Kaido ärkas vana talumaja teisel korrusel otse näkku paistva päikese peale. Oli kaunis suvehommik ning tänane kuupäev oli eriti tähtis.

Kaido jooksis padinal trepist alla nii, et vanadest trepiastmetest põrus tolmu ja värvikübemeid.

"Vanaisa, vanaisa, kas ülekanne algas juba?"

"Oh mis sa nüüd, vähemalt kaks tundi läheb veel, enne kui midagi välja hõigatakse," vastas vanaisa, kes istus Priimat suitsetades pliidi ees väikesel pingil.

Kaido istus raadio ette ja jäi ootama. Suurest lampraadiost õhkus sooja, mängis estraad.

"Kaido, ega sa ei plaani nüüd keskpäevani siin toas ülekannet oodata? Mine õue mängima ja küll ma hõikan kui see peale hakkab," manitses vanaema.

Kaido vaatas mõtlikult kella, kuulas hetke tüütut estraadi ning otsustas, et tõesti, ootamisest ei ole kasu. Missiooni käik oli sekundi täpsusega välja arvutatud ning enne ettenähtud viimase etapi algusaega ei tohtinud niikuinii midagi põnevat juhtuda. Kui juhtuski, ei tohtinud sellest ju miljonitele inimestele niisama ette kanda. Seda viimast oli isa mitu korda murelikul häälel korranud.

Ülekande alguseni jäänud kaks tundi möödusid Kaido jaoks igavalt. Ilmselgelt ei olnud ei kraavi ääres ega piimapuki otsas midagi nii põnevat kui eelseisvas raadiosaates. Nii vaatleski Kaido pilvi ning kujutas ette vägevaid kosmoselaevu, sõbralikke tulnukaid, suuri lahinguid ja mööda võõraid planeete kihutavaid kulgureid.

"Kaido, ae, saade hakkab kohe peale! Nad panid juba kohaliku jaama kinni ja lülitasid Moskva peale ümber," hõikas vanaema ukselt.
Kaido jooksis tuppa, raadiost kõlas tõesti Vello Orumetsa ja Artur Rinne asemel venekeelne muusika.

„Говорить Москва, Говорить Москва.“
Kaido silmad läksid suureks kui tõllarattad. Kauaoodatud ülekanne oli alanud. Kahju, et ta vene keelt ei osanud, aga vanaisa hakkas talle kohe kõike tõlkima.

"Kutsub Moskva, kutsub Moskva," kostus uuesti, seekord vanaisa suust. "Näe, hõiguvad, nagu hakkaks kõige tavalisem uudistesaade."

"Kallid seltsimehed. Meil on au teile teada anda, et täna, 30.06.1971, pärast mitu kuud kestnud kosmoselendu, on Soyuz-11 edukalt jõudnud Marsi orbiidile. Meie kartmatud kosmonaudid Georgi Dobrovolski, Viktor Patsajev ja Vladislav Volkov saavad peagi olema esimesed inimesed, kes astuvad meie punase sõsarplaneedi pinnale. Selle saavutuse on teinud võimalikuks Nõukogude Liidu tehnoloogilised edusammud ning kõikide liidumaade väsimatu koostöö. Kuulakem üheskoos major Georgi Dobrovolski raportit otse punase planeedi orbiidilt. Sellel sõnumil kulus isegi valguse kiirusel liikudes meieni jõudmiseks enam kui 12 minutit."

Kaido jõllitas raadiot. See kõlas nii uskumatult. Soyuz-11 oli jõudnud Marsile. Või vähemalt Marsi orbiidile. Tema isa oli seda kosmoselaeva ehitanud. Mitte küll palju, aga mingid pumbad selle masina kõhus olid tema isa kätetöö. Isa kuulas seda sama raadioülekannet praegu kusagil Baikonuri lähedal. Tõenäoliselt pidutseti seal praegu ja loobiti viinapitse vastu maad kildudeks. See oli ikkagi inimkonna suurim saavutus kosmosevallutusel.

Raadio kõlarist kostus kosmonaudi, major Georgi Dobrovolski hääl. Suur vahemaa ja kosmiline kiirgus moonutasid tema häält, kuid ei suutnud varjata selles peituvat uhkust ja ootusärevust.

"Kutsub Major Georgi Dobrovolski, Kutsub Major Georgi Dobrovolski, tulge kuuldele, Moskva. Oleme jõudnud Marsi orbiidile ja meist saavad peagi esimesed inimesed, kes astuvad selle punase planeedi pinnale. Nõukogude Liidu piloodi Vladimir Komarovi esimesed sammud Kuul, 24. aprillil 1967 oli kõige tähtsam sündmus inimkonna kosmosevallutuse ajaloos. Juba 14 tunni pärast, esimesel juulil 1971 ületatakse see saavutus ning inimene astub esimest korda teise planeedi pinnale. Meie kartmatu meeskond on selleks missiooniks valmis."
Raadiost järgnes veel kiidukõnet Nõukogude Liidu suurepärasele tehnikale ja rahvaste koostööle, kuid Kaido ei kuulanud seda enam. Soyuz-11 oli Marsi orbiidil. Ta oli kuulanud esimese Marsini jõudnud inimese kõnet. Neli aastat tagasi, Komarovi maandumise ajal ei osanud ta sellisest sündmusest veel midagi arvata ja oli vaibal veoautoga mänginud, samal ajal kui kogu pere raadio ees hinge kinni hoidis.

"Vanaisa, kas sa arvad, kas maandumine läheb hästi? Äkki läheb maandur katki? Äkki seal on tulnukad? Mis siis saab, kui nad enam Marsilt minema ei saa?"

"Poiss, mis sa nüüd muretsed. Nõukogude Liidu tehnika pole meid kunagi alt vedanud. Vallutasime Hitleri Saksamaa, ehitasime kõige esimese aatomipommi ja meie kosmonaudid on kuul käinud," vastas vanaisa kerge uhkusenoodiga hääles.

"Mis me nüüd teeme, maandumine on alles 14 tunni pärast ja see on ju kell kaks öösel?".

"Ah poiss, mis sa nüüd siin üle mõtled. Saavad nad ka ilma meieta maandutud."

"Aga vanaisa! Ma tahan kuulata, kuidas nad maanduvad!" tõstis Kaido juba häält.

"Tead, poiss, paneme sulle ööseks äratuskella ja kuulame kõik koos, mis nad meile sealt Marsi pealt räägivad," pakkus vanaisa lahendust.

Ülejäänud päev möödus veelgi igavamalt. Raadio lülitati kohalikule lainele tagasi, seal räägiti heast heinailmast, kolhooside viisaastaku normi täitmisest ning kõigest muust kohutavalt igapäevasest. Vanaisa lülitas peagi raadio lihtsalt välja. Päev veeres vaikselt ja sündmusteta õhtusse.

"Vanaisa, mis kell on juba?" küsis Kaido, kindla veendumusega kuni maandumiseni ärkvel püsida.

"Pool üksteist alles, mine magama, küll ma sind üles äratan," vastas vanaisa oma harjumuspäraselt kohalt pliidi ees. Suvel suitsetas vanaisa päevasel ajal alati õues, aga õhtuti meeldis talle vaadata pliidi all õrnalt hõõguvaid süsi ning elu ja asjade üle mõelda.

"Poiss, sa ju ei mäleta, kui Komarov kuul maandus. Sa ju askeldasid oma mänguautodega. Aga kas sa mäletad, mis juhtus, kui Komarov maale tagasi jõudis? Kõik kandsid teda kätel, Brežnev isiklikult tuli maandurile vastu, surus kätt ja tänas saavutuse eest. Aga mis on temast edasi saanud? Keegi ei tea tegelikult, kõik vaikivad. Nimi on ajalooraamatutesse kirjutatud, aga meest ennast nagu polekski. Kingiti uhke mõis Musta Mere ääres, kingiti lumivalge Volga, naised jookseksid ta peale tormi ja langeks kaela. Aga mitu aastat pole temast midagi kuulda olnud, keegi ei kirjuta temast rohkem midagi. Aga naabrionu Slaval on tädimees Musta mere äärest pärit, käivad seal perega suvitamas. Juhuslikult kohe Komarovi lähedal. Mees käivat ringi nagu vaevaks teda suur ja raske koorem. Kõnnib turule, ei osta midagi. Kõnnib rannas, aga ujumas ei käi. Kellegagi juttu ei aja, kinos ei käi, restoranides või tantsusaalides kohe kindlasti mitte. Ja must Volga sõidab kogu aeg sabas. Sellest ei tee ka välja, et KGB kogu aeg iga tema liigutust jälgib. Ei tea, kas tahab Kuu peale tagasi või lihtsalt väikeseks poisiks, kes saaks vaibal autodega mängida ega peaks kõike seda kuulsust oma õlgadel kandma.“

Vanaisa viskas koni pliidi alla ja sulges aeglaselt plekist pliidiukse. Köögis oli nüüd täiesti hämar. Ta tõusis püsti ja kõndis vaikselt Kaido juurde ning heitis tollele teki peale. Poiss oli juba poole jutu peal diivanil tukkuma jäänud ning magas nüüd sügavalt.

"Eks hommikul kuuleme, mis siis kosmoses juhtus. Peavad need planeedid ja kosmonaudid ilma meieta hakkama saama." Vanaisa heitis samuti magama, kindlas lootuses, et hommikul saab raadiost eduka maandumise kordust kuulata.

...

"Miks te mind üles ei äratanud, ma tahtsin raadiost kuulata, kuidas nad Marsile maanduvad!" jonnis Kaido.

"Mis sa nüüd torised, veerand tunni pärast algab kordussaade, küll siis kuuleme, kuidas kõik läks," kurjustas vanaema, kellel oli sellest kosmosevallutusest kahjuks täiesti ükskõik. Ta oli 60 aastat lehmi lüpsnud ja lapsi kantseldanud ning oleks võinud seda teha ka Kuul või Marsil. Nii lastel kui loomadel pidi olema kõht täis ja soe olla, kuskil kaugel teistel planeetidel käimine või kuulsuse saamine - no mis kasu sellest vigurist siis on?

Kaido mossitas edasi, kuid mugis värske maasikamoosiga pannkooke ja jõi külma piima peale. Kordussaade pidi kohe varsti algama. Mitte päris raadiosaade, kordus, aga sisult ikkagi sama.

Raadiost kostunud muusika vaikis. Algas sissejuhatus „Говорить Москва, Говорить Москва. Seltsimehed üle terve Nõukogude Liidu. Toome teieni rasked uudised meie täna öösel aset leidnud Marsi missioonist. Tänane päev on suur tagasilöök meie kõigi ning kogu inimkonna jaoks, selle kustumatu jälg jääb inimkonna ajalukku igaveseks. Üle maailma on välja kuulutatud erakordne häireolukord, kuigi inimkonnale loodetavasti vahetut ohtu ei ole. Palume kõigil rahu säilitada. Täpsema ülevaate annab teile nüüd Marsi missiooni juht, Nikolai Kamanin."

Kaido ja vanaisa vaatasid teineteisele otsa. See ei olnud kellegi nali. See pidi olema midagi piisavalt tõsist, et seda öelda välja ametlikus ringhäälingus, läbi kõikide tsensuuride ja ilma poliitiliste tagajärgedeta.

Nikolai Kamanin alustas: "Seltsimehed, Nõukogude Liidu kodanikud. Toon teieni raske sõnumi, mida on paljud teist kindlasti juba kuulnud. Me oleme teinud analüüsid ning meil ei ole sellele fenomenile muud selgitust, kui täpselt see, mida see endast väidab. See on ühe intelligentse tsivilisatsiooni pöördumine teise intelligentse tsivilisatsiooni poole. Ja see on hoiatus meile. Me ei saa teisiti, kui me peame seda kuulda võtma. Nii toon ma teieni selle missiooni raporti."

Isegi vanaema oli raadiot kuulama tulnud. Seda, et keegi räägib raadios ilma mingi tsensuurita ning millestki täiesti võimatust, ei saanud juhtuda. Siin pidi toimuma midagi suuremat ja tähtsamat kui kunagi varem.

"Missioon käivitus esialgu kõigi ootuste kohaselt. Kõik pardasüsteemid töötasid laitmatult, meeskond oli täie tervise juures ja Marsile laskumiseks valmis. Phobos-1 maandur eraldus edukalt Soyuz-11 kosmoselaeva küljest ning alustas kell 02:11 Moskva aja järgi teekonda Marsile. Maanduri pidurdusmootorid käivitusid ootuspäraselt ning maandur sooritas kell 02:17 perfektse maandumise täpselt ettemääratud kohas. 02:24 avanes Phobos-1 maanduri õhulüüs ning major Georgi Dobrovolski valmistus esimese inimesena Marsi pinnale astuma. Sellest pidi saama inimkonna ajaloo verstapost, esimene inimeste vallutatud planeet."

Raadioeetrisse tekkis paus. Kui Kamanin jätkas, oli ta hääl veelgi tõsisem.

"02:29 saatis Georgi Dobrovolski meile tagasi raporti, mis koosnes ainult kuuest sõnast: "Me ei ole üksi. Meid oodati.". Hetke pärast järgnes sellele raadioedastus kõikidel kasutuselolevatel sagedustel, kõigepealt vene keeles, siis inglise, saksa, hispaania, itaalia, jaapani ning veel 76 keeles. Teadaanne, mille kohta saame nüüd kindlalt öelda, et see ei olnud inimpäritolu. Edastame teile venekeelse teavituse."

Raadiost kostus monotoonne ja õõnes hääl. "Inimkond. Te ei kuuland hoiatust, mille me edastasime Teie piloodile Vladimir Komarovile, kui ta maandus Maa kaaslasel, 24. aprillil 1967 Teie ajaarvamise järgi. Seega kordame seda hoiatust kõigil teie tehnoloogia poolt kasutatavatel raadiosagedustel. Te ei ole oodatud meie planeedil. Lahkuge koheselt ning ärge naaske. Me ei soovi tulla teie planeedile, ning eeldame, et teie ei tule meie omale. Selle hoiatuse ignoreerimine tähendab sõda meie planeetide vahel."

Nikolai Kamanin jätkas: "Nagu öeldud, edastati seda sõnumit enam kui 80 keeles, kõikidel inimkonna poolt kasutatavatel raadiosagedustel. Marsil on elu, mille tehnoloogiline võimekus ületab meie oma määral, mida me ei suuda isegi ette kujutada. Maailma valitsejad on kutsutud erakorralisele kongressile, et arutleda võimalikke lahendusi ja kompromisse. Palume veel kord kõigil rahu säilitada. Jääme üheskoos lootma sõnumis olnud lubadusele, et marslased ei tunne huvi meie planeedi vastu."

Raadios valitses veel kord hetk vaikust.

"Soyuz-11 meeskond on asunud tagasiteele Marsilt, ilma sellele jalga tõstmata."

Talumajas valitsevat vaikust häiris ainult vana lampraadio surisemine.

...

Kõik jutus kasutatud kuupäevad ning kosmonautide nimed on pärit reaalsetest NSVL kosmonautika sündmustest. Jutule andis idee ja inspiratsiooni Trash Can Dance poolt 2012. aastal välja antud Misha Mishajashvili – Poehali
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1135)