tunnustavalt ja muigas omaette. Sellest plikast võis talle isegi kasu olla, no ja muud head-paremat äkki kah.


Üles

Vana surnumanaja Zombori lossi tumedad müürid kõrgusid kaljurünka otsas nagu üksik hammas rauga suus. Kuigi taevas oli täiesti selge, lõi lossitorni tipu kohal tihedalt erkrohelisi ja sinakaid välke. Maia ja Mardik seisid mäejalami juures, pead kuklas, ning olid imestusest keeletud.
„Oh sa vana...“ sosistas haldjas.
„Jäh...“ nõustsus ork-inimene.
„Oled sa siin varem käinud?“
„Olen. A ma olin kõvasti suuremb ja mäest üles turnimine pold mu jaoks miski vaiv. Nüid küll ei jõua enamb. Pian endale vist ratsu tegema.“
“Millise ratsu? Aaa, selle kontidest või?”
“Jäh.”
“Mind ta vist kanda ei jaksa?”
“Küll jaksab, pead ainult mulle sülle ronima.”
“Häh, otsi lolli, ronin parem juba ise.”
Haldjas turtsatas vihaselt ning hakkas kaljuseinalt tuge otsides üles ronima.
„Kus sa hull ütsinda lähed!“ hüüatas vanamees, kuid Maia ei teinud kuulmagi ja vihaselt pomisedes hakkas vanamees loitsimisega peale.
Kõiguse juures

Saali kõrgetelt võlvidelt kajas vastu Zombori sünge hääle kõmin, mis rullus mürinal kajades mööda pimeda lossi saale ja käike.
„Inimene!“ hüüdis ta. „Sa muutsidki end inimeseks? Sellise lolluse peale võid vist küll ainult sina tulla.”
“Lolluse?” vanamees seisis Surma Isanda trooni jalamil ja tundus veel väetim ja igerikum, kui muidu. “Sa ju ise nõudsid seda.”
“Ma tegin nalja, loll loom. Kas sa arvad, et ma viitsin sinusugusega jännata. Kuskohast ma pidin teadma, et sa püüadki end näruseks inimeseks muuta? Ork, sa oled veel juhmim kui ma arvasin! Keri mu lossist kus see ja teine, enne kui ma su nälkjaks muudan. Plika võid siia jätta. On küll pisut lombakas ja räsitud olemisega, aga küll ma talle kasutuse leian. Ja võta oma neetud muul ka kaasa.“
Maia põrnitses altkulmu kõiguse tumepunast keepi, võimsat saua, mille otsas läikis sügavsinine kristall ning täiesti siledat nägu, mis sarnanes rohkem maskile kui inimese nahale. Koos oma käskijaga kõkutasid ka pooleldi lagunenud kehadega teenrid valitseja jalgade ümber. Nad liipasid neljakäpakil nagu koerad ja rihmadki olid neile kaela ümber seotud, aga näod olid neil inimese omad. Koolnu-penid ajasid oma hambad irevile ja laksutasid külaliste poole lõugu, tundes rõõmu hirmust, mida nad haldjas ja vanamehes tekitada suutsid. Ega Zombor polnudki enam elav olend, vaid võimas, ebasurnud nõid, kes suutis isegi sadu aastaid tagasi välja surnud draakoneid ellu äratada ja lossitorni ümber lendama panna. Keegi ei teadnud, kui vana surnumanaja tegelikult oli, aga kõik teadsid, et tema ja ta loss olid alati olemas olnud. Maia kogus ennast kiiremini ning ajas uhkelt lõua ette.
„Sinu juurde ma küll ei jää!“ teatas ta. „Ennem lähen ja äratan ise need koolnud üles, keda mul tarvis on. Asi mul see kunst ära õppida, kui isegi see lollakas orkisugune sellega hakkama sai.“
„Eks mine siis oma vanamehenässiga koos tagasi metsa ja tuhnige koos pori sees nagu sead,“ irvitas kõigus. „Siia aga ärge enam oma jalga tõstke. Või nemad tahavad surnumanamise suuremaid kunste õppida... Sa vanamees ehita oma kondikubusid edasi ja ole rahul sellega, mis sulle on antud. Ega siis varesed peagi kotka kombel kõrgustesse lendama.“

Maia silmis välgatas tume tuluke, kuid Mardik asetas oma kortsulise kämbla neiu õlale ja liigutas hääletult huuli: „Ei tohi.“ Zomboriga tüli norimine oli samaväärne piinarikka surmaga. Veel tõenäolisemalt kui surm oleks saabunud igavene vangistus mädanevas kehas surnumanaja alandliku teenrina. Vastu tahtmist võttis haldjas käe vibu küljest ning pöördus minekule. Mardik järgnes talle, käed rusikasse surutud ja vandesõnad peas keerlemas. Kuidas ta võis ometi nii loll olla ja surnumanajat uskuma jääda? Tema pärast pidi ta oma ülejäänud elu vanamehena veetma, kui oleks võinud olla suur ja võimas ork. Ilma inimeseks saamise soovita poleks ta kogu seda jama koos haldjaplikaga endale kaela tõmmanudki. Kättemaksu noris see sitapea. Verist kättemaksu. Kuid selle tarvis oli vaja plaani pidada, mitte niisama uisapäisa surmasuhu tormata.

Haldjaloss

“Nägid seda kristalli, mis tal saua otsas oli?” küsis Mardik haldjapiigalt, kui nad mäelt alla sammusid.
“Seda sinist? Nägin. Ilus kivike.”
“Tolles kivis o peidus mitme manaja vägi ja tiadmised. Oles ma osand miskitki, mida Zombor ep tea, siis oles ta minugi sinna kivisse pistnud.”
“Vedas sul siis.”
“Ku mul oles see kivi, siis poleks mul Zomborit vajagi. Sealt õpiksin ma selgeks kõik trikid, mis vaja.”
“Noh, sul ei ole seda kivi. Mina mõtlen hoopis, mis nüüd edasi saab?”
“Mina mõtlen, et edasi saab see, et me läheme ja võtame Zomborilt selle kivi ära.”
“Hull peast? Ta on ju... Kõige võimsam surnumanaja maailmas!”
“Aga mina olen kõige kavalam surnumanaja maailmas.”
Haldjas muigas kõveralt.
“Noh, inimese kohta, keda just lauslolliks sõimati, oled sa üsna enesekindel.”
“Sest tegelikult ei ole ma inimene vaid ork.”
“Targemaks see sind küll ei muuda.”
“Ma ei räägigi tarkusest, ma räägin kavalusest.”
“Ja mis kaval plaan sul siis on?”
“Vii mind oma haldjalossi.”
Haldjas ohkas. Vanamees hakkas juba tüütuks muutuma oma lolli jutuga.
“Sellel on värav ikka veel kinni.”
“Me teeme selle kavalusega lahti.”
Haldjas jäi seisma ja puuris pilgu edasi kõndiva orki kuklasse. Enne ei olnud too midagi rääkinud, et saab ka kavalusega. Nii, et see on siiski võimalik? Anda talle vastu pead selle eest, et enne vigurdas? Ei, praegu ei olnud hetk hakata selle üle nurisema, las avab enne värava. Maia tundis, kuidas tegutsemisind temasse tagasi tuli.
“Noh, kui sa nii ütled."

Taevaserv hakkas juba punetama, kui nad viimaks kohale jõudsid. Öö polnud enam kaugel. Tuttav paik segipaisatud kiviringiga.
“Kuidas sa siis mõtlesid lossi saada?” küsis Maia.
„Meil ep olegi vaja lossi sehen saada. Ma mõtsin, et äratan kõik, kis seal lossis, maa sees surmaund magavad, üles. Küll nad isi välla saavad.“
“Enne sa selle peale ei tulnud?”
“Polnud vaja tulla, sa aasid muudkui peale, et väravavahti ja väravavahti. Mes mul siis muud teha oli.”
Mardik langetas pea ning hakkas pomisema ja konte vastamisi klõbistama. Vanamees hingeldas raskelt. Nii palju manamist lühikese aja jooksul oli teda kõvasti väsitanud. Pealegi polnud ta viimase päeva jooksul suurt midagi hamba alla saanud. Samal hetkel, kui Mardik kurnatult kokku vajus, ronisid aukudest ja kivide alt välja elluärganud haldjad. Sõgedalt mõmisedes vahtisid nad tühjade pilkudega enda ette ja haarasid kangete sõrmede haardesse kõike, mis ette sattus. Maia arvas ära tundvat oma ema ja isa, aga nemadki käitusid nagu arulagedad, ei märganud oma tütart ning ei suutnud vist üksteiselgi vahet teha. Järsku kargasid nad hambaid kiristades vanamehele kallale. See ainult kääksatas korra ja kukkus haldjamassi all pikali. Maia tardus viivuks õudusest.
“Mardik!”
Siis karjus vanamees jõuetult mingeid manasõnu ja see sundis koolnud taanduma. Nood kogunesid eemale kobarasse ja jäid seal kõhistama ja sibelema, kuid lähemale enam ei tulnud. Maia tormas maas vedeleva orkivanamehe juurde. Mardik oli verine, silmad kinni ja tundus, et ta oli võimetu end liigutama.
“Mardik! Ärka!”
Mardik avas silmad, kuid pilk nendes oli hägune ja iga hetk kustumas. „Maia, kuula... Ma annan sulle mana...sõnad. Kasuta noid... Mu iist. Mine... Kõiguse manu ja näita... Raisale... Ku saad tolle kivi, siis o... Kõikvõimas... Võid noid orke... Tuuseldada... Palju jaksad...“
Edasi pobises taat sõnu, mille tähendust haldjas ei mõistnud.
„Korda... Sõnu...“ käskis Mardik vilinal õhku ahmides. Maia kordaski püüdlikult manasõnu järgi. Lagendikul ootavad haldjasurnud urahtasid ning nende silmad lõid hiilgama, nagu oleks keegi tõrvikud põlema süüdanud.
„Häste...“ sosistas vanamees vaevukuuldavalt. „Säh, võta see kah...“ Ta kobas vaevaliselt vööl rippuva paunakese poole. Selles oli tökatmust salv, millega haldjas oma jalga ravinud oli. Siis muutusid Mardiku silmad tuhmiks ning jäid ainiti üht punkti vahtima. Maia tahtis esiti kuuldud sõnu lahkunu peal tarvitada, et teda uuesti ellu äratada, aga siis meenus talle, millised olid olnud ja olid veel praegugi tema vanemad, kui nad surnuist üles äratati. Mardikust poleks enam saanud isegi orki mõistusega elajat. Oleks ta taibanud õigel ajal salvi taadi rinnale määrida, kas siis saanuks temast veel elulooma? Sellele ei osanud enam keegi vastata.
Haldjas ajas selja sirgu ning vaatas pimeduses helendavaid koletisesilmi. Oli see orkitaat, kes ta oli, aga kõigus oli temaga tõesti ebaõiglaselt käitunud. Olles päranduseks saanud võimsad manasõnad, otsustas haldjas neid õilsal eesmärgil kasutada ja Mardiku viimase soovi täita. Saada nii võimsaks maagiks, et hävitada kogu orkisugu. Just seda oli ta alati ju soovinud. Vähemalt alati pärast oma vanemate surma.

Igaks juhuks kordas Maia neid sõnu veel vaikselt enese ette, et need meelest ei läheks. Miski vanamehe rinnal liigatas nende peale. Maia võpatas ja kargas eemale. Kas ta oli Mardiku surnust üles äratanud? Kuid ei, need olid vaid tema riietel olevad kondid, mis hakkasid end kokku panema. Kogemata oli ta äratanud hoopis vanamehe lemmiklooma – kondihunniku.

Arvete klaarimine

Läbi hommikuse uduvine liikus omapärane sõjasalk: kõige ees ratsutas rääbakas haldjaneiu võika kontidest looma seljas, tema järel tulid aga ligased ja mädanevad haldjate korjused, kärbsepilved ümber peade lendamas ja vaglad metsarajale maha pudenemas. Libasurnute kannul sörkisid omakorda topiseks tehtud loomad, kes kunagi nõia majas tolmu olid kogunud. Maia oli oma armeed käinud ka nõia onnis täiendamas. Haldjaneiu selja taga, kontlooma turjal, lamas teki alla peidetud laip. Maia otsustas ta surnumanaja juurde kaasa võtta, lootes, et ehk suudab kristalli vägi vanamehe, kui mitte ellu äratada, siis vähemalt muuta rääkivaks ja mõtlevaks ebasurnuks, selliseks, nagu Zombor oli. Niipaljukest võis ta selle haisva vanamehe heaks ju teha. Silmapiirile kerkisid kõiguse lossi tuttavad piirjooned. Haldjas tundis külmavärinaid mööda selga alla jooksvat, kuid enam polnud võimalik ümber mõelda. Kui salk sai kokku kogutud, siis tuli minna.
„Ema, isa, kui te uuesti surete ja mina koos teiega, siis kukuvad meie kondid vähemalt samasse kohta,“ sosistas Maia väriseval häälel. Ema ja isa vahtisid teda punnissilmi ning ainult mörisesid ja ilastasid vastuseks. Küllap pidi see tähendama nõusolekut, mõtles haldjaneiu kibedalt. Tulnuks nad ikka kombekohaselt maha matta, mitte sõjaretkele kaasa vedada. Kontide ühte kohta sattumine muutus üsna võimatuks, kui nad juba poolel teel koost lagunema tükkisid.
Maia juhtis väe mööda mäekülge üles. Libasurnute armee järgnes talle kolina, lirtsumise ja kondiklõbina saatel. Kõige ees sibas aga hiir, kelle korjust ork-inimene haldja teadmata kogu retke ajal põues kaasas oli kandnud. Olles manasõnade abil ellu ärganud, lipsas ta oma peremehe riiete alt välja ning tegi seda, mida orki eluajalgi – oli oma käskija silmadeks ja teejuhiks.

Zombori lossi värav oli avatud, täpselt nii nagu ka eelmine kord, kui nad siia tulid. Nüüd saatis Maia oma kooljasalga esimesena sisse. Miski hinna eest ei olnud ta nõus nende ees liikuma. Polnud võimalik, et Zombor ei kuulnud nende tulekut, järelikult pidi kuskil ootama mõni tema sõjasalk, lõks või loits. Kuid tema koolnud sõjamehed ei kohanud kedagi kuni troonisaalini. Maia oli juba veendunud, et troonisaalgi on tühi, et suur nõid on kuhugi läinud või lausa jalga lasknud, kuid ei. Seal ta oli, oma troonil ja ebasurnud värdjakari ümber tema. Ta polnud lihtsalt viitsinud oma ründajale vastu tulla.

Nõia nägu tundus eelmise kohtumisega võrreldes natuke teistsugune, justkui oleks ta vahepeal maski vahetanud. Tintmustad silmad jäid aga endiselt kõiketeadvaks ja hingesügavusteni puurivaks.
Haldjapiiga, kellel oli juba võidukas kõne ette valmistatud, vahtis nüüd keeletuna surnumanajat ja ei suutnud sõnagi kuuldavale tuua. Ta unustas isegi, miks siia tulnud oli. Maia langetas ülestõstetud vibu. Kuid kontloom, kelle seljas haldjas ratsutas, polnud aga nii kergesti mõjutatav. Ta sööstis edasi ja laksutas kõiguse pea suunas lõugu, püüdes seda haarata ja kaela küljest ära rebida, kuid kristall Zombori saua küljes läigatas välk ning kohutav plahvatus raksatas Maia ratsusse. Kontlooma söestus hetkega ning paiskus tahmapilvena laiali. Maia koos vanamehe laibaga kukkusid räntsatades kivipõrandale. Surnute armee mörises kurjakuulutavalt ja tormas ummisjalu lossiperemehe kallale, kuid neidki tabas sama saatus, mis kontlooma. Välgud sähvisid kristallist üksteise järel ning kambakesi koos prahvatasid ebasurnud leekidesse ja langesid tuhaks. Zombor naeris jubedal häälel ja tundus lahingut nautivat. Maia lebas pooloimetuna maas ja hakkas alles nüüd aru saama, millise lollusega ta oli hakkama saanud. Ta oli tulnud väikse ja haleda salgaga maailma suurima võluri vastu. Keda ta oli kuulanud? Mardikut? Seda idioodist kärnapäist ajutut tõbrast? Maia tundis jõuetut viha endas kerkivat, kuid ta ei lasknud oma nõrkusel välja paista ja ajas ennast kontloomast jäänud tuhahunniku otsas püsti, jalad põlvini põrmu sisse vajunud. Ta vahtis häbematult Zombori mustadesse silmadesse ja valmistus surmaks. Zombori teenrid kakerdasid ümber trooni oma piimvalgetel käetel ringi – neil olid jalgade asemel samuti käelabad – ja lõkerdasid koos oma käskijaga hüäänide kombel naerda. Viimaks välkude kavalkaad saua otsast lakkas. Maia kaaskonda ei olnud enam. Tüdruk seisis ja ei julgenud ei rünnata, ega põgeneda, kartes samuti tuhahunnikuks saada.

Zombor pööras nüüd oma pilgu talle ja surnumanaja näis kaaluvat, mida Maiaga teha, sest ta ei lausunud ühtegi sõna. Ta istus troonil nagu kivikuju ja maia südamesse hiilis kartus, et ta siiski tuhastatakse. Mis kasu võikski temast Zomborile olla? Äkitselt hüppas surnumanaja oma troonilt püsti nagu ussist nõelatu. Kristall tema saua tipus lõi äkki kõikuma, pudenes maha ning veeres mööda trooni ees olevaid astmeid alla, otse Maia suunas. Zombor püüdis selle järele haarata, kuid hiir, kes saua otsas istus ja oli kivi lahti purenud, kargas alla, oli hetkega kristalli juures, haaras kivi oma esikäppade vahele ja lidus kahel jalal nagu inimene, meeleheitlikult väljapääsu suunas.
„Järele talle!“ kriiskas kõigus, kes ei tundunudki nüüd enam nii võimsana. Ta kuivas silmnähtavalt kokku ja nahk tema näol tõmbus krimpsu nagu tohletanud õun. Teenrid karglesid neljal käel nagu ahvid ja huilgasid. Kogu lossirahvas tundus olevat hullunud, sest nende isand oli äkitselt nõrk ja kaitsetu. Surnumanajal keerles meeleheitlikult astmetel ja karjus: „Tooge kristall, igavesed mädanenud pasakotid! Ega ma teid selleks ellu äratanud, et te niisama logeleda saaksite! Laukas peaksite te mädanema, raipenahad!“
Hiir sööstis koos kiviga otsejoones Maia suunas. Haldjapiiga sirutas käed, et hiirelt kingitus vastu võtta, kuid see põikas temast mööda ja kadus surnud vanamehe põue. Hetk hiljem vanamees köhatas ja avas silmad. Ta ajas end ägisedes püsti, kristall käes. Juba ennast üles ajades pomises vanamees mingeid keerulisi sõnu ja saanud jalule hakkas end keerutama ja võngutama. Tema käest sööstsid mustad niidid Zombori ja tolle teenrite suunas. Zombor, kes mustjate jätkete eest ära püüdis põigelda, võpatas, kui esimene neist teda tabas, siis teine ja ta mässiti tumedaisse kombitsaisse. Nüüd ei suutnud ta enam liikuda, kööberdas vaid vaevaliselt ja sõnad tulid välja mulinal ja tekitasid huultele pakse pruune mulle. Võluväel edasi lükatud aastad kuhjusid tagantjärgi talle turjale ja surm polnud enam kaugel. Surnult võetud näonahk, mis ennist talle nii ilusti sobis, koorus nüüd maha nagu kuivanud puuleht ja langes helvestena tema riietele, mis olid äkitselt kuidagi suureks ja lohvakaks muutunud. Ta tahtis veel midagi ütlema hakata, kuid vakatas poolelt sõnalt ning lahvatas heleda leegiga põlema. Mustad köied tema ümbert kadusid. Kõiguse karjed kostusid tema teenrite kõrvu ning ebardeid kukkus alla laest ja jooksis välja nurgatagustest, kuid neil polnud enam midagi päästa. Surnumanajast jäi alles ainult kõrbenud korjus. Tema teenrid aga langesid jõu kaotanult maha hunnikusse. Maia vahtis Mardikut, jahmunud ja taipamata juhtunut.
Mardik polnud enam sugugi nii vana kui enne suremist ja nägi oma tihedatest orkilikest kehakarvadest hoolimata üsna tavalise noore mehe moodi välja. Maia vahtis teda, suu ammuli, ning ei osanud midagi kosta.
„Mes sa jõllitad? Pole ennemb miist nännu?“
„Sa... Sa polnudki surnud?“ kokutas Maia. „Sa sindrinahast petis! Ma tulin su viimset soovi täitma ja oleksin peaaegu ise surma saanud!“
„A ei saand,“ vastas Mardik vöö kallal pusides. Hiire raibe rippus jälle šamaani vöö küljes. Maia maigutas suud, otsides õigeid sõnu, ning küsis lõpuks: „Kas sa äratasid need surnud, kes mul kaasas olid, ilma minu teadmata ise üles?“
„Jäh,“ vastas Mardik. „Ega seda manamist ühe lausega selgeks saa. Selleks läheb ike aastaid.“
Maia lasi pilgu üle kivi, mida Mardik käes hoidis. Siis vaatas ta oma uppilöödud kooljaarmeed.
„Tõesta, et sa Mardik oled!“ nõudis Maia kulmu kortsutades. Ta nägi välja nagu väike vihane sopakoll, mitte haldjas.
“Mes?”
“Äkki sa oled mingi Zombori nõidus hoopis!”
„Kuda ma sulle toda tõestama pian?“ ohkas šamaan. „Mida sa mult jälle saada tahad?“
„Ärata haldjad ellu!“ käskis Maia. “Päriselt ellu! Mitte kooljaks!”
“Sellist väge sellel kivil ei ole.”
“Kuskohast sina tead, mis seal on ja mida pole.”
“Nuh, jäh, ega täpselt ei tiagi.”
“Siis uuri! Kindlasti suudab see ka päriselt ellu äratada. Zombori pani see ju rääkima ja mõtlema! Siis äratada mu vanemad ja hõimlased päriselule!”
„Ku ma su haldjad üles äratan, lähed sa ju nendega koos minemba,“ vastas Mardik. „Mes ma ütsinda siin piale hakkan? Oles keski, kellega juttugi ajada...“
„Kui sa ei ärata, siis lähen ma niikuinii minema,“ vastas haldjaneiu endale kindlaks jäädes. “Aga kui äratad... Siis mine tea, vaatame seda asja.”
Mardik ohkas. Maia vaatas teda nüüd küll pilklikult, kuid tublisti heatahtlikumalt. Milleks peaksin ma tema juurest ära minema? Mis mind väljas ootab? Mu hõim, kui Mardik tõesti suudab nad ellu äratada? Kuid seal pole ma mingi printsess, vaid tavaline alamrahva tütar. Siin aga... nüüd, kristalli võlujõus, oli Mardik ju täitsa isuäratav noor mees. Mis sest, et inimene.

Epiloog

Lossitorni kohal, mida kõik Zombori kindlusena teadsid, liugles nahksete tiibadega erkpunane kontlohe. Tema turjaplaatidest hoidis kõvasti kinni Maia – esimene haldjast nõid, keda siinkandis teati. Lohe liugles üle puulatvade ja metsaelanikud vahtisid teda, pea kuklas ja silmad täis hirmu. Maia oli selle võimsa looma täiesti ise valmis mananud, algmaterjaliks ainult koopatäis konte ja üks kuldne soomus. Haldjast oli saanud oma uuesti sündinud rahva hulgas hinnatud ravitseja ning teda kutsuti tagasi koju kiviringi alla koobastesse. Maia ei vastanud kutsele. Teda ootas loss kalju otsas, tohutusuur hulk tarkusi, mis oli vaja veel selgeks õppida, orkiaruga Mardik, kes oli küll täielik juhmard, aga kaval kui rott ja südames peaaegu nagu inimene, ning terve kari orkikarvaseid haldjatiibadega põngerjaid.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Peatoimetaja veerg 7/17
Intervjuu Kaido Tiigisoonega
Arvustus: Kus pingviinid ei laula
Estcon 20.
Stalker 2017 tulemused
Palju õnne, Rene Laloux
Estcon 2017, muljed ja mõndagi muud
Aurupunk muusikas
Meenutusi Estconidest
Raamatuarvustus: Shanidar – klassikalised lood
Raamatuarvustus: Stephen King „Valve lõpp“
Raamatuarvustus: „Gurbilt teateid ei ole”
Ulmkonnakroonika 7/17
Kirjastuste uudised 7/17
Reaktori juuni juttudest
Jutt: Marssi vallutamas
Jutt: Pikk mees tuleb
Jutt: Manamine algajatele
Jutt: 8
Jutt: Kuidas haldjas orki lendas
Jutt: Verilaid
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0098)