1. Kui kaua sa oled kirjutamisega tegelenud? Kas su esimesed jutud kuulusid samuti ulmevaldkonda?
Kirjutanud olen teadlikumalt alates 2003. aastast, mil ma hakkasin ajakirjale TM lennunduse teemalisi artikleid kirjutama. Sellest ajast peale on praktiliselt igal aastal ikka mõned lood ilmunud. Reeglina vähemalt 4lk ajakirjapinda (rohkem ei taheta anda). 2015.-2016. aastal ilmus näiteks rida raketinduse ajaloo teemalisi artikleid, millest kõige lõbusamini loetav lugu vast see.
Minu esimene raamatuks kirjutatud tekst oli tegelikult purilennuõpik, mis kahjuks mitmete asjaolude kokku sattumisel jäi ilmutamata.

2. Kes sa oled eraelus? Milliseid hobisid harrastad veel lisaks kirjutamisele ja lugemisele?
Olen 46-aastane kahe lapse isa. Töötan pangas e-kanalite arendajana. Elan linnalähedases kalurikülas ehk siis Viimsis. Tosinkond aastat oma elust olin vaimustunud purilendur. Hiljem tegelenud enda lõbuks vibulaskmisega, slackline peal ukerdamisega ja muu tervisespordiga. Ajaviiteks arvutanud läbi mõned rakettmootorid (ilma ühtegi reaalselt küll ehitamata – viimased kaks silma on käigus) ja tuhninud sügaval raketiasjanduses. Praegu ehitan oma perele maja – hobi seegi.

3. Miks on su romaanil just säärane pealkiri?
Teatavas võtmes on pingviinid nähtamatuse sümbol ja kuna raamat tegeleb paljuski Gygese sõrmuse legendi temaatikaga, siis sealt need armsad linnukesed tulid. Ka annab see teatava vihje geograafia kohta, mida läbi käiakse. Lisaks räägib pealkiri sellest, et raamatu tegelasi üritati „laulma“ panna ja see ei õnnestunud. Lõpuks kasutatakse seda fraasi ühes stseenis paroolina.

4. Miks toimub su romaani tegevus Ameerikas aga mitte Eestis?
Asukohavalikuks on üsna pragmaatiline põhjus – loo ülesehitamise aluseks oleva usutava maailma loomiseks oli vajalik teatav geograafia. Eestis mägesid ei leidu. Vähemalt mitte selliseid, mis moodustaksid aheliku, mille taha saaks vähema sõjalise jõuga seltskond oma riigikese peita. Otsisin sobivat piirkonda kogu maailmast, kuni jäin USA peale. Ka aitas sellele otsusele kaasa homogeenne keelekeskkond. Sõnaga – lugu dikteeris maailma, mis dikteeris asukoha praeguses USA-s (raamatus nimetatakse piirkonda vähe teisiti).

5. Miks on tegelastel sellised imelikud nimed?
Osa tegelasi on oma nimed saanud tegelikult demonoloogiast, ning nende hilisem käitumine peegeldab põrguvürste, kes neile oma nimed on annetanud. Raamatust leiab Peltsebuli, Asmodeuse, Belphegori, Mammoni, Lutsiferi ja Leviaatani – loomulikult kohandatud nimedega. Raamatu mudelit luues olin parajasti demonoloogiast vaimustunud – soovitan soojalt lugeda Ülo Valgu kirjutatud raamatut „Kurat Euroopa usundiloos“ – ehedat akadeemilist huumorit kuhjaga. Minu loos said need seitset surmapattu illustreerivad tegelased oma koha selle pärast, et näidata: ei kao inimlikud nõrkused mitte kusagile – olgu inimene kuitahes tark ja võimekas. Päeva lõpuks oleme me lihtsalt ühed haridussüsteemi leiutanud ahvid.
Raamatus ei ole sisuliselt mitte ühtegi tegelast, kellel ei oleks prototüüpi kultuuriloost. Wikipedia on siinkohal abiks, kui kellelgi peaks huvi tekkima. Ainult saekaatrimeeste prototüübid on mõned mu kunagised töökaaslased tisleritöökojast. Suur hulk nimesid on muidugi pisut moondatud, nagu näiteks needsamad eelpool nimetet põrguvürstide nimekaimud.

6. Kas tehisintellekti võimalik loomine hirmutab sind?
Olemata ise usklik, tuleb tsiteerida teoloogi Reinhold Niebuhri, kellele omistatakse alljärgnevat palvet.
„Jumal, anna mulle Meelerahu leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, Julgust muuta asju, mida ma saan muuta ja Tarkust nende vahel vahet teha.“
Olen üsna veendunud, et tehisintellekti loomine laias mõistes (kitsas tehisintellekt on ju juba praegu argipäev) kuulub sellesse esimesse kategooriasse. Esiteks on selleks olemas tehnilised võimalused (üha raskem on väidelda positsioonilt, et see on võimatu). Teiseks on lauale pandud suur hunnik raha. Kui need kaks kokku saavad on tulemus peaaegu vältimatu.
Ma olen uudishimulik inimene, elanud ilmas juba mõned aastad ja ei karda eneseteadlikku tehisintellekti. Ühes olen ma üsna veendunud – inimkonna äkkhukkamine ei saa loogiliselt võttes tehisintellekti huvide hulka kuuluda, kuna viimane kord, kui ma vaatasin, vajasid arvutid töötamiseks töökorras elektrisüsteemi. Küll usun ma, et pikas perspektiivis võetakse meilt võim üle. Ilmselt nii, et me seda isegi ei märka ja elame õndsas teadmatuses edasi. Kas see on just tingimata halb asjade käik, on vaieldav. Hollywoodlik mürina ja raginaga võimu üle võtmine on omane erakordselt lollile tehisintellektile.

Kunagi kirjutasin ülikoolis psühholoogia kursusel kursusetöö pealkirjaga „Transhumanismi psühholoogilised aspektid.“ Selle jaoks sai terve hulk tollal saadaolevat neurobioloogiat ja masinõpet puudutavat kirjandust läbi loetud ja selle käigus jõudsin veendumusele, et senine ettekujutus superintelligentsest masinast on vildak. Kuidagi on lähtutud eeldusest, et superintelligents ei omaks väärate eelduste ja pikkade mustrituvastusjadade kumuleeruva hälbe probleemi. Minu seisukoht on, et selline probleem saab olema omane mistahes intelligentsile, mis on ehitatud neurobioloogilistest alusmudelitest lähtuvalt. Juhul, kui selline masin on ehitatud mingi muu mudeli alusel, on asjalood muidugi teisiti.
Ka tundub mulle ekslik arusaamine, et superintelligentne masina hakkab kohe ja kiiresti endast võimsamaid ja targemaid masinaid vorpima. See on võib-olla minu isiklik kiiks, kuid mulle ei tundu see loogiline. Pigem lähtub selline mõttemudel primaadi baashirmudest. Tuleviku prognoosimisel tuleks püüda jääda loogilise tuletusmudeli raamidesse. Isegi siis kui see on natuke lõdvavõitu – ilukirjanduse puhul ei eeldagi keegi täppisteadust.

7. Mis oli käesoleva romaani kirjutamise juures sinu jaoks kõige keerulisem?
Kõige raskem oli töö ja pere kõrvalt aja leidmine. Olen oma kallitele hõimlastele väga tänulik, et nad mind sellel perioodil talusid. Tukastamised arvuti taga olid intensiivse kirjutamise ajal suhteliselt sagedased. Ka võttis aega endaga rahu saavutamine. Esimesed kaks peatükki kirjutasin tegelikult mitu aastat tagasi ja ei olnud nendega üldse rahul. 2015 võtsin ikkagi kätte ja hakkasin raamatuga edasi minema. Hiljem kirjutasin esimesi peatükke korduvalt ümber. Ka juhtus raamatu lõppedes niisugune naljakas asi, et kirjutamine ei tahtnud sugugi otsa lõppeda. Nii alustasin sama soojaga kolme lühijuttu, millest lõpetasin ühe (http://ulmeajakiri.ee/?jutt-rappar-vastu-tahtmist). Tagantjärele võttes on enese soojaks kirjutamise aeg miski, mis tuleb lihtsalt endale enne raamatu kirjutama asumist võtta. Nii, et edaspidi tunnen, et parem on kirjutada ENNE lühijutte ja alles sama soojaga raamat otsa, mitte vastupidi.
Paar korda õnnestus ennast ka ummikusse kirjutada. Siis aitas jooksma minek. Jooksurajal tulevad alati kõige paremad mõtted ja lahendused.

8. Kas teosele on oodata järge?
Aus vastus on, et ei tea. Lugu on kokku kirjutatud nii, et järje kirjutamine oleks justkui ootuspärane. Aga kõik sõltub sellest, kuidas lugejad lõppeks ikkagi raamatu vastu võtavad ja palju mul endal parajasti aega on tekstiga edasi minna. Ei saa salata, et mingid alusmõtted on paberile pandud ja baasmudel on olemas, kuid nendest on praegu toimiva loo jaoks pisut vähevõitu.

9. On sul sahtlis mustandeid veel? Mis žanrid ja teemad sind veel köidavad? On midagi ehk kirjutamisel?
Purilennuõpik on sahtlis, nii et kui kellelgi huvi on, võib välja anda. Kuna tegemist oli väga illustratsioonimahuka teosega, siis minul sai lihtsalt jaks otsa.
Mõttes on üks üsna eestikeskne lugu, mis ei oska praegu otsustada, kas sündida näidendina või proosana. Mul ei ole otseseid žanrieelistusi lugejana, kuid kirjutajana on ulme kindlasti valdkond, kus tahaks kätt soojas hoida. Mis selle kõrvalt sündima hakkab – eks elu näitab.
Olles kahele lapsele virnade viisi raamatuid ette lugenud, oskan lugu pidada ka heast lastekirjandusest. Kunagi tahaks ka selles vallas kätt proovida, kuid vähemalt praegu tundub see pagana keeruline. Vähemalt kui tahta teha seda moel, mis ennast rahuldab.

10. Millist kirjandust eelistad lugeda?
Viimasel ajal olen enda jaoks taasavastanud klassikalise kirjanduse. Suured meistrid on oma lugusid kirjutades olnud enamasti oluliselt vanemad, kui 16-18 aastat, mil neid Eestis reeglina koolis lastele nina ette topitakse. Nii on see maailmakäsitlus praegu loetuna palju tuttavam, kui siis tundus (v.a. Cervantes, kelle moraliseeriv Don Quijote, vaatamata vahvale algusele, jääbki minust vist lõpetamata ). Soovitan soojalt kõigil võtta ette samad raamatud, mida koolis aastaid tagasi loetud sai – saate korraliku lugemiselamuse. Kirjandusõpetajad oskavad teha häid valikuid.

11. Kes on sinu jaoks kõige olulisemad autorid ja mil moel nad sind mõjutanud on?
Kindlasti tasuks eraldi välja tuua kaks nime. Esiteks Bulgakov, kelle „Meister ja Margarita“ jättis sügava jälje oma keeruliste taustalugudega. Teiseks vaimustas mind väga Bradbury „Võilillevein.“ selle üüratu empaatia ja inimesearmastusega, mis kuldkollasena raamatu kaante vahelt minusse nõrgus. Ja kolmandaks tooks välja John D. Clark-i kirjutatud „Ignition!: An informal history of liquid rocket propellants“, mis on lõbusaim teadusajalooline raamat, mis on kätte sattunud. Eessõna, muide, kirjutatud ei kellegi muu, kui minu järgmise lemmiku poolt. Sestap ei saa mainimata jätta mitmeid Asimovi lugusid nagu „Asumi“ saaga ja „Igaviku lõpp“. Ka „Kadunud robot“ jättis jälje, mis kusagil kauguses endiselt kumab. Stanislaw Lem on suutnud vaimustust tekitada. Ja kaugemast minevikust muidugi „Seiklusjutte maalt ja merelt“ sarja raamatud. Eriti Jules Verne lood. Ka Vene ulme (Strugatskid, “Sannikovi maa”, “Insener Garini hüperboloid”, nõukaaegsed naivistlikud tehnotoopiad jms). Igatahes neelasin kunagi kogu ulmet, millele aga näpud taha sain. Ja muidugi ei saa mind mõjutanud kirjandusest mainimata jätta „Švejk“-i.
Huvitaval kombel on Eesti ulmekogukond ära unustanud ajakirjas „Horisont“ kunagi ammu ilmunud ulmerubriigi. Mäletan, kuidas ma vanavanemate talus leidsin virna vanu „Horisonte“ ja kaevasin neid läbi, otsides ulmelugusid. Kui see mõte autorikaitsega tülli ei lähe, siis võiks ju luua Reaktorisse rubriigi „Horisondist leitud“ ja avaldada seal neid vanu lugusid. Minul kahjuks nendele enam juurdepääsu ei ole.

12. Milliste kodumaiste ulmeautorite looming läheb kõige rohkem korda?
Minu ja kodumaise ulmekirjanduse kokkupuuted on kahjuks olnud pehmelt öeldes põgusad. Süüdi on ilmselt mõned ebameeldivad eksemplarid, mis ette on sattunud ning isu ära ajanud. Juba Hellati „Naiste maailm“ omab selles suuri teeneid. Nii, et ma ei ole väga hea hindaja, kuna pole eriti, mille baasilt hinnata. Aga ma pean ütlema, et mulle väga meeldib Heinrich Weinbergi stiil – sellist kvaliteetset vanakooli ulmeteksti on mõnus lugeda. Ja osad kvalifitseerivad mõned Kivirähu teosed ulme valdkonda nii, et „Rehepapp“ ja „Mees kes teadis ussisõnu“ on kindlasti raamatud, mis on mulle meele järele.

Minu arusaamist mööda peaks mistahes lugu keskenduma ikkagi inimestele, mitte vidinatele. Kui iga teine lõik sisaldab mingit uut jupstükki, siis ma loen parema meelega juba vidinaajakirju veebist või mõnda trendiraportit. Ilmselt on põhjus selles, et ma olen elus olnud piisavalt paljude teenuste sünniprotsessi ja hilisema tapmise juures ja näen palju põhjuseid, miks üks- või teine vidin reaalses elus kunagi laiatarbesse ei jõuaks. Tundub, et tehnooptimism on minu puhul läbipõetud haigus. Sestap muudab selliste mitteusutavate vidinate prevaleerimine kogu loo ebausutavaks. Usutavus on aga iga jutustuse esimene tingimus – isegi zombilood peavad olema usutavad, et nad oleksid loetavad.

Vidinaulmega on näiteks Iain Banks suhteliselt hästi hakkama saanud. Temal on see vidinavärk rohkem kirjeldatud maailmaga paratamatult kaasnevate nähtuste kogum, mitte tehnooptimismi tulemus.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Peatoimetaja veerg 7/17
Intervjuu Kaido Tiigisoonega
Arvustus: Kus pingviinid ei laula
Estcon 20.
Stalker 2017 tulemused
Palju õnne, Rene Laloux
Estcon 2017, muljed ja mõndagi muud
Aurupunk muusikas
Meenutusi Estconidest
Raamatuarvustus: Shanidar – klassikalised lood
Raamatuarvustus: Stephen King „Valve lõpp“
Raamatuarvustus: „Gurbilt teateid ei ole”
Ulmkonnakroonika 7/17
Kirjastuste uudised 7/17
Reaktori juuni juttudest
Jutt: Marssi vallutamas
Jutt: Pikk mees tuleb
Jutt: Manamine algajatele
Jutt: 8
Jutt: Kuidas haldjas orki lendas
Jutt: Verilaid
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0074)