Renessansi saabumise ajaks olid muinasgoodid muutunud mütoloogilisteks tegelasteks aegade hämarusest - kõikide süngete germaani barbarite ühiseks sümboliks. Nende nimega hakati kutsuma ka kultuuripärandit pimedast keskajast, mis renessansiajastu inimese jaoks oli hämar ja hirmuäratav.

Vahepeal osaliselt hääbunud gootika läks taas moodi koos romantismi sünniga 18. sajandil, õitsengu haripunkti saavutas neogootika kuninganna Victoria aegsel imperialistlikul Inglismaal, 19. sajandi teisel poolel. Uusaegset inimest seevastu paelusid suurejoonelised gooti ehitised, sünge rüütliromantika ja õõvastav rahvafolkloor, mis said aluseks neogooti arhitektuuri ja gooti romaani sünnile. Gooti kirjanduses on juba lootusetult segunenud muinasgermaani müüdid, keskaegne rahvafolkloor ja kristlik mütoloogia, lisaks veel mitmed romantismi ajastul sinna kinnistunud tegelased ja motiivid.

Koos neogooti arhitektuurivooluga sündis ka uus tumeromatiline kirjandusžanr, mis kombineeris keskaegset seiklusromantikat rahvafolklooris ja mütoloogias leiduvate õõvastavate elementidega – moodi läksid sünged lood hämaratest gooti lossidest, kummitustest, vampiiridest ja libahuntidest. Kujutavas kunstis esineb neogootikat tumeda kunsti alaliigina, selle žanri juured peituvad hiliskeskaegses makabristlikus kunstis, mis kujutas deemoneid ja süngeid surma- ning põrgumotiive.



20. sajandi alguses jõudsid tume kunst ja gooti kirjandus kinolinale, just filmid on andnud peamise tõuke nende stiilide levimiseks muusikasse, subkultuuridesse ja moekunsti. Tekkinud kultuurinähtustele on antud ühisnimetajaks tume kultuur, sageli tarvitatav nimetus gootika on jõudnud subkultuuride teemalisse terminoloogiasse peamiselt nende seotuse tõttu urbanistliku gooti kirjandusega. Kaasaegsete gooti
subkultuuride puhul oleks siiski korrektsem rääkida neogootikast.

Kõiges gootilikus on olulisel kohal romantika ning surma ja tumeda ilu esteetika, mille maagiline mõju vaataja tunnetele ongi ilmselt aluseks sellele kummalisele järjepidevusele. Kogu gootika ajalugu on olnud hirmutavalt sünge, hämar ja verine, samal ajal imetlusväärselt suurejooneline, kõrgusesse püüdlev ning külluslik. Need kombinatsioonid tekitavad vähemalt mingi hulga inimeste tunnetes alati teatava resonantsi, mille võlule ei suudeta vastu panna, ja tume ja salapärane gootika läheb ikka ja jälle moodi.



Kaasaegne gootika

20. sajandi alguses jõudsid tume kunst ja gooti kirjandus kinokunsti, just filmid on andnud peamise tõuke nende stiilide levimiseks muusikasse, subkultuuridesse ja moekunsti. Tekkinud subkultuuridele on antud ühisnimetajaks tume kultuur (dark culture). Gooti subkultuuride sünnipaigaks peetakse 1982. aastal Londonis avatud klubi Batcave. Gooti rokkmuusika varasemaks eelkäijaks oli heavy metal bänd Black Sabbath, mille liikmeid inspireerisid okultistlik kirjandus ja gooti õudusfilmid. 1990. aastate alguses sündinud gothic metal on gothic rock’i kõrval teine peamine gooti muusikastiil, millenniumi lõpus suurenes ka industriaalmuusika mõju nendele žanritele. Gooti subkultuurides levinud moestiil on sünge, romantiline ja erootiline, küündides pungist viktoriaanlikuni. Läbi industriaalmuusika levinud kübergootika on toonud sisse futuristlikke ja ulmefilmidest leitud elemente.
Neogooti kunsti võib pidada tumeda kunsti (dark art) üheks alaliigiks, selle stiili juured peituvad hiliskeskaegses makabristlikus gootikas. Kaasaegse tumeda kunsti tekkimine on seotud eelkõige ekspressionismi ja sümbolismiga, lisaks domineerivad kõiges gootika alla liigituvas sageli tumedale romantismile omased jooned.



20. sajandi gooti kirjandus ja filmikunst

20. sajandil sisenes gooti kirjandus jõuliselt kinokunsti, just filmid on andnud peamise tõuke selle stiili levimiseks muusikasse, subkultuuridesse ja moekunsti. Üks 20. sajandi alguse mõjukaimaid õudus-, müstika- ja ulmekirjanikke oli ameeriklane Howard Phillips Lovecraft, kelle looming on tugevalt mõjutanud hilisemaid autoreid (Stephen King, H. R. Giger, Black Sabbath, Metallica). Esimesed tõsisemad õudusfilmid vändati ekspressionistlike kunstivoolude ajal Saksamaal („Nosferatu“ 1922), ka Alfred Hitchcock oli saksa ekspressionismist mõjutatud („The Birds“ 1963, Daphne du Maurier’ romaani järgi). 20. sajandi keskel oli produktiivseim gooti õudusfilmide tootja „Hammer Film Productions“ Inglismaal („Dracula“ 1958).
Ameerika 1968. aasta õudusfilmid „Rosemary’s Baby“ ja „Night of the Living Dead“ andsid aga senisele žanrile uued mõõtmed ja populaarsuse, okultistlike filmide suursaavutuseks võib pidada õudusfilmi “The Exorcist“ (1973). Urbanistliku gootika uute suundade aluseks said Anne Rice’i ja Stephen Kingi teosed ning nende järgi vändatud filmid („The Shining“ 1980, „Interview with the Vampire“ 1994). Ülisuurt rolli gooti subkultuuride väljakujunemisel on mänginud filmid „The Hunger“ (1983, peaosas David Bowie) ning Tim Burtoni „Batman Returns“ (1992). Ulme vallas on silmapaistev teos Ridley Scotti „Alien“ (1979), 1980. aastatel said ulmežanrist alguse futuristlik-apokalüptiline küberpunk („Matrix“ 1999) ja retrofuturistlik aurupunk („The Time Machine“ 2002). Viimasel sajandivahetusel on küllaltki heal tasemel taasekraniseeritud hulk urbanistliku gooti kirjanduse klassikat (“Dracula“ 1992, „Frankenstein“ 1994, „Dorian Gray“ 2009).



Neogooti subkultuurid ja rõivamood

Gooti kirjandus, filmid ja muusika on viinud mitmete kaasaegsete subkultuuride (gooti subkultuur, elektro subkultuur) tekkimiseni, millele on antud ühisnimetajaks tume kultuur (dark culture). Suurt mõju subkultuuri väljakujunemisele avaldasid gothic rock bändid (Bauhaus, The Sisters of Mercy) ning vampiirifilm „The Hunger“ (1983), milles mängis David Bowie. Oma nime sai subkultuur 1981. aastal briti ajakirjanduses ilmunud artiklist „The face of Punk Gothique“.
Muusikutest on gooti rõivamoodi kõige enam mõjutanud Siouxsie Sioux ning David Bowie. Gooti stiil on sünge, romantiline ja erootiline, küündides pungist viktoriaanliku stiilini, aksessuaaride hulka kuulub ka fetišistlikke ja BDSM elemente. 1990. aastatel kasvas viktoriaanliku riietusstiili osakaal gooti rõivamoes, jaapanis on sündinud ja sealt ka mujale levinud gooti lolita stiil. Kübergootika on toonud kasutusele rohkelt piercing’ut, värvilised juuksepikendused, dekoratiivsed kaitseprillid ja platvormsaapad. Sajandivahetuse gooti rõivamoodi on mõjutanud sellised filmid nagu „Batman Returns“ (1992) ja „Matrix“ (1999), muusikutest on üheks mõjukamaks kaasaegse gooti moestiili arendajaks bändi Evanescence laulja Amy Lee.



Tume kunst 20. sajandil

Neogooti kunsti võib pidada tumeda kunsti (dark art) üheks alaliigiks. Tume kunst hõlmab teoseid, mida iseloomustavad hämar metafüüsiline atmosfäär ning morbiidsed, ängistavad või õõvastavad motiivid. Selle stiili juured peituvad hiliskeskaegses makabristlikus gootikas (Hieronymus Bosch, Hans Baldung Grien), kaasaegse tumeda kunsti tekkimine on seotud eelkõige ekspressionismi ja sümbolismiga (Edvard Munch). Saksa ekspressionistid seadsid oma töödes esiplaanile inimese sisemaailma ja tunded, sünged kujutluspildid ennustasid peatselt puhkevat maailmasõda (Otto Dix „Der Krieg“ 1932). Saksa ekspressionismist oli mõjutatud ka eesti tumeda kunsti kõige silmapaistvam esindaja Eduard Wiiralt („Põrgu“ 1932).
20. sajandi teisel poolel on tumedasse kunsti lisandunud ulme ja küberpungi motiive, 1979. aastal lõi H. R. Giger ulmelised biomehaanilised interjöörid ning tulnukad Ridley Scotti filmile „Alien“. Ülimalt tähtsal kohal neogooti kunstis on klassikalisest gooti romaanist pärinev tumeromantiline erootika, mida on tihti vürtsitatud maagia, sadomasohhismi ning morbiidsusega. 21. sajandi romantilist gooti kunsti esindab Victoria Francés ja tema illustratsioonid kaunitest gooti stiilis tütarlastest. Sümbolistlik-ekspressionistliku uusgooti voolu groteskse alatooniga ühiskonnakriitilised teosed seevastu peegeldavad moodsa ühiskonna hirme kõrgtehnoloogia ja urbaniseerumise ning üldise inimlikkuse lämbumise ees (Francesca Gavin „Hell Bound“ 2008).



Neogooti voolud eesti kultuuris

Kaasaegne gootika Eestis sai alguse neogooti arhitektuuri laialdase levimisega 19. sajandi keskpaigas (Šotimaal asuva Balmorali lossi jäljendus Alatskivil). Kui neogootilikud mõisahooned jäävad peamiselt 19. sajandisse, siis sakraalarhitektuuris domineeris see stiil veel 20. sajandi alguseski (Rõngu Mihkli kirik). Eestile omast rahvafolkloori tumedamatel motiividel põhinevat kirjandus- ja kunstistiili võiks nimetada mütogootikaks, seda leiab nii varasemast kirjandusest (F. R. Kreutzwald, A. Kitzberg) kui kunstist (O. Kallis, K. Raud). Friedebert Tuglase ekspressionistliku novelli „Õhk täis on kirge” (1920) võib aga liigitada juba ekspressionistlikuks gooti õudusjutustuseks. Ekspressionistliku suuna esindajateks varasemas tumedas kunstis on Nikolai Triik („Märter” 1913) ning Eduard Wiiralt („Põrgu“ 1932).
Nõukogude periood ei suhtunud tumedatesse ja ekspressionistlikesse vooludesse soosivalt. Varasemast filmikunstist tasub välja tuua Elo Tusti makabristlikku filmi „Külaline“ (1979). Sajandivahetuse kümnenditest on juba rohkem ulmet ja gootikat nii eesti kirjanduses (L. Sinilaid „Põrguorhideed“ 1991, I. Hargla „Vlad“ 2003, ajakiri „Mardus“) kui televisioonis ja kinolinal (E. Vetemaa sari „Öised lood“, R. Sarneti „Kuhu põgenevad hinged“ 2007). Veiko Õunpuu kafkalik groteskimüsteerium ”Püha Tõnu kiusamine” (2009) võitis 2011. aasta Brüsseli rahvusvahelisel ulme- ja õudusfilmide festivalil grand prix.
Kõige kaasaegsemat eesti tumedat kunsti esindavad Priit Pajos („Ihmisen Tutkija“ 2004) ja Asko Künnap („Su ööd on loetud“ 2008). Priit Pajos kureeris 2003. aastal eesti noorte autorite tumedat kunsti eksponeerivat näitust „Varjukülg“ (Väike Tom, Lauri Tuulik, Kadi Kängsepp, Raivo Ird). Fotograafias on tumedat ökoapokalüptikat viljelenud Peeter Laurits koos Ain Mäeotsaga („Mullatoidurestoran” 2003). Gooti subkultuur jõudis Eestisse läbi punk- ja klubikultuuri selle aastatuhande alguses ning on orienteerunud pea eranditult välismaistele eeskujudele. Väga populaarne on Eestis kübergootika, 1998. aastal kohvikust Enter alguse saanud industriaalmuusika pidude seeria „Beats From The Vault“ on tähtsaks kokkusaamispaigaks gooti subkultuuri viljelevatele inimestele. Tuntud tumeda muusika bändid Eestis on Forgotten Sunrise (deathbeat), No-Big-Silence (industrial metal) ja Whispering Forest (doom metal).

Tekst on võetud Raivo Irdi pikemast samateemalisest artiklist.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Peatoimetaja märtsiveerg
Filmiarvustus: Rändaja
Intervjuu: Rändaja tegijad
2012 aasta filmimaailmas
Mänguarvustus: Mass Effect 3
Teatriarvustus: Lilled Algernonile
Filmiarvustus: Pimeduses sosistaja
Raamatuarvustus: Suudlevad vampiirid
Gootika läbi aegade
Märtsi ulmkonnakroonika
Meisterda ise Cthulhu
Tõlkejutt: Dagon
Tõlkejutt: Festival
Jutt: Putuk
Jutt: Raudkull
Jutt: Varjud ja kutse
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0089)