Selle numbriga saab Reaktoril täis pool aastat tegutsemist. Mitte ehk küll päris juubel aga ikkagi oluline verstapost mis annab tunnistust, et Reaktor on tulnud, et jääda. Ühtlasi, saab siiamaani tegutsenud peatoimetaja veidi puhkust ning teatepulk on nihkunud edasi minu kämmalde vahele. See muidugi ei tähenda, et Agur nüüd kirjutamisest loobuks. Nii see number kui ka järgnevad jätkub ilmumist tema arvustuse ja intervjuu rubriik.

Ühtlasi mainiks ära ka selle, et kuna märts on Lovecrafti surmakuu, siis vanameistri austuseks on see number pühendatud õudusele. Gaasimaskid pähe, keemiakaitse ülikonnad selga, radiatsioonivastane tablett põske ning lugema!

Loe edasi...

Kuna meie uus peatoimetaja on suur filmisõber, otsustasin seekord, et võtan ette mitte raamatu, vaid mõne Eesti ulmefilmi ja arvestades käesoleva numbri eripära – õudusfilmi.

„Rändaja“ - üks väheseid tõupuhtaid Eesti õudusfilme. Esimesel korral vaatasin seda koos seltskonnaga ja nüüd hiljuti nagu kord ja kohus üksi, pimedas toas ja ettetõmmatud kardinate taga. Teisel korral oli film parem. Neile, kes ei ole vaadanud, edasi lugege omal vastutusel – arvustus võib sisaldada loo sisu paljastavat teavet.
Film räägib sellest kuidas noor ja kaunis fotograaf Sandra (Carita Vaikjärv) saab oma salapärastel asjaoludel kaduma läinud tädilt päranduseks vana ja üksiku maja. Sandra plaanib maja maha müüa, kuid enne seda otsutab veeta kohapeal rahuliku nädalavahetuse. Raske on aga veeta rahulikku nädalavahetust majas, mille, nagu tundub, on endasse haaranud eelmiste elanike rahutud saladused, arvestamata rahutuid naabreid, kellest sugugi kõik ei ole siit ilmast.

Loe edasi...

1. Kuskohast tuli mõte teha just õudusfilm?

Robi: Tegelikult pole tegemist päris õudusfilmiga, vaid pigem soovisime algselt mängida müsteeriumiga.

Maria: Kuna tegemist oli ka meie kooli lõputööga, siis tahtsime teha midagi sellist, mis oleks teistest töödest veidi erinev. Eks see oli hea võimalus katsetada seda, mis endale põnev tundus.

2. Kirjutasite stsenaariumit kahekesi. Kui kerge/raske oli stsenaariumi kirjutamine ja kas paaristöö hõlbustas või raskendas tööd?

Robi: Vaidlesime päris palju kirjutamise ajal. Aga kas koos kirjutamine raskendas tööd, siis kindlati mitte, sest koos on parem analüüsida ning asju läbi arutada.

Maria: Usun, et koos kirjutamine on koostöötamise üks oluline etapp või osa. See oli meil esimene koos kirjutatud stsenaarium ning aitas kindlasti kaasa ka sellele, et oleme ka edaspidi koos filme teinud. Aga koos on ikka kergem, on kellega kohe läbi arutada ja samas ka vaielda.

Loe edasi...

Mida intrigeerivat võime oodata 2012. aasta ulme-ja õudusfilmide vallast?

Kui 2011. aasta oli USA kino toodangu poolest üks järgederohkeim, siis käesolevas aastas on kõike muud kui ainult järgi. Olgugi, et taaskord domineerivad adaptsioonid kirjanduslikust alusest, pikkisilmi nii kriitikute kui ka rahva poolt oodatud järjefilmid kui ka täiesti originaalse kontseptsiooniga rabada püüdvad linateosed, mis siiski samuti põhinevad juba olemasoleval filmiseerial ning ainuüksi tänu sellele tõigale koguvad need juba varajases staadiumis meeletul hulgal tähelepanu. 2012. aasta on helde, sest valik on tegelikult vägagi suur. Kui Hollywood toob päevavalgele peamiselt juba läbitöödeldud materjali, siis iseseisvad tegijad katsetavad kogu aeg millegi uuega.

Loe edasi...

Nii... Mass Effect 3, üks kõigi aegade haibitumaid ja reklaamitumaid mänge, on lõpuks väljas ja allakirjutanu poolt ka kaks korda läbi tehtud. Selles valguses loen ma end piisavalt pädevaks käesolevat arvustust kirjutama.

ME3-l oli potentsiaali saada ajaloo parimaks arvutimänguks. See ei õnnestunud. Küll aga oldi eesmärgist juba nägemiskaugusel. Igal juhul väidan ma, et Mass Effecti kolm osa on kollektiivselt parim mänguseeria ajaloos.

Loe edasi...

Ilma igasuguse iroonia või liialduseta võib „Lilled Algernonile“ nimetada kultustekstiks. Seega ei olnud pikka mõtlemist, kui teada sain, et Rakvere Teater oma uuslavastuse praktiliselt koju kätte toob.

Charlie Gordoni iga lugemiskorraga paremaks muutuva loo oli lavale seadnud Kertu Moppel ja mängis Lauri Kaldoja. Tartlasena ei ole Rakvere Teatriga varemalt kokkupuudet olnud, nii et ega need nimed mulle miskit ei öelnud. Aga nüüd on põhjust nad meelde jätta, sest kuigi „Lilled Algernonile“ edasiviivaks jõuks on tekst ja mina oleks ilmselt plaksutanud ka siis, kui Lauri oleks lihtsalt istunud oma laua taga ja raamatust ette lugenud, siis Kertu napid aga mõjuvad sümbolid ning Lauri hääletoon ja kehahoiak panid Charlie tunniks ja neljakümneks minutiks elama. Hiljem kodus loo ülelugemise järel tulebki tegelikult näitlejat hea mälu eest kiita. Väga vähe oli teksti, mis saalis ette kandmata jäi.

Loe edasi...

Enamik teist, kes seda ajakirja sirvima on sattunud, teavad tõenäoliselt 20. sajandi esimesel poolel elanud Ameerika õuduskirjaniku Howard Phillips Lovecrafti nime, kui mitte loomingut. Tema juttudega tuttavad isikud oskavad öelda ka seda, et autori teosed ei ole üldjuhul sobilikuks materjaliks, millest filme vändata. Ometi on Lovecrafti looming üheks põhiliseks allikaks, millest toitub B-kategooria-õudusfilmitööstus – kõik te olete õudukaid vaadates kohanud viiteid „Necronomicon“'ile, võib-olla „Cthulhu“'le ja teistele võõrapärase kõlaga terminitele, mille algallikas on just nimelt selle kirjaniku teostes.

Ent nii filmidel, mis kasutavad vaid mõningaid elemente lovecraftiaana varamust, kui ka neil, mis tõsimeeli üritavad mõnd autori juttu ekraanile tuua, on üks ühine läbiv joon – peaaegu alati osutuvad nad täielikuks saastaks.

Loe edasi...

Kuigi Indrek Hargla ise võtab talle viimasel ajal osaks saanud meedia tähelepanu külma kõhuga, vähemalt ma loodan seda, räägitakse peamiselt ja ikka vaid Melchiorist. See Indreku imelike hoogudega ehk deemoniga (kasutades tolleaegset terminoloogiat) detektiivist apteeker on pälvinud üleüldise imetluse. Kuid värskeim raamat on siiski "Suudlevad vampiirid".

Kirjastus Fantaasia poolt üllitatud kogu "Suudlevad vampiirid" sisaldab peale uhkelt reklaamitud Melchiori-juttude ka teisi tekste: kogumiku nimilugu ehk romaani "Suudlevad vampiirid", lühiromaani "Jõgeva elavad surnud" ja jutustust "Raudhammas", samuti Liina-jutte ja "Kadunud hingede ajaraamatut".

Viimane on üpris eraldiseisev teos terves kirjaniku viimase aja loomes. Tõsi, kui veidi Hargla kirjutusloos tuhnida, tuleb välja, et ta on varemgi kirjutanud tulevikku vaatavat ulmet. Samuti kasutab ta loos ära oma alternatiivajalugudes lahti kirjutatud palverännakuid, tõstes nad kaugesse tulevikku.

Loe edasi...

Renessansi saabumise ajaks olid muinasgoodid muutunud mütoloogilisteks tegelasteks aegade hämarusest - kõikide süngete germaani barbarite ühiseks sümboliks. Nende nimega hakati kutsuma ka kultuuripärandit pimedast keskajast, mis renessansiajastu inimese jaoks oli hämar ja hirmuäratav.

Vahepeal osaliselt hääbunud gootika läks taas moodi koos romantismi sünniga 18. sajandil, õitsengu haripunkti saavutas neogootika kuninganna Victoria aegsel imperialistlikul Inglismaal, 19. sajandi teisel poolel. Uusaegset inimest seevastu paelusid suurejoonelised gooti ehitised, sünge rüütliromantika ja õõvastav rahvafolkloor, mis said aluseks neogooti arhitektuuri ja gooti romaani sünnile. Gooti kirjanduses on juba lootusetult segunenud muinasgermaani müüdid, keskaegne rahvafolkloor ja kristlik mütoloogia, lisaks veel mitmed romantismi ajastul sinna kinnistunud tegelased ja motiivid.

Loe edasi...

Ulmikute koosviibimine Kolmes ahvis

Selle kuu teisel reedel Tartu ulmikute koosolek toimus Kolme Ahvi Pubis. Tegemist on kohaga mille kauples kasutamiseks välja vana baarikärbes Nuxx isiklikult. Mehe maitset saab seejuures ainult kiita. Tegemist on varjatud kohaga (hästi peidetud tagaruum), kus asub pikk laud, mugavad diivanid ning võimalus kasutada ka projektorit ning muusikakeskust. Lisaks oli baariomanik teinud ulmikutele mõnusa 20%-se soodustuse õlu pealt ning oli varmalt nõus neile, kel kurk haige, ka õlle külmkapist radikakõrvale sooja tõstma.

Loe edasi...

Kes ei oleks väiksena unistanud losside ja lennumasinate asemel paberist valmis kleepida omaenda pisike Cthulhu, keda poputada ning kellele tühiseid surelikke sööta... Nüüd on see võimalik, kuna Reaktori kaante vahelt leiab nüüd väikese Cthulhu-kujukese, millele ise kuju tuleb anda.

Loe edasi...

Ma kirjutan seda siin tugeva hingelise pinge all, sest täna õhtul mind enam ei ole. Ühegi pennita, rohi, mis ainsana veel mu elu talutavaks teeb, otsa lõppemas, ei suuda ma enam piina taluda. Ma viskun sellest katuseaknast alla räpasele tänavale. Ärge arvake, et olen oma morfiiniorjuse tõttu mandunud või nõrgamõistuslik. Kui olete läbi lugenud need kiirustades kritseldatud lehed, võite küll oletada, ent mitte iialgi lõpuni mõista, miks ma pean kaotama oma mälu või surema.

See oli Vaikse ookeani avaruste kaugemaid ja harvemini külastatavaid kohti, kus postilaev, mille laadungiülemaks ma olin, langes Saksa sõjalaeva rünnaku ohvriks. Suur sõda oli äsja alanud ja sakslaste merevägi polnud veel langenud oma hilisemasse degradatsiooni, nii et meie alus oli neile õiglaseks auhinnaks, aga meid koheldi nende meeskonna poolt sõbralikult ning suhtuti kui sõjavangidesse.

Loe edasi...

Ma olin kodust kaugel ja minu peal oli idapoolse mere lumm. Videvikus kuulsin ma seda kaljudel kõmisemas ning teadsin, et see jäi otse künka taha, kus kokkupõimunud pajud väänlesid selgineva taeva ning esimeste õhtuste tähtede taustal. Ning kuna mu isad olid kutsunud mind taamal asuvasse vanasse linna, rühkisin ma läbi õhukese vastlangenud lume edasi mööda teed, mis üksildasena sinnapoole suundus, kus Aldebaran puude keskel vilkus; väga iidse linna poole, mida ma polnud kunagi näinud, ent millest olin tihti unistanud.

Oli yule-aeg, mida inimesed jõuludeks nimetavad, teades siiski oma südameis, et selle austamine on vanem kui Petlemm ja Babülon, vanem kui Memphis ja kogu inimkond. Oli yule-aeg ja lõpuks olin ma tulnud muistsesse merelinna, kus mu rahvas oli elanud ja festivali pidanud vanadel aegadel, mil see keelatud oli; kus nad olid ka oma poegadel käskinud kord sajandis festivali pidada, et mälestus ürgsetest saladustest unustusse ei vajuks.

Loe edasi...

Joosep astus tuppa, viskas koti nurka ja ohkas. Pikk tüütu tööpäev oli viimaks lõppenud. Nüüd võis mõnusalt und lasta. Joosep oli seda hetke oodanud terve päeva kannatamatult. Täna ei olnud ka tööl toolis tukkuda saanud. Ülesandeid oli asutuses olnud palju ja valvsa pilguga boss siiberdas pidevalt lähedal. Kus sa hing sellises olukorras põõnad?

Mees sikutas luitunud kardinad ette, tõmbas kortsus lina voodi peale sirgu ja viskas siis kogu riietega pikali. Tuba oli soe. Aknast tuli suvist värsket sooja tuulekest.. Joosep tõmbas päevateki rinnuni ning sulges silmad.

Äkitselt maandus pininaga tema näol mutukas. Joosep rehmas käega. Ju ta raip oli aknast sisse lennanud. Värske õhu miinus.

Putukas tõusis korra õhku. Tegi vastikult kõrge pinina saatel tiiru kuskil Joosepi pea kohal ja maandus mehe kõrvale.

“Ae! Hea peremees!” pirises mutuk enne, kui Joosep jõudis reageerida.
“Peremees ae...

Loe edasi...

Ma nägin teda kolm korda.
Ta tuli kosmosesügavustest. Tema tulekut kuulutas ette teisel pool Kuiperi vööd avanenud värav – ilmaruumi ihusse rebitud surmahaav, mis toitis end hoomamatute energiakogustega ning tumestas eluandva Päikese sära igaveseks. Vaevlev kosmos ulgus ning sülitas välja tõugu, mis end temast näljaselt läbi oli närinud – kurja ja kohutava olevuse. Nii seletasid noil viimseil päevil juhtunut meie preestrid.

Needsamad preestrid, kes teavad asju, mida lihtsurelikud aimatagi ei oska, jutustasid meile sellest jälgist hävingujumalast. Vaimud olid neile öelnud tema nime, mis selles sügavikus, kust ta välja ronis, kõlas kui Raudkull. Ja see nimi passis talle.
Ma nägin teda esimest korda, kui ta kohtus mustavas taevas meie pühitsetud õhulaevade armaadaga. Veel viimaseid hetki õndsas teadmatuses uhkena särava väe vastu lendas üksainus tumedalt virvendav olend.

Loe edasi...

Kummardusega H. P. Lovecraftile ja
R. W. Chambersile


Kui te vaatate sügavikku, pidage meeles,
et samal ajal vaatab sügavik ka teisse. 
(Nietzsche) 


Ei teagi, kumb oli enne – kas varjud või kutse. Kindel on see, et Meinhard ei leidnud rahu. Ei leidnud rahu ei kaitsvate toaseinte vahelt ega tammise toapõranda all asuvast keldrist, mille Meinhardi vanaisa oli oma tumedatel noorusaastatel maja alla rajanud.

Varjud olid vallutanud Meinhardi meeled ja tuprusid ta hingetalade kohal ähvardavate ning õudustäratavate pilvedena. Ka nendel vähestel päevadel, mil päike arglikult selle iidse linnakese kitsaid tänavaid valgustas, ei saanud Meinhard leevendust oma raskemeelsusele ning pärast päikeseloojangut tundusid varjud ta hinges tohutult massiivsemad ja ähvardavamad.

Kuid vaid varjud ei olnud põhjuseks, miks Meinhard lakkamatut kummalist ja seletamatut ärevust tundis. Meinhardi painas kutse.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Peatoimetaja märtsiveerg
Filmiarvustus: Rändaja
Intervjuu: Rändaja tegijad
2012 aasta filmimaailmas
Mänguarvustus: Mass Effect 3
Teatriarvustus: Lilled Algernonile
Filmiarvustus: Pimeduses sosistaja
Raamatuarvustus: Suudlevad vampiirid
Gootika läbi aegade
Märtsi ulmkonnakroonika
Meisterda ise Cthulhu
Tõlkejutt: Dagon
Tõlkejutt: Festival
Jutt: Putuk
Jutt: Raudkull
Jutt: Varjud ja kutse
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0115)